Kui seinad saaksid rääkida (Alustatud 02.10.2007 Lõpetatud 11.08.2009:):D)

Viimati muutis seda Lammas (11/8/2009, 23:57). Kokku muudetud 2 korda

Kui seinad saaksid rääkida

Rebecca ja James istusid kahekesi suurel uhkel nahkdiivanil. Tuba kus nad olid oli väga antiikne ja vana. Maja oli hiiglaslik. Seal oli 9 magamistuba. Iga magamistoa juurde kuulus ka suur elutuba. Lisaks oli majas veel palju selliseid tube kus keegi ei olnud sajandeid käinud ning ka päris mitu salajast käiku ja ruumi.
Majal oli muidugi ka kelder kuid sinna ei julgenud sel ajal keegi minna kuna sealt kostis vahest õudsaid hääli ja kolistamist.
Becca ja James olid selle maja 1347 omanikud ning neil polnud aimugi mis selles majas varem toimunud oli ning kes seal elanud olid, kuid nüüd se kõik muutus.
Nad vaatasid kahekesi praksuvat tuld kaminas ning rääkisid. Becca toetas ennast õrnalt vastu Jamesi ning mehe käsi oli naisel ümber. Nad olid selles majas elanud vaid nädala ja paar päeva, kui djuba oli neil suur soov sealt minema saada.
Mõne aja pärast said paaril teemad otsa, kuni Becca ütles: „ Mõtle kui seinad saaksid rääkida“
„Nad saavadki“ kostus kusagilt vaikne hääl.
„Ära tee nalja“ ütles Becca Jamesile.
Mees vaatas teda arusaamatult ning üritas aru saada kust hääl kostus. see ei saa ju ometigi sein olla mõtles James paaniliselt.
„Kuulake mind“ kostus nüüd juba tugev hääl teiselt poolt tuba ning üks sein hakkas lähemale nihkuma.
Rebecca ja James vaatasid seda väga suurte silmade ja hirmunud pilguga ning ei julgenud midagi öelda. ja nii se siiski on mõtles James.
„Kuulake mind. Teil ei ole siit mingit pääsu enne kui mina lõpetan nii et ärge mitte proovigegi mind närvi ajada“ kostus kõle ja tugev hääl.
Ei mees ega naine ei julgenud midagi öelda.
„Kas mõistate mind?“ kostus jälle se sama hääl.
Becca ja James noogutasid kiiresti.
„Vastake! Ma olen sein mitte ämblik mul ei ole silmi“ kõlas jälle se hääl. Viimane osa lausest oli öeldud nagu see peaks kõigile juba ammu selge olema, et seinad ei näe.
„Jah“ vastasid nüüd Becca ja James kiiresti kooris.
Selle järel tekkis hetkeline vaikus, kuid selle lõhestas seina kõle hääl.
„ma tean et te sooviksite lahkuda, kuid see teil kahjuks ei õnnestu. Uks on täiesti minu valduses ja uskuge mind sellest teil läbi murda ilma, et mina märkaks on rohkem kui võimatu.“ Sõnas sein rahulikul toonil.
Becca ja James vaatasid üksteisele hirmunult otsa ega öelnud midagi.
„Te lihtsalt peate mind ära kuulama ja selleks on lausa kaks mõjuvat põhjust. Esiteks ei ole teil muud võimalust. Ja teiseks ei taha te ometi et ma igaveseks rääkima jääks“ ütles sein „Muidu ma räägin kellegile teisele mida te tegite“ lisas sein sosinal.

Pealkiri: Kui seinad saaksid rääkida 6/8/2008, 11:35

2.

Algus

Järgmisel hetkel muutus kõik. Nad olid paigas, mida nad varem näinud ei olnud, vähemalt omaarust. Kui nad oleks lähemalt uurinud oleks nad aru saanu, et see on se sama maja.
Tuba kus nad asusid oli väga suur ja uhke. Seal oli hiiglaslik kamin, kus praksus leek.
Seinadel olid suured maalid väga uhkete raamidega. Teises toa otsas oli suur kapp.
Keset tuba oli puidust sofa mille äärtes olid vanaaegsed nikerdused.
Seina peal oli ka suur peegel millel oli kullast ääred.
Becca vaatas peeglisse ja kiljatas. Ta kuulis kuidas ülevalt korruselt hakkasid kiiresti sammud lähenema. Peale seda vaatas ta hoolikalt peeglisse ning pani käe oma põse peale. Sama tegi ka ta peegelpilt.
„Ruttu peitu!“ ütles James närviliselt naisele.
Becca aga ei pannud seda tähele. Ta uuris ikka veel oma peegelpilti ning sirutas aeghlaselt oma käe peegli poole ning puudutas seda õrnalt. Seejärel käis sähvatus ning peegel purunes miljoniks killuks.
Selle ajaga oli James juba peitu läinud ning Becca vaatas klaasistunud pilguga peegli kilde.
Sisse tuli üks naine ja tema taga kolm teenrit kellest üks hoidis väikest last.
„Violet mida sa teed siin?“ küsis naine Rebeccalt. Becca aga ei saanud aru, et temaga räägitakse ja vaatas toas ringi.
Naine vaatas teda ning ei saanud aru mida Becca vaatab.
„Ja kus Fred on“ küsis naine.
Alles nüüd kui naine talle otsa vaatas sai Becca aru, et tema on Violet.
„ää me mängime peitust“ lausus Becca ning tegi näo nagu ta otsiks Fredi ehk siis Jamesi.
„Ahh teid lapsi küll“ lausus naine. „Aga nii kui sa Fredi üles leiad siis minge magama.
Becca ootas kuni nad välja läksid ning istus siis tardunult sofale.
James astus kapi tagant välja ja ohkas.
„ohh Fred üled leidsin su“ ütles Becca külma tooniga.
„Violet? Miks nad sind Violteiks pidasid? Miks ma Fred olen? Kes need inimesed on? Mida sa peeglist nägid? Arghh“ ütles James ning vajus Becca kõrvale istuma.
„Ma vaatasin peeglisse ja… ja ma ei näinud seal ennast. Ma nägin seal väikest tüdrukut kellel on kuldset värvi lokkis juuksed ja sinised silmad. Tüdruku silmaalused olid aga täiesti mustad.“ Lausus Becca hirmunud pilgul. Ta istus sofa peal ja kõigutas ennast edasi tagasi vaadates klaasistunud pilguga tühjusesse.
James vaatas teda üllatunud pilguga. „Nii et sina oledki nende arvates Violet? Ja mina? Mina olen siis Fred?“ küsis James kohkunult ning kokutades.
Becca noogutas tuimalt ning mõtles pingsalt mida teha.
„Lähme siis magama?“ küsis lõpuks tüdruk Jamesilt.
„Njh me peame ju veel toad kh üles leidma“ lausus ‚Fred’ ning tõusis sofalt püsti.
‚Violet‘ tegi seda sama ning nad sammusid suurest trepist üles. Seejärel läksid nad esimesse tuppa kus nad voodi leidsid ja pugesid teki alla.
Mõlemad neist lootsid, et kui nad jäävad magama ning mõne aja pärast taas ärkavad siis saavad aru, et kõik see on kõigest uni.
Tänu sellele mõttele jäid nad mõlemad magama.
Mõne aja pärast tõusis Becca üles. Ta kuulis lapse nuttu ning ka kolistamist. Keegi oleks nagu vastu seina tagunud.
Rebecca äratas kiiresti Jamesi üles. Kui ta üles tõusis oli ta väga pettunud, et nad ikka veel seal on.
Naisel aga õnnestus mehe tähelepanu häältele koondada. Nad kuulasid koos hääli mis kostusid alt korruselt.
Becca tõusis voodist püsti ning läks ukes juurde. „Tuled?“ küsis ta Jamesilt ning naeratas kavalalt.
Selle peale tõusis James kiiresti voodisd püsti ning järgnes Beccale.
Nad läksid võimalikult vaikselt alla korrusele. Hääled kostusid samast toast kus nad enne olid.
Becca läks ukse juurde ning ootas Jamesi järgi. Nad hiilisis tuppa kapi taha sel hetkel kui inimesed olid seinaga.
Naine kes nendega enne rääkinud oli nuttis sofa peal. Ja väike laps vaatas hirmunud silmadega lage.
Becca ja James jälgisid mida tehti. Need kolm teenrit keda nad enne näinud olid lõhkusid haamritega seina. Niikaua kuni sinna tuli auk. Toas oli ka telliskivi hunnik.
Teenrid panid auku ühe teki. Seejärel moodustasid nad augu ümber barjääri nii, et ei olnud näha mida nad tegid.
Järgmisel hetkel olid telliskivid seinas ning naine nuttis veel rohkem kui enne. Järsku kuuldus lapse nuttu. Kuid mitte enam sealt, kus laps enne oli vaid kusagilt kaugemalt. Kusagilt summutatud kohast. Järsku mõistis Becca kust se hääl tuli. Ta tahtis karjuma hakata kuid Jamesi käsi jõudis enne ta suu ette. Becca vaatas talle hirmunult otsa kuid ei rabelenud. Ta teadis, et ei ole he mõte karjuma hakata.
James aga vaatas suurte silmadega kuhugi Becca taha.
Selle peale keeras tüdruk ennast ringi ning avastas, et tema selja taga on üks neist teenritest.
Kõik toimus nii kiiresti , et järgmine asi mida Becca mäletas oli see et padi lõpetas ta hingamise ning ta vajus tuimalt maha.

3.

Lõputu mälestuste ring.

James istus diivanil. Tuba kus ta viibis tundus kahtlaselt tuttav kuid siiski. Ta oli veel hirmunud pildist mida ta näinud oli.
Viimane asi mida mees näinud oli oli see et Becca veeti kapi tagant ära.
Noormees ei teadnud, mis temast saanud oli. Ta ei uskunud eriti et ta lihtsalt sinna jäeti ja temaga midagi ei tehtud.
Siiski sai ta aru, et ruum kus ta asub on see sama kus se kõik algas.
Mees tundis veid**e hirmu, kuid ei näidanud seda kuidagi välja. Ta oleks väga soovinud teada mis oli juhtunud ja mis juhtuma saab, kuid teadis et see võimalik ei ole.
Millegipärast oli tal halb eelaimus, et jälle hakkab midagi toimuma.
Ja tal oli ka õigus kuigi ta oleks soovinud et ei oleks.
Järgmisel hetkel kuulis James selja tagant kellegi samme. Ta ei pööranud ümber, et vaadata kes läheneb kuna kartis, et talle ei meeldi see mida ta näeb.
Siiski tulid sammud järjest lähemale ning aeglustusid diivanini jõudes. Siis pani keegi käed mehe silmadele.
James võpatas kergelt ning pööras siis näoga tulija poole, kuid ei näinud seal kedagi. Ta tõusis kohe püsti ning vaatas segaduses olles ruumis ringi. Ta ei näinud ikka kedagi.
Järsku tundis mees kuidas keegi ta õlga puudutas. Ta pööras väga kiiresti ümber kuid ei näinud jälle mitte kedagi. Taganedes ahju poole vaatas ta ärevalt ruumis ringi.
Kuuldes selja tagant krabinat jäi ta seisma ning otsustas, et ahju poole taganemine ei ole eriti hea mõte.
Mees oleks tahtnud ära joosta kuid oli selleks liiga ehmunud. Natukeseks paigale tardunult jälgis ta ühte punkti. Ta ei saanud aru mis seal toimus, kuid tegelikult ta ei soovinudki seda teada.
Kui mees oma tardumisest üle sai liikus ta ikka veel tähelepanelikult ringi vaadates seina poole.
Ta kuulis samme otse tema suunas tulevat kuid siiski ei näinud ta mitte kedagi.
Mõne hetke pärast tundis ta kuidas seid talle ette tuli.
Mees toetas ennast üleni vastu seina ning tundis siis kuidas sein tundud tuksuvat. See pole ju võimalik mõtles ta, kuid ei liikunud paigast.
Nüüd oli tal dilemma kas põgeneda tuksuva seina või nähtamatu kolli. Igal juhul sein lausus ta mõttes ning jäi paigale.
Ta kuulis kuidas keegi talle midagi kõrva sosistas hääl oli summutatud ning tundmatu: „it’s not your lucky day“.
James tundis kuidas sein mille vastu ta toetus hakkas teda järjest edasi nügima.
Noormees pingutas veid**e, et mitte ette astuda ja nähtamatu kolli saagiks saada, kuid siiski ei suutnud ta seinale vastu panna.
Kui ta seda mõistil jooksis ta toast välja ning jäi siis taha vaatama.
Nüüd tundus kõik normaalne. Ta kuulis toast, et sammud liikusid uksest üle, kuid kui tuli ukseava kostis kolksatus ning sammud lakkasid. Aval oleks ees olnud nagu mingi läbipaistev sein mis ei lase nähtamatuid elukaid läbi.
Ta märkas, et ka sein oli seisma jäänud peale seda kui mees sealt lahkus.
Seejärel kuulis ta kergeid samme, mis kõlasid tema selja tagant. Ta keeras ennast väga järsku ringi lootes seekord midagi näha.
Ja oma üllatuseks nägi ta tumedate pikkadde, tumepruunide ja lokkis juustega umbes enda vanust neiut.
Tüdruk naeratas talle hetkeks ning vaatas siis tähelepanelikult poissi.
Ka James vaatas naist kuid ei öelnud veel midagi. Neiu tundus talle kahtlaselt tuttav kuigi ta oli kindel, et polnud teda varem näinud.
Lõpuks jõudis talle kohale miks ta nii arvas. Nimelt meenutas ta näoilme Becca ilmet kui too oli segaduses.
Kuid see pole võimalik mõtles ta ning ikka ei lausunud midagi.
Ka neiule tundus noormees tuttav kuid nagu ka James oli ta üsna kindel et polnud varem näinud sellist inimest nagu tema.
Mees oli väga pikka kasvu ning kiitsakas. Ees olid tal pisikesed kandilised prillid ning seljas poolpikad viigipüksid.
Lõpuks mõistis neiu kes James on.
Ta hüppas mehele säravalt naeratades kaela ning kallistas teda.
Seepeale lausus mees vaikselt „Rebecca?“.
Neiu seisis siis jälle püsti ning vaatas mehele tõsise näoga otsa. Ta kergitas kulme ning lausus siis muigega: „muidugi“
James naeratas selle peale ning oli väga rõõmus, et Becca elus oli. „aga kuidas?“ küsis mees olles segaduses kuna ta oli näinud kuidas naine elutult põrandale vajus.
„Mul pole õrna aimugi.“ Lausus ta vaadates toas ringi.
Jälle siin majas mõtles ta sattudes veid**e paanikasse. „James…“ alustas Rebecca lauset, „luba mulle et kui me siit tagasi normaalsesse ellu pääseme siis me ei ela enam siin“
Mees vaatas samuti toas ringi ning vastas siis: „ma luban“. Ka temale ei meeldinud se koht enam nii nagu alguses.
Ta embas naist õrnalt, et teda veid**e lohutada. Neiu toetas end mehele ning vaatas siis jälle ringi.
Kuidas siit küll minema saada korrutas ta endale paaniliselt mõttes, kuid vastust tal ei tulnud ega tulnud pähe ükskõik kui palju ta ka üritas.
Ta tõmbas end aeglaselt mehe embusest välja, kuigi oleks soovinud nii jäädagi ning sammus siis toa poole kust se kõik algas.
James jäi talle alguses järgi vaatama, kuid siis kui Becca oli uba ukse juures tuli talle meelde mis seal toas enne toimus.
„Ära mine sinna!“ hüüdis James paaniliselt ning jooksis siis sinna.
Selleks ajaks oli Becca aga juba tuppa sisenenud. Ta seisis keset tuba ning vaatas pea veid**e viltuses asendis mehele otsa.
James nägi kuidas neiu kätele tekkisid sinised marrastused ning Becca karjus valust kuigi ei liigutanud ennast.
Mees jooksis tuppa ning hakkas neiut sealt ära tirima. Ta tundis kuidas kellegi käed olid ta kaelal, kuid ei hoolinud sellest.
Ta raputas ennast kõvasti et haardest lahti saada ning võttis siis Becca sülle.
Noormees hakkas toast välja jooksma, kuid miski takistas teda. Ta sai aru, et keegi üritab neiut ta sülest ära tirida.
Ennast kokku võttes tegi ta paar kiiret liigutust ning jooksis siis toast välja.
Koridori jõudes pani ta Becca seina äärde maha ning ootas, et too midagi ütleks või teeks või vähemalt liigutaks.
Neiu avas aeglaselt silmas ning vaatas ringi. Tema jaoks oli kõik veel arusaamatu ning udune kuid mõne hetke pärast hakkas ta mõistma mis toimub.
„ misasi see veel oli“ lausus ta nõrgalt ning ootas Jamesilt vastust.
„Pole õrna aimugi“ vastas James ning vaatas toa poole. Sinna tuppa ma enam minna ei taha mõtles mees ning vaatas siis Becca poole justkui lootes, et temal on mingi selgitus sellele mis toimus.

**'

James oli nüüd Becca kõrvale maha istunud ning nad lihtsalt olid seal vaikides.
Varsti kuulsid nad kellegi kiireid samme ning nägid kuidas üks uhkes kleidis naine trepist kiiresti alla jooksis ning tuppa suundus.
Nad vaatasid seda mõlemad kergitatud kulmudega ning tahtsid naerma hakata. Polnud just eriti tavalive vaatepilt et paljajalu uhkes kleidis maani blondide juustega naine mööda maja ringi jookseb ning siis ennast põrandale maha viskab.
Nad turtsatasid mõlemad rõõmsalt ning vaatasid siis maas ukerdavat naist. Paistis nagu ei oleks temaga midagi juhtunud ning noorte imestuseks see nii oligi.
Mõne sekundi pärast tõusis naine püsti ning lihtsalt seisis keset tuba.
Siis kuulsid nad kuidas järjekordsed sammud neile lähenevad.
Nüüd jooksis trepist alla mees kes oli mundris ning kõrgete kollaste kummikutega. Nad jälgisid teda tähelepanelikult, kuid nagu ka naine ei paistnud mees neid märkavat ning jooksis samuti tuppa otse naise kõrvale.
Seejärel kuulsid nad kuidas trepist alla tulevad järgmised sammud. Huviga oodates kes siis nüüd tuleb jälgisid nad tähelepanelikult treppi. Nüüd jooksid sealt alla kolm umbes kaheksa aastast poissi kellel kõigil olid seljas vaid täpilised pidzaamad.
„Kogu perekond on hulluks läinud“ lausus Becca vaikselt Jamesile ning vaatas siis muigega kuidas mees kõva häälega naerma hakkas.
Mõne hetke pärast kuulsid nad jälle samme, kuid need ei olnud sellised nagu kõik eelnevad.
Kui teised olid olnud väga kiired ja selged siis sellel tulijal ei tundunud kiire olevat. Sammude kõla oli väga aeglane ning lausa veniv.
Trepi jalamilt ilmus välja umbes Becca vanune neiu. Ta kõndis sirgelt ja rahulikult. Kui ta oli neist möödumas vaatas ta neile külma pilguga otsa ning lasi seejärel kuuldavale rõõmsa kilke.
Ta liikus kõigepealt Becca juurde ning seejärel võttis ta käe ning tiris ta püsti. Järgmiseks tegi ta sama ka Jamesiga ning hakkas siis rõõmsalt toa poole keksima.
Noored küll punnisid vastu, kuid siiski õnnestus võõral nad jälle sinna sisse saada.
Ta liigutas nad inimeste kõrvale kes seal enne olid ning puges siis ise kaminasse. Siis võttis ta vanamoodse tikutoosi ning sealt seest ühe tiku.
Neiu lehvitas neile rõõmsalr ning tõmbas siis tikku.
Hein kaminas võttis koheselt tuld ning tekitas hiiglasliku leegi kuhu sisse neiu jäi.
Seejärel nägid nad kuidas kaminast välja liikusid tahmased jalajäljed. Need läksid kõigepealt naise juurde ning järgmisel hetkel lamas naine elutult maas.
Siis liikusid jäljed mehe juurde ning ka tema hukkus. Seejärel kadusid mehe jalast kummikud ning kaminast tõusis suitsupilv ja leek muutus neoonkollaseks.
James ja Becca vaatasid seda hirmunult ning ei osanud midagi teha. Nad jälgisid kuidas inimesed järjest tuimalt põrandale kukkusid ning vaatasis seda hirmunult.
„Äkki jookseks?“ sosistas Becca Jamesile ning vaatas murelikult et ta jõuab varsti nendeni.
„Hea mõte“ sõnas noormees ning pööras siis ümber et hakata välja minema.
„Kuhu te lähete Heather ja Thomas?“ küsis hääl kusagilt ning James ja Becca jäid seisma.
Lõputu mälestuste ring lausus James mõttes ning pööras ennast aeglaselt ringi.
Ta vaatas jälgede poole mis nüüd aina lähemale liikusid.
„Tead mis?... meid sa ei saa“ sõnas James ning liikus järjest enam ukse poole hoides Beccat oma selja taga.
„Ja miks sa seda arvad?“ lausus nüüd külm hääl ning jäljed seiskusid hetkeks.
„Miks?... Miks?...“ alustas James ning astus selg ees aina taha poole. „ Eks ikka sellepärast et me teame su piire“ lausus mees siis ning astus oma viimase sammu jõudes sellega toast välja.

Pealkiri: Kui seinad saaksid rääkida 6/8/2008, 11:37

4.

Luurekolli peitusemäng

Nii kui nad toast välja asutsid käis ere sähvatus ning nad olid hetkega toast kadunud. Koll kes neid taga oli ajanud vaatas seda imestunult, kuid Becca ja James olid juba paarsada aastat edasi rännanud.
Nad ilmusid tuppa mis oli koli täis. Kõik esemed seal olid kaetud paksu tolmukihiga ning tundus nagu poleks seal juba aastaid keegi olnud.
Kuid siis märkasid noored väikeseid jalajälgi mis viisid kellakappi.
Millegi pärast hakkasid Becca ja James mööda neid jälgi aeglaselt edasi minema.
„Tead…“ alustas Becca sosistades. Millele mees talle vaid kerge ühatusega vastas.
„See on nagu õudusfilmides kus tegelased alat mingit kahtlast asja jälitavad ja siis ära surevad kuna mingi koll hüppab sealt välja“ sõnas neiu nüüd juba natuke rohkema häälega.
Nad ei peatunud siiski ning olid juba kellakapile päris lähedal.
Noored lähenesid sellele ning James pani käe vastu kappi sellelt veidike tolmu pühikdes. Selle seest aga kõlas prõksatus, kuid peale seda valitses ruumis jälle täielik vaikus.
Becca võpatas kergelt hääle peale ning tundis kerget hirmu, kui James asetas käe pidemele, et kappi avada reageeris neiu kiiresti ning asetas oma käe noormehe käele.
James peatus seepeale ning vaatas siis küsivalt Beccat.
„Ära ava seda“ sõnas neiu veidike ähvardavalt ning võttis oma käe ära.
James vaatas hetkeks Beccat ning siis oma kätt, kui ta aga nägi et neiu pöörab ümber ja hakkab ära kõndima, vaatas mees veel hetkeks kellakappi ning tegi siis paar kiiret liigutust, et neiule järgi jõuda.
Ta võttis Becca ümbert kinni ning vaatas talle siis sügavalt otsa.
„Me veel pääseme siit,“ lausus mees ja embas Beccat hellalt. Naine naeratas nõrgalt ja toetas ennast hetkeks Jamesile.

Siis kuulsid nad kuidas vana kell lööma hakkas. Kella hääl kõlas üle terve toa ning kajas tagasi.
Kas tõesti asju täis ruumid kajavad mõtles Becca hetkeks kahtlustavalt ning eemaldus veidike Jamesist siiski tal käest kinni hoides.
Nad vaatasid mõlemad ärevalt kellakapi poole ning ei teadnud, kas põgeneda või paigale jääda.

Järgmisel hetkel paiskus kapp lahti ja jälle jäi kõik vaikseks. Noored vaatasid siiski ikka veel justkui oleks oodanud, et midagi juhtub.
Ja neil oli õigus. Midagi oligi juhtumas, kuid seda, mis see on nad ei teadnud.
Kapist kõlas hele naer ning selle serva tagant hakkasid paistma kaks suurt roosat silma ning nende taga paar paari pisikesi rohelisi kõrvu.

Becca jälgis kahtlustavalt väikest elukat kallutades oma pea veidike viltu.
Järsku oli koll kadunud ning noored vaatasid mõlemad segaduses olles ringi.
Klaver, molbert, kapp, kell luges Becca mõttes esemeid millest ta pilk üle libises. Kollase täpi, roosade silmade, punase saba ja roheliste kõrvadega täpiga klaver täpsustas Becca enda loetelu ning pööras pilgu tagasi klaveri poole.

Nähes seal kahtlase välimusega kolli, kes oli omatomoodi ka armas ehmus ta jälle veidike kuna sellist elukat polnud ta varem näinud ning neiu ei teadnud, kas seda karta või mitte.
Järgmisel hetkel oli elukas aga jälle kadunud või vähemalt ei olnud teda näha.
„Ämmm…väga…kahtlane elukas või nh…pigem nagu luurekoll, kes mängib peitust,“ sõnas James nüüd ja võttis siis neiu piha ümbert kinni.
Nad kõndisid koos toast välja ja lootsid, et ei kohta enam selliseid elukaid kes neid ära üritavad tappa.

Kui nad toast välja läksid jõudsid nad koridori mis nägi uhke välja, kuid ka see oli vähe hoolitsetud ja räämas.
Noored tundsid koridori ära ning teadsis täpselt kus nad hetkel asuvad.
Siiski se teadmine neile ei meeldinud kuna just see maja oli kõiges süüdi.
„Huvitav mis juhtuks kui me majast lahkuksime“ lausus Becca ning vaatas välisukse poole. Tema kõige suurem unistus sellel hetkel oli saada tagasi enda ellu ja sealt majast välja pääseda, kuid millegipärast tundus se talle võimatuna.

„Ma kardan, et seda ei tasu isegi mitte proovida“ vastas mees veidike kurvameelselt ning vaatas igatseva pilguga ust. Ka tema soovis väga, et nad ei peaks seal olema.
Järsku kuulsid nad selja tagant kiireid samme. Nagu ikka tulid sammud trepist alla. Inimene kes sealt alla tuli oli noor, võibolla kõige rohkem seitsmeteist aastane, kuid ta näost oli näha, et ta on kogenud palju rohkem halba, kui mõned inimesed terve elu jooksul. Poisil oli väsinud ilme ja ta jume oli väga kahvatu või isegi mitte kahvatu vad pigem lubivalge. Ta käe peal oli aga näha suur piklik arm.

Poiss kõndis otse Becca ja Jamesi vahelt läbi ning tundus nagu ta ei olnud neid üldse näinud.
Siiski enne, kui poiss kolituppa läks vaatas ta Beccale otsa ning sõnas külmal ja tuimal toonil: „Aidake meid“
Ta näolimes oli aga aru saada täielikku meeleheidet.
Poiss pöördus aga ainult hetkeks ning paari sekundi pärast oli ta juba ukse avanud ja sisse läinud.

James ja Becca vaatasid korraks üksteisele otsa ning läksid siis ukse juurde, et näha mida poiss teeb.
Ta seisis keset tuba ja vaatas tuima näoga kellakappi.
Juhtus see mis ennegi ja kapi äärde ilmusid roosad silmad ja kõrvad. Kuid seekord ei olnud need enam sama ilmega, kui enne oli see elukas armas tundunud, siis nüüd oli se pilk täis viha.
„Tule välja Luurekoll, aitab peitusemängust“ sõnas poiss külmal toonil ja vaatas lae poole.
Seejärel pööras poiss pilgu jälle kellakapi poole. Nüüd aga oli ta pilk palju elavam kui varem.
Koll liikus samal ajal väga sujuvalt kapist välja ja poisi poole.
„ Nüüd on mäng läbi, sa andsid alla“ kostisi hele ja piuksuv hääl läbi kolli punase londi.
Poiss noogutas tuimalt ega liikunud paigast.

Becca vaatas seda ja liikus pidevalt rohkem vastu Jamesi. Ta ei teadnud kas aidata poissi või arvata et nii peab minema kuidas läheb, kui nad ei sekku.
Ta vaatas seda siiski hirmuga kuna aimas mis tulemas on.
Luurekoll liikus poisile järjest lähemale, kuid ta ise ei paistnud ka midagi tegevat, et ennast päästa.

Elukas kes nüüd oli juba poisile suhteliselt lähedal sirutas oma londi välja. Ta asetas selle poisi varba juurde ning siis tekkisid londi otsa kihvad. Nendega haakis ta ennast varba külge ning poiss paistis järjest nõrgemaks minevat.
Paari sekundi pärast oli ta juba pikali maas ja vaatas suurte silmadega Becca ning Jamesi poole, kes nüüd ennast isegi liigutada ei julgenud.
Poisi näost paistis ka viimane värv kaduvat ja silmas muutusid tühjaks. Mõne hetke pärast oli temast järgi vaid luud ja nahk.
James aga astus ühe sammu ette ning sisenes tuppa. Koll vaatas teda veidi vildakalt ja hakkas siis tema poole liikuma.

„Tead…“ alustas James ettevaatlikult, et elukat mitte välja vihastada. „…ma arvan….“rääkis noormees aeglaselt edasi „…et meid…“ lisas ta veel aeglaselt. „Sa juba tühjaks imeda ei saa“ lõpetas mees kiiresti ning ootas reageeringut.

Koll vastas talle kileda naeruga ja kusagil naeru keskel üritas ta ka miks küsida.
„Sest… sa ei seedi… tuhka“ lausus ta lõpuks ja asetas käe taskusse.
„Kuidas sa seda teadsid?“ küsis elukas nüüd imestusega ja jäi hetkeks seisma.
„Ausaltöeldes ei teadnudki „ vastas James nüüd ja itsitas natuke.
„ Enam sa peitust ei mängi“ sõnas noormees siis ja võttis taskust tuha mille ta Luurekollile otse londi sisse viskas.
„Huvitav kas se mõjub nagu hape“ küsis James Beccalt kerge muie suul ning vaatas kuidas koll järjest ära kaob.

Pealkiri: Kui seinad saaksid rääkida 6/8/2008, 11:38

5.

Lukustatud

Nagu ikka muutus just sellisel hetkel kõik ja ruum kujundas end ümber muutudes nüüd kõledaks ja räpaseks ruumiks.
Noortele tundus nagu polekski nad tegelikult seal vaid jälgiks seda kõike nagu kusagilt mujalt, kusagilt ülevalt.
Becca vaatas enda ümber ringi, kui seda sai enda ümber vaatamiseks nimetada sest tal polnud õrna aimugi, mis toimub ja, kas ta üldse eksisteerib.
Ta vaatas vasakule ning nägi seal üht kuju. Üht kuju, mis tundus veidike läbipaistev, aga vaatamata sellele kuidagi tuttav.
Kui kuju, mis meenutas inimest, kui mitte arvestada ta läbipaistvust, keeras näo Becca poole hakkas neiu naerma.

„Tead James nüüd oled sa kummitus“ lausus ta vaevaga naeru vahele.
„Ega sa ise ka parem pole“ sõnas noormees.
Becca jäi selle peale vait ja vaatas oma käsi. „Pead sa ka koguaeg tõtt rääkima“ ütles neiu naljaga ja uuris läbi oma käte põrandat.
„Jep, muidugi pean“ sõnas noormees nüüd aeglaselt edasi hõljudes. Becca liikus talle sujuvalt järgi samal ajal ringi vaadates.
Oh issand ma ei taha teada, mis seal on mõtles Becca vaadates koridori lõppu kust paistis suus ruum, muidugi tulid sealt ka igasuguste inimeste hääled.
Siiski ei jätnud neiu liikumist ja juba mõne hetke pärast olid nad ruumis sees.
Kõik kes seal olid jäid hetkeks vait ja hakkasid siis karjuma.

„Me oleks pidanud selle peale mõtlema, et inimestele vist väga ei meeldi kummitused“ sõnas James vaikselt Beccale ning tüdruk noogutas tuimalt vaadates kõiki neid kiljuvaid ja karjuvaid inimesi pööras neiu ennast seina poole ja hõljus sujuvalt seina sisse.
Selle peale ma ei tulnudki mõtles James ning järgnes kaaslasele. Nad jõudsid pisikesse ruumi, mis oli täiesti tühi.

„ Tead see kummituse värk on päris lahe“ sõnas poiss ja pani käe seinast läbi. Jälle oli teisest toast kuulda kiljatusi.
„Nagu väike poiss ausõna“ lausus Becca veidike näägutava tooniga vaadates Jamesi lõbustatud ilmet. Noormees tõmbas käe kiiresti tagasi ning tegi näo nagu tema ei ole midagi teinud.
Mida me nüüd edasi teeme? Kuidas me siit minema pääseme? Mis meid siin ees ootab keerlesid Rebecca peas mitmed ja mitmed küsimused, mille vastust ta ei suutnud välja mõelda.

Ta vaatas Jamesile tõsiselt otsa ning nägi, et too on jälle tegelemas hirmutamisega.
Tüdruk kergitas selle peale kulmud ja jäi noormeest silmitsema.
James ei pannud seda muidugi tähele ja lõbustas ennast edasi. Kui ta lõpuks Becca pilku märkas ütles ta:“midaa? Inimesi peab ju hirmutama kui võimalus on“ sõnas ta, kuid võttis käe ja jala siiski tagasi õigele poole seina.

„Mida me teeme nüüd?“ küsis neiu veidi mureliku tooniga.
James aga ei öelnud midagi vaid kehitas õlgu.
„Mida sa teed“ hüüatas Becca järsku, kui noormees hakkas oma nägu seinast läbi panema.
„Me peame ju teadma vähemalt, mis koht siin seekord on“ sõnas mees sellise tooniga nagu see oleks kõige loogilisem asi üldse.
„Hea mõte“ sõnas tüdruk vaikselt ning pani ka oma näo seina sisse, aga nii et ta teiselt poolt väga väheke paistis.
Ruum mida nad nägid oli suhteliselt suur, kuigi see oli jagatud trellidaga väikesteks kongideks, kus igas kongis oli kaks voodit.
Kongid olid kahel pool seina ning nende vahes oli vahekäik, kus edasi tagasi kõndis mundris tüüp.
Seal oli palju mehi, kellest enamus tundusid nagu kurjategijad, kes nad muidugi ka olid.

„Ma ei teadnudki, et siin kunagi vangla oli“ sosistas Becca Jamesile ning vaatas vahekäigus ringi kõndivat kahtlaselt suure ja vanamoodse püssiga vanameest.
„Ma ka mitte“ vastas James sosinal ning võttis siis näo seinast välja.
„aga kuule… seina me ei tunne eks, aga kas me näiteks üksteist või inimesi tunneksime … või noh saaksime puudutada“ rääkis James aeglaselt.
„Seda saab alati järgi proovida“ lausus Becca ning tuli üleni tagasi ruumi.
Ta tõstis aeglaselt oma käe üles ning asetas selle poisi põse juurde. Tüdruk soovis, et ta noormeest tunneks ja selle suure lootusega liigutas ta oma käe Jamesi näo sisse.
Poiss vaatas hetkeks alla poole ja nägi et tüdruku käsi on tema näo sees. Järgmisel hetkel oli tüdruk oma käe juba ära võtnud ja jõudnud endale nukra ilme manada.

„Noh siis ei saa järelikult keegi meid ära tappa“ sõnas mees ja üritas teha rõõmsat nägu. Se tal aga õnneks või kahjuks ei tulnud eriti hästi välja.
„ Jah SEST ME JUBA OLEME SURNUD“ ütles neiu peaaegu karjudes.
James vaatas teda ning ei osanud enam midagi teha ega öelda.

Nad mõlemad vaikisid tükk aega kuni James lõpuks ütles häält kõrgendades:“ ega mina selles süüdi pole ju!“ Ja ta hõljus toast välja.
Becca jäi veel hetkeks sinna, kuid juba hetke pärast mõistis ta mida poiss öelnud oli ja tormas talle järgi.

Ta läks läbi samast seinast ning seisatas siis vaadates htkeks ringi. Tüdruk nägi, et Jamesist pole seal jälgegi ning tormas läbi järgmise seina.
Ta jõudis ruumi, kus oli kaks pehmet diivanit, ja palju igasugust muud kabineti värki.
Neiu vaatas toas ringi ning nägi seal seina ääres hõljuvat kummitust. Becca läks Jamesi kõrvale ning lausus siis vaikselt: „ Anna andeks ma ei mõelnud seda nii.“

Noormees pööras näo neiu poole ja ta suunurk tõmbles paratamatult. Tüdruk naeratas selle peale säravalt ja ütles siis: „Tule, lähme uurime kuidas me siit minema saaksime.“
James ei vastanud midagi vaid noogutas hetkeks ja hakkas seina poole minema.

„Oota!“ ütles Becca järsku, kui talle oli midagi pähe tulnud. James seisatas selle peale ja pööras ennast jälle neiu poole.
„Mis?“ sõnas ta siis ootavalt ja vaaatas neiule otsa.
„Äkki me peaksime öö ära ootama ja siis mingi vangi käest küsima kas siin mõni koll või kuri tüübu on?“
„Siin on ju enam vähem kõik kurjad… me oleme ju vanglas.“
„Nojah aga üks tüüp nägi seal normaalne välja ja pealegi on meil ju iga kord tulnud mingi koll üle elada.“
„Ma arvan, et seekord pole asi üle elamises vaid alistamises. Ja kui me midagi ega kedagi puutuda ei saa siis mida me ikka teha saame isegi kui siin mingi koll on.“
„Mida sina siis välja pakud?“
„Et kõigepealt uurime ise ja siis hangime endale inimese appi“
„Lähme siis“ lausus Becca ja nad hõljusid koos ruumist välja.

Nad seisatasid seina sees ja vaatasid järgmisesse tuppa. Jälle oli tegemist kabinetiga, kuid seal olid sees kaks vanemapoolset meest.
Noored jäid seina sisse seisma ja kuulasid, mida räägiti.

„Mis mõttega te neid siin hoiate tahaks teada“
„Vanglates peab ka ju ometigi inimesi olema keda karistada“
„Aga miks te peate panema kõik süütud inimesed vangi?“
„Vanglad teenivad raha, aga ei ole ju ometigi nii palju kurjategijaid, et kõik vanglad neist täis panna. See aga tähendab seda, et luku taha tuleb panna inimesed, kes on süütud ja näevad välja nagu kurjategijad“
„ Sel juhul lähen ma minema ja lihtsalt kutsun mõne politsei või detektiivi, kes teid paljastaks.“
„EI! Siin majas on lukustatud kõik, kes selle saladusest teada saanud. Pakkige ennast kokku meil on teile mõnus vangikong valmis pandud“

Järgmisena oli ruumist kuulda karjumist ja lohistamist. Käis veel ukse pauk ja kõik jäi vaikseks.
Oli kuulda vaid kiireid samme, mid tundusid edasi tagasi käivat.
James ja Becca taganesid kiiresti eelmisesse ruumi. Nende õnneks oli se ka tühi.
Nad vaikisid hetkeks ja siis hakkas Becca rääkima: „Tundub et seekord on niiöelda pahad hoopis head ja vastupidi.“

James noogutas vastuseks hajameelselt ja vaatas ukse poole.
„Me peame neid aitama“ lausus mees lõpuks olles otsustanud kõik tüübid vabastada.
„Jah, aga kuidas me seda tegema peaks?“ küsis neiu Jamesilt ning lisas siis:“me ei saa ju midagi isegi puudutada ilma et me sellest läbi ei läheks.“
„Üritame ilma mingit meest hirmutamata temaga rääkida“ vastas noormees ja hõljus siis toast välja tagasi vangikongide poole.

„Kohe?“ jõudis Becca veel vaikselt lausuda ja läks poisile järgi. Nad liikusid seina sees ühe kongi juurde mis tundus olevat kõige rohkem varjatud.
Becca liikus esimesena seinast välja ning nägi seal üht meest, kes lihtsalt istus voodil.
„Kuku…“ alustas neiu kõige pealt ja pani siis sõrme suule, et anda mehele märku, et too kisama ei hakkaks „…ära ehmu, me tahame aidata“ jätkas siis tüdruk ja lootis mehe koostööle.

Ka James oli juba seina seest välja tundnud ja mehe kõrvale liikunud „ me aitame teil põgeneda“ lausus noormees ja ootas mehe reageeringut.

Tüübi ilme oli täiesti vapustatud, kuid siiski vastas ta: „Mida ma tegema pean?“
„Nõua vetsu minemist ja, kui nad on kongi avanud ja sina välja läinud tuleme meie ja hajutame „natuke“ tähelepanu, et sina saaksid avada kõik kongid rääkides neile kiiresti, et nad peavad majast välja lööma või lukustama kõik meeskonna liikmed“ rääkis James kiiresti, enne kui Becca suugi sai lahti teha oli noormees juba lõpetanud ning vang valmis tegutsema.

„Ruttu peitu“sõnas neiu ja liikus koos Jamesiga seina sisse jäädes ootama õiget hetke välja tulemiseks.
Mees tegi täpselt nii nagu vaja oli ja juba mõne hetke pärast oligi ta juba väljas ning noorad hüppasid seina seest välja.
Valvur karjus ja hakkas Jamesi pool püssiga vehkima „Kas sa tõesti arvad et kummitused kardavad relvi“ lausus noormees ning jälgis vangi, kes oli juba võtmed kätte saanud ja kongide avamise kallale asunud.

Kõik ülejäänud vangid karjusid täiest väest olles jälle vapustunud kummituste nägemisest.
Varsti tuleb valvurile abivägi mõtles Becca veidi hirmuga, kuid tegeles siiski tüübi hirmutamisega edasi.
Varsti kuulis ta oma selja tagant kiireid samme ning vaatas siis vangi kes oli vabastamisega juba peaaegu lõpule jõudnud.

Neiu vaatas selja taha ning hakkas kiiresti appi tõttavate tüüpide poole liuglema.
Need pistsid muidugi tagasi ja need kellel vähegi aru peas oli hakkasid tagasi trepist üles jooksma.
Becca lasi kuuldavale õela naeru, et neid veel rohkem hirmutada.
Ka se üks valvur kes seni üsna julgelt oli vastu pidanud jooksis nüüd paanikas koridori poole.
Kõik vangid olid nüüd aga vabastatud ja siblisid peidukohta, et valvureid tagasi oodata.
„Ma läen trepist sa mine teiselt poolt. Ajame need kuridikud puuri“ sõnas Becca ja liikus kiiresti trepist üles.

Ta liugles mööda seina, jooksutades iga hingelise alla vangikongidesse.
Lõpuks jõudis ta ka ise tagasi alla hirmutades sinna ka enda ees jooksva koha ülemuse.
„Miks sul nii kaua läks“ oli esimene asi mida neiu kuulis ning muidugi kõlas se Jamesi suust kes seisis koridori avas hirmutades inimesi et need temast läbi minna ei julgeks.
„no… oli tegemist noh“ sõnas neiu naljaga ning vaatas siis ringi askeldavaid eksvange, kes viimaseid kohale jooksnuid kongi lukustasid.

Peale seda hakkasid nad järjest välisukse poole liikuma.
Viimane kes minema hakkas oli samam mees, kes neid kõige rohkem aidanud oli. „ Aitäh teile“ sõnas mees noortele ja lahkus siis jooksusammul.
Kummitused lehvitasid rõõmsalt mehele järgi ning pöördusid siis kongis olevate poole:“head…igavikku teile siin,“ lausus James ja nad liikusid koos Beccaga kongist järjest eemale.

6.

Kivist…

Noored ilmusid ruumi, kus oli suur puituks erinevate nikerdustega. Seal oli ka Lai kivist trepp, mis tundus kohe kokku kukkuvat. Nad vaatasid toas ringi ega teadnud mida teha.

Järsku kuuldus teisest toast kolistamist. Becca liikus natuke eemale kuid James otsustas välja uurida, mis hääl se oli.
Ta liikus ukse poole, mis oli pärani lahti. Ettevaatlikult vaatas ta teise tuppa ning nägi seal vana naist vihmavarjule toetamas.

Siis kuulis ta selja tagant liikumist ning liikus kiiresti ukse taha peitu. Becca oli juba kummuti taha pugenud.
Nad vaatasid trepi poole, kust hääl kostus. Sealt tuli jooksuga alla üks noor naine.
„Vanaema…Vanaema kus sa oled?“ hüüdis naine ja jooksis tuppa, kus oli vana naine.
„Tead, ma…“ alustas ta vana naisega rääkimist, kuid peatus siis ja toas jäi vaikseks.

James vaatas ukse praost tuppa, et näha mis toimub. Vana naise silmad olid läinud täiesti valgeks. Ja noorem naine oli ematusest veidike taganenud.
James nägi kuidas naine oli täiesti liikumatu. Just nagu ei saakski ta liikuda mõtles noormees ehmatusega ning jälgis siis vanemat naist kelle tõsine ilme oli kiiresti muutunud kurjakuulutavaks irveks.

Mõne hetke pärast oli ruumist kuulda kõrvulukustavat naermist.
Becca vaatas kummuti tagant välja Jamesi poole näol pilk, mis väljendas tõelist segadust.

Noormees andis talle märku, et ka tema ei saa täpselt aru mis toimub ning pööras siis pilgu tagasi ruumi.

Noor naine oli nüüd juba üleni halli värvi. James kissitas silmi, et kogu asjast paremini aru saada ning nägi siis et naine polnud enam normaalne lihast ja luust inimene vaid oli lihtsalt üks elutu ja liiumatu kivikuju.

See ehmatas noormeest, kuid siiski ei lõpetanud ta vaatlemist.
Vana naise silmad olid ikka veel üleni valged, kuid siis se muutus. Ta silmad läksid tagasi normaalseks.

James nägi vanakese silmades puhast ehmatust, kui oli märganud kivikuju keset tuba. Naise silmad läksid vett täis ning ta vajus põrandale istuma.

Kuju oli väga tõeline. Naise silmadest võis lugeda ehmatust ja kartust ning ta kehakeelest oli mõista, et kuigi ta oli ehmunud ei osanud ta midagi sellist karta. Naine oli olnud ilus. Tal olid pikad blondid juuksed ja eresinised silmad. Nüüd aga oli ta vaid üks hall mass, millel tundusid siiski olevat tunded ja emotsioonid.
Järsku märkas mees, et kuju silmad liiguvad.

Need vaatasid ehmunult toas ringi ja oli aru saada, et naine on segaduses.
Vanake, kes oli põrandale vajunud vaatas hirmunult toas rigi aru saamata, kes kül nii võis teha.

James vaatas hetkeks hirmunult Becca poole ning jälgis siis toas toimuvat edasi.
Vana naine üritas ennast püsti ajada olles ikka veel täielikus shokis. Lõpuks hakkas ta aru saama, mida ta teinud oli ning üksikud pisarad voolasid üle naise kortsus põskede.
Ta silmad oli täitunud pisaratega ja neist peegeldus hirmu ja kahetsust.

James jälgis hoolikalt naist ja üritas aru saada, mis toimunud oli. Kas ta tõesti teeb midagi sellist endale aru andmata mõtles noormees. Veel paljus küsimused keerlesid ta peas ja kivistunud naise silmadest võis eeldada, et ka temal on palju küsimusi ning ta vajab vastuseid.

James viipas kiiresti Beccale, et nad kohad vahetaksid. Ta tahtis, et ka tüdruk näeks seda mida tema nägi.

Neiu tuli kiiresti ukse taha ja James hiilis kummuti taha.
Kui Becca alguses ukse vahelt sisse vaatas ei mõistnud ta, mis seal toimub aga veidike Jamesiga veheldes suhenud hakkas ka tema toimunust aru saama.

Kui neiu oli natuke jälginud toas toimuvat läks ta kiiresti ja vaikselt Jamesi juurde.
„Mis nüüd saab?“ küsis ta sosinal.
„Ma ei tea“ vastas noormees vaikselt.
Mõneks hetkeks säilis ruumis täielik vaikus. Oli ainult kuulda vaikset halamist teisest toast.

„Ma kardan, et me ei saa siit enne minema, kui ka selle lahendame“ lausus neiu vaadates Jamesi poole.
„Aga kuidas seda teha? Kuidas hävitada inimest kes nagu ei ole ka inimene?“ sõnas James mõtlikult ja pani käe õrnalt Becca ümber.
„Ma tõesti ei tea“ lausus neiu ja toetas ennast noormehe peale.

Nad mõlemad vaikisid taasja väga tähelepanekult kuulates oleks arvastavati kuulnud nende ajude ragiesmist ja kui väga tähelepanelikult vaadata oleks võibolla ka silmanud väikseid mõttelambikesi mis järjest eredamaks muutusid.

Nad vaatasid järsku korraga ükksteisele otsa ja justkui lugesid üksteise mõtteid.
„Äkki aitab se kui naine sealt toast väja tuua“ lausus Becca.
„Seda mõtlesin ka mina“ sõnas James, kuid muutus siis tõsisemaks.
„Aga kuidas seda teha ja kuidas se naine tagasi normaalesks saada?“ küsis James lootes et Becca teab sellele vastust.

Kuid ka neiu ei teadnud kuidas seda teha ja nad mõlemad jäid jälle mõtteisse.

„Ma arvan et lihtsalt proovime,“ sõnas Becca ja tõusis siis kummuti taga püsti. Ta lükkas oma riiete pealt veidike tolmu ära ning sammus siis kindla sammuga toa poole.
Alguses vana naine teda ei näinud kuid kuuldes samme, mis järjest talle lähenesid märkas ta Beccat.

Ta silmad muutusid peaaegu koheselt üleni valgeks ja naise käsi tõmbles kahtlaselt.

James oli Beccale järgnenud, kuid tal oli õnnestunud jääda märkamatuks. Ta liikus vaikselt seina ääres vana naise selja taha.

Becca jälgis ainiti naist kes muutus järjest jubedamaks. Järsku mõistis neiu, et ei saa enam liigutada. Ta üritas paaniliselt oma jalga edasi liigutada, kuid oli justkui paigale tardunud.
Ta vaatas alla poole ja nägi kuidas ta alates varvastest hakkas halli värvi muutuma.

James vaatas kõike seda ehmatusega ning esialgu ei teadnud mida teha, kuid otsustas, et peab kiiresti tegutsema enne, kui naine teda märkab ja ka tema kiviks muutub.

Becca silmad käisid toas ringi ja ta jälgis pingsalt mida James teeb. Ka teine noor naine jälgis nende tegemisi.

James võttis ennast kiiresti kokku ja läks vanakese juurde. Ta tõstis naise vaevaga üles ja peaaegu vedas ta ruumist välja.

Ta asetas naise trepi kõrvale ja pani tähele, et ta silmad pole enam valged. Endamisi muiates lahkus ta koridorist ja läks tagasi tuppa kus oli Becca ja se teine naine. Ta sulges enda järel ukse, et vana naine talle sinna ei järgneks.
„Äkki aitab ka nende toast välja tassimine“ lausus mees iseendale ning sammus siis Becca kuju juurde.
Ta pani oma käed ümber neiu ning üritas kuju siis tõsta.

„Tead kivina oled sa veel raskem kui muidu“ ütles mees Beccale muigega ning mõtles siis mida edasi teha. Ta sammus närviliselt mööda tuba ringi ja jälgis naisi. Ta pani tähele, et ka nende silmad liikusid sinna kuhu noormees läks.

Veidike aega toas ringi käies komistas ta nagi jala taha ning riiul mis seina peal oli kukkus alla üsna Becca lähedale.
Selle peal olnud küünal kukkus täpselt naise jala kõrvale.

James tahtis ruttu appi minna ja küünla ära võtta kuni märkas et küünla leek sulatab kivimit ja se muutub tagasi nahaks.
Mees võttis küünla kätte ja asetas seda neiu erinevate kehaosade juurde kuni Becca oli täielikult tagasi inimeseks muutunud.
Nad kordasid sama protseduuri ka võõra naisega.

Nii kui naine oli kivistusest vabaks saanud jooksis ta toast välja. Ja jättis Becca ning Jamesi kahekesi ruumi.

„Kuidas me saame veenduda, et se uuesti ei juhtu?“ küsis Becca murelikult, kuid James juba tegutses.
Tal oli käes küünal ning kardina oli ta sellega juba süüdanud. Nüüd jättis ta küünla vaibale ning võttis Beccal käest.

7.

Üksindus…

„James!“ hüüdis Becca toas ringi vaadates. Ilmselt ei ole teda veel siin lausus neiu mõttes ja ists diivanile.

Ta oli seal mõnda aega vaikses, kuni kuulis selja tagant talle lähenevaid samme. Need kostsid vaikselt nagu tulija üritaks hiilida, kuid Becca kuulis neid siiski väga selgelt kuna õnneks või kahjuks ei olnud tulija selles just eriti osav.

Tüdruk ei vaadanud taha vaid jõllitas seina, mis oli diivani vastas. Kui see on mingi koll, kes mu ära tapab siis on tore ja kui se on James siis on veel toredam mõtles Becca ega liigtanud ennast.

Ta vaatas seina ja tundis kuidas keegi ta kohale kummardub. Ta tundis külma hingeõhku oma kaelal ja vaikset sosinat oma kõrva juures.

„Tere kenake,“ lausus hääl ja liikus tüdrukust eemale.
Becca võpatas ja keeras pea sosina suunas.

Nüüd kui ta vaatas oma selja taha nägi ta erkrohelisi silmi, mis väga kahvatu naha peal tundusid isegi veel rohkem rohelised, kui muidu.

Mehel kes Becca selja taga seisis olid süsimustad juuksed (mida ei oldud vist väga kaua pestd ega lõigatud, sest need olid mehele keskohani ja nii rasvased, et olis pulkas).

Ta nahk oli väga valge ja silmad olid suured ning silmatorkavad (või noh pigem hirmuäratavad).
Mees vaatas hetkeks lahke ja sõbraliku pilguga, kuid see muutus kiiresti irveks, mis paljastas mehe hiiglaslikud kihvad.

„Ah seekord siis vampiir,“ pomises Becca iseendale.
Selle peale muutus vampiiri pilk veel õelamaks ning ta lasi kuuldavale urinaga sarnaneva heli.

„Gared,“ lausus ta seejärele.
Becca vaatas teda imestusega ning pomises siis:“Vähemalt viisakas.“

Selle peale kortsutas elukas kulmu ja liikus diivani tagant ära.
„Sina jääd siia!“ lausus Gared väga otsustavalt. Akendele tulid kolisedes ette rauast rulood ja uks läks pauguga kinni.

„LASE MIND VÄLJA,“ ütles Becca selge ja kõva häälega.

„HA HA HA,“ lausus vampiir elalt ning lisas siis,“selleks olen ma juba liiga kaua üksi olnd, et sind nüüd lihtsalt minema lasta.“
„Arghhh,“ lausus neiu tülpinult ja istus siis rahulikult diivanil edasi.
„Niiet nüüd pead sa minuga leppima,“ lausus vampiir ja sättis ennast Becca kõrvale istuma.
„Vaevalt ma seda teen,“ sõnas tüdruk ülbelt ja vaikis siis mõnda aega.

„Mitu sajandit sa siis üksi konutanud oled?“ küsis neiu irooniliselt ega pööranud pilku oma kõrval istvale koletisele.

Kui ta ei haiseks ja juuksed maha lõikaks võiks ta isegi normaalne vampiir olla mõtles tüdruk.

„Üksi nii umbes paar sajandit,“ lausus Gared tõsisel häälel.
Kulme kergitades vaatas Becca nüüd vampiiri poole. Arvestades vanust näeb ta küll täitsa normaalne välja mõtles ta.

„Ja vana sa siis oled?“ küsis neiu.
„No nii umbes 224 ma täpselt ei tea surte numbritega läheb juba lugemine sassi,“ sõnas Gared.

„Mhm… ma tean, mida sa tunned… NOT,“ sõnas ta ja tõusis kiiresti püsti.
Ta vaatas toa teises otsas asuva kapi poole mille uks irvakil oli. Tüdruk nägi ukse vahelt tuttavat nägu.

Jamesi sõrm liikus kiiresti suu juurde, et anda Beccale märku, et ta midagi ei ütleks.

„Mis nüüd?“ küsis vampiir kiiresti ja vaatas kordamööda kappi (kus ta midagi ei näinud kuna James oli õnneks kiire olnud) ja tüdrukut.

„Ei lihtsalt tead küll nägin kapis tuttavat nägu kuigi ma ei tohiks sulle seda öelda aga vahet pole, sest ilma sinuta me siit vist niikuinii välja ei saa lihtsalt tea, et mu poiss on seal kapis no ja ilmselt me peame sind kuidagi aitama, sest me tahame siit võimalikult kiiresti ära saada kuigi see polegi nii hull, kui eelmised korrad või noh vähemalt pole me kummitused või sina ei kivista meid ma loodan ja ma palun ära meid hammusta ega ära söö kaa sest mulle tõesti ei meeldiks vampiir olla mitte sellepärast, et nad nõmedad on või nii aga lihtsalt mulle tõesti ei meeldi teisi hammustada ja ma pakun, et James nõustub minuga. Muide sa võid vist nüüd kapist välja tulla,“ rääkis Becca kiiresti ja nii segadusseajavalt, et vampiir vaatas talle nüüd otsa nagu tüdruk oleks mõnes teises keeles rääkinud.

Kapi uks kriuksus, kui James sealt välja tuli.
Noormees vaatas vampiiri ning lausus siis: „Ömm…Tere…ma arvan“.
„Teretere,“ sõnas vampiir sõbralikult, kuid jälgis siiski Beccat.
Neiu aga jälgis Jamesi ja tüdruku pilgust võis välja lugeda üsna ühemõistelise sõnumi: Heeeeeelp.
Noormees hakkas neile aeglaselt lähenema teadmata kuidas käituda masenduses vampiiri seltskonnas.
„Jää seisma,“ sõnas vampiir üsna hoitatavalt Jamesile mille peale too ka koheselt seisma jäi.
Talle ei vist soovitatav vastu hakata sõnas ta mõttes ja jälgis Beccat, kes oli nüüd ette mananud üsna tülpinud ilme.

„Nii…Gared… nüüd sina ütle meile kuidas me sind aidata saame,“ sõnas neiu ja vaatas nüüd vampiiri rohelistesse silmadesse.

„Kui te just ise vampiiriks ei taha saada ja minuga siin igaviku hängida siis mitte midagi,“ vastas ta ja liikus akna juurde.

„Kas me sind lihtsalt ära tappa ei võiks?“ küsis Becca.
Vampiir keeras ennast aeglaselt jälle tüdruku poole ja vastas siis: „Kahjuks mitte, sest kui te seda teha tahaks siis teil peaks olem vahendid aga kuna te siit ruumist välja ei saa ja siin ka vahendeid pole siis teil pole midagi muud teha, kui lihtsalt siin olla ja mõelda sellele kuidas endale ja mulle kõike seda mugavamaks teha.“
„Kas me lihtsalt ei võiks panna lehte kuulutuse ja sulle naise otsida?“ küsis neiu.

„Keegi ei taha mind,“ lausus Gared kurva häälega ning pisar jooksis üle ta põse.

Ooo.. isegi vampiirid nutavad mõtles Becca ning ütles siis: „Võibolla sa peaksid inimestega natuke sõbralikumalt käituma? Nende tuppa lukustamine ei anna sulle just plusspunkte.“

„Nojaa aga se ei ole ka eriti kasulik, sest nii kui inimesed saavad aru kes ma olen jooksevad nad minema,“ sõnas mees ja pööras oma näo akna poole.
Rauast ruloode vahelt tuli väga vähe valgust läbi aga laes oli suur ja uhke lüter mis valgustas tuba üsna edukalt.

„Ühesõnaga kõigepealt peame me su normaalsemaks tegema. Gared sina tee uks lahti ja James sina mine too käärid kauss veega ja vaata, kas leida mõned normaalsemad riided,“ sõnas Becca ning vaatas ootavalt vampiiri poole, et too ukse avaks.
„Me ei kavatse sind kääridega ju ära tappa… ainult natuke juukseid kärpida,“ lisas neiu ning uks läks klõpsuga lukust lahti.
James kiirusta välja jättes Becca jälle vampiiriga kahekesi.

„Kas sul ajalehti ja fotokat on?“ küsis neiu vaadates tühja ja tolmuga kaetud kaminat.
„Keldris peaks veel olema fotokas sellest ajast, kui ma veel vampiir ei olnud ja ajalehed on koridoris,“ vastas Gared liikudes uksest välja ja Beccat kaasa kutsudes.

Neiu tõusis püsti ja järgnes vampiirile keldrisse, kus mees fotokat otsima hakkas.
„Mis juhtus?“ küsis Becca ning lisas siis,“ Kuidas sa vampiiriks said?“
Gared vaikis hetke ning vastas siis: „Tead küll üks vampiir lihtsalt tuli ja hammustas. Mu naine ajas ta enne ära, kui ta veel midagi teha jõudis aga ise ta lahkus, kui sai aru mis minuga tehtud oli.“

Becca vaatas vampiiri hetkeks haletsusega ning ütles siis:“Ma lähen toon koridorist ajalehed ja lähen kaminatuppa.“

Neiu läks koridori ja võttis kapi pealt ajalehed. Ta vaatas kuupäeva, mis lehe peal oli ja luges: „Kolmapäev 13.mai 1963.“
Läheb veel ilmselt kaua kuni me tänapäeva tagasi jõuame lauss ta mõttes ning oli suhteliselt kurb. Nad olid juba päris mitu mitu päeva nendes seiklustes olnud ja Jamesiga järjest võõramaks jäänud.
„Se kõik võiks juba läbi saada,“ sõnas ta vaikselt ning kuulas siis ümbrust.
Keegi kolistas all keldris ja keegi kolistas üleval. Neiu liikus jälle tuppa, mis oli neile juba nii tuttavaks saanud.
Ta istus diivanile ja hakkas ajalehte sirvima. Nagu ikka oli seal enamud poliitikast ja igasugustest streikidest ja mässudest.

Varsti ilmus tuppa James, kes kandis veekaussi. Tal olid ka riided ja käärid.
„Kõik mida vaja, et teda normaalsemaks teha,“ sõnas mees.
„Ma tõesti loodan, et talle naise otsimine siit meid välja aitab“ lausus Becca.
„Kui ei siis peab ta vist kuidagi ära tapma“ ütles James ja ta hääles oli kuulda kahtluse märki.
Ta läks istus Becca kõrvale diivanile ja pani käe ümber neiu.
Tüdruk liikus Jamesile veel lähemale ja pani pea ta õlale.
„Millal se kõik läbi saab?“ küsis ta vaikselt.
„Ma tõesti loodan et varsti,“ vastas noormees ja embas neiut kergelt.

Nad istusid seal üksteise embuses kuni vampiir lõpuks jälle nähtavale ilmus fotoaparaat käes.
„Hakkame siis tegutsema“ lausus Becca kiiresti ja tõusis püsti. Ta käsutas Gardei kausi juurde ning käskis tal juuksed ära pesta. Seejärelpani ta vampiiri diivanile istuma ning läks kääridega ta juuste kallale.
Ta lõikas vampiiri juuksed lühikeseks ning tekitas talle sellega normaalse soengu.
„Nüüd pane need riided selga,“ käsutas ta Garedit.

Kui nad lõpetasid nägi vampiir välja nagu normaalne inimene… noh kui kihvad välja arvata.
Becca tegi temast kiiresti pildi ja läks siis koos Jamesi ja Garediga alla keldrisse, kus olid isegi ilmutamiseks vajalikud vahendid.

Pilt valmis, otsis Becca ümbriku ja kirjutas vampiirist lühikese kirjelduse. Ta pani sinna juurde ka pildi.

„Nüüd veel ainult ära saata,“ sõnas neiu ja vaatas kordamööda Jamesi ja Garedi poole.
„Minge saatke ära. Ma ei oota, et te tagasi tuleks aga rohkem ei annaks mind aidata“ lausus vampiir ning avas välisuke hoides ise ukse taha, et mitte päikesevalgusega kokku puutuda.

„Hüvasti“ laususid Becca ja James ning astusid uksest välja.
Vampiir oli neile seletanud kus on postkast ning nüüd asusid nad selle poole teele.
Nad heitsid veel viimase pilgu majale, võtsid üksteisel käest kinni ja liikusid postkasti poole.

Kui nad sinna jõdsid pani Becca ümbriku postkasti ja kohe hakkas maailm nende ümber kokku varisema.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Hmhhh.
Edasiii! Very Happy

See on ju lihtsalt nii hea ja mõnus ja sinu iroonia ja lahedate ütlustega üle kullatud lugu! Very Happy

Nii et... UUUT! Very Happy

uut veel vaevalt
aga misasi on minu iroonia? Very Happy

muicugi väga tore kui mul on mu oma isiklik iroonia:D

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 31

Super

Palun uut

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Selline erilise kibedusega segatud iroonia on sinu iroonia. Very Happy

Heh:D
ma kardan, et see jutt jäeb mul küll mõneks ajaks unarusse:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

... ja ma juba lootsin, et uus osa. Very Happy

Lalalaa:D tuli tuju sellele jutule lõpp kirjutada:D Ei ole küll hästi kirjutatud aga mulle se lahendus meeldib:D

Lõpp või algus?

Nad ilmusid ruumi. Sellese samasse ruumi, kus nad olid alustanud. Becca vaatas otsa Jamesile, kes tuimalt temast mööda vaatas.Mees nägi välja nagu kuulutataks välja tema hukkamisotsust, aga ta on sellega rahul.
Ta pööras oma pilgu aeglaselt naisele ning liikus talle lähemale.

Ta pani ühe oma käe ta õlale ning teisega keerutas ta juukseid ümber oma sõrme. Kõrvalt toast oli kuulda kõrvulukustavat naeru, kuid mees tundus seda mitte märkavat.

Ta libistas oma käe mööda naise kaela ning alla pluusini. Aeglaselt hakkas ta pluusi nööpe avama ning jõudnud sellehga lõpuni tiris ta jõuliselt Beccal pluusi seljast.

„ Kas see oli uni?“ küsis naine vaikselt.

„ Ei,“ vastas mees ning vaigistas siis ta suudlusega. Ta avas neiu rinnahoidja ning libistas ta seeliku seljast.
„ Mida sa teed?“ õnnestus Beccal katkendikult öelda.
Mees peatus hetkeks ning talle otsa vaadates vastas: „ Saan ennast sellest jamast lõpuks välja.“
„ Mis…“ üritas neiu öelda, kuid teda takistati.

„ Ei!“ õnnestus tal karjatada hetkel kui tundis meest enda sees, kuid ta ei peatunud. Ta üritas noormeest kätega eemale lükata, kuid ta haaras ta kätest kinni ning surus need jõuliselt vastu diivanile ning hoidis neid seal kinni.

Ta üritas jalgadega vastu hakata, aga ta jalad olid Jamesi all kinni. Paaniliselt hakkas ta kogu kehaga vingerdama kuni nad diivanilt maha kukkusid. Becca kukkus küll peale, aga mees oli kiire oma positsiooni taastama, peatudes vaid hetkeks.

Neiul õnnestus vaid üks nuukse välja tuua, kuid James ei tundunud sellest hoolivat.
„ Palun, ei,“ nuuksus ta nüüd, kuid mees vaatas talle vaid külma pilguga otsa ja jätkas.

**

Ta lõpetas alles tunni pärast, kuid Beccale tundus see igavikuna. Naine oli otsustanud mõne aja pärast, et ta ei suuda vastu hakata ning seega oli ta seal lihtsalt lamanud. Pisarad voolasid siiani üle ta põse.
Ta ei vaadanud Jamesi poole. Ta ei tahtnud teda näha ega suutnud uskuda seda, mis just juhtunud oli.

„ Miks?“ õnnestus tal läbi nutu vaikselt öelda.
„ Seks,“ vastas mees ega vaadanud naise poole.

Isn’t it ironic. mõtles ta ning järjekordne pisar jooksis üle ta põse ning nuukse tuli kuuldavale. Ta vappus nutust ning kuna mees oli ikka veel tema peal ning talle ei meeldinud vappuda surus ta küünarnuki naise kõhtu.
„ Kui sa sured siis see lõppeb,“ ütles ta mõne aja pärast.

„ Ma olen seda kordi teinud, kuid sina olid eriline. Sa olid kolm korda naiivsem kui kõik nemad kokku. Kas sa tõesti arvasid, et ma armastan sind aga toon su elama vanasse lossi, mis kummitab ja istun nädalavahetuseti diivani peal ning vaatan sinuga armastusfilme? Sa oled nõrk ja loll, aga keldrisse trofeena sobib su keha küll,“ sõnas mees ning sõlmis oma käed ümber naise kaela.

Becca ei vavunud vastu hakkama. Ta teadis, et tal ei ole enam võimalust.

Ta oli kõigest järjekordne ohver ning ta ei kavatsenud mehele anda naudingut ning välja näidata oma hirmu ja valu. Naine tundis kuidas ta kopsud õhust tühjenevad.
Kogu ta keha valutas, kael millest mees kinni hoidis oli veel kõige tühisem valu.

Valule järgnes ainult pimedus.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

WOW!
Super ju!!!!
Meeldis. Very Happy

Mai tea, miks. Very Happy

Haige lõpp. Very Happy

Mulle ka meeldis:D Ja haige is what i am:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Japidudududududuuuuuuuuuu. Very Happy

Helmut Postituste arv : 917 Age : 30 Asukoht : Tartu

Lõpp oleks võinud kuidagi.. pikem olla. Järsk oli liiga Very Happy

Aga muidu, armastasin ma seda juttu lõpuni välja, see lihtsat niivõrd kahtlane Very Happy

Niiiiiiiii hea Very Happy

Super jutt, ei ole midagi taolist enne lugenud.
See tekitas vahel kergelt ebameeldiva tunde, aga sundis kogu aeg nagu edasi lugema. Lõpp sobis perfekstselt, kuigi see oli natuke haige Kui seinad saaksid rääkida (Alustatud 02.10.2007 Lõpetatud 11.08.2009:):D) Icon_biggrin

Kojamees Postituste arv : 28 Age : 27

Väga kena jutt... ma arvan... James on siuke paha nagu Twilight-is... Mis neil James-idel küll viga on? Very Happy

Mai tea:D aga noh see jutt on venam kui twilight niiet seda ma ei teadnud enne, et jamesid kurjad on:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

vanem*

Sry, automaatselt tuli. Very Happy

Tglt kirjutati twi esimene osa mingi 2005 v 2003, Loore... *läheb tsekkab* Very Happy

2006 hoopis. Very Happy

1st published in GB in 2006 by Atom.
This edition published in 2007 by Atom.
Reprinted in 2007 (eight times), 2008 (twice)

Eestis olevat Videvikul... mis ma ükskord lugesin... hõikasin sulle ka välja... Areenist või kuskilt. Very Happy

Ka mingi 6 vms korda. Very Happy

No fain:D
samal aastal kui teine trükk:D aga noh...sel ajal ei teatud eestis seda veel:D
mina ei teadnud vähemalt:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 31 Asukoht : Tartu

Noh... minul on öelda enda õigustuseks seda, et mina nakatusin Twilighti-hullusesse enne kui Videvik ilmus. Very Happy

*on uhke*

Ma mäletan nii hästi, kuidas Ave veel ükskord mainis, et ta mäletab veel aega kui keegi Videvikust midagi ei teadnud ja siis ma laagris kõigile rääkisin kui vaimustuses ma sellest olen. Very Happy

Uhke tunne tekkis kohe. XD

» 2007 teine pool nimekiri