Kevadkvartal

Kevadkvartal 2009
Hind: tasuta

Sisukord:
1. Avakõne
2. Kaelakohtuosakond
3. Intervjuu libahundiga
4. Uus paik: Kabelimägi
5. Tegelikkus kloostreis
6. Vaimuvalgus
7. Arendusnurk
8. Kvartali lemmikud
9. Koomuskid
10. Horoskoop
11. EKSTRA! Intervjuu Audrey’ga




Avakõne

Tere! Siinpool taaskord Maiu Laaneoja oma uhkes üksinduses. Vabandan, et kevadkvartal nõnda kaua hilines, kuid esines tehnilisi probleeme kompuutriga, mille sain lõpuks loodetavasti jäädavalt elimineeritud, samuti füüsilisi probleeme arvutiga kokkupuutumisega.
Ajakirjast leiate loodetavasti midagi huvitavat ja meelepärast lugeda. Ning kui vaatate, et esimene artikkel on pikk, siis teadke, et see on ka üks pikimaid.

Hoiatan aga uuesti, nõrganärvilistel ja lastel palun enne lugemahakkamist tagasi pöörduda.
Aitäh!
Siiralt teie,
Maiu Laaneoja.



Kaelakohtuosakond

Kolossaalne panga marodeerimine!

„Cobra, püüa!“ hüüdsin ma Tony’le meie eelnevalt kokkulepitud varjunimedega, enne kui riidest kotti täidetud sularahaga temale viskasin. Ta püüdis selle osavalt kinni ning noogutas mulle, hoides endiselt oma suurt tulirelva inimeste suunas, käsi päästikul, selg vastamisi Peter’i ja Lars’iga.
„Tiger, kiirusta!“ hüüdis Peter mulle, kuigi ma teadsin seda isegi. Olin mina ju grupi liider, kes plaani enamjaolt väljagi mõtles.
„Teengi seda, Wolf!“ vastasin talle sellegipoolest ning vaatasin pingsalt arvutiekraani, kust meie kontole kõik panga ehk ka klientide rahad üle kandsin. Sel hetkel, kui see tehtud sai võtsin taskust raadiosaatja ja vajutasin nupule, et mikrofon tööle läheks.
„Tehtud,“ sõnasin vaid ning vabastasin nupu sõrme haardest. Teadsin, et Mike teisel pool tegi ülekande ühte Šveitsi panka ning sealt edasi USA panka, eBay kontole ning järgmisena tellib juba sularahas neid miljardeid välja. Samal ajal tuli tagant Rob, käes püstol, ees panga juhataja, teises kämblas kaks suurt kotti. Jätan teile arvamiseks, mis seal sees oli.
Pöördusin taaskord ülejäänud paki poole ning vaatasin neid, endal muie näol nähes kõiki kliente maas vedelemas nagu silgud reas. Samas ma ei saa seda neile ka pahaks panna, kuna see on ju suurim pank selles riigis ning ainult 10-16.00 avatud, muidugi käib siin palju rahvast.
„Valmis?“ küsis Rob minult ja ma noogutasin.
„Pack, läksime!“ hüüdsin neile ning mina ning Rob jooksime esimestena uksest välja otse maja ette sõitnud ühte musta Smart autosse, mis pärast sissehüppamist ära kihutas. Ma kuulsin enda selja tagant paari pauku ning kuidas Tony teisi kiiresti välja käsutas. Walter sõitis teise samasuguse Smardiga järgmisena maja ette, kuhu Tony, Peter ja Lars kiiresti sisse hüppasid. Heitsin pilgu tagaaknast välja ning nägin varastatud numbrimärgiga musta autot meile järgnemas. Naersin valjusti, kuna kõik oli libedalt läinud, seda isegi liialt.
„ÄRA TEGIME!“ hüüdsin lärmakalt ning haarasin kätte oma raadiosaatja.
„Coral, kuidas olukord on?“ küsisin Walter’ilt ning heitsin pilgu ettepoole, et näha, kuidas politseil sissepiiramine edeneb.
„Pingeliselt, Tiger. Taga on neli, vasakult on tulemas veel viis, paremalt kolm, tee peale peaks tulema kuus. Läbipääsemine kujuneb pingeliseks. Oota…“ sõnas ta hetkeks ning katkestas sideme. Ootasin pinevalt, kuid vastust ei tulnud. Heitsin pilgu taha, ent pöörasime sel hetkel just vasemale, ehk vaade oli katkestatud. Tipptunni ajal oli see niigi raske, näha meie oma ning seda teistest eraldada.
„Coral?“ küsisin uuesti, kuid vastust ei tulnud.
„CORAL?!?“ hüüdsin seekord valjemini, olles närvis, kuna autot ei paistnud enam. Vaatasin paremale ning nägin vähemalt nelja miilitsamasinat.
„Kurat!“ vandusin ma ning tundsin, kuidas higitilk mu otsaesiselt alla hakkab voolama.
„Coral?!“ küsisin uuesti veidi vaiksema tooniga. Ootasin sekundi, kaks, kolm, viis, kümme.
„Tiger?“ kõlas vastus väriseval häälel.
„Coral?“ teadsin, et pean mitte midagi rohkemat reetma, kui nad ehk ongi politsei poolt kinni nabitud või kes teab, mis sandis olukorras.
„Tiger…“ ta ootas, justkui pidanuks midagi ütlema, ent hüüdis siis kähku: “jätka plaani nagu mõeldud! TEE KÄHKU!“ ning ühendus katkes.
„Me kaotasime nad,“ teadsin ning ütlesin selle välja. Sõitsime parasjagu mööda kõnniteed ning pöörasime just ühest tänavast kõrvale. Avasin akna ning viskasin raadiosaatja välja, igaks juhuks.
„Kõik olid teadlikud selle operatsiooni ohtlikkusest,“ sõnas Rob vaikselt.
„Okei, poisid, ma ei tahaks küll teie leinamist rikkuda, kuid aeg hakkab otsa saama ning me oleme graafikust maas,“ sõnas meie autojuht James. Ta tallas gaasi ning pöördeid tuli hoobilt juurde. Võis õrnalt kiirendust ka kehas tunda.
„James, kui kiiresti saad sa pessa sõita?“ küsis Rob kätega esiistmetest kinni hoides.
„Arvestades ummikuid, viis minutit,“ sõnas ta kramplikult ning sõitis ridade vahelt ebanormaalselt kiiresti, jättes massiliselt autosid selja taha. Politseid jälitasid meid edukalt ning kuulsin ka kopterit õhus.
Iga teine inimene imestanuks kui osavalt James meie autot juhib, möödudes masinatest ning endiselt õiges suunavööndis püsides, ent ma tean teda juba üle kümne aasta ning olen sellega ammu harjunud ehk ma tean, et ta suudab ka rohkemat kui näiteks Porsche kätte anda.
Kuulsin sireene eespoolt ning liiklus tihenes. Nägin, et nad olid katkematu ahela autodest teinud. Vaatasin pingeliselt James’ile otsa. Ta tegi aga pöörde paremale, kust alles politseiautod tulema hakkasid. Ma avasin akna ning sihtisin oma 90mm käsipüstoliga paari auto kumme, mis hetke pärast lõhkesid ja masinad ebamääraselt liikuma hakkasid. Pääsesime napilt mööda, ent ees avanes vaade merele. Ma lootsin, et James teab, mida teeb ning piidlesin teda oma pilguga. Sadamasein oli aga mõned meetrid kõrged ning 5sekundit enne selleni jõudmist hakkas juht valjusti irvitama.
„Põrgus kohtume,“ sõnas ta ning hüppas autost välja, lennutades mind Rob’iga merre kahe kotitäie rahaga.

James haaras maja nurga pealt ühe mootorratta ning sõitis sellega pessa, kus Mike’iga kahekesti raha kasutamiseks plaane tegema hakkasid.


Laurits linnavalitsuses

Ma ei mäletagi millal täpsemalt see juhtus… võimalik, et kusagil aprilli algusepoole. Mina kui linnapea pidin olema koosolekul, kus arutasime linna edasisi plaane, esindatud. Miiting kujunes tulla sama mõttetu ja mitteedasiviiv nagu eelminegi.
Pärast tervet tundi mõttetut loba tegime pausi. Läksin suitsule nagu vähemalt pooled minu… partnerid. Seisime koridoris ning süütasime sigaretid põlema. Toimus pingete maandus ning tuju läks paremaks. Paari minuti pärast olin valmis järelejäänud tunni-paari ära kannatama.
Jalutasime taaskord saali ning võtsime istet.
Möödus umbes kakskümmend minutit kui alarm tööle hakkas. See vastik pinisev hääl…
Me jooksime välja, kui märkasin, et kardin põleb ja seal juba ohtlikult lauda kuumutab, mille tuli omakorda ulatuks maalideni seintel….
See oli kohutav vaatepilt ja ettekujutlus, kuna teadsin, mis selle põhjustas. Minu sigar. Mina seisin selle sama kardina ees. Miski muu see olla ei saanud, ma tean seda. Oleksin ma teadnud!
Võin teile ka oma teooriat jagada.
Teemaks oli hetkel midagi mõttetut, ma toetusin seljaga seina vastu ning käsi rippus rahulikult. Arvatavasti siis mõni säde jäigi kardina külge ning pärast levis kuni… selleni.
Selline on minu tunnistus. Võtan kõik süüd omaks, kuid palun, PALUN ärge laske Keskerakonnal minu asemel võimule tulla!

Arhiiv, 1995 mai.



Intervjuu libahundiga

Tere hommikust!
- Tere!

Kuidas teie nimi on?
- Charley.

Meeldiv, Charley, siinpool Maiu.
- *noogutab*

Niisiis, räägi meile, Charley, kuidas eluke veereb?
- Mis siin ikka rääkida. Eks ma metsas ikka pesitsen, toitu jagub, juua jagub, kõik on korras.

Toidu all mõtled sa…?
- Toitu, muidugi. Loomi, inimesi, kes iganes kätte satub.

Keda sa eelistad?
- Suuri ja rammusaid.

Liigieelistust ei ole?
- Meil on hetkel niigi masu ju, pole võimalik pirtsutada!

Tõsi, tõsi. Kas teile on ka see tunda andnud?
- Aga muidugi. Enam ei saa käia palavate ilmadega vees püherdamas, peab käima ülepäeviti.

Veel midagi?
- Toit on ka kõhnemaks jäänud.

Kuidas annaksid sina omalt poolt panuse sellest ülesaamiseks?
- *mõtleb veidi* Söön vähem…?

Kuidas te elate? Milline on teie elukorraldus?
- Oleme jaotunud peredeks. Igas peres on isahunt, kes oma umbes kahtekümmet „kutsikat“ valvab. Tema ülesandeks on juhtida järglased parematele nö karjamaadele. Ehk, kus käib rohkem inimesi läbi… Hei, kuule, miks ma sellest üldse sulle räägin?

Sest ma küsisin?
- Ja siis?!

Sa olid nõus?
- *vaikib mõnda aega* Tõsi, olin küll… Aga miks…

Oled sa nõus veel meile rääkima?
- *põrnitseb* Hästi, mida sa veel teada tahad?

Kuidas te toitute?
- Väga hästi.

Järgneb selgitus.
- Tuleb loom, kes tahavad, kogunevad kokku ja lähevad teevad otsa peale. Kõik käib väga lihtsalt ja loogiliselt.

Kuidas sa end kirjeldaksid?
- Mis mõttes? *kergitab kulmu väga kõrgele*

Välimuse mõttes. Lugejatele, et ei jääks minu subjektiivne arvamus.
- No me oleme karvased. Enamasti kaks meetrit või rohkem pikad. Luud on tugevad, keha katab ühtlane karvkate. Mitte küll nii tihe nagu tavalisi koeri või teisi loomi, kuid piisavalt, et meil riideid vaja poleks. Tsiviliseerituse mõttes eelistame neid väljaspool metsa siiski kanda. Mainiksin, et riided teeme me ise loomanahast, tähendab, osavamad meist teevad. Meil on veidi arenenud koon, hambad on teravad, valmis ründamiseks. Kuulmine, nägemine ning haistmine on paremad kui inimestel. Ning miks meid üldse libahuntideks kutsutakse, ongi see, et me suudame mõtelda samal ajal kui tegutseda. Loomad seda just väga ei tee, vaid käituvad instinktide kohaselt.

Kuidas libahundiks saada?
- Ei olegi võimalik saada. Sa sünnid selleks. Su sees on geenid olemas, mis löövad nooruseas välja. Nende tõttu muutud sa karvaseks ning luud arenevad ebanormaalse kiirusega. Su isu suureneb ning riided su seljas ei püsi küünte tõttu terved. See on kohutav periood, see muutumine. Ning kestab neli kuud. Kuid pärast seda on lihtne. Su keha on muutunud ning kõik tundub õige. Kuid ma arvan, et te ei soovi sellest rohkem teada.

Mis teid tapab?
- Ma arvatavasti ei tohiks seda ütelda, kuid mõõk, püstolid, mürk, mis tavalisegi inimese või looma. Pole siin ju mingit erinevust, kui te loogiliselt mõtlete.

Kui tihti te avalikkuses viibite?
- Kui me muutunud oleme, siis reeglina mitte kunagi.

Kas te paljunete?
- Ainult neetud suguvõsade arvelt.

On ka omavaheline konkurents?
- Toidu pärast – jah, naiste pärast – ei.

Kuidas suhtuvad pered üksteisesse?
- Ohhohohooo! Vot seal on küll kisma! Sellega kaotamegi kõige rohkem liigikaaslaseid. Aga siiski on see kõik toidu üle.

Kuidas sul õnnestus siia kontorisse tulla?
- Näed- mul on riided seljas. Nõnda tulingi. Murdsin enne ühe inimese maha, võtsin ta riided ja tulin tulema. Ei suuda oodata, et nendest juba vabaneda.

On teil ka mingeid üleloomulikke võimeid?
- *turtsatab* Jah, me olemegi jumala poolt õnnistatud sellise andega, et muutume kiskjateks.

*Mõistab sarkasmi* Hästi. Soovid veel midagi ütelda?
- Kas saadan riided postiga tagasi?

Eee, ei ole vaja. Kuid ütle mulle, kas politsei ei saa teile jälile, kui inimesed nõnda jäljetult kaovad?
- Politseinikud on meie delikatess, ma pean ütlema. Neil on vähemalt midagi kontode peal, kuid neid saab harva. Meil on inimeste kõrgema võimuga kokkulepped.

Kuidas te selle saavutasite?
- Meie esivanemad. Juba ammu, kuid aeg-ajalt tulevad ikka isepäised metsa uudistama ja loodavad lahendust kümnetele mõrvadele leida.

Ma tänan su aja eest, Charley, tervita ka teisi liigikaaslaseid ja… vaheldusrikast toitu teile!
- Edastan tervitused, aitäh. *Noogutab ning lahkub ruumist.


Uus paik: Kabelimägi!
Toome teilegi jälle tutvustuse ühest uudsest paigast meie maal! Möödunud kvartalil osutus enimkäidavamaks kohaks nende seast Tarnuve Kabelimägi. Seal läheduses sai teine täis ning oligi vaja uus teha. Ehk tekkis teil küsimus, kuidas see nõnda järsku siis ühe kvartaliga enim külastajaid pälvis. Aga lugege edasi ning saage teada.
Majanduskriis pole naljaasi ning valitsus on sunnitud käsile võtma vahendid sellega toimetulemiseks. Sa võid ju rahvamasse vallandada, kuid nõnda suureneb hulkurite arv, tänavad muutuvad räpasemateks ning kõiki biojäätmeid ei saa ka ümber töödelda. Seetõttu tulevad inimesed lihtsalt kõrvaldada. Firma läheb pankrotti, kutsutakse kõik töötajad linnapea juurde, kuid mitte tema kontorisse, ei, privaatsõidule. Bussiga viiakse nad tsivilisatsioonist eraldatud majakesse, mis on kusjuures spetsiaalselt varustatud püstolitega, ehitatud helikindlate uste-akendega, tehtud topeltseinad, et midagi ei kostuks välja, ning seal lastakse nad järjest maha. Seetõttu tehtigi sinna lähedale eraldi kalmistu. Pole kaugele vaja neid vedada. Saadetakse perekonnale kutse, öeldes, et linnavalitsus tasub kõik kulud (ehk laip visatakse lihtsalt auku ning kaevatakse muld peale enne, kui pererahvas saabub). Austuseks viibib ka linnapea kohal ning asetab ühe pärja hauale ning ülejäänud pole nende asi.
Kui te arvate, et see meetod on ekstreemne, siis kannatage järgmise kvartali lõpuni ning te näete, et kiire surm pole kaugeltki mitte raskeim, mida inimkond peab masu pärast üle elama.



Tegelikkus kloostreis

Kindlasti mõtlete te hetkel, et teate juba niigi, mis elu faatrid elama peavad ning mis elu nad kunagi elasid. Ma arvan, et te peate kahjuks tunnistama, et reaalsusel pole arvamustega mingit pistmist.
Hommik algab kell kuus. Eranditult kõik ärkavad ning lähevad oma toimetuste juurde. Kella seitsme paiku saab enamasti süüa, kui paar munka on piisavalt kiiresti oma kohustusi täitnud ja logelemata voodist üles saanud. Poole kaheksast lähevad osad nagu paar sajandit tagasi oma ruumi Piiblit ümber kirjutama. Kuid seejuures mitte kohustuse pärast vaid vabatahtlikult, kuna omakirjutatult pidavat sellel tervendav toime olema. Mõned koristavad aita või üldkasutatavaid ruume, teised peavad kirikutes loenguid, kolmandad… voh nüüd tuleb koht, mis on minu meelest veidi brutaalne.
Kuidas saada faatriks? Väga lihtne: lähed valitud kloostrisse, räägid ülemusklikuga, liigud edasi järgmisesse ruumi, kus sulle väikeväike lõikus tehakse, ning voila, oledki eunuhh.
Küsimus oli, kuidas saada mungaks??

Nüüd on jäänud valida, kas lähed ehk hoopis koori laulma?
Tõepoolest. Fraatrite elu ei ole just väga meeldiv. Ega ka ruunajate elu, kes nad on seda pidanud kümneid kordi tegema, kuid töökohustustest ikka lahti ei saa, pole lihtne ja tore.
See on ka üks põhjus, miks kloostrites paksud kiviseinad on.

Mõtlesid minna mungaks?

Mõtlesid ümber?

Vaimuvalgus

Pilkane pimedus valitses kõikjal. Ka Mauriciuse juures. Kuid kui läheduses kattis maad ka vaikus, siis seda tema juures mitte. Ei, Mauricius vaatas telekat. Lihtsalt istus oma suurel diivanil ning klõpsis kanaleid, endal suu pärani lahti. Kohati rüüpas ta ka purgist õlut, milledega ta külmik enamjaolt täidetud oli. Kell kolm läbi seitseteist minutit hakkas aga telekas särisema. Alles jooksnud värviline pilt oli muutunud mustvalgeks virvenduseks. Mauricius klõpsis pulti edasi, kuid pilt ei muutunud. Keskealine mees ajas end püsti ning sikutas pluusi allapoole, et see ta õllekõhu ära varjaks. Korraks luristas mees, et ila ta suunurgast tagasi oma algpaika läheks.
Äkitselt lõi telekaekraan valgeks. Ta nägemist piiras pimestav kiirgus, mille tõttu ta reflekselt käed silmade ette tõi. Äkitselt hakkas ta silme ette kellegi kuju tekkima.
Eredus kadus vaikselt ning Mauricius seisis pulksirgelt. Telekas mängis sama film, mis ennistki, ent mehe näoilme oli mõistmatu. Ta lihtsalt seisis seal oma viis minutit.
Hommik. Mauriciuse uus äratuskell helises ning mees sulges selle ühe liigutusega. Ta tõusis seejärel kohe üles ning suundus vannituppa, kus end kergelt veega üle loputas, seejärel kuivatas ning hambad pesi. Kõik liigutused olid väga mehhaanilised ning tundus, et mees ei mõtle üldse, vaid käitub nagu talle öeldud oli.
Kui Mauricius kustud-pestud-kammitud oli, suundus ta allakorrusele kööki, kus kiirelt endale paar võileiba tegi, millest pooled tööle kaasa pakkis.
Tööl olles tegeleski ta ainult ettenähtud asjadega, kordagi kohvipausil või jutuajamisel käimata. Ainult 5min sõi oma võikud ära ning töötas edasi. Kui kell sai viis, lõpetas ta oma toimetused arvutis ära ning viskas triiksärgile viisaka jaki peale, mille järel lahkus hoonest ning jalutas paar kilomeetrit eemale koju. Seal tegi ta endale väikese portsu suppi ning selle ärasöömisel pesi ta nõud ära, läks üleskorrusele, oma tuppa, kust edasi vannituppa, end kergelt pesema. Kui ka hambad olid puhtaks küüritud, läks ta voodisse ning hakkas majanduslikku raamatut lugema. Kolm tundi ning ta sulges raamatu, kustutas tule ning uinus.
Kell kolm läbi seitseteist minutit läks kogu tuba äkitselt erevalgeks.

„Lühiülevaade tänastest teemadest.
Täna hommikul leiti väikesest majast enesetapu teinud mehe surnukeha…“



Arendusnurk

Siit sektsioonist te arvatavasti midagi lõbusat ei leia, kuid pean juba enda jaoks selle valjusti teatavaks tegema.
Esmalt. Pärast/peale õige kasutamine. Pärast eeskaassõnana on ajamäärus või lihtsamalt: pärast mida? Järgnev sõna peab olema osastavas käändes.
NT: Pärast kooli, pärast trenni, pärast lõbustusparki, pärast reisilt tulemist jmt.
Peale seejuures eeldab mingit asjade loetelu. Peale mille? Järgnev sõna omastavas käändes.
NT: Peale võrkpallitrenni käin ka veel korvpallis; peale kooli ka tööl; peale träna kuulan ka d’n’b’d.

Enne/ennem. Ennem = pigem (ennemini). Enne kasutatakse siis ajamäärusena.
NT: Enne kooli käin jooksmas; enne välja minemist. Ennem hüppaksin ma ojasse, kui *midagi* teeksin; ennem õpiksin vene kui saksa keelt.

Vahel/vahest. Vahest = võib-olla/ehk; vahel = mõnikord.
NT: Vahel käin kinos, vahel meeldib mulle šokolaadi süüa. Vahest läheksime teatrisse? Vahest tuleb ta täna?

Järel/järgi. Kasutatakse ’järgi’ ’järel’ tähendusega.
Järgi = kohaselt, abil, põhjal, alusel (võrreldav ’järgima’ sõnaga).
NT: Toimima seaduse järgi; sinu kuubiku järgi meisterdasin enda oma.
Järel. Nt: Jooksen sulle järele; lähen talle järele; olen kohe su järel.

-sid/-ied lõpp. Mitmuse osastavas kirjutatakse –i, kui on võimalik moodustada sellest –ied lõppu, kui mitte, tuleb –sid.
NT: Autosid; lugusid; emasid; fotosid; kaaslasi/kaaslaseid; kaktusi/kaktuseid; väikesi/väikeseid.



Kvartali lemmikud

Kvartali tsitaat: „You’re like a walking encyclopedia of weirdness“ – Supernatural, Dean.

Kvartali artist: Alexander Rybak.

Kvartali lugu: „Fairytale“ Alexander Rybak.

Kvartali austusavaldus: Michael Joseph Jackson. R.I.P.

Kvartali film: „Constantine“

Kvartali raamat: Darren Shan – The Demonata book 9 „Dark Calling“

Kvartali jook: Maasika jäätisekokteil.

Kvartali söök: ahjukartulid juustukastmega.

Kvartali meeleolu: Lõbus! Kool lõppes!

Kvartali linn: London.

Kvartali nali: „Do you like fishsticks?“
„Yes.“
„You like putting them in you mouth?“
„Yes.“
„What are you, a gayfish?“

Kvartali pilt:


Kvartali lolcat:


Kvartali Clyanide and Happiness:



Koomuskid
(Koomuskite autoriõigused mulle ei kuulu)

Kaks afgaani põrkavad New Yorki tänaval kokku:
Ahmed: "Tere Mohamed! Kuidas läheb, mis teed?"
Mohamed: "Tere tere. Ah, suurt midagi - niisama tiksun siin"

***

Mees läheb juhuslikult kirikust mööda, ta näeb, et kiriku uksed on lahti. Ta läks piilus, et mis seal kirikus tehakse. Siis ta alles nägi, et seal maetakse kedagi. Mees läks kirikusse ja küsis naiselt kirstu vaadates:
"Keda te siin matate?"
Naine:
"Ämma."
"Aga miks teie ämm kirstus külili on?"
"Sest selili hakkab ta norskama."

***

Kiri mootorratuuri hauakivil:
"Sa lahkusid siit ilmast katkise kummi tõttu - nii nagu Sa ka siia sündisid."

***

Istuvad Sherlock Holmes ja Doktor Watson kamina ees. Korraga ütleb Holmes:
"Watson, teie sokid hakkavad peatselt kärssama!"
"Holmes, kust te seda võtate?!"
"Elementaarne, Watson - teie kingad on juba põlenud!"

***

Kiievis:
"Kuule, Marta, ma ostsin täna turult Vene kotka!"
"Mis juttu sa ajad!"
"Tõesõna: 2 pead, võimsad küüned..."
"Loll, viska kohe ära: see on ju Tšernobõli kana!"

***

Armeenia raadiolt küsitakse, kas jätta tasumata elektri eest või arstile visiidi eest.
Vastus: muidugi arstile, sest vereringet on keerulisem välja lülitada.


Horoskoop

Jäär: Tunne rõõmu oma olemisest, ela rahulikult, kuid tea, et persest sa veel niipea välja ei saa.

Sõnn: Pürgi, pürgi tipu poole, su sõber ootab seal sind ees. Võta langevari ka kaasa.

Kaksikud: Kui sa käid tööl, siis valmistu lahtilaskmiseks, kui sa ei käi tööl, siis tea, et sa ei leia seda oma lobapidamatuse pärast.

Vähk: Aja küüned maha, muidu võid kogemata endal käe otsast rebida. Kuid heast pediküürist ma sinu asemel ära ei ütleks.

Lõvi: Hinga sügavalt sisse, hoia hinge 10 sekundit kinni, hinga välja ning tee spurt lähima ööklubini. Pärast saad uhkeldada, kui kiiresti kohale jõudsid.

Neitsi: Leia üks küünlajalg ning viruta sellega kogemata omale pähe, ehk tuleb empaatilisus su juurde tagasi või tuleb valikusse ka teiste inimeste seisukohtade kuulamine. Kui mitte, löö kõvemini.

Kaalud: Mine randa. Ei, vabandust, tegelikult, ära ikka mine, kurat teab, mis seal juhtuda ju võib. Aga samas ilus ilm on? Ei, ikka peaks vist minema. Ai, mida ma räägin, see on eluohtlik ju!

Skorpion: Arvad, et tead päriselt nii palju, kui arvad? Hah! Mine psühholoogi juurde, ausalt. Teised võivad tänulikud olla.

Ambur: Sa naudid elu, ent seda juba liiga palju. Võta rahulikumaks, teised võivad arvata, et sa oled lausa enesekindel.

Kaljukits: Sa oled läinud tundlikumaks, kui sa enamasti oled ning sa ei suuda seda ohjeldada. Kuid samas, milleks? Tipptunnil on endiselt tihe liiklus.

Veevalaja: Sa arvad, et sa oled normaalne. Jah, kindlasti. Arva uuesti. Ja muideks, natuke vähem peegleid oleks tervislik.

Kalad: Vaata kvartali nalja ning mõtle, kas see käib ka sinu kohta.




EKSTRA ilmub veidi hiljem!
Natuke kannatust, ent arvamused ja kriitika on igati oodatud.

Truult teie,
Maiu Laaneoja.

Loved it

Eriti need naljad...

EDIT: Muide horoskoop on jumala täppi. (Vähk olen) Küünistasin oma säärt mingi nipiga- nii valus oli...

sa oled juba teine inimene, kes sellega seoses midagi nõnda teinud on XD aga sinuga peab intevjuu ka tegema millalgi ju

nojah, ma ütlen, oraakel no mu teine töökoht

Ow, lahe :]
Peaks ära mainima, et olen kaljukits ja Ma Olen tundlikumaks muutunud. Masetsen iga päev. Masendav.
Ja neid nalju lugesin täna netist (a).

see Fishsticks'i nali on ainus mitte internetist võetud

pff, horoskoopi ma järelikult oskan kirjutada xD

Jajaa :)

Horoskoobi kirjutamises on sul talenti. Ebareaalne, et nii täppi paned...

oraaklitöö tungib juba igapäevaellu

Ajakiri on lahe.
Eriti see mootorrata koomusk.
Ja horosskoobiga paned ikka täiesti täppi. (ma olen skorpion )
Aga jah. Ja siis veel libahundi intervjuu...
Igatahes.
Parim!!

lolz XD

ma vist peaksingi ainult horoskoopi kirjutama hakkama

isiklik oleks veel lahedam

come on, ma ei saa nii konkreetselt sest ma võtan kõike seda musta huumoriga ja no, nagu ma esimeses horoskoobis kirjutasin: Kalad: Õige aeg sukelduma minemiseks. Võid kuulda pidevaid soovitusi teha seda siis, kui on tugevad miinuskraadid ja jääauk kiiresti kinni jäätuda võib. Kuula sõbra soovitust!, siis sellist asja ma ju ei saaks kellelegi otse ütelda aga nõnda ei ole mitte midagi isiklikku

aa, njah...

Aga samas see on naljakas :) Mind ajavad need isiklikud horoskoobis alati naerma
aga tegelikult see tekst oli ka nii XD et...

Oh, mul tuli just midagi meelde *läheb ottsib tsitaatide teema üles*