Mõttetud ülesvõtted. (16. osa; Lõpetatud!)

MÕTTETUD ÜLESVÕTTED.

Järjekordne välklambisähvatus. Vaatasin ennast naeratama sundides rahvahulka. Pöörlesin. Mu juuksed lehvisid. Tol hetkel teadsin, et kõik jumaldavad mind. Kuid miks on mu südames siis niivõrd suur, haigutav tühjus, mis mind murda tahaks? Nagu tühipaljast krõpsu, mis hamba all puruneb.

Vaatasin ikka veel omas mullis olles all olevate, kriiskavate inimeste poole. Mis neil viga. Rikkurite lapsed, nagu minagi. Neil veab, et nad pole 1.75, sihvakad, pikkade pruunide juuste ja vapustavate näojoontega inimesed. Nendel on kõik teisiti.
Pole auahneid vanemaid, kes kogu aeg avalikkuse tähelepanu alla suruvad, tõukavad. Neil pole sooja ega külma, mis mina asjast arvan.

Igal pool peab olema nende perfektne tütar. Busside plakatitel mõnda järjekordset rõivaeset reklaamimas, kaubamajade kosmeetkaosakondades paksu krohvikihiga seintelt vastu naeratamas, aktustel oma viite ja kiitustega hiilgamas, järjekordsel peol oma lauluhäälega uhkustamas... Pole kohta, kuhu nad mind ei suru.

Üritasin järjekordseid sõnu lauldes hoida oma näo särava, meeldiva, kuid miski nagu hoidis mind tagasi. Miks ma pean olema nende tuhvlialune? Miks ma ei tee kunagi stseeni? See on ju minu elu!

Tundsin, kuidas mu sees miski puperdama hakkas. Ma olin täis elevust, otsustavust, mässumeelsust...

Endale aru andmata võtsin mikrofoni kõvemini pihku, kuid selle asemel, et teisi oma häälega hullutama hakata, suunasin ma selle otsa kõlarite poole. Kostus kõrvulukustav vilin. Inimesed olid ehmunud ja hoidsid oma kõrvu kinni. Ma olen osav.

Muusika vaikis ning kõik vaatasid segaduses nägudega minu poole, kuid sel hetkel jooksis mul juhe kokku. Olin ju paari sekundi eest mõtteis mõelnud igasugu asju, mida öelda... Kujutanud ette reageeringuid. Võib-olla saigi viimane mulle saatuslikuks. Ma rikuksin oma maine, mis minust saaks? Varajased ülikooli vastuvõtud? Head tööotsad? See kõik oleks kadunud olnud. Surusin kõik enda sisse, nagu mul kombeks ning muutsin oma ehmunud näo säravaks naeratuseks.
„Teeks täna vaba mikrofoni õhtu?” küsisin juuste lehvides laval ringi kõndides julgelt. „On kellelgi soovi? Tule julgelt lavale!”

Nägin enda poole tulemas üht vanemat, paksu naist. Surusin talle naeratades mikrofoni pihku. Sisemuses tundsin end jooksmas. Ükskõik kuhu, kaugele...

Selle asemel suundusin väikese nurgalaua juurde. Nagu tellitud, oli minu juures üks kelner. Vaatasin meest hindavalt. Minust vaid paar aastat vanem, pikk, musklis... No kuulge! Ma olen ka ju inimene! Ühesõnaga, ta oli jumalik. Kahjuks paistis ta olevat töönarkomaan. Seda ma järeldasin tema tõsisest näost ning asjalikust häälest, kui ta küsis, et mida ma soovin.

Vastasin oma tüüpilise – fanta. Mees naeratas endamisi ning lahkus. Uskumatu, millest kõigest ma olen ilma jäänud... Ja kõike seda vaid vanemate pärast. Nende uhke, tark, vaimukas, perfektne tütar! Kah mul asi...

Kelner tuli tagasi ning ulatas mulle oma joogi. Naeratasin talle tänulikult ning tõstsin klaasi suu juurde, kuid millegi pärast ei suutnud ma tema nähes juua. Mu suu muutus kuivaks ja ma kahetsesin, et ma olin õhtusöögi söömata jätnud – mul läks süda pahaks. See oli imelik tunne... uus, huvitav....

Silmi tõstes märkasin, kuidas mees mu ees istet võttis.

Vaatasin ta suurtesse, pruunidesse silmadesse. Olin harjunud, et mulle otsa vaadates lüüakse silmad maha, aga ei, seekord oli teisiti. Mees vaatas mind oma suurte, soojade... silmadega.

Kallutasin armsalt,endameelest flirtivalt, pead ning küsin: „Ja teie?”

„Ja mina?” kostis mulle üks sügav hääl, mille peale ma nagu välgust rabatud tikksirgelt püsti tõusin. Mehe enne niigi mänglevad suunurgad kõverdusid laiaks naeratuseks. Kortsutasin kulmu ning jõllitasin teda. Olin harjunud, et minuga käitutakse nagu kellegi ülemaga. Nüüd sellele tagasi mõeldes... ega ma ka päris puhas polnud.

Otsustades oma väärikust säilitada, võtsin vägisi ühe lonksu fantat. Millal ma enne nii veidralt käitunud olin?

„Mina olen Evelyn,” laususin kätt ette sirutades. Ma ei tundnud ju neid alamklassi kutte, kui nunnud nad ka polnud. Äkki neil oli tavaks üksteisel kätt suruda?

Minu oodatud käepigistuse asemel mees lihtsalt vahtis mu viimase peal maniküüritud sõrmi ning lausus järsku külmalt:”Ma tean seda.”

Kortsutasin kulmu ning vaatasin tema poole. Mees ei tundunud enam üldse kena, pigem tavaline kelner, kes öösiti oma rooja sees upub. Mis tal hakkas? Alles oli ta mind hullutamas. Raputasin järsult pead ning pöördusin oma joogi poole. Kui kelner end ikka ei liigutanud, vaatasin vihaselt tema poole ja käratasin, mitte just kõige daamilikuma häälega:”Mida?”

„Meil siin makstakse ka oma jookide eest.”

Vaatasin, suu lahti kelnerit. Millise mulje ma endast jätta võisin? Pea oli kõiki neid jamasid täis... Kuidas ma koguaeg igal pool olema pean: esinema, laulma, tantsima, pidusid korraldama... Kuidas mul pole aega endale...

Hammustasin keelde ning üritasin naeratada. See ei tulnud just kõige paremini välja. Idioot, otsustasin sealsamas. Hakkasin oma taskutes sobrama. Raha mul on, isegi palju, aga seda ei anta eriti minu valdustesse. Tüdrukud raiskavad kõik oma raha mõttetutele asjadele,kuulsin mõtteis isa karmi häält. Ohkasin, mõeldes, kui tobu mulje ma praegu jätan. Oleks siin mingid paparazzod... Kissitasin paljalt selle mõtte peale silmi. Lõpuks ometi! Oleksin tahtnud õnnest kisada. Tõin oma taskust lagedale ühe krimpsus kahese.Kuskil peab veel olema... mõtlesin meeleheitlikult oma taskuid läbi sobrades.

Viimaks, kui mul enam midagi muud üle ei jäänud, võtsin ette tasku, mida ma sellise kelneri nähes tühjendada ei tahtnud.

Mõne hetke pärast sadas mu ette lauale 10- ja 20-penniste sadu. Tundsin, kuidas mu nägu kõigist pingutustest hoolimata lõõmama hakkas.

Küsisin raha lugedes, kui palju see jook maksma läheb – sain teada, et 5 naela. Minu nii mõningaseks õnneks, kui alanduseks oli kelneri hääles lõbustatust.

Oodaku aga! Tavaliselt on see tema, kes nii raha loeb! Oodaku aga... mõtlesin vihast vahutades.

Lõpuks sain mehe ette lauale laotatud 4 naela ja 25 penni. Jäin taskuid kobades talle abitult otsa vaatama. See oli kahtlemata kõige alandavaim kogemus minu elus.
„Jason,” lausus kelner raha kätte võttes. „Ja ülejäänu pärast ära muretse. Teen välja.” Ja läinud ta oligi. Viimane, mis temast nägin, oli eemalduv selg ja väikene valge triip kuklal, muidu mustades juustes.

Tabasin end kahetsusväärselt mõttelt, et nüüd olin ma talle võlgu 75 penni + jootraha. Muigasin hetke rahulolevalt. Ega ta kõige hullem polnudki. Nüüd oli ju põhjus teda näha...

Ohkasin ja loksutasin igavlevalt oma jooki. Mis värk tal selle ´Jasoniga´ veel oli?

Alles öösel, magama jäädes, taipasin, et ta oli mulle avaldanud oma nime, Jason.

Ringutasin. Algamas oli järjekordne päev täis rutiini ja igavust.

Olen juba ammu saanud aru, et ema ei taha mind näha sassis juuste ja meigita, veel vähem siis öösärgis. „See ei ole neiudele kohane!” kumas mul peas tema kile hääl, kui ta mu viimati öösärgis vannituppa minemas avastas.

Ohkasin raskelt ning avasin oma riidekapi. Mulle vaatasid vastu erinevat sorti püksid, seelikud, topid, kleidid, sukkpüksid. Silmi allapoole libistades märkasin ka tohutuid kingakarpide virnu. Peo-, vaba aja-, trenni-, matka-, jooksujalatseid... Pole kahtlustki – mul on linna kõige vaheldusrikkam garderoob. Aga miks ma siis midagi selga leida ei suuda? Kusagil sisimas ma aga arvan, et tean sellele küsimusele vastust – sisimas olen ma lihtne 17-aastane türuk, neiu, daam... nagu ema mind kutsub. See kõik hakkab vaikselt üle viskama.

Vaikselt ümisedes hakkasin riietes sobrama. Riided lendasid kõrvale pea kohe, kui neid nägin. Vaatasin hajameelselt nii üht, kui teist pluusi. Mu mõtted olid hajevil... justkui mind ei olekski siin vaid hoopis pilvedes... Ma ei saanud mõtteist suuri, pruune silmi. Hetkeks olin segaduses, sest ei suutnud nende omanikku meenutada, kuid järgmisel hetkel mu põsed löömasid ja ma kiljatasin. Haarasin käes oleva topi kindlamini pihku ning hakksin toas kiljudes üles-alla hüppama. Olin ma eile alles tobu... Mis mulje ma jätsin? See tuleb parandada!

Endale aru andmata valisin ma kapist kõige mugavamad riided, mis mul olemas.
Oma musti teksaseid jalga tõmmates mõtlesin hajameelselt, kuidas ema küll sellisele riietusele reageerib. Tema glamuurne tütar...

Paari minuti pärast laskusin trepist alla, söögituppa. Nagu ma arvasin – ema vahtis mind pärani silamdega. Teadsin, et järgnemas on maailma kõige pikem ja igavam loeng teemal, mis hõlmab teemasid alustades sellest, et nii vähese meigiga ei minda isegi prefektse nahaga õue ja lõpetades sellega, et T-särki ja tagi, mida on eelnevalt avalikkuse ees kantud, ei panda enam õue minekuks selga.

Istusin mornilt ema vastu ning haarasin laualt röstsaia ja piima – rohkemat mu hommikueinesse ei kuulunud. „Paks gorilla tahad olla või?” kumises taas mu peas ema kamandav hääl.

Ootasin viisakalt, et ema lõpetaks, kuigi vahepeal olin lootust kaotamas. Lõpuks kandusid mu kõrvu hellemad sõnad:”...avalikkuses. Muuseas, tere hommikust!” Vidutasin mõtteis silmi ning tervitasin tedagi.

Mõtlesin omaette, kuidas mul õnnestuks välja saada ilma, et emal tuleks pähe mind kuhugi esinema toppida või, jumal hoidku – shoppama vedada. Ja mis tähtsaim – mul oleks vaja ka natukene raha... Teadsin, et mu soovid olid juba ette hukule määratud.

Panin röstsaia lauale ning naeratasin emale oma perfektset naeratust.

„Emme, kas ma võin täna õue minna? Ja kas ma natukene... raha saaksin?” küsisin, üritades oma häält normaalseks sundida. Justkui oleks tegu igapäevase asjaga. Point oli aga selles, et see polnud igapäevane asi.

Ema vaatas mind, silmad suuremad kui praetaldrikud. „Kuidas, palun, noor daam? Arvad, et võid kuskil väljas jõlkuda jumal teab kellega selle asemel, et üleval oma häält lahti laulda?” Tundsin, kuidas mu silmadesse tõusid suured pisarad. Pilgutasin kiiresti, et nad kaoksid. „Ainult üks päev. Kasvõi paar tundigi!” anusin.

Ema külma pilku nähes taipasin, kui võimatu mul oleks kunagigi normaalset teismelise elu elada. Viskasin röstsaia, millest ma ainult ühe ampsu võtnud olin, taldrikule. Pole mul nende toitu vaja. Ja kui ma seda ise osta ei saa, nälgingi surnuks! Eks omad vitsad peksavad... mõtlesin mõrult.

Segaduses emale viimase pilgu heitnud, pöörasin ma ümber ning hakkasin nutma. Ta hõigetest välja tegematta jooksin oma tuppa ning virutasin ukse kinni. Mu uksel pole lukku, niisiis barrikeerisin selle oma voodiga.

Läksin akna juurde ning tõmbasin selle kinni – Marya oli arvatavasti tuulutamas käinud. Kardinad akende ette tõmmanud, panin ma pimeduses kobamisi muusika mängima.

Pooleldi oodates, et ema ukse taha prõmmima tuleks, viskusin voodisse ning tõmbasin teki peale. Siit ei tõuse ma nii pea, tõotasin endale.

Öö. Istusin vaikselt mingit kummitavat viisijupikest ümisedes toa nurgas ning vaatasin tühja pilguga enda ette.

Kui ma õhtuks polnud oma toast välja tulnud, pääses põrgu valla. Kõik käisid ukse taga prõmmimas ja isa isegi ähvardas ukse maha murda. Nii kaugele see õnneks ei läinud. Kuid selle päeva jooksul... ma polnud iialgi nii vastandlikke tundeid tundnud... Ma sain sügaval sisimas aru, et ma siiski armastan oma vanemaid... Seda viisist, kuidas mul süda raskeks läks, kui ema nutuse häälega karjus, et ma ukse lahti teeksin. Kuid võib-olla oli see kõigest... kõigest kaastunne. Kui ma mõtlesin kõigele, mis ta mulle teinud on... See on talle ainult paras.

Öö edenedes tundsin, kuidas mul kõht aina tühjemaks ja tühjemaks läks... Olen harjunud ema rangete dieetidega – ma ei söö päevas rohkem, kui saaks McDonalds´i lasteeinest. Ma imestan, miks ma ei näe välja nagu tüüpiline buliimik või anorektik... Võin selle eest vist ainult geene tänada. Aga siiski – tühi kõht andis endast aina järjekindlamalt märku.

Endale aru andmata tõusin ma püsti ning avasin vaikselt riidekapi. Leidnud sealt ühe paksema pusa, millele oli allserva tikitud väikselt: ´Princess´, vahetasin ma T-särgi ja tagi selle vastu.

Olin juba peaaegu valmis aknast välja pugema, kui mulle tuli osa arust tagasi – mis ma teen väljas ilma rahata?

Läksin voodi juurde ning hakkasin seda toll-tolli haaval uksest eemale tirima. Mõne vaikse minuti pärast haarasingi ma oma ketsid ning tegin ukse võimalikult käratult lahti. Ketsid käes mööda piinlikult puhast treppi alla minnes tundsin taas väikest süütorget. Võib-olla sellepärast haarasingi külmkapi pealt ploki ja pastaka ning panin pastaka kirjutusvalmilt paberile. Kuid hetke pärast ma avastasin, et mul polnud sugugi kerge sinna midagi kirjutada. Tahtsin kirjutada midagi lohutavat, nagu: „Minuga on kõik okei,” või et „Ärge muretsege. Armastan!” Kuid siis ma taipasin, kui vale see oli. Ma ju ei armasta neid... See tunne päeval oli kaastunne. Taas pinnale kerkinud vihahoos tahtsin kirjutada midagi sellises stiilis, nagu: „Ise te mind selleni tõukasite!” Olin kahevahel. Lõpuks otsustasin lihtsalt kirjutada: „Tühistage kõik minu lähima... nädala kohtumised! Evelyn.” Panin ploki vaikselt lauale ning kissitasin pimeduses silmi.

Nüüd oli jäänud veel üks probleem – raha. Vaatasin kulmu kortsutades ruumis ringi. Mul polnud õrna aimugi, kus vanemad raha hoiavad. Nohh, tegelikult oli ikka küll – pangad ja rahakotid. Aga selleks, et kummastki raha saada, on vaja rahakotti, kus oleks kas raha või pangakaart, mille koodi ma isegi ei tea. Teadsin, et isa rahakott on arvatavasti tema ja ema magamistoas, kuhu ma oma samme ei seaks.

Vaatasin ahastuses olles alla ning hõõrusin alateadlikult oma kätt, kus olid kõiksugu võimalikud vääriskividega sõrmused, käevõrud, kell... Kaelakeest rääkimata.

Kortsutasin kulmu, kuid teadsin, et see oleks mu ainus võimalus. Kuskil sisimas ma adusin, et kaua mu lõbu ei kesta, kuid see oleks seda väärt.

Tippisin fuajeesse ning panin oma ketsid jalga. Heitsin hetkeks pilgu nagile ning nägin seal paari mütsi. Võtta või mitte võtta? Kumises mul peas. Mitte võtta! Otsustasin lõpuks. Ja õieti tegin... sulgedega kübaraga inimene just rahvamassi ei sulandu, ega ju?

Pöördusin, et näha veel viimast korda kohta, millest ma lootsin tükk aega eemale hoida. Ohkasin sügavalt ning pöördusin kätt püksitaskusse toppides. Mõne hetke pärast keerasin ma juba ust lahti ning astusin öhe sõnaga:”Andestage!”

Kahekümne minutiga olin üles leidnud lähima pandimaja, kuid leidke lolli, kes öösel kell 3 selle koha uksi avatud hoiab!

Ohkasin, vaadates nukralt uksele kinnitatud silti, mis teatas, et mul on mõtet tagasi tulla nelja tunni pärast. Toppisin kulme kergitades käed taskusse ning ning vaatasin inimtühjal tänaval edasi-tagasi. Kuskil oli kindlasti avatud mõni baar või pubi, mille ainsaks miinuseks oli see, et 17-aastast tüdrukut sellisel kellaajal sinna sisse ei lastaks. Hammustasin huulde ning hakkasin grimassi tehes mööda tänavat lonkima. Kahetsesin, et polnud MP3e kaasa võtnud. Sellest on alati palju seltsi. Kuid õige pea avastasin, et olin avastanud enda jaoks täiesti uue ja huvitava maailma. Ma polnud kunagi saanud niiviisi vabalt ringi liikuda ja lihtsalt olemisest mõnu tunda. Naeratasin omaette, kui kujutlesin, kuidas ma hommikul esimese asjana kuhugi kaltsukasse või turule lähen, et midagi soliidsemat selga saada. Mõne teise arust võisin ma küll hetkel olla Malibu Barbie, kuid olin sunnitud endale tunnistama, et olin harjunud natukene teistsuguse stiiliga.

Juba kolmandat korda ühest kiirtoidu kohast mööda jalutades avastasin, et see on avatud. Naeratasin rõõmsalt selle koha koristajale ning tema jahmunud nägu silme ees asusin mälu järgi pandimaja otsima. Avastades, et see pole sugugi kerge, pidasin kinni ühe vanamemme, kes mulle võõrkeeles midagi porises. Kui loobusin üritamast talle selgeks teha oma soovi, pöördusin ma ümber ning nägin ühte pandimaja. Vähemalt silt tolle aknal väitis seda. Maja oli suhteliselt uus, läikiv ja roosa. Kortsutasin kulmu mõeldes, kes küll oma maja roosaks värviks. Kuid rohkem aega raiskamata astusin ma sisse ning jäin ümbrust imetledes suu lahti seisma. Mind ümbritsesid kuldkellad, - ketid, - sõrmused. Näha oli kõikvõimalikes suuruses kelli ning hõbeesemeid. Ühes puuris oli isegi püstol.

Astusin laialt naeratades kassiiri poole, kelleks oli vana ja kortsus mees ning hakkasin oma käevõrusid, kaelakeesid ja sõrmuseid ära võtma. Need papi ette lauale laotanud imestasin, kuidas ma iga päev selliseid asju kaasas kannan. Kui mees mu asju uuris ja kaalus, tundsin väikest kahetsustorget nähes teda oma hinnatud musta pärliga keed ühte väiksesse pruuni kotikesse panemas.

Järgmisel hetkel tundsin, kuidas mind miski häiris. Mõne hetke pärast taipasin, mis – mu telefon helises. Võtsin selle oma maniküüritud kätte ning pidin ehmatusest pükstest välja kargama. Ekraanil seisis „ema”. Pidasin endaga maha pika lahingu enne, kui otsustasin telefoni välja lülitada ning sellega kõik ema võimalused mind kätte saada, nullida. Võtsin hinge kinni pidades oma SIM-kaardi telefonist välja ning ulatasin sellegi mehele. Närisin huult ning otsustasin esimesel võimalusel uue, kuid võimalikult lihtsa telefoni koos uue numbriga muretseda.

Enne, kui ma oma mõtisklustest välja suutsin tulla, ladus mees mu ette 4735.- Vaatasin seda jahmunult, suutmata uskuda oma õnne. Ütlesin raha krabades ning taskusse toppides papile rõõmsalt „Hüvasti!” ning läksin poest välja.

Trepi peal vaatasin ringi. Kuhu nüüd minna? Siis nägin ma üle tee üht putkat, kust nähtavasti sai hamburgereid osta. Tol hetkel korises mu kõht justnagu mõnes totakas komöödias. Kõndisin laia naeratuse saatel üle tee ning tellisin ühe hamburgeri ja fanta. Andsin naisele 25.- ning avastasin putka ette toolile istudes õudusega, et mul on kaheksa 500st ning kui kergelt võivad need suured rahatähed ära kaduda. Surusin raha käega sügavamale püksitaskusse ning vaatasin mõnuledes varajasi inimesi mööda tänavat tööle rühkimas.

Mõne hetke pärast tõusin, pühkisin käed paberisse puhtaks ning vaatasin mõtlikult ringi. Riidepoed veel nii vara lahti ei ole, kaubamajadest rääkimata, arvasin ning suundusin selle mõttega linnaplaani juurde, mis näitas, et kui ma läheksin umbes praegu bussi nr 8 peale, saaksin Keskturule, mis oli siit vaid peatuse kaugusel Vaatasin ahastuses olles ringi. Ma olin linna peal olnud vaid autoga sõites. Ja nüüd tahetakse, et ma teaksin, kus bussipeatus on! Hakkasin tõsiselt närvi minema ning isegi nutt tõusis kurku. Küsida ma kelleltki ei tahtnud, niisiis otsisin ülesse punase täpi, mis tähistas minu asukohta. Leides, et pean vaid selle pika tänava otsa kõndima, muutusin sutsu rõõmsamaks ning asusin teele.

Vaikselt Dare You To Move´i lauldes nägin eemal bussi juba minema sõitmas, kuid ei teinud sellest väljagi. Vaatasin vaid lusti täis silmadega enda ette ning nautisin vabadust. Vabadust, mida kavatsesin veel kaua nautida.

Niimoodi kekslevalt mööda suurt teed jalutades märkasin eemal suuri väravaid, millele oli kaardus kirjaga kirjutatud: „KESKTURG”. Olin võimeline õnnest õhku hüppama, salto tegema, emale keelt näitama ning karjuma. Polnud see tavalise inimese elu keeruline midagi, nagu mulle pidevalt sisendatud oli.

Väravatest sisse minnes vaatasin rõõmsalt paremale ja vasakule, kuni leidsin ühe telgi, kus paistis olevat kõiksugu seelikuid. Alustades minidest ja lõpetades rohkemgi, kui maani seelikutega. Astusin rõõmsalt telki ning kuhjasin käele mitut erinevat sorti seelikuid. Vanemat sorti naisterahvas juhatas mu rõõmsalt telgi tagaotsa seatud kabiini, kus oli suur peegel ja taburet. Võtsin püksid jalast ning asendasin need ühe pika teksaseelikuga, mis ümber mu jalgade liibus. Pole paha, mõtlesin. Suhteliselt raske oli leida riideid, mis mulle ei sobinud. Teine seelik oli hästi kirju ja selle allserva oli tikitud:”4ever yours”. Sellise libeda kirja avastanud, tõmbasin seeliku rutakalt jalast ära ning vaatasin enne järgmise, laimirohelise seeliku selga panemist selle korralikult üle. Kuid kohe, kui see seljas oli, mõistsin, milline seelik on võitja. Kuigi laimroheline mu lemmikvärvide hulka ei kuulunud, oli vabalt langev õhuke riie sellise kuuma suvepäeva jaoks, nagu täna tulemas oli, justkui valatud. Jätsin seeliku selga ning kuhjasin püksitaskust raha välja võttes ja üle lugedes oma ülejäänud asjad käele.

„Kas sobis, preili?” tervitasid mind kabiinist välja astudes naise soojad sõnad.
„Jahh, tänan, väga hästi! Ma sooviksin selle praegu selga jätta ja need – „ ulatasin naisele ülejäänud seelikud,” jätan seekord ostmata,” laususin kergelt naeratades. Naisele küsitud 375.- ulatades küsisin pükste jaoks juurde ka kilekotti ning mõne hetke pärast jalutasin juba mööda kitsast teed järgmiste putkadeni.

Peatusin ühe viisaka välimusega putka ees, mille müüja oli vist vaid minu vanune.

Tüdruk tegi suured silmad ning hakkas pärima: „Kas sa oled Evelyn? Evelyn Marchetta?” Kui ma ettevaatlikult noogutasin, hakkas ta kiljuma ning lehvitas endale käega tuult.

„Ma olen su suurim fänn! Mu nimi on Kayleen! Kas ma autogrammi saaksin? Kas sa mulle oma nippe jagaksid? Kas sa siit midagi tasuta sooviksid?” Vaatasin jahmunud heameelega enda ees säravat blondi, natukene tumedapoolsemat tüdrukut. Naeratasin talle soojalt ning laususin: „Tere, Kayleen. Kõigepealt sooviksin ma lihtsalt selle pusa uue vastu vahetada ja-” panin koti maha ning astusin pluuside juurde, „-ma maksan nende eest,” lõpetasin oma lause, olles välja valinud ühe kollase topi.

„Kus ma proovida saaksin?” küsisin taas tüdruku poole pöördudes, kes seepeale näitas hingetult näpuga ühe eemalasuva kaubiku poole. Palusin tal hetke oma asju hoida ning astusin reipalt kaubiku poole. Auto sisu polnud midagi erilist. Mõned suured kastivirnad ning suur peegel.

Tõmbasin pusa pealt ning tõmbasin topi selga. Heitsin pilgu hindavalt peeglisse ning üldmuljet rikkus ainult tõsiasi, et mu juuksed olid pooleldi patsist väljas. Avastasin naerusui, et selline tuulepea imidz sobis mulle. Haarasin reipalt oma pusa ning astusin kaubikust välja. Ukse enda tagant kinni libistanud, nägin ees mingit kummalist ilmutust. Pilgutasin ägedalt silmi, et kindlaks teha, ega mu silmad mind peta. Mu kõhust käis läbi jõnksatus.

Eemal, putka juures koos Kayleeniga seisis Jason.

Jäin jahmunult seisma ning jõllitasin neid totakalt. Ettevaatlikult nende poole astuma hakates pidasin ma ägedat lahingut oma eelarvamustega. Arvasin tõesti, et nad käivad või midagi, kuid samas... ma ei uskunud seda. See ei saanud, ei tohtinud nii olla.

Surusin näole oma esindusliku naeratuse ning ütlesin Kayleenile, et ma võtan selle topi. Rõõmsale tüdrukule sajast ulatades ei väljendanud ma absoluutselt oma huvi Jasoni vastu. Suurte rasksutega ma isegi ei vaadanud teda.

Kakskümmend minutit hiljem ,kui ma olin Kayleenile lihtsalt Jasoni nägemise pärast autogrammi andnud ning talle igasuguseid soovitusi jaganud tõdesin, et mul, vaesekesel, pole siin enam midagi teha. Tõusin püsti ning hakkasin juba vabandama, et mul oleks vaja nüüd kaubamajja minna ja et ehk kunagi trehvame, kui mulle meenus mu võlg Jasonile.

Üritasin võimalikult vabalt käituda ning pöördusin raha välja võttes Jasoni poole. Tundsin, kuidas mul põsed tulitama hakkasid, kui ma tema ees oma viiesajaseid lappasin ja lõpuks 10.- talle ulatasin. Isegi mu sõnad olid magedad – sinu võlg.
Surusin raha pihku pigistades näole taas laia naeratuse ning sõnasin neile:”Ma pean nüüd minema... kaubamajast on paari asja vaja osta... Ehk siis... näeme?” kokutasin.

Kayleen noogutas kurvalt ning Jason vahtis tumma näoga 10.- Otsustasin võimalikult ruttu jeehat tõmmata ning jätsin nendega hüvasti.

Kõndisin natukene raske südamega värava poole ning mõtlesin, kas ma üldse Jasonit kunagi näen, kui too juba mu kõrval oli. Jäin seisma ning vaatasin teda, pea natukene kuklasse aetult. Mehel olid ikka samad tumedad silmad ja juuksed... T-särgi kaelus paljastas kergelt musklis päevitunud rinna... Rebisin ta särgikaeluselt silmad lahti ning vaatasin flirtivalt naeratades üles. „Jah?” küsisin kutsikasilmi tehes. Kuskil sees tahtsin ma sellele jaburusele stopi peale panna, kuid ma ei suutnud...

Jason lehvitas mu ees 10.- ja pomises midagi selle kohta, et ta ei taha seda raha. Tõstsin aeglaselt oma käe ning surusin ta käed tagasi rusikasse, mis raha kindlamini haaras. Ütlesin, et ma ei tunneks end hästi, kui talle võlgu jääksin ning lõpuks ta nõustuski seda alles jätma, kuid ühel tingimusel – kui ma temaga sööma tulen. Lisasin enda poolt tingimuse, et enne on mul vaja paaris kohas käia ning me asusime rõõmsalt vesteldes kaubamaja poole teele.

Poetasin oma koti koos vanade riietega ühe prügikasti taha – äkki kellelgi veab, ning panin vastu kiusatusele ühele kodutule 100.- anda. Vanake oli nii armetu – kaltsudes ja nälginud väljanägemisega, kuid Jason ütles mulle, mitte just eriti taktitundeliselt, et see raha ei lähe söögile, nagu lubatud, vaid viinale. Peale seda oli mu süda juba kalgim, kuigi sisimas ma imestasin... kes tahaks enda elu nii totaalselt persse keerata? Nohh, võib – olla mina. Kui arvestada seda, et ma olin just kodunt minema jooksnud ja oma asjad maha müünud, ei olnud ma neist põrmugi kõrgemal tasemel.

Teel kaubanduskeskusesse sain ma teada, et Jason on Kayleeni tädipoeg. Seda kuuldes oln ma võimeline talle lausa kaela hüppama. Minu suureks üllatuseks selgus ka, et ta on alles 19. Ta näeb lihtsalt nii... täiskasvanulik välja. Ajasin kuidagi iseenesest temaga olles lõua õhku, kuni... ta küsis, et kuidas mina turule sattusin.

Tegelikult ma mõistan teda. Kui tema oleks mingi... meessoost Hilary Duff, siis oleks mul ammu karp maani ja silmad pahupidi, sel juhul, kui ma ta kuskilt turult riideid ostmast avastaksin. Tean, et enamjagu kuulsuseid ei raiska, aga... Mu mõttemaailm areneb liiga kaugele. Vahest... alustan telliskivist ja lõpetan ninasarvikuga.

„Ma... ee... jooksin kodust ära,” ütlesin peale mõnda vaikusehetke. Miskipärast suutsin ma Jasonit usaldada. Ta ei tundunud inimesena, kes mu pearaha eest politseisse viiks. Olin talle tänulik.

Kõndisime Jasoniga mõned hetked vaikuses, kuni ta küsis:”Ja mis sa siin teha kavatsed?”

Küsimus oli kui naelapea pihta. Vaatasin areldi tema poole. Jason oli just oma käed teksataskutesse toppinud ning vaatas nüüd mõtlikult enese ette. Kuid tõesti. Mida ma teen? Kus magan? Jumal hoidku! Mul on 4000.- Sellest 2000.- läheb juba kõige pannimale telefonile ja kõnekaardile, mis ma leida suudan. Selle ülejäänu eest saan heal juhul ühe öö hotellis hakkama. Endale aru andmata prantsatasin ühele tänavapingile. Tundsin, kuidas Jasoni murelik kogu minu kõrvale istus. Kuidas ma praegu oleksin soovinud, et ma poleks oma tujudele järele andnud. Kodus võis olla raske, aga tänaval? Veel raskem.

Mu peas vasardas mõte Jasonilt ulualuse palumisest, kuid tundsin, et see oleks olnud liig. Ühel päeval ma pean ju koju naasma... Miks mitte peale ühte kosutavat päeva?

„Eks ma siis lähen vist õhtul koju tagasi...” vastasin löödult. Ma ei tahtnud ette kujutadagi stseeni, kus vanemad kordamööda mu peale karjuvad. Ma olin ju kadunud keset ööd endale praktiliselt tundmatusse linna, müünud maha oma asjad, käinud nende mõistes riides nagu kaltsakas, ning mis peamine – ma olin neile kohutavalt peavalu valmistanud. Südame alt läbi käinud jõnksatust alla surudes sisendasin endale siiski, et see, mis mind kodust minema jooksmiseni viis, polnud minu mõtlematus vaid võimetus elada kohas, kus mul on kõik nii... sitasti.

Tajusin, kuidas Jason mu kõrval ebamugavalt niheles. „Ma... ee... võiksin sulle ulualust pakkuda,” ütles too lõpuks. Ma oleksin olnud seitsmendas taevas, kui ei oleks endale tunnistanud tõsiasja, et Jason maksaks kõige eest. Söök, jook, magamine, elekter. Misiganes! Ja kaua ma peaksin seal elama?

„Arutame seda kohvikus, eks?” küsisin ettevaatlikult. Mees paistis mind mõistvat ning tõusis püsti, ulatades mulle minu püstiaitamiseks käe nagu mõnes vanas keskajast rääkivas filmis. Ulatasin talle võimalikult graatsiliselt endagi käe ja nii me läksime, unustades paariks hetkeks kõik oma mured.

Istusime kahekesi, üksteise kõrval kohvikus ning Jason üritas mulle selgeks teha mu uue Nokia menüüd. Uus telefon oli suht pann. Kuidagi nii... suur ja must.

Istusime ja rääkisime seal niimoodi pead koos, kuni tuli ettekandja meie salatitega. Jason tõmbus koheselt eemale ning tõmbas salati endale lähemale.

Mõne hetke valitses täielik vaikus. Mina olin omas mullis ning sonkisin kodule mõeldes oma salatit, kuni Jason oma salatit sõi. Vaatasin teda armsa pilguga, kuidas tema lokid kummardudes silmad varjasid ning kui pühendunud ta välja nägi.

Toetasin selja väsinult vastu tooli seljatuge ning adusin, et ei tahagi enam süüa. Oli liiga palju, millest mõelda, unistada, mida kahetseda... Vaatasin õue ning imestasin omaette, millest kõigest ma olen ilma jäänud. See rõõmus sagin, kui inimesed teevad oma igapäevaseid asju – käivad poes, räägivad tuttavatega, karjuvad oma laste peale... Mälu järgi oli see mul tõesti üle pika aja üks kord, kus sain tõesti vabalt olla. Turvamehed?... nendest olin ma juba ammu lahti saanud. Vähemalt nii palju inimlikkust mu vanematel on. Ma pole loomaaialoom, kuigi mind sellena koheldakse.

Hammustasin huulde ning vaatasin taas oma uut telefoni. Mul oli sees üks number – Jasoni oma. Tundsin, kuidas taas muie suule valgub. Seda juhtus viimasel ajal kahtlaselt tihti. Naeratasin ning panin mobiili kilekotti, mille olin mobiiliga kaasa saanud.

Tõstsin pilgu ning märkasin, kuidas Jason mind vaatab, pea kätele toetatud. Tundsin, kuidas ma näost nagu peet punaseks lahvatasin. Peaksin ju sellega harjunud olema... Pöörasin pilgu alla. Kui kohatu minust.

Lükkasin oma pikad blondid juuksed kõrva taha ning otsustasin kuidagi sellest piinlikust vaikusest võitu saada.

„Kus sa siis elad?” küsisin nagu muuseas ning võtsin kätele töö andmiseks Fanta kätte. Seda näinud Jason muigas.

„Selle Fanta pärast me üldse kohtusimegi,” ütles ta lõbustatult. „Kas sa mäletad ikka? Üleeile, seal baaris, kus sa esinesid. Ma tõin sulle selle ja sul polnud...” Jason jäi mu nägu nähes vait. See oli taas punane. Kuid ma olin ka tema peale natukene vihane. Kuidas ta sai arvata, et ma ei mäleta me kohtumist? Ma ju tõin talle isegi raha! Ma pole mingi tüüpiline staar, kes räägib oma suurima fänniga ja ei tea ta nime... Ma olen mina! Ma pole nagu teised... Ega ju?
Adusin, kuidas mu nägu ära vajub. Ma ei saanud üle ega ümber sellest, kui suur mõju mu vanematel minu üle on olnud. Jason märkas mu nägu ning muutus tõsiseks.

„See oli vist vale asi, mida öelda,” lausus too muserdunult toolileenile toetudes.

Suutsin vaid tühja pilguga enda ette vaadata. Tundsin, kuidas mu silmas üks suur, pärlendav pisar tekib ning sealt väljapääsu otsib. Mis mul ikka teha? Kas see hakkabki nii minema?

Jasoni suuremaks kohkumuseks voolas nüüd üle mu põse suur pisar.

Tõmbasin teleka ees, diivanil ennast kerra ning vaatasin Vahakujude maja. Jason askeldas köögis ning tegi meile süüa. Muigasin omaette. Ta oli nii hoolitsev. Peale mu nutma hakkamist oli ta mu pisara ära pühkinud ning andeks palunud. Seejärel läksime ma poodi ja minu suureks üllatuseks ilmus ta peale lühikest ärakäimist tagasi kuue 2 liitrise fanta pudeliga – rohkem tal sülle ei olnud mahtunud. Muigasin selle peale tahtmatult.

Vaatasin selles hubases kodus ringi. Siin oli kaks tuba: elu- ja magamistuba ning köök, vannituba ja tualett. Minu meelest kodusemat kohta annab otsida. Sisustus oli kena ning igast detailist õhkus soojust. Meenutasin enda kodu. Kõikjal läikis, kõik oli viimase moe järgi, ringi askeldasid teenijad... See koht siin on hoopis teine.

Nägin silmanurgast, kuidas Jason, kaks taldrikut pitsaga ning teises käes kaks klaasi ning fantapudel minu poole tuleb. Imestasin tema jõu ning oskuste üle, kuni mulle meenus, et ta on kelner. Muigasin omaette ning tõusin istuli. Jason istus minu kõrvale ning ulatas mulle asjad. Tänasin teda ning asusin sööma. Mu kõht oli päris tühi, kui arvestada seda, et ma polnud juba tubli 24 tundi midagi söönud. Selle mõtte peale kuulsin, kuidas mu kõht valjult korises. Ma tõmbusin näost kaameks, kuid Jason ainult naeratas.

Veerand tunni pärast, kui kõik otsas, nõud kööki viidud ja Jason tagasi tulnud, istusime kahekesi diivanil ning rääkisime. Lihtsalt uskumatu, kui vabalt ma end temaga tundsin. Tema rääkis mulle oma tööst, sõpradest, perest... ning mina talle enda elust. Imestasin seesmiselt, kuidas ta viitsis seda kõike kuulata, mis mul öelda oli... Kõik see jutt sellest, kuidas ma tahaksin olla... normaalne. Aga tema kuulas mind süvenenult ning pistis isegi mõne sõna sekka.

Mõneks hetkeks telekale keskendunud, toetusin ma diivaniäärele. Mu kaela riivas miski. Vaatasin kohkunult taha ning nägin, et seal lebas Jasoni käsi. Otsustasin, et ei lase end sellest heidutada ning teotasin oma pea mõnuga tema käele. Tundsin, kuidas ta võpatas, kuid kätt ära ei võtnud.

Adusin, et see on mu tüki aja parim õhtu. Õhtu koos tõeliselt meeldiva inimesega, meeldivas kodus ja ehk mitte nii meeldiva filmiga, lõpetasin oma mõtisklused võpatusega, kui ühel naisel sõrm otsast lõigati.

Tundsin, kuidas Jason rahustavalt mu õlga pigistas ning vaatasin tema poole. Noormees vaatas mulle vastu ning naeratas. Korra mulle tundus taas, nagu ta koguks julgust mu suudlemiseks, kuid selle asemel, et mind suudelda, haaras ta minu kõrvalt ühe teki ning pani selle mulle hoolitsevalt peale. Sulgesin silmad ning toetusin taas tema käele. Mu teadvusesse jõudsid vaid üksikud asjad. Kellegi karjumine telekast, soojusetunne, mis minus levis, kuidas ma tema sülle vajusin... ning kuidas ta hellalt mu pead paitama hakkas arvates, et ma juba magan, sügavasti.

Ärkasin kellegi soojas kaisus ning hetkeks mõtlesin, et olin jälle kodus, oma suure, pehme ahvi kaisus. Kuid mõne hetke pärast, kui pea juba selgem oli ja ma virgusin, avastasin, et me oleme Jasoniga diivani peal pikali vajunud ning ta hoidis nüüd mul ümbert kinni. Nii mõnus... mõtlesin Jasoni magavat nägu silmates. Ta avas silmad ning ma võpatasin. Noormees naeratas ning vaatas mind.

„Sa jäid eile õhtul magama. Ja ma ei tahtnud sind äratada,” lausus ta õrnalt naeratades mu silmist juuksesalku eemale lükates. Nihutasin ennast natukene, et mugavam oleks ning naeratasin.

„Ega sul ebamugav polnud?” tundsin muret. Jason raputas pead ning mulle jõudis asi kohale. Ma olin maganud Jasoni korteris ja tema kaisus, eemal kodust ja kõigest tuttavast. Oleksin pidanud tundma ebamugavust, mittekuuluvust või isegi koduigatsust. Kuid seda polnud. See kõik tundus nii... õige.

Ainus asi, mis mind natukene murelikuks tegi, oli see, kui ruttu me Jasoniga sellise läheduse saavutanud olime. Nagu turbolehmad, mõtlesin natukene naerma hakates, mispeale Jason mind pikalt vaatama jäi. „Mis?” küsis ta naeruse häälega. „Midagi,” laususin lõdvalt tema rinnale vajudes. See kõik tundus tõesti nii... õige.

„Kas see liiga ruttu pole?” küsis ta viimaks. See oli küsimus, mille üle ma just arutanud olin. Mõtlesin, mida vastata. Kiire oli see kindlasti, aga samas...

„Ma ei tea...” vastasin aeglaselt. „Võimalik,” lisasin mõne hetke pärast.
Tajusin, kuidas Jason nihelema hakkas. Tõmbusin eemale. Vaatasin segaduses ilmega, kuidas ta sõnatult püsti tõusis, esikusse läks, botased jalga ning tagi selga pani ning välja kadus enne, kui ma sõnagi suust sain.

Tundsin, kuidas miski nagu kurku nööriks. Justkui... midagi tugevat ja valusat... mis ammu väljapääsu otsis. Otsustasin selle tunde unustada ning vaatasin toas ringi. Ma võiks ju teda tänada kuidagi selle kõige eest... mõtlesin. Tõusin ringutades püsti ning vaatasin ringi. Laua peal vedelesid meie eilsed klaasid, millest me peale söömist joonud olime. Telekas mängis. Diivanil oli minu tekk... padjad sassis. Otsustasin, et tuleb koristama hakata. See oli asi, mida ma olin elus paar korda teinud. Kuid Jasoni nimel tasus pingutada, kas pole?

Haarasin laualt tassid ning läksin kööki. Köök oli väike, kuid see-eest hästi sisustatud ning kodune. Panin raadio käima ning vaatasin seal valitsevat korralagedust. Krimpsutasin nina nähes, et ma pean nõusid pesema – PALJASTE KÄTEGA! Kogusin end hetke ning läksin kraanikausi juurde. Võtsin taldriku kätte ning vaatasin seda umbusklikult. Kuidas inimesed seda suudavad?!? Lasin taldrikute ja teiste kraanikaudis vedelevate asjade peale ühte väikeses imelikus pudelis vedelikku. Pudeli peal oli punasega, nagu veri, Fairy. Haldjas? Mõtlesin kulmu kergitades. Haarasin nuustiku ning hakkasin oma tööga rohkem ära harjudes julgelt nõusid hõõruma.

Raadiost tuli laul, mida ma olin tihti duetina laulnud. „This is the way we love – like it´s forever. Then we live rest of our lives, but not together,” vaikisin masendunult, kui mulle sõnade tähendus kohale jõudis. Lõpetasin viimase klaasi loputamise ning panin need restile.

Läksin nukra näoga akna juurde ning vaatasin õue. Üheksandalt korruselt avaneb tõeliselt ilus vaatepilt. Hetkel oli näha, kuidas eemal liikusid paksud vihmapilved. Tumedad ja hallid, kogu oma hirmuäratuvuses. Olin otsustanud tube natukene tuulutada, kuid kui need pilved siia jõuavad... Mu pilk liikus kraadiklaasile akna taga – kõigest 6 kraadi sooja. Väristasin sellele mõeldes õlgu ning vaatasin ükskõikse näoga ringi. Köök oli tõesti ilus. Koguni nii ilus, et siin polnud enam midagi teha.
Jalutasin vaikselt tuppa ning heitsin pilgu telekale, kust tulid uudised. Panin hääle peale. Seal jahuti mingisugusets kodust ära jooksnud tüdrukust. Kehitasin õlgu, panin teleka ükskõikselt kinni ning puldi televiisori peale.

Sättisin diivanil padjad korda ja riputasin teki kolmnurkselt üle seljatoe. Nüüd oma tulemust imetledes leidsin, et olin liigagi ruttu ja liigagi hästi oma tööga hakkama saanud. Muigasin uhkelt ning otsustasin üle vaadata, kas mujal ka kõik korras on. Jason oli mulle oma tuba näidanud. See oli ilus – voodi, kirjutuslaud, tool, arvuti... Õdus.

Otsustasin veelkord sellele kohale pilgu heita ning keksisin selle juurde. Õnnetuseks avasin ma tema toa ukse just sel hetkel, kui Jason tagasi tuli.

Noormehel oli mind nähes pahur nägu, kuid ma ei hoolinud sellest. Vaatasin talle vaid rõõmsa näoga otsa ning ütlesin uhkelt:”Oledki tagasi! Ma tegin vahepeal siin asju korda...”

Jasoni nägu kivistus. Vakatasin poole lause pealt. Mida ma nüüd tegin? Alles sel hetkel avastasin, et Jason on minust ikka päris palju pikem. Neelatasin ning vaatasin ülesse.

Jason hingas pahinal sisse ning lausus:”Palun, lahku minu korterist!” Ta ei öelnud seda karjudes, pigem vihase ning pettunud häälega. Vaatasin talle otsa, nagu neandertaal.

„Jason... kuidas palun?” küsisin ehmudes. Kui ma siin ei saanud olla... kus ma siis olema peaksin? Järgnev ehmatas mind veelgi rohkem.

Noormehe nägu muutus lillakaks ning ta karjus:”Kasi minu korterist minema!”
Tundsin, kuidas mu silmadesse pisarad ilmusid. Jooksin tuppa, võtsin toanurgast oma koti ning jõudsin tagasi esikusse, üritades kõigest väest oma pisaraid varjata.
Nagu see mul õnnestunud oleks... „Pisarad? Mis inimene sa küll oled!?” karjus Jason. „Oma haledate pisaratega sa end siin ei hoia!” ütles ta selgelt.

Vaatasin teda etteheitva, segaduses näoga. Ma ei saanud aru, kust tema äkiline viha ilmus. Alles tund aega tagasi olime ju ometi koos diivanil lamanud. Sõbralikult.

Heitsin talle viimase haavunud pilgu ning tõmbasin ukse lahti. Oskamata midagi öelda, laususin lihtsalt: „Hüvasti!” Tõmbasin ukse veel viimast korda tagasi vaadates jõhkralt kinni. Tal polnud julgust mulle isegi otsa vaadata.

Pühkisin pisarad ära ning kutsusin lifti. Sellest väljus üks vanemas eas daam oma koeraga ning küsis:”Järjekordne hoor?”

Kortsutasin vaid kulmu ning mõtlesin, mis see olla võis. Manasin näole naeratuse ning ütlesin daami kaugenevale seljale:”Ei ole. Miks te küsite?” Kuid kui vanadaam ei vastanud, pöörasin ma ringi ning astusin lifti. Tee viis esimesele korrusele. Ikka veel kuuldud küsimusele mõeldes jõudsin esimesele ning avasin välisukse. Padukas oli kohale jõudnud ja õues oli kohutavalt külm. Pealegi veel minu riietega – õrnõhuke seelik ja top. Hoidsin järjekordseid pisaraid tagasi ning hakkasin teadmata suunas liikuma.

Mu nägu oli nii märg, et oli võimatu aru saada, kas mu silmist veel pisaraid voolas. Mu ripsmetelt tilkus vett ning ma vaatasin tühja pilguga tavatult inimtühja tänavat. Mõned üksikud inimesed, kes vastu ruttasidki olid vihmavarjude ning paksude riietega varustatud. Vaatasin neid kadedalt. Kui nad vaid teaksid... Mina, Evelyn, nende iidol, rikutud soengu, meigi ja odavate riietega mööda inimtühja tänavat paduvihma ajal üksinda teadmata suunas minemas... Ohkasin ning pilgutasin ägedalt silmi. Mis Jasoniga juhtus? Miks ta nii tegi? Mida mina tegin?

Istusin üksikule pargipingile kaubamaja vastas, kus ma vaid kaksteist tundi tagasi rõõmsalt istunud olin. Hämmastav, kui ruttu õnn võib põrmu kaduda. Justkui karbitäis komme näljaste lasteaialaste käes. Ma olin totaalses madalseisus.
Kaubamaja akendesse, kus ilutsesid mannekeenid, neile riideid selga panevad müüjad, vaadates läks mul vaid südame alt külmemaks. Külmemaks, kui kogu mu ülejäänud keha üldse oli. Selline asi pole võimalik...

Võtsin oma koti sülle. Mis seal oligi? Mu mobiil, mis oli eest mustaks löönud. Vesi... Keerutasin seda natukene aega käest kätte ning otsustasin koos SIM-kaardiga minema visata. Kellele seda armetut mobiili ja Jasoni telefoninumbrit vaja? Vaatasin uurivat ringi ning märkasin kaubamaja ees olevat prügikasti. Võtsin ennast kokku ning tõusin püsti. Tundsin, kuidas minust uus külmalaine üle vajus. Või oli see hoopis kuumalaine? Mingil uskumatul kombel, oli mul nüüd palav. Kergitasin kulme, kuid ei teinud sellest väljagi. Viskasin mobiili kergendustundega prügikasti ning pöörasin ümber.

Vaatasin ükskõikselt tänava otstesse. Ühed pikad mõlemad. Hakkasin suvaliselt jalga jala ette pannes edasi vaaruma... See kõik oli isegi naljakas. Ma ei tea, miks ja kuidas, aga oli. Ma olin saanud oma õppetunni, avastasin. Ema oli küll range olnud, kuid tal oli omamoodi õigus... See meenutas mulle tugevalt kodu. Jäin seisma ning vaatasin tühja pilguga enda ette.

Kas ma olin õieti teinud, kui kodust lahkusin? Mis vanemad teeks, kui ma tagasi läheksin? Mis oleks õigeim otsus?

Vangutasin pead, üritades mõistust korrastada. Mul keerlesid peas igasugu asjad. Jason, eilne, tänane, pood, kohvik, kodu, vanemad... Seda kõike oli liiga palju.
Astusin paar sammu edasi ning otsustasin – pole paremat kohta, kui kodu, missugune see siis ka poleks... Hingasin sügavalt sisse ning üritasin orienteeruda. Kaubamaja, see tänav, siis see... trollipeatus... see turg.... eooot, tänav, see äri... kodu. Üritasin silme ette loodud pildi kaudu leida kiireimat teed koju jõudmiseks.
Läksin tagasi, kaubamajast mööda... tuttavaid tänavaid kodu poole, kuni mu süda hüppas. Nõrgalt, kuid siiski... Kodu.

Nägin, kuidas eemal miski avanes. Uks vist? Mu silme eest läks uduseks, kuid olin enda üle uhke – olin suutnud selle ära teha ja tervelt tagasi jõuda... Muidugi, sõna „terve” on siinkohal suhteline mõiste.

Ema ja isa ähmased kujud minu poole jooksmas. Nagu segased, mõtlesin väikese naeruvinega.

Ema haaras minust kinni ja kallistas kõvasti... rohkem ma ei tajunud.

Ärkasin oma toas, paksu teki ja higikorra all. Vaatasin uimaselt ringi. Ema tukkus toa nurgas ning ta nägu oli väsinud... Kas minu pärast tõesti muretseti? Uskumatu...
Tuba oli samasugune, kui enne, aga ta tekitas minus sooja tunde.

Vaatasin süüdlaslikult lakke. Tõesti, mis mul hakkas? Mida mulle nii väga tehti, et ma pidin ära jooksma? Ei lubatud õue. Ägasin. Ma olen ikka totaalne juhmard.

Järjest selgemini jõudis minuni teadmine, kui paha mul on. Igalt poolt valutas, mul oli palav ja ma olin isegi ema ärkvele köhinud. Vaatasin teda vabandavalt, kui ta minu poole tuli ja voodiservale istus. Aknast paistis ilus kevadpäev. Avastasin kahetsusega, et olin suutnud haigeks jääda poole kevadvaheaja pealt. Vaatasin suurte kurvade silmadega emale, kes mind paitas, otsa.

„Vabandust,” suutsin pomiseda enne, kui järjekordne köhahoog mu endasse mässis. Jäin kurnatult voodile lebama ning tänasin Jumalat, et ema ei esitanud enam küsimusi ega süüdistanud mind milleski. Ta lihtsalt... oli, ja noogutas mõistvalt.

„Nende kahe päeva jooksul olen ma kõige üle järele mõelnud... ma olen kohelnud sind nagu...” ema pani käe suule, et mitte nutma puhkeda. „... nagu mingit trofeed, mida tuleb hoida ja täiustada. Alles nüüd ma mõistsin... et see oli vaid mu enda ego, mitte see, et ma sulle parimat tahtsin. Kui sind polnud... tajusin ma, kui palju sa mulle tegelikult tähendad. Ma lihtsalt...” ema vaatas mind oma suurte kurbade silmadega, „...tahtsin vabandust paluda. Kõige eest.” Üle ema põse langes suur pisar.

„Ma mõistan,” ütlesin ning ajasin ennast vaevaga üles, et ema kallistada.

„Me peame sind kraadima,” lausus ta mõne hetke pärast, kui temast eemale tõmbusin. Kuuldes, kuidas uks tema järgi kinni langeb, jäin mõtteisse. See oli teda muutnud... Äkki mul tuleb nüüd parem elu? Unustame kogu eelneva... minu ärajooksmise, sel ajal kogetud valu... Adusin uimaselt, kuidas ema tagasi tuleb. Mul oli ikka nii palav... Miks see nõme tekk peab peal olema?

Üritasin seda pealt ära ajada, kuid ema hoidis seda kindlalt mul kurgu all. „Pole vaja, et sa veel külma saaksid,” väitis ta. Lõpetasin vastupunnimise ning jäin mõtteisse. Inimest oleks vaja jahutada, aga samas öeldakse, et palavik tuleb välja higistada. Kumb siis õigem on? Tundsin, kuidas ema kraadiklaasi mulle suhu toppis. Sellel oli vastik maitse. Nagu oleks kuskilt... koera WC-potist läbi käinud. Tegin lihtsalt halva asja juures head nägu.

Ema jälle lihtsalt istus ja vaatas mind. „Mida ma teinud olen...” pomises ta vaikselt. Suunasin oma pilgu lakke ning ei vastanud talle. Kuigi... see ei kõlanudki küsimuse moodi. Mõne hetke pärast ta tõusis ja tõmbas mul kraadiklaasi suust.
Jäin teda ainiti vaatama. Kuidas tema suunurgad, mis natukenegi rõõmu olid väljendanud, ära vajusid ja kulm kortsu vajus. Vaatasin teda küsivalt.

„39.95,” lausus ta huulde hammustades.

Polegi ju nii palju, mõtlesin uimaselt, kui uus köhahoog peale tuli. Tõusin voodis istuli ning mul oli tunne, nagu see ei lõppekski. Haarasin kurgust, sest see oli juba köhimisest hell. Ehmunud ema tuli ja võttis mu ümbert kinni just sel hetkel, kui ma oksendada otsustasin. Sea moodi higistades vajusin ma taas väsinult voodile pikali, ise mõeldes, kustkohast see nüüd tuli... Ma polnud ju tükk aega söönud. Kuid peagi vallutas kogu mu mõistuse vaid üks tõsiasi – kui paha mul olla oli.

Panin silmad kinni ning lootsin, et kui ma need avan, osutub see kõik vaid unenäoks ning ma olen veel Jasoni juures. Mu silmad plaksatasid lahti. Tema oligi ju süüdi. Mis tal üldse hakanud oli? Tundsin, kuidas meeldivus vihaga asendus. Tema pärast oligi mul nii halb.

Kuulsin nagu läbi udu, kuidas ema teenijat koristama kutsus ning mulle midagi pomises selle kohta, et kutsub arsti. Üritasin silmi avada, kuid avastasin, et silmalaud olid tinarasked. Justkui kõik ülejäänu minu kehas.

Ma ei taha teda enam kunagi näha, olid mu viimased mõtted enne uinumist.

Ärkasin taas, kui läbi une jõudis mu teadvusesse sagimine. Avasin jõuetult silmad ning vaatasin järgmist köhahoogu maha surudes üles, inimeste poole. Ema, isa, mingi võõras naine... arst, mõtlesin kohe.

Mida nad minust tahavad? Mõtlesin ärritunult. Mul oli niigi paha olla – palav, igalt poolt valutas, köha... vaadake, milline ma välja näen! Juuksed sassis ja siniste silmaalustega, nagu haigetel kombeks.

Arst tuli võltsnaeratusega minu juurde ning tutvustas ennast – Grace Oak.
Otsustasin teda hakata mõtteis Grace Öäkiks kutsuma.

Ta avas mulle endiselt jumal teab millest jutustades arstikohvri ning võttis sealt välja lambi. Vaatasin teda nagu segast. Püsti hull. Pikali hull. Paberitega hull. Paberiteta hull. Vaimuhaiglasse! Olid mu mõtted, kui ta hakkas sellega mu silme ees siiberdama. Keda mu pupillid huvitavad? Teda. Miks? Et mind kiusata. Viisakuse mõttes kannatasin kõik vaikselt ära. Mõne hetke pärast võttis ta välja oma kuularid, või mis iganes nende asjade nimi, millega ta südant või kopse kuulab ning käskis mul istuli tõusta. Taas köhima hakates ajasin ennast istuli ning saatsin isale kui-vaatad-sured-pilgu ning tõmbasin ema selga topitud T-särgi üles. Kohe, kui külm metallvidin mu nahka puudutas tundsin, kuidas pilt eest ära kaob. Kõik virvendas ning ma oleksin peaaegu küllili vajunud, kuid arst ennetas seda, lõpetades oma tegevuse.

Mulle tuli uus köhahoog peale. Panin silmad kinni, justkui kannatust anudes. Mu kurk oli mind tapmas, ma olin sisikonda välja köhimas, ma olin aurustumas, ja tema tuleb siia mind külmade asjadega näppima.

Õudusega märkasin, kuidas ta paberist mingit pulka lahti kooris ja mul suu lahti käskis teha, et saaks mu kurku vaadata. Kuid kohe, kui see pulk mu keelt puudutas, tuli mulle peale uus köhahoog, mis lõppes kenakese oksetiraadiga voodi ette. Vaene teenija, mõtlesin taas voodisse vajudes.

Arst tõusis püsti ning rääkis midagi mu vanematega. Need noogutasid ja arst tuli õige pea kraadiklaasiga tagasi.

Vaatasin, kraadiklaas suus tülpinult lage ning needsin ennast põrgupõhja. Miks ma olen nii loll? Mis mul hakkas? Jason on loll! Igavene sitapeast närukaelast isehakanud pornostaar debiilidest juhmardite, neandertaalide kuningas. Kuid... eks see oli tema kodu. Nüüd ma õigustan ka veel teda! Mõtlesin nina kirtsutades. Oeh...

Öka võttis mul kraadiklaasi suust ning vaatas seda viltuse näoga. Nagu talle minu haigus korda läheks! Tema saab ju palka... "40, 14," teatas ta mõne hetke pärast.

Tore – tore... nüüd olen raudselt terve viimase semestri voodi külge aheldatud. Kui palju jama ma endale kokku keetsin... Alles nüüd taipasin, et oleksin võinud minna kuhugi poodi, et sooja saada. Kuid ei, mina istusin tänaval ,külma käes. Needsin end taas põrgupõhja. Ma olen idioot...

Mutikene kirjutas midagi ülesse ning lausus kurval häälel. „Eeldatavasti on sul kopsupõletik. Ma kirjutan sulle ravimid, ja minu ettekirjutuste hoolsal täitmisel võid juba kolme nädala pärast jalul olla.” Ägasin. Kopsupõletik... kolm nädalat voodis... millega ma selle ära teenisin?!?

Vaatasin turtsudes, kuidas öka mulle mõned retseptid välja kirjutas, vanematega rääkis ning minema läks. Ema istus mu voodi pervele ja vaatas mind kaastundlikult. Isa ei ole kunagi eriti sentimentaalne olnud. Ta läks arsti välja saatma. Teenija koristas minu okset... taas.

Kolm nädalat veeres mööda nagu... tigu. Istusin voodis, köhisin, istusin läpakas, tegin koduseid töid, kahetsesin oma lollust, higistasin, kuni üks päev avastasin, et olen terve. Nagu seebiooperis.

Oli laupäev ning ma istusin maja ees võrkkiiges. Mulle oli vanemate raamatukogus tuulates kätte jäänud raamat nimega „Inimese anatoomia”. Imestasin, miks ja kuidas see raamat mulle huvi pakkus. Ehk võib selles süüdistada minu haigust...

Päike paistis mõnusalt ning soojalt ükskikute kiirtena puuvõrede vahelt ja valgustas raamatut, kui mobiil mu taskus helisema hakkas. Naeratasin – Kate pidi mulle helistama, et me saaksime koos ðoppama minna. Võtsin oma uue mobiili ning vaatasin seda. See oli punase – mustakirju ning väike. Tegin klapi taevasse vaadates lahti ning tõstsin kõrva äärde.

„Tsau!”

„Tsau! Mis kell, kus ja kuidas?” Hakkasin naerma. Ta oli alati nii otsekohene. Vaatasin randmel ilutsevat käekella. Kell oli 13.45.

„Pool kolm vana raamatukogu ette saad mulle autoga järgi tulla?” küsisin rõõmsalt. Kate oli mu parim sõbranna ja ma polnud teda enam tõesti ammu näinud.

„Davai! See ya!” ütles ta mulle lõbusalt. Irvitasin taas.

„See ya!” ütlesin veelgi õnnelikumalt telefoni ning lasin klapil plõksatusega kinni langeda.

Vaatasin hetke mõtlikult ringi ja hingasin sügavalt sisse. Värske õhk on asi, millest puudust tunda. Hüppasin püsti ning jooksin verandasse. Viskasin raamatu laua peale, igasuguste taimede kõrvale ning jooksin ülesse, oma tuppa. Tegin akna lahti ning lasin tuppa seda sooja hoovust, mis mu tuju tõstis. Kepslesin kapi juurde ning tõmbasin teksade asemele jalga sukkpüksid ning kelmika teksaseeliku, mille allserva oli tikitud keelt näitav süda. Tegelikult polnud seda, et ta keelt näitab näha, kuna nii keel, kui süda olid punased, kuid mulle meeldis nii mõelda. Ülespoole panin kolmveerandpikkade varrukatega musta pluuse, mille seljal olid ingli tiivad.

Kammisin ruttu juuksed, panin nad lohaksse hobusesappa, kaela kuldkett, natukene ripsmeduðði, põsepuna ja huuleläiget... Finito!

Haarasin tooli pealt oma õlakoti ning toppisin rutuga mobiili ning rahakoti sinna sisse. Viimase osas olid vanemad mõistnud, kui palju seda vaja võib minna. Muidugi loeti mulle peale sõnad, et ma raha mõttetult ei kulutaks... Kuid lõpuks ometi oli ka midagi minu käsutuses.

Lendasin nagu piiritaja trepist alla, jõudsin vaevalt vanematele nägemiseni öelda, kui olin juba jalanõud jalga ajanud ning aiaväravastki väljas. Pöörasin vasakule ning kõndisin lauldes mäest alla, raamatukogu poole. Juba eemalt oli näha Kate´i punane auto ning ka tema ise, mulle rõõmsalt lehvitamas.

Aina kasvava naeratusega jõudsingi raamatukogu juurde. Kate hakkas kiljuma ning kõndis hindava pilguga ümber minu.

„Sulle oleks peale sellist läbielamist vaja hädasti maniküüri ja juuksurit ja massaaði ja... meil tuleb tore päev,” lausus ta rõõmsalt. Kergitasin muigega kulmu ning ronisin autosse. Ma olin Kate´ile rääkinud kõikidest üksikasjadest, mis meenunud olid. Ta oli hea kuulaja... Ei küsinud küsimusi vaid lasi rääkida nii palju, kui heaks arvan.

Kaubanduskeskuse juurde jõudes ei jõudnud ma enda soovidest rääkidagi, kui avastasin ennast juba Kate´i kõrval juuksuritoolis istumas. Tema aktiivsus üllatas mind liigagi tihti, kuigi peaksin sellega harjunud olema.

Nüüd lobises ta rõõmsalt koolist ja troppidest õpetajatest. Ma suutsin ainult muiata ning kuulata. Kõik oli parem, kui iial enne. Elu loksus vaikselt oma kohale, nagu liivakell. Sujuvalt ja ilma üleliigseid küsimusi esitamata.

Oli esimene koolipäev peale kuu pikkust vahet. Ärkasin uniselt ning uimaselt. Ajasin end väikest ärevust tundes püsti ning koperdasin peegli ette. Nägin välja suurepärane, nagu tavaliselt. Naeratasin enda peegelpildile ning jäin mõtteisse.

Esimene koolipäev üle tüki aja. Kõik vanad sõbrad, õppetöös mahajäämine... Kerge see pole, otsustasin. Kuid, muutusin veidi rõõmsamaks, mul on toetavad sõbrad, kes, ei ole nagu mõned inimestest – jalaga tagumikku ja tänavale, lõpetasin oma mõtisklused mõrult.

Tõusin ning läksin aeglaselt kapi juurde. Valisin sealt välja taas ühed teksad. Suht ebaharilik minu puhul. Olen harjunud kandma seelikuid, kuid kolme nädala tagune sündmus on mind ettevaatusele manitsenud – parem paksult kui õhukeselt.

Ülespoole valisin siiski midagi sõbralikumalt – punase taljesse töödeldus T-särgi, millel ilutses kiri: „Some girls do... Some girls not... I...” Riided seljas, liikusin tagasi peegli ette ning tegin kerge meigi ja kammisin juuksed. Viimased, mis olid nüüd umbes õlgadeni ja kaunistatud pruunide triipudega, meeldisid mulle nüüd rohkem, kui eal enne. See sobis mulle. Naeratasin oma peegelpildile, haarasin päikeseprillid ja eelnevalt kokku pandud koolikoti ning lendasin alla kiiremini, kui keegi „mägrapeer” öelda jõuaks.

Nähes ema ja isa juba laua taga istumas, tervitasin neid rõõmsalt ning istusin laua äärde. Avastasin, et kõht polnud kuigi tühi. Kogu see ootusärevus täitis seda üllatavalt hästi. Sellest hoolimata suutsin kurgust alla lükata ühe röstsaia ja tassi apelsini mahla.

Järgmiseks avastasin end juba, käsi ukselingil sisse hingamas, vanematega hüvasti jätmas ja õue minemas.

Õrn kevadtuul juustes sahisemas, kõndisin tänavat pidi alla ning üle muruplatsi, mille tagant paistiski juba väikselt kool. Naeratasin omaette. Mingil imelikul kombel ma ootasin kooli, kuid samas teadsin, et ma ei jõua vist koolipäeva lõppugi ära oodata enne, kui ma juba tüdinenud olen ja kuhugi eemale, kaugele ära, saada tahan.

Jõudsin vaevalt kooliesisele väljakule jõuda, kui olingi juba ümbritsetud headest sõpradest ja õnnesoovidest, et terveks saanud olin. Naersin, sellist vastuvõttu ma oodanud poleks. Aga mulle meeldis see. Koos nende naeru pugistavate inimestega muutus viimne kui koolipäev talutavaks, ja kui see võimalik oli, ka rõõmsamaks, nagu see oleks sama hea, kui mingi sünnipäev vms. Ümber minu sosistati mingist tulemas olevast läbust. Uuriti, kas ma saaksin tulla – juba teati, et kodus olid mul vähem ranged lood. Naeratasin ning lubasin asja uurida.

Tunnid läksid nagu vanasti – õpetajatele erilist tähelepanu ei koondatud – pigem klassis sähvivatele paberlennukitele ja mööda klassi ringlevatele lipikutele. Mõtlesin isekeskis, kas me olime, oleme ja jäämegi sellisteks lapsikuteks. Mulle meeldiks viimane variant. Ma ei kujutanud rahulikku, süvenenud õppetööd ettegi. Imestasin, kuidas ma viieline olla saan.

Mõtisklused katkestas mu lauale langenud paberilipakas, kus oli kirjutatud järgmine:

´Tsau, ma Kayleen. Mäletad mind veel?´

Vaatasin kerge hämmastusega ringi. Teisest klassi servast vaatas ootavalt minu poole Kayleen. See sama tüdruk turult.

´Ikka.´

Kirjutasin teisele lehe poolele ning saatsin Kayleenini, kelle õnnetuseks õpetaja selle kirja enda kätte võttis. Ristasin hambad ning ootasin, et õpetaja karjuma hakkab. Kuid plahvatust ei tulnud. Õlgu kehitades tagastas ta selle Kayle ning oligi kogu moos.

Otsustades selle väikese vahejuhtumi unustada, üritasin ma aru saada uuest osast. „Kui pii on 5,4, tähendab see, et olete midagi valesti teinud. Palun vaadake oma võrdhaarsete kolmnurkade sees olevat ringi ja arvutage uuesti.”

Brrr.

Koolipäev oli läbi ning ma jalutasin rõõmsalt kodu poole, mõtteis keerlemas võimalikud laused ja väljendid ja lubadused vanematele, et ma läbule saaksin. Kate ja teised, kellega mul koju oleks olnud võimalik minna, olid füüsika järelvastamises ja nii ma paningi endale nööbid kõrva ning hakkasin vaikselt lauldes mööda tänavat edasi minema.

„... it lasted for a while... we´ve been acting like a child... but we are...” Mõtlesin möödunud ja tulevatele aegadele. Vanemad polnud mind isegi kuhugi esinema pannud, photoboot´ile kirja pannud, kuhugi konkursile toppinud... See kõik oli nii erinev elust, mida olin elama harjunud. Naeratasin õnnelikult. Aga see meeldib mulle ju palju rohkem.

Kuid paari hetke pärast, kui olin järgmisele tänavale keeranud, jäin ma vait, kogu õnnetunne kadus ning ma tardusin soolasambaks. Palju asju, ühe sekundi kohta. Ajasin lõua püsti ja tegin, nagu ma ei paneks teda tähelegi. Tegelen oma asjadega. Mul pole temaga enam midagi pistmist. Kui välja arvata see, et neist silmadest oli raske väljapääsu leida. Oeh...

Keerasin MP3e kõvemaks ning läksin näiliselt rahulikult edasi. Mu sees põles, kees, pulbitses, toimusid plahvatused. Mida kuradit ta nüüd pidi välja ilmuma?! Kuulsin, kuidas ta mu nime hüüab. Ma ei teinud sellest siiski välja, kõndisin edasi, nagu mulle kohane - üleliigsed? Kellele neid vaja! Seda selle ajani, kui tundsin tugevat kätt mu randmest kinni haaramas. Mu süda läks raskeks ning tekkisid mõningased hingamisraskused.

Üritasin oma kätt vabaks väänata, kui ta ei lasknud. Vaid tugevndas haaret. Jäin lüüa saanult kindlalt üht puud teisel pool teed jõllitama. Kui huvitav... Ükskõik mis, aga talle ma otsa ei vaata.

Siis juhtuski ükskõik mis. Mu kõrvades undas Sister Hazel, kuid ta keeras mu näoga enda poole, et ma talle otsa vaataksin. Otsustasin, et ei tee talle rõõmu ning jõllitasin maapinda ja meie jalanõusid. Minu valged tossud ja tema mustad tossud. Paeluv... Kuid hetke pärast tundsin, kuidas ta mu kõrvaklapid peast võtab ning vaba käega mu lõuga tõstab, et mind talle otsa vaatama sundida. Ma ei tea... ta lihtsalt vaatas mind. Ja mina teda... Me kumbki ei saanud sõnu ning ma tundsin, kuidas silmad niiskeks lähevad. Seda veel vaja – tema ees nutta.

„Ma tahan sinuga rääkida,” lausus ta rahuliku häälega. Tundsin, et ei suuda enam pisaraid tagasi hoida ning pilgutasin viimaste jõupingutustega ägedalt silmi.
„Meil ei ole millestki rääkida,” laususin kibedalt, ikka veel teda vaadates.

Sellegipoolest liikus mu vaba käsi tema käe peale, mis mu teist kätt hoidis ning ma surusin küüned hoiatavalt sisse. Ta näos liikus miski, ma teadsin, et see oli valus. Kuid nagu õiged mehed muiste – tema ei teinud sellest väljagi ning lausus: „Mina arvan, et on. Ma tahan rääkida tollest päevast...”

„Ahh või et sina tahad rääkida „tollest päevast”?” hüüatasin endalegi üllatusena. Olin pisaratele vaba voli andnud ning nüüd nad voolasid ja voolasid ja voolasid... „Tahad, ma räägin sulle sellest päevast? Kõik oli hästi. Megasuperhüperhästi, kuni tulid sina, hakkasid tujutsema ja selle päeva ära rikkusid! Koos kolme järgneva nädalaga!” karjusin.

Ta oli mu lõua lahti lasknud ning enne oma silmade maasse puurimist märkasin ma ta silmades midagi, midagi, mida ma enne kohanud polnud. See oli ehmatuse, valu ja piina segu, millesse oli segatud tilk mõistmist.

Kuid nagu teada, kui oled kord alustanud, on raske lõpetada. „Miks? See oli ainus asi, mis mu mõtteis kolm nädalat passis, kuni – ma mõistsin. Kas sa oled seda väärt? EI! Mitte keegi, kes nii teeb, pole seda väärt, Jason,” lõpetasin lohutamatult. Tema nägu oli krimpsus, täis valu, justkui minulgi.

Ta tõstis oma põidla ning kuivatas mu pisarad. Tol hetkel oleksin tahtnud selle käe haarata ning seda lihtsalt hoida, kuid kutsusin oma mõistuse korrale. Vaata, mis ta suga teinud on, Evelyn!

„Ma lihtsalt... kuula,” lausus ta, silmades helkimas samuti pisarad. „Ma armastan sind ja see on kõik, mis loeb. Vähemalt peaks olema,” lisas ta, nähes minu nägu. Mu ilme oli sõnulseletamatu. Armastus, armastus... see pole selline! Seda ma ka talle teatasin.

„Mida see siis tähendas?” küsisin nuukseid tagasi hoides. „Sa saatsid mu välja keset padukat, millest ma sain kopsupõletiku ja-” Tundsin, kuidas Jason kopsupõletiku peale võpatas. Enne, kui arugi sain, oli ta mu oma kaissu haaranud, üks käsi mind selja tagant enda vastas hoidmas ning teine pead silitamas.

Noormehe lõug toetus minu pealaele ning ma tundsin, kuidas mu juuksed niiskeks muutvad. Ta nuttis. Kõige imelikum on see, et ma ei tahtnudki midagi muud. Lihtsalt... olla. Koos temaga... siin... igavesti. See oli nii hea. Panin silmad kinni ning tundsin end mõnusalt. Ma lihtsalt ei suutnud end korrale kutsuda. Endale aru andmata haarasin ka temast kinni. Milline vaatepilt...

„Sel hommikul... ma lihtsalt... ehmusin. Ma pole veel kellegagi end nii koduselt tundnud, Evelyn.” See oli armas, aga tahtsin teada, kuhu jutt jõuab. Pisarad olid lakanud. „Ja ma ehmusin. Kõik see... sina minu juures... kodust põgenenud... kui lähedased me olime.. see kõik. See oli minu jaoks esmakordne.”

Vaatasin ülesse, poisi poole ning vaikisin. Ma ei teadnud, mida öelda. Tundus, nagu saaks ta aru. Jason pani ühe käe mu kuklale, et pead toetada ning kummardus minu poole, et mind suudelda.

Tõmbusin hetke pärast hingetult eemale ning vaatasin teda. Mu kõht tegi saltosid. Mul oli tunne, nagu polekski enam süüa vaja. Kõhtu täidab armastus. Jason naeratas mulle ning minagi ei saanud muiet suult, kuni mulle meenus vanamutike koeraga.
Mu nägu tõmbus pilve ning Jason ehmatas. „Mis juhtus? Kas midagi on halvasti?” küsis noormees. Vakatasin, ma ei osanud seda sõnadesse panna, veelgi enam, ma ei tahtnud kuulda vastust. Kuid see oli möödapääsmatu... sest muidu jääks see mind elu lõpuni kummitama.

„Kui ma sinu juurest lahkusin... tuli liftist üks vana naine, koeraga... ja küsis, et kas ma järjekordne lits...” laususin kuivalt. Jasoni nägu muutus kahvatuks. Tõmbusin temast eemale. „Mis toimub?” küsisin, tundes, et kurk kipitab. Ma teadsin, et midagi head siit tulemas pole. Vaatasin kartlikult meest. „Ma ei tea,” vastas ta kuidagi ebaloomulikult kiiresti.

„Ära valeta,” palusin teda ettevaatlikult silmitsedes. „Ma pean teadma.”

„Noh...” lausus ta mulle natukene lähemale tulles, kuid ma taganesin. „Asi on selles et...” tema silmadesse ilmusid taas pärljad pisarad. „... ma olen...” Mu nägu tõmbus kirtsu, ma juba aimasin. „Noh... ütleme nii, et minu juurest käib tavaliselt üks naine päevas läbi...vahel rohkem...” vastas ta mind kurvalt vaadates.

„Seal baaris on nii ja...siis...” ta vakatas, nähes minu valgeks tõmbunud nägu. See pole võimalik, mõtlesin ahastuses olles. Minu prints ja... Hakkasin nutma. „See pole võimalik,” lalisesin. „Lihtsalt pole... sina... Jason,” nutsin. „Ei...”

Nägin, kuidas ta, käed ees, minu poole tuli, taganesin taas, jõudes juba peaaegu sõiduteele.

Raputasin nuttes pead ja vaatasin teda. Viimast korda. See pole võimalik... Tema käsi lootusetuses mulle järgi osutumas, pöördusin ma kanna pealt ümber ja jooksin koju. Miks?

Lebasin taas oma armsas võrkkiiges ning vahtisin tühja pilguga kaugusse. Isegi ilm oli end minu tuju järgi kohandanud – endine ilus ilm oli muutunud tuuliseks ja rõskeks. Taevas ujusid mõned pilved ja päikest polnud nähagi. Eemal müristas ning polnud kaugel aeg, mil pilved minuni jõuaksid.

Panin silmad kinni ning sättisin end mugavamalt lamama. Üritasin mõistust korrastada. Elu oli justkui omal kohal. Ma olin suutnud selle unustada, kui tuli tema ja kõik haavad uuesti lahti kiskus. Korraks olin kindel, et nüüd läheb meil kõik hästi. Happily ever after... aga siis ma küsisin seda. Tundsin, kuidas taas üks pisar immitses. Tema töö... no muidugi, raudselt kõik kelnerid veavad koju hordide kaupa naisi, et siis... Ma ei suutnud edasi mõelda.

Mõne hetke pärast ilmus verandale ema, kes ütles, et mulle on külaline. Olin juba poolel teel tuppa minemiseni, kui taipasin, et see võib Jason olla. Las tuleb minu juurde. Kui ongi Jason, saan ma tuppa minna, tema jääb ukse taha ja asi ants.
Pühkisin pisara ning mõne hetke pärast nägin ma enda poole tulemas Kayleeni. Tüdruku näol ei tantsisklenud naeratust, nagu tavaliselt minuga rääkides. Vaatasin teda, kergendust tundes. Mu hirmud on vahest ikka nii mõttetud.

„Tsau?” küsisin ebalevalt, kui ta seal lihtsalt seisis ja mind vaatas.

„Tsau,” lausus ta vaikselt, mõne hetke pärast siiski lisades:”Kas ma tohin istuda?” Turtsatasin. „Ikka tohid,” laususin ning tegin ka Kayle ruumi, misjärel ta end minu kõrvale sättis. Tüdruk pani oma käed sülle kokku ning vaatas mõtlikult verandat.

„Sul on ilus kodu,” lausus ta, minu arust teeseldud rõõmsa häälega. Teadsin, et see polnud külastuse põhjus ning vaatasin teda tungivalt.

„See pole ju see, mis sind siia tõi?” küsisin läbinägelikult.

„Asi on... Jasonis,” lausus ta peale mõnda vaikushetke. Ahhaa, mõtlesin. Nüüd saatis Kay oma musta tööd tegema.

„Tead, ma tõesti ei viitsi hetkel temast rääkida. Ükskõik, mis ta sind siia ütlema saatis, vahet pole. Võid talle öelda, et meiega on lõpp ja tal ei pruugi enam mind otsida ega muud seesugust.” Mul oli ebamugav. Ristasin käed ning vaatasin muru. „Meiega on kõik,” kordasin, üritades seda endale selgeks teha. Ükskõik, kuidas ma ka ei proovinud, ei suutnud ma teda unustada. Tema silmad, puudutused... kõik.

Kayleen vaatas mind. „Tegelikult sa ju tahad temaga ära leppida. Saada mõnda loogilist seletust. Sa ei taha temast loobuda.” Mõistsin, et Kayleenil oli õigus, palju ma ka vastu ei punniks.

„Võib-olla tahangi, aga see pole võimalik,” laususin kurvalt. Ebamugavustunne kasvas. Hullunud fänniga Jasonist rääkimine polnud just parim viis oma leinda möödasaatmiseks.

„Ta tegi seda kõike enne sind!” lausus Kayleen ägestudes. „Ta pani just natukene aega tagasi korteri müüki, sinu pärast! Ta otsib endale uut, tasuvamat tööd, sinu pärast! Ta ohverdab oma uhkuse ja anub sind, saadab mind sinuga rääkida ja seda jälle sinu enda pärast! Jumal hoidku, Evelyn! Ta armastab sind,” lausus Kayleen sõna „armastab” eriti hoolikalt hääldades.

„Ja kust sina seda tead? Kas sa oled ta mingisugune kuradima aken tunnetesse? Oledki sina tema tunded? Kuidas sa tead?” küsisin ägedalt silmi pilgutades.

„Ta on murtud, okei? Ta ütles seda mulle. Ta elabki selle nimel, et sa andestaksid.” Raputasin pead.

„Ja mida kuradit tal siis teistega asja oli? Ma tean, et nad ei olnud seal sel hetkel, kui mina! Aga vaid jumal ja tema ise teavad, mida ta tegi väljas käies! Äkki valetas ta mulle oma väljaskäimise põhjuse pärast? Äkki, tuli talle meelde, et tal on kellegagi kokkusaamine? Äkki, kõigest paar minutit peale minu minekut oli seal uus naine!” karjusin juba nutma hakates. „Miks ta ei võiks mind rahule jätta?!”

„Sest ta armastab sind, ja sina teda! Ja ta ei taha oma ülejäänud elu rikkuda eksituste pärast, mis ta tegi enne sinuga tutvumist? Mis siis, kui tal pole enam midagi muud, kedagi teist, kui sina! Ja kas sa pole mõelnud ehk selle peale, et ta ei teinud seda soovist, vaid lihtsalt vajadusest! Äkki ei jäänud tal muud üle? Nüüd ta muudab ennast! Sinu pärast...” lausus Kayleen juba natukene lootust kaotades.

Jäin tummalt enda ette vaatama. See kõik pani mind mõtlema, ega ma Jasoniga karm polnud? Võib-olla polnud ta tõesti peale minuga tutvusmist selline? Kortsutasin kulmu.

„Ma jätan su siis siia... järgi mõtlema,” lausus Kayleen ning lahkus, jättes mu üksinda võrkkiigele mõtlema. Tundsin, kuidas esimesed piisad minuni jõudsid ning vanad, halvad mälestused tärkasid. Kellele teda ikka vaja? Küsisin endalt mõtteis vihaselt, kui toa poole läksin.

Vihm peksis vastu akent ning mu tuju oli nullis. Vaatasin voodis istudes õue, kuidas äikesepilved mööduma hakkavad. Kell oli 9 kandis ning mul olid kodutööd tehtud, natukene järgi õpitud, ma olin väsinud, kuid ei tahtnud veel magama minna. Võtsin laua pealt läpaka ning heitsin voodile pikali.

Panin muusikat ning surfasin, pea kätele toetatult netis, kuni otsustasin ka MSNi vaadata. Mõttetu koht minuarust. Raiskab vaid aega. Lähed korraks sisse, et kodutööd küsida, kui avastad, et oled seal juba 5 tundi passinud ja aeg oleks juba magada. Logisin sisse ning vaatasin üle kõik seesolijad. Oma üllatuseks märkasin, et Kate´i, kelle jaoks MSN on elu, pole sees. Misiganes, mõtlesin. Panin kaane ruttu kinni, et keegi rääkima ei hakkaks ning jäin lage jõllitama, kuni kuulsin uksel ema koputust, millele järgnes tema pea.

„Me lähme pitsat sööma, tuled ka?” küsis ta naeratades. Vaatasin silmi kissitades seina peal rippuvat kella. Pool kümme. Miks nii hilja? Kuid otsustades, et sellega saaks mõtted edukalt muudest asjadest eemale, laususin, et tulen kohe alla.

Kui ema kadus, viskasin pilgu peeglisse. Viitsimata midagi erilist enda juures muuta, haarasin ma laualt mobiili ning jooksin trepist alla. Vanemad juba ootasid esikus ning jagasid teenijale juhtnööre – mida koristada, tuled ära kustutada, millal me tagasi tuleme jne. Lihtne see pole, teenija elu, otsustasin tenniseid jalga ajades ning vanemate ees autosse ronides.

Autos toetasin pea vast peatuge ning vaatasin lage, üritades mitte tähele panna aina halvemaks minevat südant. Minu õnnnetuseks ei olnud autos isegi nätsu. Niisiis, kui auto peatus, olin seal väljas enne, kui keegi `Evelyn!´karjuda oleks jõudnud.

Hingasin natukene aega sisse värsket õhku ning läksin vanemate järel kohvikusse. Valisin Luxory ja Fanta ning läksin ühte nurgalauda, kust avanes suurepärane vaade ülejäänud kohvikule. Mõne hetke pärast tulid minu juurde ka mu õnnelikud vanemad. Vaatasin neid kahtlase näoga. „Kas midagi on teoksil?” küsisin kulmu kergitades. Olime kohvikus, kuhu nad ei tõstaks jalgagi, ja kõige tipuks – nad naeratasid.

„Mitte midagi,” lausus ema ning tänas kelnerit, kes meile joogid tõi. Ema võttis oma joogi ja tõstis selle suu juurde, teeseldes joomist. „Ema?” küsisin etteheitvalt, kui tema ainult näppu vibutas, justkui kannatust paludes. „Isa?” küsisin nüüd tema poole pöördudes. „Mis teoksil?”

Isa vaatas süüdlasliku näoga eemale. „Vaata... tütreke... me teame nüüd, et sulle ei meeldinud see, kuidas me sind upitasime,” lausus ta väga kaalutletud sõnadega. Noogutasin, oodates asja tuumani jõudmist. „... aga me panime su kirja ühel reedel toimuvale peole... lauljaks. See toimub siinsamas, ühe su klassiõe majas.” Jõllitasin isa suu ammuli. Esiteks sellepärast, et see oli pidu, kuhu ma tahtsin luba nuruda ja teiseks sellepärast, et nad mu kirja olid pannud. Nõjatusin löödult tahapoole. „Nojahh siis.”

Vaatasin kohvikus uurivalt ringi. Ruum oli hämaralt valgustatud, seintel rippusid pildid pitsasid söövatest inimestest, pitsadest, kuu töötajatest. Muigasin. Isegi laes olid pildid. Nii juhtub, kui seintest väheks jääb. Koht oli täis perekondi ja paarikesi.

Kuid miskipärast köitis üks paarike mu tähelepanu enam, kui teised. Teistel paaridel polnud pikki, blonde juukseid, milles punakad salgud ega lühikesi, tumedaid, armsalt turri hoidvaid juukseid. Ei olnud silmi millesse uppuda ega huuli, mida igatseda. Need olid Kate ja Jason.

Vaatasin neid reetureid ning pilgutasin kiiresti silmi. Viimane, mida vajasin, oli vanemate ees pillima hakkamine. Vaatasin neid vapralt naeratades, kuni Kate mindki märkas. Võib-olla mulle ainult tundus, et ta silmadest käis läbi kaval läige, võib-olla oli see valgus, kuid ma tean, et ma nägin Kate´i ettepoole sirutumas ning Jasonit suudlemas. Pöörasin pea ära ning vaatasin keskendunud välimusega lauda. Justkui oleks selles midagi huvitavat.

Ema ja isa olid vestlusesse süvenenud ning me pitsadki olid juba peaaegu söödud, kui ma julgesin taas nende poole pilgu heita. Nad tõusid just püsti ning Jason aitas härrasmehelikult Kate´ile mantlit selga. Nii palju siis armastusest, mõtlesin kibedalt.

Minu kohkumuseks möödusid nad minu lauast. Kate tuiskas mööda, nagu ei tunnekski mind. Isegi Jason oli juba meist möödumas, kui ta mu ära tundis. Ta silmade vahele ilmus kurd ning ta nägu muutus kahvatuks, isegi ehmunuks. Ma lõin silmad maha ning ta möödus, jäädes mu selja taha seisma. Tundsin,kuidas ta oma käe kuidagi... lohutavalt mu seljale pani. Mida ta endast mõtleb? Järgmisena tajusin, kuidas ta mind paitas ning eemaldus. Ma ei suutnud enam. Pöördusin ringi ning nähes teda seal ,surusin klombi kurgus alla. Olin surmkindel, et see on viimane kord, kui kohtume. Esimesel korral, ühel peol, jätsin ma stseeni tegemata. Kuid miks nüüd? Las need inimesed siin kuulevad, kui närune ta on.

Tõusin püsti ning järgnesin talle, koputades talle mõni meeter enne ust õlale. Ta pöördus üllatunult ringi ning vaatas alla, minu poole. Korraks tundus, nagu ta suul oleks isegi õrn naeratus, mis sai pühitud sellega, et ma lajatasin talle täiest jõust vastu nägu. Jason ei liigutanudki ennast, vaid vaatas mind. Ta nagu avas suu, et midagi öelda, kuid ma jõudsin ette: „Sa ütlesid, et armastad mind! Kah mul armastus – suudled õhtul kell kümme kuskil nurga taga minu parimat sõpra ja väidad, et armastad mind!”

Jasoni ilme oli kivinenud. Ta tahtis mulle taas nagu midagi öelda. Vaatasin teda ning mul oli temast hetkeks isegi hale. Tundsin, kuidas pisarad taas silma kipuvad. „Saadad teisi minuga rääkima. Ja tead? Ma olin sulle peaaegu andestanud!” Ta ilme oli mu viimaste sõnadega muutunud ahastavaks. „Ma sain aru, miks sa seda tegid. Ma arvasin, et sa lõpetasid selle! Aga ei. Sina tuled ikka siia ja SUUDLED MINU PARIMAT SÕBRANNAT!” lõpetasin karjudes.

Üle Jasoni põse veeres pisar.

„Lihtsalt... unusta mind, okei? Ma olen sinust tüdinud! Sina oma lubaduste, sina oma tegudega. Sina igal pool!” lõpetasin ringi pöördudes. Mu viimased sõnad ei olnud suust väljuda tahtnud. Ta haaras mu käe, kuid ma rapsisin end lahti. „Mine saa oma... Kate´idega õnnelikuks,” ütlesin talle ning läksin tagasi lauda, oma jahmunud vanemate juurde.

Ülejäänud nädal venis hullemini, kui näts. Käisin ringi pideva nutumaiguga ning ei teinud väljagi Kate´ist, kes iga kord, kui trehvasime midagi salvavat pomises.

Minugi poolest, hoidku Jason eemale. Mis mul sest? Koolis istusin üksinda pingis ning jõllitasin kella, et see vahetund, tund ja koolipäev läbi saaks. Kuigi Kayleen üritas jätkuvalt minuga rääkida, ei andnud ma talle selleks võimalust pannes kas klapid pähe või tema eest ära joostes. Nädala lõpuks oli ta alla andnud.

Vabal ajal harjutasin peol esinemiseks ning vaatasin filme. Vanemad ei saanud aru, mis mul oli ning ma ei raisanud aega ega närve, et seda neile seletada. Küllap arvasid, et teisemeea probleemid. Puberteet. Misiganes.

Istusin reede pärastlõunal MSNis ning lobisesin neti teel saadud sõpradega, kes ei teadnud kes ma olen ega hinnanud mind mu nime, välimuse ega muu seesuguse pahna järgi. Neile olin tähtis vaid mina ise.

Märkasin, et mulle tuli kiri. Kate´ilt. Mõeldes, mida see lirva tahta võiks, avasin kirja ning lugesin: ´Väike selgrootuke tuleb täna esinema? Tead ka, et me Jasoniga käime? Sa oled tast ilma!´

Üle mu põse veeres kuum pisar. Nüüd ta hõõrub seda juba nina alla ka. Ohkasin ning vaatasin kella. Alles 15.45. Pidu algas 20.00... Panin silmad kinni ning mõtlesin. Asi, mida ma olin juba nädal aega jutti teinud. Mida ma teinud olin, et see ära teenida? Mõne hetke pärast panin taas läpaka kaane kinni, otsustades, et enne pikka õhtut võiks natukene magada.

Heitsin voodile pikali ning haarasin Bartholomew´i kaissu. Pehmeke teine. Mõne hetke pärast jäin väsinult magama, silme ees tantsisklemas ühed teatud suured, pehmed, hellust täis tumedad, sügavad silmad.

***

Astusin Jacki majja ning vaatasin tunnustavalt ringi. Maja oli suur, mugav ja kraami täis tassitud. Nagu õigel läbul olema peabki, mõtlesin tunnustavalt. Jõudsin vaid paar sammu astuda, kui juba poisid mu ümber vilistasid. Mul oli seljas punane topp ja miniseelik, mille all olid sukad. Juuksed olin zeleega lustakalt ümber pea hoidma pannud ning käe ümber ilutses ka üks sõbrapael, mis ma 3-aastasena teinud olin. Leidsin selle hommikul ning ei raatsinud ära võtta.

Ma pidin endale tunnistama, et mu välimus oli priima ning poiste vilistamine õigustatud. Saatsin neile möödudes ühe vallatu pilgu ning juba edasi kõndides pidasin omaette aru, mida ma oma vabal ajal teen – joon end purju, oli mu kindel vastus esitamata küsimusele. Liikusin aeglaselt läbi maja aeda, kus oli bassein, milles mõned juba ujusid. Pidasin omaet aru, kas bassein peaks avatud olema, kuid leidsin, et see pole minu probleem. Aeda oli püsti pandud ka baarileti moodi värk. Pidin Jackile taas au andma. Peaaegu kõigele oli mõeldud.

Läksin baarileti poole ning köhatasin – baarmen oli minu poole seljaga ning tegutses klaaside paika sättimisega. Kui ta ümber pöördus, jäi mul hing taaskord kinni – Jason. Ta oli sama hurmav ja kena, kui alati. Tema silmad paistsid väljendavat puhast rõõmu, kui need mind nägid. Vaatasin teda ükskõikselt, mispeale ta suunurgad ära vajusid.

Otsustasin teha, nagu me kohtuks esimest korda ning ütlesin võimalikult professionaalse häälega: „Tuliviski, palun.” Jason vaatas mind imelikult, kuid valas mulle soovitu. Mõtlesin, et kas tavaliselt on ka läbudel baarmenid ning leidsin, et ei. Omaette õlgu kehitades võtsin joogi ning pöördusin minekule, kui kuulsin teda oma nime lausumas.

„Jah, härra?” küsisin. Jasoni nägu oli imelik. See nagu tõmbles.

„Palun, Evelyn,” lausus ta ainiti mind vaadates. „Räägime!”

„Mul pole teiega midagi rääkida. Ma ei tunnegi teid,” vastasin kuivalt ning kõndisin sirge seljaga minema. Surusin naeratause näole ning tundsin, kuidas olemine paremaks läks, kui majja läksin.

Tutvusin mõne huvitava inimesega ning suutsin isegi lõbusalt aega veeta. Eriti hakkas mulle meeldima üks poiss, kes oli oma sugulasega siia tulnud. Too ajas lihtsalt nii ajuvaba ja lahedat juttu. Temaga rääkides võiski vaid naerda. Meie vestluse katkestas kutse lavalt, mis oli tehtud kokkulükatud laudadest. Vaatasin sinnapoole ja nägin, et Jack tahab mind laulma. Jätsin poisiga hüvasti ning ronisin lavale.

Jack andis mulle säravalt naeratades mikrofoni ning kadus rahvamassi. Haarasin selle ning tundsin midagi erilist. Nagu oleks kodus. Naeratasin publikule ning küsisin laulusoove, mispeale vastas üks lava ette ilmunud, liigagi tuttav nägu puhmas mustade juustega kuju, et tahab minuga duetti laulda. Vaatasin Jasonit etteheitvalt ning hakkasin vabandama, et ei, ma laulan üksinda, aga juba ta oli mu kõrval, käes teine mikrofon, mis oli jumal teab, kust pärapõrgust saadud. Enne seda igastahes polnud.

„Improviseerime,” lausus ta mulle naeratades, suutsin vastu saata vaid ühe nigela vastikust väljendava ilme, mis pidi olema tema tagasilöömiseks. See ei õnnestunud mul kõige paremini.

„Why do you choose the pain, if you only knew, how much I love you, love you!” alustas Jason. Mul läks süda pahaks ning nagu oleks sellest veel vaesele südamele vähe – läks ta raskeks ka. „You tell me, that you´re in love with me, but your doings talk different way.” Jason vaatas mind etteheitvalt. Justkui mina oleks selles kõiges süüdi. Kasutasin juhust ja hakkasin käima pandud viisi järgi laulma, laskmata Jasonil mulle vahele segada. Ja tema lihtsalt seisis kogu selle aja „laval” ja kuulas. Hakkasin teda juba vaikselt napakaks pidama. Kui laul läbi sai, kutsusin taas rahvast karaoket laulma ning lahkusin lavalt, Jason minu vahetus läheduses.

„Kas sa räägiksid minuga? Palun?” küsis ta käskivalt, kui olin baarileti juures seisma jäänud.

„Ikka,” ütlesin talle naeratades. Jasoni ilme muutus rõõmsamaks ning ta avas suu, et midagi öelda. „Kas sa palun valaksid mulle veel viskit?” küsisin naeratades, kuid vastust ootamata kummardusin üle leti ning haarasin terve pudeli. Jasonile pilku heitmata asetasin selle suule ning hakkasin kulistama. Noormees võttis selle mult käest ning kui ma seda enda kätte üritasin saada, haaras ta mu mõlemad käed ning hoidis neid kinni. „Palun, Evelyn, lase, ma selgitan!” lausus ta, silmad pisarais. „Ma nägin teid,” laususin tema kätele jonnakalt rippu jäädes. „Ma nägin teid ja see, mida ma nägin, ei meeldinud mulle. Ma tean, et see jutt, et mind armastad, on vale,” laususin maha vaadates.

„See polnud üldse nii-„ alustas Jason, kuid ma väänasin end vabaks. „Sa räägid pidevalt seda! Ja teed midagi, mis sellele vastupidist tõestab! Õpi oma versioon selgeks siis vähemalt!” karjusin basseini poole minnes. „Ja nüüd, kui sa ei pane pahaks, siis ma lähen ujuma!” ütlesin talle, juba basseini juures olles ning üleriideid seljast võttes. Jason vaatas mind juhmi, natukene ilase ilmega.

Pööritasin mõtteis silmi ning hüppasin vette. Uuesti veepinnale ujudes nägin, et too oli oma positsioonile naasnud. Vähemalt teab, kus ta koht.

Pöörasin ringi, et basseini ringe ujuma hakata ning sattusin kokku poisiga, kellega olin ennist, enne esinemist, rääkinud. Too ujus hindavalt ümber minu. „Sa näed riietega hea välja, aga ujumisriietega? Priima!” lausus ta. Alkohol oli juba liiga mõjuma hakanud. Ma ei suutnud teha muud, kui naeratada. See oli tol hetkel suurim kompliment. Vanasti oleksin sellise asja peale ühe tou kirja pannud – ligitikkumine.

Järgmine, mida tajusin, olis see, kuidas ta oli mulle lähemale ujunud, ümbert kinni võtnud ning käperdama hakanud. Ma ei teinud sellest väljagi – ma olin purjus ning mulle osutati tähelepanu. Kuid järgmisel hetkel taipasin, et ta oli juurde kutsunud veel poisse. Sattusin kergelt paanikasse isegi oma jommis oleku kohta.

Poisid ümberringi parvlemas avastasin, et mind hakatakse vaikselt vee alla suruma. Üritasin karjuda, kuid selle tulemusena ahmisin vaid suure koguse vett kurku. Hakkasin läkastama ning meelestult rabelema, et vaid vee pinnal püsida.

Jumal teab, kust ilmus välja kellegi rusikas, mis ühel poisil nina verele lõi. „Mida sa kargled siin!” karjusid teised. „Baarmenide koht on baarileti taga, friik!” karjuti talle. Sain aru, et see oli Jason.

Kuid rohkem ma ei näinud, sest tundsin, kuidas miski mind jalgadest aina alla ja alla veab. Siplesin ning tagusin käte ja jalgadega, kuis sain. Isegi karjusin, kuid selle tulemusena ahmisin sisse ainult järjekordse söömu kloorist vett. Tundsin, kuidas jõud hakkab kaduma, kuid siis tõmbas keegi mu vee peale tagasi, vinnas enda õlale ning ujus redeli juurde.

Jason tõmbas mu murule ning kummardus mu kohale. Nägin, kuidas märjad lokid tema pea ümber tantsisklesid. Tema enda nägu oli murelik ning kui ma ümber pöörasin ja vett välja köhisin, pani ta toetavalt oma käe mu seljale. Külm vesi oli vahepeal oma töö teinud. Mu pea oli palju selgem ning ma otsustasin silmapilkselt enam mitte kunagi juua. Isegi mitte kättemaksuks, kurbusest, valust, kaotusest...

Jason pööras mu näoga enda poole, vaatas korra mureliku näoga otsa ning surus mind enda vastu. Nii me olime seal. Mina nutsin ja tema lohutas mind. Kuid siiski. Ma polnud valmis talle andestama, kui mitu korda ta mind ka plindrist välja ei aitaks.

„Kas sa nüüd seletaks?” küsisin vaikselt.

„Mida sa teada tahad?”

„Mida sa tegid seal Kate´iga? Miks te suudlesite? Miks sa väitsid, et armastad mind? Ja mis peamine – kas sa oled ikka veel naistemees?”

Jason lasi mu lahti ning vaatas mulle silma. Vaatasin vastu ning ootasin, et ta rääkima hakkaks.

„Kate lubas mul aidata sind tagasi saada. Leppisime kokku, et kohtume pitsakohvikus. Ja seal... ma ei tea, miks ta mind suudles. Olin üllatunud ega osanud midagi teha. Kui ma sind ennast seal nägin, läksin ähmi täis ega osanud midagi teha.” Vaatasin mõitlikult enda ette. „Miks ta siis saatis mulle täna meili, et sa oled tema oma?” küsisin taas. Ma ei tahtnud mingeid lahtiseid otsi. Jason kahvatus. „Ma ei tea... ma meeldisin talle, see oli ilmne... aga me polnud koos ega midagi. Peale kohvikust väljumist teatasin, et ma tema abi ei taha ja ma pole teda sellest ajast näinud.”

„Küsisid, miks ma ütlesin, et armastan sind. Vastus on lihtne: sest ma armastangi. Ma ei näeks ühegi teise tüdruku pärast nii palju vaeva. Ühegi teise tüdruku pärast ei läheks ma basseini kambale poistele peksa andma. Ühegi teise pärast ma ei teeks endale masti. Ühegi teise pärast ei tahaks ma oma elu muuta. Sest sina oled see, keda ma armastan. Sina oled see, kelle nägemine mul südame põksuma ja liblikad kõhus lendama paneb. Ma ütlesin seda, sest see on tõsi,” lausus noormees.

Noogutasin tummalt. Kui loll ma olen olnud...

„Ja siis,” järkas Jason. „Sa küsisid teiste naiste kohta ja vastus on – peale sinuga kohtumist pole ma enamsellest isegi mõelnud.” Vaatasin maha. „Kas sa siis aru ei saa?” küsis Jason, mu pead õrnalt tõstes, et ma talle otsa vaadata saaksin. „Ma armastan sind ja miski muu siin ei loe.”

Noogutasin ning tundsin, kuidas taas üks pisar mööda põske alla veeres. Seekord oli see õnnepisar. Kui lollakas ma olin, et selles üldse kahtlesin.

Jason pühkis mu pisara, justkui nädala alguses, kuid seekord oli see eriline. Suutsin teda vaid vaadata ja imetleda. Nagu muinasjutt. Hea võidab kurja. Ja siin me oleme. Märjad ja õnnelikud.

„Mina sind ka,” vastasin ning jälgisin, kuidas ta mulle lähenes. Panin silmad kinni ning panin käed talle kaela. Tundsin, kuidas ta muheles ning minustki kinni võtsin ning me suudlesime.

Teadsin, et olen õnnelik, ja mis peamine – õnnelikumad hetked on veel ees.


_____________________________________________________________________
Cruel, cruel world!!!
Iga boldi või italiga läks tekst üles tagasi.
Õõõõh.
Aga üles sain osad. (H)

Hästi hea . ^^

Aitäh. :)

Väga hea jutt, kahju, et lõpp.

Aitäh veelkord.
Tglt see mingi aasta tagasi tehtud... ja vaadates, palju mul lugusid on, siis ma olen õnnelik, et mõnigi lõpetatud.
Ma ei panegi siia kõiki üles... ainult lõpetatud ja lood, mida on tõesti plaanis lõpetada.

Ohhh.
Aitäääh. :)

Aga siin loos ei surnud keegi äragi ju...