Suurim viga vol. 2 (11. osa; Lõpetatud!)

Niih.
Minu pooleliolev jutt siis.
Üritan kunagi lõpuni ka saada.

Suurim viga vol 2.

Michael says:
Tra, kas sa ei võiks vait jääda?
Susan says:
Mida mina siis tegin, et sa nii vihane oled?
Michael says:
Lihtsalt jää vait! Ma ei taha sinuga rääkida!!!
Michael appears to be offline.

Susan jõllitas kissis silmadega monitori. Kui ei taha, siis ei taha, käis tema peast läbi õel vilksatus. Ta polnud juba ammu nii endast välja olnud. Asi oli selles, et Michael polnud nagu iga teine. Iga teisega ta sai rahulikult suhelda: ilma tülideta. Iga teise netti tulekut ta ei oodanud: kuid Michaeli oma ootas. Kellegi teisega rääkides ei naernud ta südamest ega olnud kurb, kui pingelisem olukord tekkis. Teist Michaeli-sarnast pole.

Tüdruk mõtles ajale tagasi. Kui nad tutvusid, võisid nad rääkida päevi. Nad olid justkui üksteise külge kleebitud. Kuid paar kuud tagasi see kõik muutus. Poiss ei võtnud enam vestlustes vedu ning nende tülid muutusid aina sagedasemaks nähtuseks.

Enne olid tülid tüdrukule koormaks, kuid nagu Susan nüüd avastas, on tal suva. Kaklused olid muutunud osaks päevast. Need ei läinud enam korda.

Ja, mõtles tüdruk, kui me enam ei räägi ja ta niikuinii rääkida ei taha, võib meie suhted vabalt katkestada. Külma südamega vajutas tüdruk blokeerimisnuppu ning kustutas poisi MSN-listist. Äkki poiss isegi kahetseb kunagi? Paras talle!


***

Susan jalutas mööda kividega sillutatud sissekäigurada kooli poole ning seisatas hetkeks. Ümber kooli kiirustasid inimesed igasse suunda. Yale´i lipp hõljus riigilipu kõrval kõrgel taevas ning päike säras vastu. Ohtratest akendest oli näha tundengite päid ning ühe alumise korruse akna kaudu hõljus hoovi hämmastavalt tugev magus lõhn. Kooli puhvet, mõistagi. Kõik oli täpselt nii nagu neiu eelmistest aastatest mäletas. Selle vahega, et nüüd oli ta juba 23-aastane. Vaid üks aasta veel ning siis on ta vaba.

Susan astus söakalt kooli poole, samal ajal kotist loengute nimekirja järele kobades. Esimene loeng kätkes miimikat ja kehakeelt ning selle viis läbi keegi Hr. O´Connel. Neiu tegi mõtteis märkuse kentsaka nime kohta ning hakkas kabineti nr 102 poole suunduma. Ta polnud Hr. O´Connelit veel näinud, kuid kuna loeng viidi läbi nende koduklassis ja nende eelmine titekutsar oli halva tervise pärast pensionile läinud, oletas Susan, et O´Connel on nende uus klaasijuhataja-moodi-värk. Ta oli mehest vaid nii palju kuulnud, et ta lõpetanud mõned aastat tagasi ise ülikooli ning on nüüd umbes 27-aastane. Seega lektori kohta noor. Neiu suule tekkis muje, kui ta kujutas ette, kuidas meest kiusama hakatakse. Algaja ju siiski.

Klassi astunud, leidis ta oma näo esmalt kellegi juustesse peidetuna – Kate oli talle kiljudes kaela langenud ning vadistama hakanud: „Sa ei tea, kuidas ma sinust suvevaheajal puudust tundsin!” Kate lasi Susani lahti ning naeratas talle rõõmsalt. Kuskilt kostis vilistamine. Susan ei vaevunud poiste kamba poole vaatamagi. Klassis polnud palju rahvast. Kõige rohkem 10 inimest.

Susan suundus Kate´ kõrvale istuma ning võttis kotist oma diktofoni, üritades ära seedida kõikvõimalikke uudiseid, mis Kate talle ette lajatas.

Mõne minuti pärast astus klassi umbes saja kaheksakümne sentimeetri pikkune päevitunud mees. Tema juuksed oli sügavpruunid ja kohevad ning prillid, mis ta ninale pani, varjasid tema suuri, rohelisi silmi. Kuni neiu silmad polnud mehe riietuseni jõudnud, arvas ta, et tegu on äärmiselt kohusetundliku ja karmi kutiga. Hr. O´Connel kandis kottis teksaseid ning sinakasvalget triiksärki, mille ülemised nööbid olid kinni panemata jäänud. Susan veendus, et tegu oli arvatavasti kõige lahedama õpetajaga, keda ta seni kohanud oli. Kate ohkas neiust vasakul. Susan oletas, et ta on taas armunud.

„Tere päevast!” lausus mees reipalt oma portfelli lohakalt lauale pannes ning kriiti kätte võttes. „Mina olen Hr. Michael O´Connel ning peale selle, et ma pean teil siin aasta otsa silma peal hoidma, õpetan teid ka inimese kehakeelt tundma. Viimane on tähtis kohtualuste jälgimine ning veendumus, et nad räägivad tõtt.” Mees kirjutas oma nime tahvlile ning vaatas säraval ilmel tudengeid. „Täna me õpime miimikat. Näojooni ja kuidas neid mõista. Niisiis,” mees kõndis nende ees ringi nagu tulistel sütel.

„Täna valin ma välja kaks inimest. Ühe tüdruku ja ühe poisi – kes hakkavad üksteist kordamööda usutlema. Vastasel on õigus valetada, välja mõelda, tõtt rääkida – mida iganes. Asja mõte on selles, et ma tahan teid tundma õppida. Samuti saate ka ise teadma, kui head inimese tundjad te olete. Loodan, et mu mõte on selge. Ahjaa, ülejäänud, kes ei usutle, jälgivad teraselt toimuvat, sest juba homme on tulejoonel kaks järgmist inimest.” Mees jäi seisma ning vaatas tundengeid kõvera muigega.

„Niisiis, täna on meie peategelased tema,” mees osutas Mike´ile, kes taganurgas oma käekellaga mängis, „ja tema.” Susan oli oma diktofoniga jamades vist endale liialt tähelepanu tõmmanud. Ohates tõusis ta püsti ning võttis istet ühel teiste ette asetatud toolidest.

Mike istus tema vastas ningnäis, nagu ta ei saaks arugi, kuidas ta ülikoolihoonesse oli sattunud.

„Alustage, uurida võib ükskõik mida,” lausus O´Connell seina äärest üht tooli tõmmates ning sellele kaksiratsi otsa istudes.

„Kas su nimi on Mike Blest?” küsis Susan toolil toolileenile toetudes.

„Jah,” vastas Mike ilmetult. Tundus, nagu hakkaks ta magama jääma. Möödusid sekundid ning Mike ei teinud suudki lahti. Näis, nagu tundus niisama istumine talle tunni loomuliku osana.

„Aitäh, Mike,” lausus O´Connel lõpuks püsti tõustes ning noormeest õlale patsutades. „Sinust oli abi, aga ma näitan, kuidas asi tegelikult käib.” Mike koperdas oma kohale ning Michael istus Susani vastu. Tüdruk jõllitas teda ilmetult.

„Kas me oleme enne kohtunud?” tuli kiire küsimus.

„Ei.” Ilmetu nägu.

„Kas sa oled suitsetanud?”

„Ei.”

„Joonud? Kasutanud narkootikume?”

„Jah ja ei.”

„Kas sa oled purjus olnud?”

„Jah, aga vaid üks kord.”

„Kas selle on põhjustanud keegi inimene?”

„Muidugi!”

„Kas sa minuga peale seda tundi, meie ühise vaba tunni ajal kohvikusse tuled?” Ootusärev nägu.

Susan vakatas. „Te olete lektor!”

„Ja siis? Kõigest üks väike salat ja klaas kohvi. Minu kulul.”

Kogu ruum ootas Susani vastust. Michael oli kindlasti kõige kompum ja ägedam mees/lektor, keda ta kunagi kohanud oli, aga õpilased ja nende õpetajad ei tohi suhteid luua. Aga kas kuskil on kirjas sama lektori ja tudengi kohta? Aga Susan ei tunnegi teda. Ta kohtus temaga alles mõne minuti eest. Kuid sedasi üksteist tundma õpitaksegi.

Susan naeratas kavalalt. „Nõus.”

Mehe nägu muutus kuidagi rõõmsamaks ning ta tõusi krapsakalt püsti. Michael pöördus jahmunud tudengite poole ning lausus: „Kuna nähtavasti on meie tänane demonstratsioon lõppenud, kohtume taas homme, mil mul on plaanis teile jutustada natukene... ajaloost.” Ta ütles kõike seda, olles teadlik asjaolust, et loeng oli käinud vaid kümme minutit.

Susan istus mugavasse tugitooli ning vaatas ringi. Koht, kuhu Michael ta toonud oli, nägi välja suursugune, kuid samas mugav ja õdus. Ruumi täitis ebamaine punane kuma ja mööbel oli antiikne. Või vähemalt nägi sedamoodi välja.

Michael potsatas neiu vastu ning ristas laual käed. Tema selja tagant ilmus kohale kelner, kes hoidis kandikul kahte kohvitassi ning salatit. Susan vaatas tema ette asetatud asju, kuid ei söandanud süüa. Ta tundis end kuidagi kohmetult. Õpetajaga lõunatada polnud tal enne õnnestunud. Veel enne, kui nad Michaeliga siis kohvikusse tulema hakkasid, oli Kate Susani varrukast kinni krabanud ja talle kõrva: „Vedas sul,” sosistanud.

„Miks sa mind ikkagi siia kutsusid?” uuris naine lusikat kohvi sees tarbetult keerutades. Tema pikad ja lolliks blondid juuksed vajusid tema näole, varjates kõrged põsesarnad ja silmad, mida Michael suutis iseloomustada vaid sõnadega: justkui ingli voolitud. Tegelikult tundus mehele, et kõik tema vastas istuvas naises on ingli voolitud. Susani välimus oli tema jaoks lummav.

„Sa jäid mulle kohe esimesel silmapilgul silma. Sinus on midagi sellist, mida pole kellelgi teisel.”

„Eks igaühes on seda.” Ausalt öeldes tundis neiu end natukene ahistatuna. Kelleks Hr. O´Connell end õieti pidas? Mees oli kõigest Susani õppejõud. Ja kohe esimesel kohtumisel nii... neiu tundis hetkel vaid ebamugavust.

Michael kehitas õlgu ning võttis oma kohvitassi kätte. Mees loksutas tassi sees olevat jooki ning jälgis selle liikumist. Tal polnud õrna aimugi, mida järgmisena öelda. Susan meeldis talle, aga nende vahel oleks nagu mingisugune barjäär. Mees ei osanud öelda, kas see oli neiu kartus või külmus. Või hoopis midagi muud. Kõik, mida Michael adus, oli fakt, et selline barjäär on kuskilt tuttav. Nagu ta oleks seda juba tundnud, kuid aastate eest.

Susan oli vahepeal juba ehmatava kiirusega sööma hakanud ning mees taipas, et neiu kinni hoidmiseks on vaja mingisugust jututeemat.

„Miks sa advokaadiks saada tahad?” uuris mees teda üle oma kohvitassi piieldes. Nende vahele jäi ikka veel kuuma kohvi aur.

„Ma ei tea...” Tundus, nagu mõtleks Susan hoolikalt järele. „Mulle on alati see töö meeldinud. Väikesena lahutasin ma pidevalt sõpru ja lahendasin nende muresid, lahendasin mõistatusi. Advokaadi töö on ju põhimõtteliselt sama. Võiks öelda, et see on mulle südamelähedane.” Neiu vakatas. Ta ei mäleta, et oleks kunagigi võhivõõrale nii palju infot jaganud. Tavaliselt oleks ta sellisele küsimusele vastanud lihtsa sõnaga – huvitab.

Eriti kahtlane oli asjaolu, et veel paari hetke eest oleks ta tahtnud siit hubasest kohvikust kaduda. Maa alla vajuda ning enam mitte kunagi professorit näha. Nüüd hakkas ta olukorraga leppima ning leidis, et talle isegi meeldib siin. Minevikus sobrades leidis ta, et on sedasi rääkinud vist vaid ühe inimesega. Inimesega, keda ta usaldas küsimusteta. See inimene polnud aga teda väärt. Nii nende teed lahknesidki.

Mingisuguse saatuse vingerpussi tahtel oli see inimene kandnud sama nime, mida kannab tema ees istuv mees – Michael. Neiu polnud poisile enam kaua mõelnud. Huvitav, kus ta on? Mida teeb? Kas ta üldse mäletab mind? Naine võttis ka oma kohvitassi kätte ning vaatas seda mõtlikult.

Michael vaikis, oodates, millal Susan taas suu avab, kui avab. „Naljakas on fakt, et ma oskasin lahendada kõikide teiste probleeme. Mitte aga enda omi. Tegelikult oskasin neid ka... aga oli üks inimene. Kes oli mulle väga lähedane. Aga ma ei saanud temaga läbi. Me kaklesime pidevalt... Mingite tegelikult täiesti absurdsete ja tühiste asjade pärast. Ma arvan, et see võiski meid lõpuks üksteisest lahku kasvama panna. Me ei osanud üksteisega suhelda. Tegelikult... alguses oskasime. Saime läbi nagu parimad sõbrad, aga siis... see kõik lõppes. Ma ei olegi aru saanud, mis täpselt meie vahele tuli. Nagu mingisugune barjäär, mida ei saanud lõhkuda... Lõpuks see asi lõppeski sellega, et katkestasin meie sidemed. Ausalt öeldes meenutad sa mulle igas mõttes seda inimest.” Neiu vakatas taas. „Ma ei teagi, miks ma seda kõike sulle räägin...” Ta oli end liiga vabalt tundma hakanud.

„Pole midagi,” Michael naeratas. „Mul endal on sarnane kogemus...”

Mees tõstis oma silmad kohvitassilt, et Susanit vaadata. „Täpselt nii nagu sinul... tutvusin ühe toreda inimesega. Me saime suurepäraselt läbi. Aga siis... meil olid tülid – nagu teilgi. Ja need tekitasid meie vahele mingisuguse lõhe... Lõpuks ma ei tahtnudki temaga rääkida. Võib-olla ma oleksin seda tahtnud... aga ma olin neist tülidest väsinud... Lõpuks ma harjusingi temata elama. Oli päevi, kus mulle ta olemasolu ei meenunudki. Vahest üritas ta rääkida, kuid ma tõukasin teda eemale... Ja ühel päeval... ma lihtsalt avastasin, et teda enam pole. Ootasin teda asjatult MSNi... kuid ta ei tulnud enam kunagi. Ma kahetsen nüüd oma käitumist, sest ta oli tõesti tore ja temaga oli lahe vestelda. Ta oli kuidagi... omapärane, kui mõistad, mida ma mõtlen. Kedagi temasarnast pole. Tema mõtted, ütlemised ja viis, kuidas ta paistis elu nautivat. Mul on kahju, et ma ta käest lasksin. See oli arvatavasti suurim viga minu elus... aga nüüd on ta läinud ja ka mina olen oma eluga edasi läinud.” Mees toetus vastu toolileeni ning ohkas.

Susan väänas nägu. Nähtavasti oli neil Michaeliga rohkem ühist, kui oodata oli.

***

„See on ju super!” Kate lamas kooli-esisel murul ning vaatas läbi oma hiiglaslike päikeseprillide taevast. „Nähtavasti sa meeldid talle. Ja ära kavatsegi väita, et tema sulle ei meeldi,” vadistas ta silmanurgast Susanit piiludes. „Ma tean su maitset meeste osas küllaltki hästi. Michael on segu Ashtoni näost, Joshi kõhu- ja üleüldse lihastest, Freddie võrgutavast naeratusest ning Barry ahvatlevast kaitslikust, kuid samas nii õrnast ja hoolivast käitumisest.” Kate õhkas.

Susan naeratas ning keeras raamatus lehekülge. „Totaalne Härre Perfektne?” küsis ta muigega. „Tead, tal on ikka miinuseid ka, ja kõvasti.”

„Näiteks mis?” uuris Kate umbusklikult. „Ooot, ega ta juut pole? Kuigi see ei muudaks midagi.”

„Ei, ta on liiga enesekindel. Vaata, kuidas ta kogu klassi ees mind välja kutsus. Taevas halasta! See oli meie esimene kohtumine.” Neiu vangutas pead ning lükkas prillid ninale, lootes enne uue loengu algust peatüki läbi saada.

„Aga minu arust on see romantiline.” Kate oli end kõhuli keeranud ning piidles nüüd eemal hängivat poiste gruppi. „Iga mees seda ei julgeks. Eriti, kui ta võiks oma töökoha kaotada. Ma vaatasin järgi – õppejõud ei tohi õpilastega käia ega semmida ega midagi. Isegi puudutused on keelatud. Sa pead talle ikka tõesti meeldima.”

Naise jutus oli iva.

„Ikkagi,” ei jätnud Susan jonni. „Ta võib meie mõlema mained alla viia.”

Kate naeratas. „Gaash, küll see armastus on ilus asi.”

Susanile tundus, et Kate oli liiga naiivne.

Järgmisel päeval kooli poole jalutades tundis Susan suurt ängi. Mälestused eilsest olid veel liiga värsked ning ta oli jõudnud neid seedida. Mida kuradit oli ta Michaeli ettepanekuga nõustudes mõelnud? Otse surma minek... Michael oli kõigest veetlev ja omamoodi kütkestav õppejõud, samas, kui naine oli kõigest tema õpilane.

Otsustanud kindlakäeliselt asjale juba eos lõpu teha, astus ta Hr. O´Conneli ruumi. Meest ennast veel polnud, nii et Susan maandus oma pinki Kate´i oma kõrval.

„Mis teil siis täna plaanis on?” alustas sõbratar aasimist juba enne tervitamist. Susan ohkas.

„Ma otsustasin selle jama ära lõpetada. Mulle pole ühel võimalik, et kõige tähtsamal aastal ülikoolis, mitte mingisuguseid probleeme vaja. Teen rahulikult enda, ja tema teeb oma tööd ning kõik on õnnelikud,” seletas naine kotist oma asju võttes ning sülle ladudes.

Kate´i ärritus oli käega katsutav. „Aga mina? Sa minust ei hooli?” päris too südantlõhestava häälega. „Mina, romantika kuninganna, kes ma tahan näha ehtsat ja puhast ülikooli romanssi!” õhkas naine pubekaeale sobiva jutuga, käigu pealt dramaatiliselt oma juukseid üle õla visates.

Susan surus naeruturtsatuse alla ning pööritas silmi. Kate oli alati oma vaimse arenguga füüsilise poolele alla jäänud. Oli küsitav, kas ülikoolis püsimine oli vaid tema logelemise vili. „Mine tee siis ise ülikooli romanssi,” soovitas Susan hindava pilguga klassis ringi vaadates. „Näiteks Chris,” pomises ta vargsi tagapingis istuvate noormeeste poole vaadates. Chris oli tüüpiline ilueedi, keegi täpselt Kate´ile. Heledad lainjad juuksed, suured sinised silmad, hea kehaehitus... Kuid naine krimpsutas vaid nägu.

„Ma tahan meest, mitte elutut kesta, mille ainus väärtus on pähe valatud geeli hulk,” pomises Kate vaikselt. „Aga O´Connel! Tema on mees! Tark, nägus, pikk... ja sinust huvitatud!” Kate´i toon omandas lõpus taas hüsteeria varjundi.
Õnneks päästis Susani vastamast ruumi sisenedes tark, nägus, pikk ning temast huvitatud härrasmees, kui seda viimast temas peale eilset enam oli...

Oma valget naeratust kuulekalt üliõpilaste poole välgutanud, pani ta oma kohvri lauale ning tõmbas klassi keskele pikema jututa kaks tooli. Oma loengu nimekirja välja tõmmanud, ütles ta sealt kaks esimest ettejuhtuvat nime: Kate ja Parker.
Vaadates, kuidas Kate õhinal ühele toolidest istub ning Parker loivates enda omale istub, surus Susan alla õhkõrna naeratuse. Selle paariga sai alati nalja – nii täiskasvanud, kui nad olema ka ei pidanud, olid Kate ja Parker teadmata põhjusel üksteisele alati käna keeranud.

Järgneva veerandtunni jooksul said ruumis viibijad teada, et Parker kaotas oma süütuse 14 aastaselt, on kasutanud narkootikume ning jäänud purjus peaga politseile vahele, vaadanud läbi naabri akna pornot ning lasknud oma emal intiimsetest kehapiirkondadest karvu ajada...

Susan armastas väiksena mööda koduaeda paljalt ringi lipata, on varastanud vanemate tagant raha ning veel kümne aastasena alla teinud...

Kuskil lemmik sekspooside ja kõige rõvedamate asjade väljaheidetes vahel otsustas Michael, et nende kahega on lõpp.

Saatnud näost tulipunase Parkeri ja õhetavad Kate´i tagasi oma kohale, algas tunni igavaim pool – miimika ja kehakeele üle arutlemine. Kui kell näitas juba piisavalt palju loengu lõpetamiseks, hingas Susan tänulikult sisse.

„Clayfort, palun tulge siia!” hüüdis Michael üle lahkuvate tudengite peade, kui ta oma laua taha istus ning tunnist lühidat kokkuvõtet tegema hakkas. Susan hingas veel raskemalt ja sügavamalt sisse, kui ta ümber pöördus ning endale tee Michaeli juurde rajas. Viisakalt pool meetrit lauast eespool seisma jäädes, vaatas ta meest küsiva pilguga. Poole loengu ajal oli ta otsustanud teeselda nagu eilset poleks olnudki.

Michael naeratas soojalt ning küsis pliiatsit käest pannes ja kogu oma tähelepanu naisele suunates: „Kordaks ehk eilset?”

Okei, Michaeli mõtted ei käinud kohe kindlasti samu radu pidi, mida naise omad...

Tundes, kuidas hingamine kiirenes, lasi Susan peast läbi kõik oma valikuvõimalused. 1. Nõustuda ja riskida maine kahjustamisega. 2. Mitte minna ja mitte riskida oma maine kahjustamisega, Michaeli omast rääkimata. Sealhulgas loobuda võimalusest midagi saada ühe näiliselt kõige atraktiivsema mehega osariigis. 3. Nõuda endale mõtlemiseks lisaaega. Ja niikuni ülikooli lõpuni, kui Michael nii kaua vastu peab. 4. Keerutada end kuidagi välja kõikidest võimalikest tuleviku pooleldi-kohting-pooleldi-järeleaitamine käikudest mehega.

Mitte ükski ei tundunud olevat kuigi ahvatlev...

„Tead, mind ei häiri see üldse, et sa minu õpilane oled,” sõnas mees end lauale toetades ning õrnalt naise poole nõjatudes. Mehe avatud särgikaelusest oli näha tema kaelas rippuv nahkne kaelakee, mille otsas oli kivike. „Sa meeldid mulle ja ma tahaks sinuga lähemalt tuttavaks saada,” lisas ta peale mõnda hetke vaikust.

„Kas te ei leia, et te olete liiga julge?”

„Absoluutselt mitte. Ma olen kogu oma elu otsekohene olnud.” Ja mitte alati pole see head toonud... lisas mees mõtteis kõvera muige saatel juurde. Kuid nüüd on see ilmselt ainus viis midagi saavutada... Ta naeratas.

„See on kohatu koht ja olukord selliseks käitumiseks,” meenutas Susan kohusetruult. Endalegi märkamata oli ta valinud neljanda variandi.

„Kui saa mind ei häiri, miks peaks see sindki häirima?”

„Kaalul on meie tulevik.”

„Nüüd tabasid sa küll naelapea pihta.” Kaval ja võidurõõmus naeratus.

Susan võitles kiusatusega mehele keelt näidata. „Siiski, ma leian, et see pole kõige õigem koht suhte arendamiseks. Lõpetame selle pigem eos,” sõnas ta kiiresti kotti õlale vinnates ning ukse poole sammuma hakates.

„Arvad, et see on võimalik?” päris Michael kõva häälega neiule järgi minnes.

„Meie vahel pole veel midagi muud, kui puhas füüsiline tõmme,” kostis naine tüdinult ümber pöördudes ning ehmudes, nähes meest täpselt enda vastas.

„Minu arust olid sa eile kohvikus küllaltki avameelne. Meie vahel hakkas side tekkima..” sõnas Michael poolvalju häälega.

„Hakkas, mitte ei tekkinudki,” andis naine kohe täie rauaga vastu, taas ümber pöördudes, et ruumist väljuda.

„Miks mitte lasta sel tekkida?”

„Sest see poleks eetiline. Teie olete minu õpetaja, mina teie õpilane. Nii lihtne see asi ongi,” kostis Susan üle õla, käsi ukselingil.

„Sel juhul ootan sind täna õhtul kell viis siia tagasi – sinu inimeste tundmine vajab lihvimist,” kostis Mike lõbustatult.

Susan pööritas silmi, kui ta alistunult ukselingi alla vajutas ning oma järgmisesse loengusse suundus. Ta võis vanduda, et kuulis enne ukse kinni langemist mehe õrna, madalat naeru.

Susan hingas sügavalt sisse ning avas taaskord ukse, mille ta paar tundi tagasi suure vihaga sulgenud oli. Naine teadis, et Michael ei saaks temaga midagi teha, kui ta kohale ei ilmuks – mõlemad, nii mees kui ka naine teadsid, et Michaeli ettekääne oli absurdne. Sellegipoolest oli naine otsustanud kasutada seda võimalusena piirid paika panna.

„Ahhaaa. Sind ma ootasingi!” kostus ruumi teisest otsast mehe reibas hääl, kui ta enda ees leavatelt paberitelt pilgu tõstis ning avalalt naeratas. Mehe käised olid üles keeratud ning nende alt paistsid lihastes käed. Tema juuksed olid sama lootusetus sasipusas nagu alati ning tema näolt libistas naine pilgu taas allapoole, jäädes pidama avatud särgikaeluse juures. Seal oli näha hõbedane kett, mille otsas rippus „S”. Susan kortsutas kulmu ning raputas pead.

Vaikselt mehele lähenenud, tõmbas naine endale tooli ning istus sellele, jälgides mõne hetke vaikides, kuidas mees oma asju korda sättis, kuid muutus siis vaikselt kannatamatuks. „Kaua veel?” Michael kortsutas kulmu, kui ta üles vaatas, kuid peagi valgus üle tema näo mõistmine. Ta kiikas kella. „Kolm minutit,” kostus mehe huulilt seepeale kõvera muige saatel.

Susan vaatas segaduses olles kella. Muidugi, kell pole veel viis ju... Sellegipoolest tundis naine ärritust. Oli see mänglev muie mehe huulil tavaline või tulenes see asjaolust, et ta oli endaga väga rahul? End väsinult toolileenile toetanud, jõllitas ta kolm minutit jutti kärsitult kella. Kohe, kui seier viie peale liikus, vilksatas naise pilk taas Michaelile. Mees oli oma töösse süvenenud.

Naine sirutas oma käe Michaeli paberiteni ning võttis need kiire liigutusega enda kätte. „Ka minu aeg on midagi väärt,” tuletas ta mehele kerge pirtsakusega meelde, kui ta pabereid aknalauale pani ning, käed rinnal risti, Michaelit vaatama jäi. „Mida te minust soovisite?” päris Susan nii kergel ja viisakal toonil, kui ta esile manada suutis.

Mees naeratas ning pööras end kogu kehaga naise poole. „Rääkida. Nagu ma hommikul ütlesin – inimeste tundmisest. See tähendab, et nende tunded, mõtted, emotsioonid – kõik.” „Ja miks te arvate, et mul oleks sellist õppetundi vaja?” „Sa oled kohutavalt kangekaelne minuga suhtlemise osas.” Susan jõllitas.

„Sellest rääkides – ma arvan, et see ongi asi, millega ma inimeste tundmises meie esimeses loengus puusse panin. Ma jätsin sellega piirid ebaselgeks ning ma vabandan. Kuid lektori ja tudengite vahelised suhted pole lubatud, kui nad on ka õppetöös seotud,” seletas Susan kergelt. Taaskord ajas teda närvi viis, kuidas Michael kergelt naeratas – nagu miski ei ole takistus.

„Oeh, Susan, Susan, Susan...” ohkas ta vaikselt, kahjurõõmsat irvitust näolt kaotamata. „Minu loenguid on sul ju veel kõigest kaks nädalat.” Naise üllatunud ilme peale veel rohkem irvitades seletas mees kiirelt edasi: „Ma olen ise ka oma õppimistega veel nii alguses ning ei oskaks teile midagi erilist õpetada. Selle asemel hakkan ma edasi õppima. Ma pole veel kindel, mida...” Ta naeratas. „Selle aja jooksul ei saa ju eriti midagi juhtuda, või mis?”

Susan oli endiselt skeptiline. „Annate meie klassi jälle teisele, jätate õpetamise pooleli? Kes seda kõike siis teie eest tegema peaks?” „Mul on küllaga kursusekaaslasi, kes endale lektorina tööd ihaldavad.” Särav naeratus.

„Miks te mind üldjoontes siia siiski kutsusite?” päris Susan ametlikult edasi.

„Ära teieta, asi ei ole hetkel nii ametlik,” kostis Michael kergelt. „Igastahes, ma mõtlesin, et tahaksid ehk millalgi välja minna? Nagu... kasvõi ðoppama, kui tahad.” Ta naeratas oma kõverat naeratust. „Sa meenutad mulle kedagi minevikust ja kui ma sinuga seal kohvikus olin... sa tekitasid minus tunde, mida ma pole juba kaua tundnud... Ja ma igatsesin seda.”

Susan oli vait, jahmunult. Ta silmitses keed mehe kaelas ning ohkas, kui ta frustreeritult pead raputas. Ta ei teadnud, mida öelda. Seekõik oli lihtsalt nii... nii... vale. Naine vaatas üles, mehe näkku, ning üritas endas selgusele jõuda. Ta tahtis temaga tuttavamaks saada, miski tõmbas teda... nagu mingisugune nähtamatu köis, mehe poole. Kui see kõik poleks vaid nii vale...

Kuid persse see. Ta on ju kahe nädala pärast läinud? Või Susani kaasõpilane?
„Laupäeval kell 11 hoone ees. Üllata mind,” kostis ta vaikselt. „Head aega, Hr. O´Connel,” sõnas naine püsti tõustes ning tagasi vaatamata sirge seljaga ruumist välja kõndides.

Nädal möödus nagu unenäos ning enne, kui Susan arugi sai, oli laupäev käes. Ta oli jõudnud käia vaid mõnes loengus, Katie´ga niisama logeleda ning naisteajakirju lugeda, süüa, juua, vetsus käia... mida on tegelikult väga vähe. Ometi oli laupäev käes.

Laupäeva hommikul riideid valides oli naine eneselegi märkamatult kriitilisem. Kuidas ta näeb välja siit või sealtpoolt, kas ta juuksed on ikka maitsekas korralageduses, kas tema meik on piisavalt ilmastikukindel...? Tavalised teksad ja T-särk ei kõlvanud kuhugi. Mis siis, kui O´Connel ta kuhugi erilisse kohta viib? Noh, see jääks vähemalt arvatavasti peaaegu kindlalt meelde...

Lihtsa hobusesaba, seeliku ja jaki kasuks otsustanud, jõudis neiu vaevalt süüagi ning kõik möödus taas kui unenäos - juba ta oligi ülikooli ees. Ohates kella vaadanud vajus ta ühte pinki istuma ning vaatas altkulmu ülikoolihoone poole. Nüüd, kus päike enam ei paistnud ja taevas olid pigem tohutud pilvetombud, kui üks hiiglaslik põlev pall, tundusid varjud tontlikena. Naine vaatas akende alla tekkinud tumedaid varje, mis olid justkui tumedad varjud silme all peale mitut magamata ööd - iseloomustas üliõpilase elu liigagi hästi.

Michaeli hilinemine oleks olnud viisakas Jaapanis - 15 minutit. "Sattusid kuhugi ajavööndite veerandisse?" päris naine sarkastiliselt, kui ta püsti tõusis ning silma tikkunud juuksekarva eemale lükkas. Naine tundis helli vihmapiisku oma nägu peksmas.

"Midagi taolist jah," tunnistas noormees kõvera muigega, kui ta Susanit tagasi ülikooli parkla poole juhatas ning rõõmsalt oma parandatud kodustest töödest rääkis. Kodused tööd või Susan. Nii palju seda hoolimist siis jätkubki. Naine pidi ikka üpris igav olema.

Michaeli auto ei olnud midagi eriti suurejoonelist. Pigem oli tegu hästi hoitud-lapitud antiigi, kui rikkurite soetisega. Aknad olid tumendatud ning Susan tegi mõtteis märkuse hea, soliidse värvivaliku kohta - must. Kuigi pisut sünge. Huvitavaid mustreid joonistas masina pinnale sinna lennanud pori ja linnu väljaheidete segu.

"Kuhu me siis läheme?" uuris naine trotslikult turvavööd kinnitades ning poole silmaga mehe poole vaadates. Ta silus närviliselt oma seeliku alläärt ning jälgis, kuidas Michael autot käivitab.

"Oeh. Kõigest sõidame ringi. Piknik in the rain and that kinda stuff..." kostis mees kerge muigega, kui ta gaasipedaali vajutas ning kohalt sööstis. "Ja muidugi on põhiline rõhk suhtlemisel. See pool annab sul ikka soovida. Juhiks tähelepanu faktile, et sa ei öelnud teregi." "Ja sina hilinesid veerand tundi." "Kas tegu on suhtlemisega?" [i]"Mingil määral küll." "Mm... Sel juhul olen ma lihtsalt tänulik, et minu suhtlemise-alased kursused on läbitud." "See kestab läbi elu." "Ära sa märgi..."[/b]

Susan pööritas silmi. Oleks tal jagunud tähelepanu millelegi peale ebamaisel kiirusel mööda ruttava tee, oleks ta märganud, et mees tegi sama asja täpselt samal ajal. Kuigi hingesugulus on fakt, mida ei hakata mõistma vaid mõne väikese repliigi või juhtumi pärast.

"Niisiis." Michael vähendas hoogu ning nad naine märkas taas - sile asfalt oli ammu muutunud kruusaks, mis omakorda rohuks... nad olid pankrannikul. Vihm trummeldas vihasemalt, kui enne, vastu aknaid ning Michael libistas oma harali sõrmedega käe läbi juuste endale omasel köitval moel. "Olen ma täna juba maininud, et sa näed suurepärane, kena ja... ahvatlev, välja?" päris ta mõne hetke pärast naise poole vaadates ning silma tehes. "Voodisse tahad mind saada või?" "Oleks sul midagi selle vastu?" "Ei peaks olema või?" "Sa põrmustad mu ego. Vahetame teemat."

Susan kehitas õlgu ning Michael tõi pagasnikust varutud toidu - šampus, võileivad, puuviljad... Oma seljatoed alla lasknud, vaatasid nad Michaeli auto lage ning järgmised kolm tundi möödusid teksti unustatult. Susan tundis end taas vabalt ja tundis, et või vabalt rääkida kõigest, mis südamel. Teadmine, et mees seal, tema kõrval on, oli toetav. Taas oli tunne, nagu ta oleks lapsepõlves... enne rahutu, segadusseajava eluperioodi algust - oma tugiisiku kadumist. Ta oli selle isiku taas leidnud.

Lihtsad küsimused nagu lemmikvärvi uurimine ja magusaim komm said lahti seletatud palju põhjalikumalt, kui mõne mehe äriplaan. Nad rääkisid oma mõtetest, arvamistest, tegemistest... minevikust.

"Nii et me oleme sarnasemad, kui arvata võib. Tõesti, tõesti..." pomises Michael oma kaela natukene kergitades, et viinamari viimaseks maitseks tema suus ei saaks. Kõrval oli veel natukene suurem eesmärk. Poolteist viinamarja kõrge ja natukene rohkemate viinamarjade võrra laiem... Susani suu.

"Jah... Ma tõesti igatsen seda poissi..." "... ja mina seda tüdrukut." "Kuid imelik on see... ma tõotasin endale, et unustan ta. Et ma ei mõtle enam temale, et ta saab mulle olema kõige tühjem punkt... Kuid ma ei mäleta ta nimegi... Ma mäletan, mida ta on öelnud, mida ta on teinud, kuid mitte tema nime..." Susan imes oma põsed sisse ning vaatas mõtlikult katust.

"Tead, sul on selline armas mopsi nägu, kui sa nii teed," tunnistas Michael end küünarnuki toele üles ajades ning kaalutleval ilmel naist vaadeldes. Kostis vali lurpsatus, kui Susan oma põsed vabastas. "See oli solvav..." "Luba ma parandan selle..."

Ühe kärme liigutusega lükkas mees korvi oma jalgelt ning kummardus naise poole. Kaks ehmunud vasikasilma puurisid tema omadesse veel hetk enne seda, kui Michael oma silmad sulges ning ettevaatlikult naisele lähenes. Ta tundis Susani hingeõhku oma kaelal ning naeratas õnnelikult. Võib-olla oli see õnnelikeim naeratus kümne aasta jooksul. Esimene, peale selle väikese, tüütu ja armastusväärse tüdruku, Susani, kaotamist. Võib-olla tuli naeratus faktist, et mees teadis, et see väike tüdruk on tagasi. Ja just siin, tema all, tema käte vahel.

Hoolimatult oma käe naise hästi sätitud soengusse libistades kummardus mees piisavalt, et naist suudelda. Kui nende huuled puutusid, tundsid mõlemad, kuidas kaaslase selgroogu läbistas värin, mis tõi mõlema ihule kananaha. Protest, mida mees nii väga oodanud ja naine kavatsenud oli, kogunes hoopis Susani huultesse, kui ta Michaeli endale veel lähemale, enda vastu, tõmbas, ning suudlust süvendas.
Michael tõmbus kärmelt eemale, kui tundis midagi endas ellu ärkamas. Silmsidet katkestamata naeratas ta valuliselt ning tõmbus enda istmele tagasi. Wow... Ta kuulis naist enda kõrval hingeldamas ning oli kindel, et kuigi ta end hetkel eriti tajuda ei tahtnud - tema hingeldas samamoodi.

Mõne minuti vaikuse järel sai Susan oma pahuruse tagasi. "Sa ei tohi mind luba küsimata suudelda!" "Sa siis lubeksid?" Michaeli hääl oli rohkem, kui imestunud. "Ei." "Tore, see oleks kogu romantika õhku lasknud." "Ma alles teen sulle romantikat!" Naine pani oma käe läbematult mehe reiele. Michael võttis naise väikese käe oma pihkude vahele ning ohkas.

Susan tundis taas mehega koos olemisest rahuldust. Tujud vaheldusid kiiremini, kui tuulesuund. Issand, nagu päevad oleks tulekul... Naise nägu vajus hetkelises kalkulatsioonis mõtteisse.

"Räägi mulle meel midagi sellest poisist, palun," sõnas Michael endiselt Susani käest kinni hoides ning seda hõõrudes. Ta tõmbas kobamisi korvi põhjast väikese rätiku ning laotas selle ühe käega naisele peale. Too naeratas.

"Egas muud midagi... ta oli tore, sai nalja, ma arvan, et see oli mu esimene lapsepõlve sügav kiindumus..." Ta ohkas.

"Me oleme ikka nii sarnased..." alustas Michael vaikselt. "Mineviku poolest, ma mõtlen. Ühtemoodi noorpõlve kaotatud kiindumus... Isegi lood oleks nagu peegelpildid... Lihtsalt natukene teisest küljest..." "Jah..." Naise hääl oli hajameelne. "Kas sa pole siis siiamaani mõistnud...?" "Mida?" Michael ohkas ning pigistas naise kätt tugevamini. "Minu tüdruku nimi oli Susan," kostis ta vaikselt, justkui selgituseks. Susani käsi jäigastus ning naine tahtis seda ära tõmmata. Mees ei lasknud.

Nad olid seda mõistnud.

"Ma tahan koju." Susan tõmbas oma käe järsult ära ning keris oma tooli üles, juhmistunud Michael tema tegemisi jälgimas.

"Kuule, Sue... kas sa polegi õnnelik? Sa ju rääkisid, kuidas sa teda igatsed..." Michaeli hääl oli paluv, anuv, tämber nii kõrge, et seda oli raske kuulata. Kerge, kile värahtus tema kurgus viitas nutule...

"Sa poleks pidanud mulle seda meenutama. Vii mind nüüd tagasi," kostis naine kindlalt.

Kate. says: Pole võimalik, pole võimalik, POLE VÕIMALIK!
Susan. says: On, on, ON!
Kate. says: Aga see ei muuda fakti, et ta on kena, tõmmu, tark, musklis, taevalik, jumalik, sinust kõrvuni sisse võetud.... OOTA! Kuidas ta suudles?
Susan. says: KATE!
Kate. says: Mida? *süütu ilme*
Susan. says: Mul on homme palavik, kõht lahti, menstruatsioonivalud, pea valutab, neerud perses, ribid katki, ja ma suren kahe päeva pärast vähki. Võid seda teksti levitada. Ma ei tõsta enam üle kooli oma jalga.
Kate. says: *irvab* Tõstad-tõstad...
Susan. says: Ma alustan sellega kohe praegu. Mu majja tuli murdvaras ja ta tulistas mind... puhh!
Kate. says: Lasteaed...
Susan. says: Ja kuidas veel...

Susan appears to be offline.

Naine vaatas ahastuses pilguga monitori ning triikis kätega oma nägu. Mida kuradit ta nüüd tegema pidi? Ta ei saanud kooli minna, ta ei saanud ülikooli pooleli jätta. Ta ei saanud Michaelile näkku vaadata, tal oli vaja kätte saada oma teadmised ja hinne selles aines... Michael läks varsti minema, kuid ega see ei tähenda, et ta maailmast kaoks... Äkki Michael hoiab temast eemale? Miski naises kinnitas talle, et nii see kohe kindlasti ei ole. Kuid äkki ta muudab elukohta? ota, Michael ei teadnudki, kus ta elas... Aga Michaelil oli juurdepääs õpilaste andmetele. Merde!

Mõtted tiirlesid tema peas nagu kärbseparv, kes otsis kohta maandumiseks. Ainus probleem oli, et naise peas polnud kindlat pinnast, millele maanduda. Kõik oli nii õrn, et isegi väike tuuleiil, sipelga hingus, oleks võinud maapinna alt koristada. Susan oli plindris.

Kui Susan hommikul ärkas, padi põrandal, tekk pooleldi peal, juuksed rasvased ja silme all lillad randid iga viie minuti tagant ärkamise pärast, näitas kell poolt seitset hommikul. Ta ei kavatsenudki rohkem magada üritada - see oli liigagi mõttetu. Vaatamata oma vähesele magamisele oli tema mõttemaailm muuutunud. Miks ta peaks põdema? Tema polnud see, kes Michaeli aastate eest jättis... see oli mees ise. Miks peab naine end selle pärast piinama? Tema võib ju rahulikult, täiega, oma elu edasi elada.

Just, seda ma teengi, mõtles ta end krapsakalt voodist üles ajades. Ta pidi koolis olema alles kümneks, nii et enda üles tuunimiseks oli aega piisavalt. Ta alles näitab, millest mees ilma jäi!

Naise mõtted sööstsid ühest punktist teise ülehelikiirusel. Ta tahtis totaalset muutust. Ta ei saanud minna edasi vana välimusega, kui oli toimunud nii drastiline muutus. Peas keerlemas kõikvõimalikud mõtted, läks naine dušši alla. Sealt väljudes ei pööranud ta tähelepanu asjadele, mis ta endale selga ajas, ning jooksis poodi. Blondide kiharate aeg oli läbi.

Jumal olgu tänatud nende 24/7 poodide eest! mõtles naine kibestunult, kui ta köögilaua ääres ajakirja luges ning värvi peas olemise aja lõppemist ootas. Kell oli peaaegu kaheksa...

Pool üheksa segas tema juuste kuivatamist range koputus uksele. Kate vajus hingeldavana sisse ning lükkas ukse enda järel kinni, vaadates suu ammuli hommikumantlis sõpra, kes oli üleöö brünetiks muutunud.

"Ja mina veel mõtlesin, et terve mu vaba hommikupool kulub sinu üles kloppimisele..." pomises naine tunnustavalt ümber sõbranna käies ning tema juukseid näppides. "... aga sa tuled sellega nähtavasti ise liigagi hästi toime. See on SUUREPÄRANE!" Kate kõndis endiselt vadistades kööki ning pani endale kohvi tõmbama - nii tüüpiline, muretu Kate.

Ssan raputas vaid naerdes pead ning läks oma juuksed edasi kuivatama. Peale mõnda hetke mõtlemist ja poolt tundi sõbranna avitamist olid naisel ilusad, pikad, pruunid ja lainjad kiharad, mis voogasid tema pea ümber.

"Tahaks ka nii pikki juukseid..." pomises Kate kätt oma poisipeaks lõigatud juustest läbi viies ning sõbranna peaaegu pihani juukseid imetledes. See oli üks harvi tõsiseid momente naise juures.

Susan tegi endale kerge jumestuse ning kepsles juba reipamana riidekapi juurde. "Väike abi kuluks ära!" hüüdis ta üle õla, kuid Kate oligi juba tema kõrval. "See punane topp siit, see jakk peale... ja alla... mm... see pikk seelik - wow, mis ajast sul see on? Tõeliselt maitsekas. Need volangid ja puha - täitsa sinu stiil ju! Ja siis..." Naise näole valgus aval naeratus, kui ta lisaks kõigele muule Susani sülle rihmikud asetas. "Need." Kate naeratas veel laiemalt ning potsatas veel üles tegemata voodile. "Ma armastan riietamist..."

Susan pööritas silmi - Kate oli üks veidramaid täiskasvanuid, keda ta teadis. Naise kodus olid diivanil reas, ja kapis vitriinide taga, nukud, millele ta pidevalt uusi riideid õmbles, keda ta riietas ja jumal teab veel, mida tegi...

"Võta end kokku, tagumik sisse, rind ette - minek!" käsutas Kate oma sõbrannat, kui nad üle ülikooli muruplatsi sammusid ning oma esimesse tundi, O´Conneli omasse, suundusid. Kate oli sõbranna meigi üle teinud, silmi veidi rohkem esile tõstnud, põski toonitanud, juukseid sättinud, ja saanud selle kõigega hakkama ilma, et sõbranna näeks välja nagu lits. Otse vastupidi - tegu oli vist hetkel kõige ilusama naisega ülikoolihoones.

Klassi astudes leidsid naised, et nende lektor on juba kohal - istub, prillid ninal, oma laua taga ja on oma tegemistesse süvenenud. Ukse avanemise hääle ja vilkoori peale pea tõstnud, vaatas ta mõne sekundi tummalt, kuidas Susan tema poole vaatamatagi ühe tooli poole suundub ning seal istet võtab. Kurgu puhtaks köhatanud, libistas ta käe läbi oma juuste ning võttis laua pealt suvalise toimiku. Seda rahulikult üleval hoides, vaatas ta tähendusrikkalt naise poole ning teatas: "Susan, palun tulge siia."

Surunud maha naeruturtsatuse, kui naise ülienergiline sõber Susanile küünarnukiga ribidesse andis ja teda tagumikust näpistas, et naine üles tõuseks, suundus ta ukse poole. Selle lahti teinud, lasi ta naisel endast mööda kõndida, ning pani siis ukse nende selja taga kinni. Koridoris oli vaid mõni üksik oma tegevustesse süvenenud inimene.

Susan vaatas küsivalt üles.

"Tere." "Tere?"

Kohmetu vaikus.

"Tead, me olime siis ju väiksed..." pomises mees ettevaatlikult Susani ja enda vahele jäävad õhku vähendades, astudes julgelt sammunaise poole. Susan vastas sellele veidi pikema sammuga tagasi.

"Kas mu tööga on midagi halvasti? Miks te mind siia kutsusite?" päris naine nii väärikalt ja kindla häälega, kui vähega suutis. Ta needis sõbranna riiete valikut - seelikul polnud taskuid, kuhu oma värisevaid käsi panna.

"Ooei... Sa tead väga hästi, et asi pold selles..." Mees astus veel ühe kindla sammu lähedale ning asetas oma tugevad käed nüüd naise õlgadele. Susani pilk libises Michaeli avatud särgikaelusele... ta raputas ägedalt pead. "See, mis oli, see oli," jätkas mees pehmel toonil. "See ei muuda meie praegust olekut ja seda... et sa meeldid mulle tõesti. Võib-olla isegi midagi enamat..." pomises mees.

Naine kummardus, et Michaeli haardest vabaneda. "Ei, sa tõukasid mu ära... Mul on väärikust." "Me polnud siis veel kohtunudki!" "Ja sa teadsid mind mu iseloomu põhjal - nüüd tean mina sind ka. Mul on kahju, aga see ei saa juhtuda..."

Nad ohkasid ühel hetkel. Mees naeratas, kuid Susan astus hirmunult veel ühe sammu tagasi, kobades ühe käega ukselinki.

Michael vaatas kärmelt ringi ning tõmbas seejärel naise oma kindlasse embusesse. Mehe käsi leidis kindlalt koha naise kuklal, kuhu enda kätt toetada. Ta sõrmed ajasid sassi naise hoolikalt sätitud soengu, kuid Susanil oli hetkel ükskõik, kuna just sel hetkel Michael kummardus ning surus oma kuumad huuled naise omadele.

Endalegi aru andmata olid Susani käed põimunud ümber mehe kaela ning kõik pahad mõtted olid kadunud. Teda ei huvitanud üks neid suu ammuli jõllitav tudeng, keda ta silma nurgast enne nende sulgemist nägi. Teda ei huvitanud, et ta oli mehe peale pahane, teda ei huvitanud nende minevik....

Siis tuli mõistus tagasi. Naine surus oma käed mehe rinnale ning tõukas end eemale, pühkis jõhkra liigutusega oma suu puhtaks ning jõllitas siis kohkunud Michaelit. "Ära enam kunagi, saad sa aru - kunagi, iial, mind suudle!" sülgas naine põlestusväärse pilgu saatel, pöördus, ning tormas õpperuumi tagasi.

Kõikide jahmunud pilkude all haaras ta toolilt oma koti, saatis Kate´ile pilgu, mis keelas sõbrannal end liigutadagi, ning tuiskas vihasena klassi sisenevast Michaelist mööda.

Mees oli piiri ületanud.

"Ma ei saa, ei saa, ei saa enam loengusse minna..." pomises Susan vaikselt. Ta segas suhkrut oma teetassis ning vaatas uneleva pilguga aknast välja. Sõbrannad istusid Susani korteri diivanil ning vaatasid mingit magedat armastusfilmi, nende ees laual olid reas šokolaadid, plaksumais, suur šokolaadikook ja kauss krõpsudega, mille kõrval oli avamata veinipudel ja kaks pitsi. Naised teadsid, et vihkavad end hommikul selle eest, kuid samas tähendab see veel ühte tüdrukute päeva - jõusaalis.

"Anna talle võimalus! Ta armastab sind, ta tõmbab sind, te olete armas ja kena paar. Ta on tark, sina oled tark. Te olete sarnasemad, kui arvatagi oskate - kõrvalt on näha teie reflekse samadele asjadele, mille jälgimine on tõesti armas..." Kate ohkas ja pani oma teetassi käest, hakates nüüd veinipudelit lahti korkima. "Persse. Ma teadsin, et midagi on puudu. Me unustasime jäätise..." pomises ta üht šokolaaditükki suhu pannes ning jooki välja valades.

Susan raputas vaid pead ja tõmbas krõpsukausi sülle. End mugavalt rätsepaistesse istuma seadnud, lükkas ta prillid ninal ülespoole ning vaatas poolsuletud laugude alt, kuidas mees mõnusa
kõrvakiilu osaliseks saab. Seda oleks ta pidanud tegema... Michaelile kõrvakiilu lajatama. See oleks ehk mehele mõista andnud, et ta on soovimatu...

"Ära riku kogu oma elu ära," jätkas Kate innustavalt. "Seikle, reisi, käi langevarjuga hüppamas, lase armastusel oma ellu voolata..." Järjekordne pits kadus tema lõugade vahele... "Ta on väärt mees ja see, mis juhtus mingi 10 aastat tagasi... ära solvu, aga oleks aeg üle saada!"

Susan vaid mühatas ning vajus sügavamale diivanipatjade vahele, oma krõpsukausi rüppe. Mingi järjekordne paarike suudles... Susan kujutas tahest tahtmata ette end ja Michaelit nii... Ta libistas sõrmed oma niiskete huulte ja meenutas nende päevast suudlust. Nüüd leidis naine, et oleks ju võinud lasta sel natukene kauem kesta...

Samas muutus tema hell meeleolu taas vihaseks ja vastakate tunnete laavaks. Kes kurat oli Michael, et teda vägisi suudelda? Kes kurat oli Michael, et teda kogu "klassi" ees kohtama kutsuda? Kes kurat oli Michael, et teda niisama kohtama viia? Ja, viimaseks - kes kurat oli Michael, et Susanile sellist peavalu põhjustada?

Sel hetkel helises uksekell ning mõlemad naised võpatasid end oma mõtisklustest välja. Kell oli pool üheksa õhtul... Siiski, nad olid öösärkides ja üritasid keskenduda masetsemisele. Susan, kuna Michaeliga olid lood perses, Kate, kuna tema lootus romantilise loo arengule, oli väike.

Susan oli jõudnud vaid krõpsukausi käest panna, kui Kate juba ukse juurest kiljudes tagasi oli jõudnud. "Prints valgel hobusel ja jätkumas on trall... Sina mine armatse ja mõnusaks tee õhtu... Mina siin nüüd rõõmustan ja meie sööki hävitan..." leelotas Kate sõbrannat ukse poole trügides ja ise diivanile potsatades.

Susan raputas vihaselt pead ning kõndis vastumeelselt ukse juurde. Michael oli kõigest minutikese hiljaks jäänud... Ta tegi ohates ukse lahti ning leidis end vaatamast tumepunaste rooside puntrasse.

"Mida vaja?" küsis naine neid eirates ning läbi rooside mehe poole piieldes. Michael ulatas roosid ja suure kommikarbi naisele ning ohkas seejärel raskelt. Susan vaid vaatas endale antud asju ning viskas roosid koridori. Kommikarbil lasi ta niisama maha kukkuda.

"Mh... Susan. Sa ei pea ju selline olema..." kostis mees vaikselt, kui ta oma käsi taas naise õlgadele pani. Panemata tähele Susani vingerdamist, libistas ta pilgu üle tema keha. Mõnus, kurvikas, sääred, millel silmad puhkasid. Varbaküüned, mis olid veripunaseks lakitud... Mees muigas.

Ühe käega naist endiselt kindlalt kinni hoides, libistas ta teise käega läbi tema sassis juuste. Naeratus ei lahkunud hetkekski mehe näolt. "Palun, ma anun sind, anna mulle võimalus," pomises mees vaikselt, kui ta naise endale lähemale, oma kindlasse embusse haaras.

Naine seisis lõdvalt, võtnud nõuks ära kuulata kõik, mis mehel öelda, ning siis oma tegemistega edasi minna. "See kõik on minevik. Palun., Susan, kas me ei võiks hetkekski olevikule keskenduda?" Mees tundis, kuidas naine tema vastas oma pead raputas. Teda hämmastas fakt, et ta rind muutus niiskemaks...

"Palun lahku, Michael. Sa teed asja ainult hullemaks. Palun üritame selle mõne nädala veel tsiviliseeritud inimestena käituda... Siis ei pea me üksteist enam iial nägema," kostis ta vaikselt.

Nüüd oli Michaeli kord pead raputada. "Ei, ma ei lepi sellega. Kurat võtku, Susan! Sa ei saa minevikus nii kinni olla. Mõtle tulevikule!" mees ohkas. "Palun..."

Naine tõmbus eemale ning raputas maha vaadates veelkord pead. "Sellest ei tule midagi välja. Minus on liiga palju kibestumust..." kostis naine vaikselt. "Tee nüüd endale teene ja lahku, palun."

Michael raputas pead ning tegi veelkord suudlemisega proovi. Seekord naine ei andunud vaid tõukas ta kohe eemale. "Lahku, või ma kutsun politsei," sõnas ta kindlal häälel taganedes ja mehe ees ust kinni lajatades. Pilk läbi uksesilma näitas, et mees pani lilled ja kommikarbi ilusti ukse taha, ohkas, libistas sõrmedega üle ukse, ning lahkus, õlad längus.

Susan ohkas ning pöördus, jäädes selg vastu ust seisma. Üks pisar, mis üle ta põse voolas, sai peagi karmi käega ära rehmatud. Naine tõukas end mõne hetke pärast uksest eemale ning hakkas elutuppa tagasi minema.

"Persse küll!" Naine pöördus kannapealt ringi ja marssis ukse juurde, tõmbas selle lahti, viskas roosid eemale ning haaras maast kommikarbi. Käigu pealt kilet ümbert ära tirides kõndis ta tagasi suurde tuppa, kus kommikarp jõhkralt lauale lajatati.

"Ma ei taha sellest rääkida!" olid Susani ainsad sõnad Kate´ile, kes oli suu avanud. Naine kummardus ettepoole ja vaatas mõtlikult kommikarbi sisu, lõi siis asjale käega ja võttis peotäie šokolaadikomme, mille ta ühe korraga suhu pistis.

"MISASJA???" Susani nägu läks kordamööda punaseks, lillaks, kui see võimalik oli - ka roheliseks, ning lõpuks valgeks nii umbes sekundi murdosa jooksul. "Pole võimalik! See on meelega! Ta tegi seda minu kiuste! Ta tahab mind tappa, muljuda, hulluks ajada, mõrvata, piinata, vägistada! Aaaahhh! Väike suur vana noor ülbe vastik nälkjataoline hästi suudlev elukas!" märatses ta mööda oma suurt tuba ringi kekseldes ning rahuneda üritades. Hinga rahulikult sisse, seejärel välja, sisse, välja...

"Rahune maha, Susan!" röökis Kate teisel pool telefonitoru. "See on kõigest väike... õppereis. Kahepäevane... Michaeli ja teistega... TEISTEGA! Rõhutan veelkord seda sõna - te pole seal üksi!"

Susan tajus, kui vastumeelsed need sõnad Kate´ile olid ning ohkas vaikselt. "Kuidas ma sinu arust peaksin selle kaks päeva üle elama? Tal on seal tuhat võimalust minuga kahekesi jääda ja ma ei peaks muretsema? Gaad. Sain ma õieti aru, et me lähme metsa?! Mis seal teha on?" imestas naine.

"Ooojaa," kostis Kate´i entusiastlik hääl. "Ma usun, et Michaelil on midagi head plaanis. Ta on väärt mees. Millal sa sellest aru saad?" Susan kuulis, kuidas Kate oma korteris ringi tammus. Kostus õrna matsutamist, nagu Kate oleks oma õhtusöögi kallale asunud.

"Oeh... Mis siis ikka. Semestri hinne vaja kätte saada. Kus ja millal kohtume?" küsis Susan lõpuks alistunult.

Kate pidas hetke pausi - Susan oletas, et mälumiseks - ning vastas siis: "Mm... Kaubaka ees pool kümme? Jõuame ilusti kohale. Ja ei mingeid trikke! Ma loodan teie peale!" "Jajaa, mida iganes..."

Susan pani telefoni käest ja ohkas. Sellest oli tulemas põrgulik nädalavahetus...

***

Susan kepsles, seljakott seljas, poe ette ning nägi seal juba sõbrannat ootamas. Kate´il oli ees rõvedalt rõõmus nägu ja ta kõndis reipal sammul Susanile vastu. Kate´il olid seljas dressipüksid ja lohva T-särk. Susan muigas. Naine ise kandis teksapükse ja jakki - ta ei kavatsenudki Michaeli ees välja näha nagu kaltsakas. Mees pidi igal sammul nägema keelatud vilja.

"Morning sunshine!" tervitas Kate teda reipalt, kui nad ülikooli poole sammuma hakkasid. Nädalavahetuse kohta oli seal juba liigagi palju rahvast - väike mikrobuss, mõned inimesed nende loengust ja Michael ise, seismas kõigi keskel ja seletamas midagi innukale kuulajaskonnale. See kahepäevane väljasõit tõotas kujuneda totaalseks katastroofiks.

Susan vältis Michaelit, kui nad kohale jõudsid, ning viskas oma kompsud hooletult teiste hulka. Michael teatas rõõmsalt, et kõik on nüüd kohal, ja nad kobisid bussi, Kate ja Susan kõige taha. Ja nagu võiski arvata - Michael nihverdas end nende lähedale. Kate õhkas õnnelikult, seevastu Susan vaid torises oma nina ette.

Michael pöördus, et Susanile ja Kate´ile päevakava - kohale jõudmine, söömine, treeningud, söömine, lõkkeõhtu, magamine, hommikusörk, söömine, treeningud, vestlusring, söömine, kodu - nagu midagi poleks juhtunudki. Nagu poleks selja taga nädalat ignoreerimist ja kannatamist.

Sõit oli lühike - kõigest kolmveerand tundi koos ummikutes passimisega. Jalutuskäik, mis oli kojujõudmiseks vajalik, ei olnud üldse nii piinarikkalt pikk, kui arvata võis.

"Nii! Meil on kamba peale 4 telki, kaks kolmest ja kaks neljast. Meid on täpselt 14, nii et muretsemiseks pole põhjust. Teie, kutid, lähete neljasesse, ma oletan? Siis tüdrukud - ka neljasesse. Ja... mm... Rick, Melissa ja Claire- saate kolmeses hakkama? Mina lähen Susani ja Kate´iga," seletas Michael julgelt. Susan oli hämmeldunud - nii avalikult? Tüdrukud oleksid saanud võtta neljased ja poisid kolmesed - the end.

"Seame end siis sisse!" teatas Michael energiliselt käsi kokku lüües ja telki üles panema hakates. Kate vahetas Susaniga tähendusrikka pilgu ning viskas oma asjad telgi nurka - et kindlustada noorte kõrvuti magamine.

Päev venis nagu kõvaks näritud näts. Treeningud ja vestlused olid igavad ja üksluised. Susan oleks eelistanud kodus telekat vaadata või lugeda... Teha midagi Michaelist eemal. Ükskõik, kus ta ka polnud, ükskõik, mida ta ka ei teinud - Michael oli alati läheduses. Ja see hakkas tüütuks muutuma.

Õhtul lõkke ääres istudes oli Michael jälle naise kõrval. Susan vaatas ringi ja mõtles, mida võivad arvata kõik tema sõbrad - nähes seda silmnähtavat eelistamist, mis sai alguse juba esimeses tunnis. Ja kui ta veel kursuse edukalt läbib... Mida temast arvama hakatakse? Kogu see asi oli üks suur rist ja viletsus...

Kõik rääkisid ja sumisesid erutatult, süües oma grillliha ja rüübates peale kaasa võetud karastusjooki. Tundus, et kõikidel peale Susani oli suurepärane tuju ning et ta oli ainus, kes asja nautida ei suutnud. Võib-olla oleks ta pidanud...?

Pilku oma taldrikult tõstes märkas ta Ricki ootusärevat nägu tema poole vaatamas. Mees naeratas, kui ka naise pilgu tabas, ning nõksas peaga vasakule - et Susan kaasa tuleb. Naine tegi imestunud nägu, kuid tõusis püsti ja läks noormehe juurde.

"Kuidas päev senimaani olnud on?" päris Rick sõbralikult, kui Susan tema kõrvale istunud oli ning oma plasttopsist fantat rüüpas. "Ah... veninud. Halb tunnistada, aga tegelikult on see asi siin jama..." Ta kehitas vabandavalt õlgu ning naeratas seejärel. Pilk teisele poole lõket takseeris sügavas vestluses olevad Kate´i ja Michaeli, kes vahetevahel oma pilgu Susani ja Ricki poole teele saatsid.

Rick muigas ning vaatas samasse suunda, kuhu Susangi. "Ma vaatan, et te saate O´Conneliga üllatavalt hästi läbi. On seal midagi... sügavamat?" Mehe hääl oli kuidagi... eemalolev. "Oo... ei. Me pole isegi sõbrad," kostis naine tooniga, mis ütles, et teema on ammendatud.

Rick vaid noogutas vaikselt ning päris siis juba rõõmsama häälega: "Mm... sa jalutama tahad tulla? Värske õhk - eemale siit vingust?" Ta naeratas ning tõusis - ootamataSusani nõusolekut. Naine kehitas vaid õlgu ning järgnes.

Poole tunni pärast laagriplatsile tagasijõudes oli naise kõht narust valus ning ta vaatas isegi mõningase kahjutundega, kuidas Rick oma telki ronib. Susan pöördus kerge naeratusega, et Kate üles otsida ning talle uudiseid rääkida - tundus, nagu oleks ta leidnud lõpuks võimaluse Michael unustada.

Kuid kui Kate tema juurde jooksis, oli tal näol naeratus, mida ei andnud enam laiemaks muuta - Susan teadis, et naine oli midagi kokku keeranud. "Susan, Susan! Tule nüüüd..." Kate´i hääl oli ärritunud, kuigi tema nägu oli õnnest paks. Sõbrannal õlgadest kinni võttes tüüris ta Susani tagasi lõkkeplatsile, kus seisis juba kustuma hakkava lõkke kõrval üks mees, roosid käes ja näol õnnis naeratus, ümberringi väikesed teeküünlad.

Kate oli kadunud veel enne, kui Susani ajju pilt kohale jõudis. Naine kõndis tummalt edasi ning vaatas ringi, ega mees veel midagi kokku keeranud pole. Ei olnud. Kuid need küünlad... Nüüd, lähemalt ja ülevalt vaadates, olid need südamekujuliselt asetatud kimbu rooside ümber. Naine pidi tahtmatult naeratama.

"Ma ei kavatse nii pea alla anda, et teaksid..." pomises mees vaikselt, kui ta paar arglikku sammu Susani poole astud. Naine ei liigutanud sõrmeotsagi, üritades oma järgnevas sammus otsusele jõuda. Mida paganat ta tegema oleks pidanud? Mees oli järjekindel, kena... Susan oli kindel, et nende vahel oli midagikiindumusest enamat, kuid... minevik. See väike tõrvatilk meepotis.

Saanud naise paigale jäämist julgust, kõndis Michael temani ning haaras Susanil õlgadest kinni. "Ma ei lase sel niisama kaduda, et sa teaksid! Ma võitlen viimse veretilgani, kuigi loodan, et sa alistud enne - muidu ei saa ma oma töö vilju nautida." Mees vakatas ning vaatas hetke uduse pilguga enda ette - ta oli jutustama kukkunud.

"Ma... ma ei tea, mida öelda. Tead, on üks mees... Rick ja ta on tõesti tore ja vahva ja oskab mind naerma panna ja..." "Mina oskasin ka..." "Oskasid." "Olen kindel, et oskan veel praegugi." "Jäta..."

Nad põrnitsesid üksteist vaikuses.

"Siin lähedal on üks järv - tahad ujuda?" päris mees lõpuks vaikselt. Ta viis oma pilgu väikesele metsarajale, mis vaikselt pimedusse kadus. "Vesi on sügisel külm, tobu," meenutas Susan hoolivalt naeratades. "Ongi hiljem põhjust üksteise kaissu sooja pugeda..." nentis Michael laialt naeratades ning naise lõuga kergitades, et too talle otsa vaataks.

"Anna mulle üks võimalus. Rohkemat ma ei palu..." Mehe toon oli anuv, justnagu tema sõnadki. Susan ohkas ning vaatas maha. "Ma ei tea, Michael.." "Let go of your past... our past," anus Michael edasi. "Mis oli, see oli... Keskendu olevikule. meile ja sellele siin, mis on."

Susan vaatas endiselt maha, kuid mõne hetke pärast valgus ta näole aval naeratus. "Kus see järv oligi?" oli ainus küsimus, mis ta huulilt paotus, kui ta vaatas ülesse, nendesse nüüd põhjatutesse ja rõõmu täis armastatu silmadesse.

Nii hea lugu oli.
"Suurim viga vol 1" oli kah hea:)
Hakka või sult paluma, et teeksid ka "Suurim viga vol 3"

Nooooooh... Ma ooootan.
Ürita ruttu uut teha, eks ju? :)

Ougaaaaaad...
No kui aega saab. (AAA)

Palun.
Teie kauaoodatud uus osa. ;D
Loodan, et meeldib, kuigi minu arust on see osa natukene minu stiilist välja...


Järve äärde jõudnud, avastas Susan rõõmu, segaduse ja kurbuse seguga, et oli kogu aja alateadlikult Michaeli käest kinni hoidnud. Kerkelt naeratades nõjatus ta mehele lähemale ning jälgis järve peal siblivaid parte, kellele langus kuu kollakas kuma.

Ta oli terve tee pidanud endaga heitlust. Mõeldes, kas Michaelile võimalus anda on õige või ei... Kuid tundus, et esimest korda vaatas ta asjadele realistliku pilguga. Mis nende vahel oli, oli terve dekaad tagasi. Michael oli olnud loll, kuid laps. Nüüd olid nad mõlemad täiskasvanud. Ja Michael polnud kordagi andnud põhjust endasse mitte uskuda. Tundus, et mehe ainus viga oligi olnud see, et ta oli nende "kohtingule" veerand tundi hilinenud. Kõik. Maitsekas hilinemine.

Mees pöördus kergelt naeratades Susani poole ning lukustas oma pilgu Susani kuuvalguses helkivatele silmadele. "Mul on hea meel, et me sellest faasist üle oleme..." pomises ta naise teist kätt haarates ning seda endale vaikselt õlale pannes. Susani lähemale tõmmanud, muigas mees kergelt ning alustas kerge viisi ümisemist. Teise käe naise pihale pannud, hakkas Michael vaikselt, oma ümisemise rütmis liikuma.

"Minul ka," kostis Susan silmi sulgedes ning oma pead mehe õlale toetades. Kui loll oli ta olnud, et kogu see aeg nii mõttetult ringi aeles ja Michaelit ignoreeris. Neil oleks selja taga juba nii pikk õnn... Kuid see oli hetkel ükskõik. Kõik, mis luges, oli olevik. Ja selle eest oli naine tänulik.

Mees haaras ühe Susani kätest ning põimisis oma sõrmed Susani omadega vaheliti. "Perfect fit..." pomises ta vaikselt, kahetsedes äkitselt, et ta järve äärde meeleolu polnud loonud... Kui seda enam vaja oligi. Naine oli nüüd tema oma ning kõik ülejäänu oli liigne. Ta tahtis seda hetke nautida. Nii kaua, kui vähegi võimalik.

"Tohib, ma küsin sult midagi?" küsis Michael äkitselt, juba paar minutit kestnud vaikust - kui ümin välja arvata - lõhkudes. Ta tundis, kuidas Susan noogutas ning üles vaatas. Michael kohmetus hetkeks, kuid küsis siiski mõne hetke pärast: "Mis oli su esimene mõte, kui sa mind nägid?"

Susan turtsatas ning vaatas maha, üritades esimest päeva selgemini silme ette manada. Kuidas ta oli kooli tulnud, klassi astunud, Kate´i lakkamatut plärinat kuulanud ja... kui O´Connel sisenenud oli. Nüüd ta teadis, et see oli mingi eriline tunne. Nagu... nagu oleks sajandeid kestnud orjapõlv lõppenud. Seda küll, kuid... orjapõlv mille, või kelle ees?

"Mm... ma arvasin, et sa oled lahedaim lektor, kes mul eal olnud," kostis naine lõpuks magedalt. "Ja kindlasti kõige kompum. Kuidas muidu?" Susan muigas ning vaatas, kuidas pardid õhtusel järvel üksteist taga ajasid. Oli tema ja Michaeli kähmlusi Kate´ile sama absurdne ja naljakas vaadata olnud? "Ja sa ise? mida sina minust arvasid?" küsis naine rutakalt veel enne, kui Michael reageerida jõudis.

Michael, nagu nainegi, pidas hetke mõtlemiseks aru ning vaatas siis laialt naeratades alla, Susani poole. Tema säravvalged hambad välkusid pimeduses. "Tead, sinus on midagi teistmoodi, midagi sellist, mis jääb silma juba esimesel korral... Ja ma ei räägi ainult sinu näost, mis on, mõistagi, kui inglil... See on midagi hoomamatut. Midagi, mis kisub pilgu endale. Sa paistad teiste seast välja. Vähemalt minu jaoks... Arvatavasti tunneksin ma su isegi peale 60 aastat lahusveedetud aega ära, kui me satuksime ühte vanadekodusse ja keegi kena ja soliidne naine seal ärritunult kõikide lähenemiskatseid tagasi lükkab." Michael lubas endale kerge naeratuse ning kergitas siis pilgu, jäädes taevas asetsevat kuud vaatama.

"Imelik, kuidas me saame vaadata kuud tundide kaupa, ilma silmi kahjustamata ja tüdinemata... Päikesega pole nii... Oled tähele pannud?" Mees vaatas taas Susani poole. "Päike ei ole kunagi huvitav... üks väike hõõguv kera taevas, mis on ka kõik... Kuid mis on kuu? Kõigest väike ümmargune lätakas, mis peegeldab valgust... Meie jaoks see vähemalt on nii..."

Susan kuulas lummatult Michaeli juttu ning pidi paratamatult naeratama. Mis ajast mees oma tähelepanu taolistele asjadele pööras? Kuigi tuli tunnistada, et tal on õigus... "Ma ei teadnudki, et sinus selline... romantiline pool peidus on," kostis Susan lõpuks laialt naeratades.

Michael turtsatas ning naeratas oma kätt naise seljale viies ning seal sõrmedega kujundeid joonistades. "Ma pole sulle siis veel piisavalt oma romantiku poolt näidanud? Piknik pangal..." "Paduvihmaga." "Kuid siiski..." Mõlemad turtsatasid ning mees tugevndas oma haaret naise ümber.

"Lilled ja kommikarp..." Susan pidas hetke aru, kuidas seda mitteromantiliseks žestiks muuta. "Lilled olid närtsinud ja kommikarbi kuupäev oli üle..." kostis ta lõpuks kerge naeruvine saatel, seevastu Michaeli suust pääses valla vali ja tormiline, heameelt täis naer. "Oh sind küll, kullake..." pomises ta nüüd juba Susani pead paitades. "Igavesti põikpäine..." "Kuidas siis muidu."

Mees muigas ning kummardus ning suudles naist pannes mängu kõik oma oskused. Susani huuled tundusid jahedast ööst vaatamata tema omade vastas nii kuumadena ning ta tundis, kuidas naine naeratab. Eemale tõmbudes vaatasid mõlemad hetke teineteist.

"Ma armastan sind." Ning see lause paotus mõlema huulilt täpselt ühel ja samal ajal.

Michael naeratas ning kummardus uuesti punastava naise kohale, et veelkord tõestada oma romantilise poole olemasolu.

Nagu yliyliyliylimegagigaheaaaa!!!

Uut?

Liiga romantiline. XD
Ei, aga muidu super.
Kirjuta aga edasi...

Niih.
Raffas.
Selline asi siis, et ma hakkasin praegu uut osa kirjutama ja siis ma mõtlesin, et ma ikka ei taha teha sellise stsenaariumiga, nagu Ines ette kirjutas mulle. Niisiiis.
Eelmine osa on just sobilik lõpuks ja seega on Suurim Viga 2 lõpetatud. :)