KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik läbi[60.2/60.2+epiloog;lõpetatud!]

Proloog


„Ma keelan sul minna!“ anus noor preester pisarsilmil ning hoidis rabelevat poissi oma haardes. „On juba liiga hilja. Sa ei saa enam midagi teha!“ Kogu oma jõudu mängu pannes tiris ta vähkreva poisi varisevast kirikust välja. „Sa ei saa teda enam päästa! Ta on juba surnud ning talle järele minnes sureksid ka sina!“ „Ta ei ole surnud!“ kriiskas poiss ning virutas preestrile küünarnukiga korraliku võmmu ribidesse, et sundida teda end lahti laskma. „Ta ei ole surnud!“ Preester, kes temaga võitlemisest väsima hakkas, ohkas südamepõhjast. „Sa tead samahästi kui mina, et ta ei ole enam elus. Vai läks otse läbi...“ „See kõik on sinu süü!“ karjus poiss peaaegu hüsteeriliselt. „Sinu ja ei kellegi teise! Kui sa ei oleks lasknud Iblisel enda üle võimust võtta, ei oleks seda kõike juhtunud!“ Ta andis preestrile nii tugeva löögi, et viimane jõuetult maha paiskus ning õhku ahmides rinnust kinni haaras.
„See on hullumeelsus,“ hingeldas ta. „Sa saad surma.“ Pilk poisi silmades näis teadvat, milline saatus teda ootab ning näis, et ta on sellega leppinud. „Võib-olla, kuid pigem suren ma koos oma parima sõbraga kui et elan argpüksina, kes teda päästa ei suutnud.“ Ta kummardas hüvastijätvalt ning tormas kiriku loksuvate uste vahelt sisse. Järgmisel hetkel varises hoone otsasein kõrvulukustava mürina saatel otse tema selja taga kokku.





Kuigi tegu on proloogiga, jutustab see tegelikult sündmustest, mis leiavad aset peaaegu jutu lõpus. Esimene osa tuleb järgmisel nädalal või, kui ma piisavalt heas tujus olen, võib-olla isegi selle nädala lõpus Ja suure tõenäosusega tuleb sellest kõige ajuvabam jutt, mille ma kunagi kirjutanud olen

Tundub kõva ja igatahes ootan uut osa, et saada paremat ülevaadet.

Kriitikat ja kommentaare tahaks!

Osa I: Õnnelik on see, kellel on selline sõber.

1.1

Blond tütarlaps viskas oma tuka hooletult kõrvale ning kihistas moel, nagu suutsid ainult pubekad. "Ma ei saa, ta oli selles filmis nii elukuum! Nii kuum kohe, et ma tahaksin ta endale kaissu võtta!" Tema sõbranna, sama blond kui temagi, noogutas agaralt. "Täpselt sama! Lihtsalt hämmastav, kui sarnaselt me mõtleme!"

Kõrvallauas istuv punapäine poiss ohkas ning rüüpas õunamahla, lootes, et piisavalt valjusti luristamine suudab tüdrukute kõne summutada. Seni polnud tal eriti edu olnud, kuid öeldi ju, et lootus sureb viimasena. Antud juhul olid poisi lootused tegelikult suremisele juba üsna lähedal. Ta oli kohvikust läbi hüpanud, et juua üks klaasike jahedat jäätisekokteili, nagu ta igal teisel pärastlõunal teha armastas, kuid tema suureks pettumuseks oli kohvikupidajanna talle seletanud, et jäätisemasin viidi parandusse. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, oli kohvik ka tavapärasest rohkem täis - küllap oli tegemist mingi pühaga - ning ainus vaba laud oli valjusti itsitavate tüdrukute kõrval, kelle kõnes olid kõige levinumad sõnad "kuum," "elukuum," ja poisi mitte eriti suureks üllatuseks ka "Robert Pattinson." Ta ei vaevunudki selle üle imestama, teades, et viimane on suure tõenäosusega kõigi maailma teismeliste tüdrukute lemmik. Siiski muutus temast pidevalt kuulmine üsna tüütuks ning poiss soovis vaid, et tüdrukud kiiresti teemat vahetaksid või, veel parem, üldse kohvikust jalga laseksid. Ta unistas rahust ja vaikusest ning kuigi seda rahvast täis kohvikus üsna raske saavutada oli, võis ta vähemalt loota, et pärast tüdrukute lahkumist on kohvikus vähemalt grammigi jagu vaiksem.

Tema juurde kõndis ettekandja ning asetas lauale värskelt ahjust tulnud mustikapiruka. "Head isu," ütles ta ja naeratas säravalt, ehk liigagi säravalt. Oli selge, et ta ootas, et poiss tema naeratusele vastab, kuid viimane vaid noogutas, pomises tuhmi "aitäh" ning kaevus siis hammastega pirukasse, lastes sellel head maitsta. Seinakell leti taga näitas, et keskpäevast on möödas alles tunnike ning nii oli poisil veel terve tunni jagu aega, enne kui ta tööle pidi minema. Misjonikeskuses noorte vestlusringi juhtimine ei olnud muidugi eriline töö, kuid vähemalt hoidis see tema taskus alati piisavalt raha, nii et ta võis lubada endale vahel nii klaasitäie jäätisekokteili - või, nagu sel päeval juhtus, mahla – kui ka mõne maitsva piruka. Kindluse mõttes kontrollis ta kella uuesti üle, kaevates taskust välja kuldketiga uuri. Selle oli talle andnud isa Lazarus, tänu kellele ta üldse tööd oli saanud, ning kuna kell oli üsna väärtuslik, hoidis ta seda väga suure hoolega.
Kell oli tõepoolest täpselt üks, mis tähendas, et poisil oli piisavalt aega oma eine lõpetamiseks ja isegi ajalehe lugemiseks. Tavaliselt luges ta ajalehti alati enne lõunasööki, kuid antud juhul oli üks tüsedapoolne ning kergelt kiilanev meesterahvas ajalehe, millele ta pilgu peale oli kavatsenud visata, otse tema nina alt ära pätsanud, nii et ta pidi oma järjekorda ootama. Kerge eine ja ajaleht - pärast seda otsustas ta lahkuda. Kuigi aega tundus olevat külluses, otsustas ta siiski igaks juhuks varem minema hakata. Varem kohale võis alati minna, eriti arvestades seda, et ta oli misjonikeskuses kõigi jaoks oma inimene, hiljaks jääda ei tohtinud aga kunagi - see oli lihtsalt lugupidamatu.

"Ma nägin teda ükskord tänaval," lausus esimene blond, rääkides tõenäoliselt endiselt oma lemmikmehest. "Ta põgenes kisendavate fännide eest. Ma oleksin tal nii hea meelega nende eest põgeneda aidanud, kuid kui ma tema poole hakkasin jooksma, ilmus kusagilt üks suur turva ja hoidis mind kinni!" Tõenäoliselt oli see juhtum tüdruku üsna turtsakaks muutunud, sest kui ta kõnelemist jätkas, tundus, nagu kõneleks ta sisisedes. "Milline ebaõiglus! Kuidas võib keegi pidada mind üheks nendest hullunud fännidest? Ma ei ole üldse selline!"
Kohvikuukse kriiksatus sundis poissi oma pilku tõstma - seni oli ta oma põlvi põrnitsenud ning üritanud end tulutult kõrvallauas aset leidvast vestlusest välja lülitada - nüüd aga sundis mingi alateadlik tundmus teda enda ümber toimuvale tähelepanu pöörama.

Uksel seisis oliivikarva nahaga tumedapäine noormees, seljas suur ja kulunud valge matkakott, ning vaatas uurivalt ringi. Tõenäoliselt välismaalane, otsustas poiss, olles talle üheainsa pilgu heitnud. Võimalik, et Lõuna-Euroopast või Vahemeremaadest. Tema mõttekäigu ajal astus noormees kohvikusse sisse, kõndis blondide näitsikuste poole, kes hetkeks oma vestluse katkestanud olid, ning kõnetas neid. "Scusarmi," lausus ta pehmel bassihäälel. "Poterla mi aiuta?"* Mõlemad tüdrukud purskasid naerma, nagu oleks noormees öelnud midagi äärmiselt naljakat, ning süvenesid taas oma sädistamisse, vaevumata talle rohkem tähelepanu osutama ning jättes noormehe üsna nõutu näoga seisma. Poiss teritas kõrvu. Keel, mida ta äsja kuulnud oli, oli talle tuttav. Itaalia...kahtlemata oli see itaalia keel. Noormehe hääldust arvestades pärines ta kuskilt Põhja-Itaaliast, miks mitte isegi mägedest...kuid tema välimus, milles jäi puudu karastumusest, lubas oletada, et ta on siiski linlane.
Poiss tõusis püsti, lükkas tooli laua alla, rüüpas klaasist viimase lonksu ning pöördus noormehe poole, suutmata ignoreerida tõsiasja, et viimase nägu oli üpris nutune.

"Tervist," sõnas ta, hääldades mitte just kõige kergemaid itaaliakeelseid sõnu nii hästi, kui suutis. "Ma sain aru, et sa vajad abi." Noormehe silmad paisusid. "Sa oskad itaalia keelt!" Tema näoilme oli peaaegu õnnelik ning ta sirutas käe välja, surudes selle poisile pihku. "Mina olen Angelo, Angelo Bianchi." Ta kaevas oma koti küljetaskust välja kortsus kaardi. „Ma otsin...“ „Berkley hotelli,“ pahvatas poiss, laskmata Angelol oma lauset lõpetada. Taibates, et on märki tabanud - Angelo näoilme rääkis enda eest - kehitas ta vabandavalt õlgu. Jah, ta oli hea arvaja, isegi pisut parem kui hea. Poisi arvates polnud see muidugi eriline anne, kuid sellest piisas, et teisi hämmelduma panna. „Kuidas sa teadsid?“ küsis Angelo. „Ma lihtsalt teadsin,“ vastas poiss, lootes, et Angelo selle kohta rohkem ei küsi. „Või mis teadsin, eks ma lihtsalt...oletasin,“ otsustas ta valetada. „Aga õigesti oletasid,“ vastas Angelo. „Berkley hotelli ma otsingi. Ma olen üritanud nii paljude inimestega jutule saada, kuid kõik lähevad minust mööda, nagu oleks ma tühi koht.“ Ta nookas peaga tüdrukute poole, kes väsimatult oma kuumadel teemadel edasi ketrasid. „Mul on sellisest suhtumisest kõrini. Kõik kirtsutavad vaid itaalia keele peale nina ning selleks ajaks, kui ma suudan välja mõelda, kuidas inglise keeles teed küsida, on nad juba minu eest põgenenud. Mul vedas, et ma sind kohtasin.“

Poisi ilme oli mõtlik. „Kui sa just nii arvad,“ pomises ta, ning sõnas seejärel pisut rõõmsamalt: „Sa pääsed Berkley hotelli, kui lähed kohviku juurest otse üle tee ning kõnnid mööda Leek Streeti, kuni jõuad rohelise veesülitiga majani. Pärast seda keerad sa vasakule ning tänava ületamise järel oledki kohal. See on imelihtne ja eksimisvõimalust ei ole, kui sa ainult silmad lahti hoiad.“ „Kas sa ei tahaks koos minuga kõndida?“ päris Angelo, kuid poiss raputas pead. „Kahjuks läheme me erinevas suunas, kuid mul oli hea meel sinuga tutvuda. Kauaks sa Ameerikasse jääd ja millisest linnast sa pärit oled?“ Esimesele küsimusele Angelo ei vastanud, küll aga teisele. „Veronast,“ kostis ta ja ta suule venis naeratus. „See on üks Itaalia ilusamaid linnu.“ Poisi silme ette ujusid udused pildid, mis tundusid olevat kellegi teise meenutused, kuid mis siiski ilmeksimatult tema juurde kuulusid. Munakividega tänavad, tõeliselt suurejooneline, kuid samas lihtne arhitektuur, kirevates kostüümides linnarahvas...
„Veronat ma tean,“ sõnas ta ning ta hääletoon muutus mitme törtsu võrra süngemaks. „Ma olen seal käinud...kuid see oli väga ammu.“ Ta surus hüvastijätuks Angelo kätt ning asutas end minekule, kõndides kohvikust välja ning kiirustades vasakule, et mitte hetkekski rohkem noormehe seltskonda jääda. Kaugusest kuulis ta tema hüüet. „Hei, sa ei öelnudki mulle, mis su nimi on!“ Kuid poiss ei kavatsenudki sellele vastata. Kui ta üldse siin maailmas midagi vihkas, siis olid need küsimused.

Tänavanurgal jäi ta hetkeks seisma ning vaatas, kuidas Angelo aeglaselt üle tänava kõmbib. Kui esiti oli ta teda vähemalt kahekümneaastaseks pidanud, siis nüüd taipas ta, et viimane oli kõigest viisteist, kui mitte nooremgi. Noorem kui tema. Kõvasti noorem.
Talle meenus üks lõbus viisijupike, mida ta kord trubaduuri mängimas oli kuulnud, kui ta Verona tänavatel oli jalutanud, ning ta hakkas seda vilistama, tuues nii mõnegi mööduja suule naeratuse. Millised ajad, millised kombed, kuid see kõik oli olnud nii ammu. Koguni nii ammu, et Angelo, kellega ta saatuse tahtel korraks kokku oli juhtunud, ei olnud veel sündinudki...nagu ka tema vanemad.
Lugemata unustatud ajaleht meenus talle alles siis, kui ta misjonikeskuse uksest sisse astus ning oma saapapaelte kallal pusima asus.


* Ma ei oska itaalia keelt ja võtsin selle lause freetranslationist. See peaks tähendama "Vabandage, kas te saaksite mind aidata" vms...ma vähemalt loodan

Sellel, miks osa otsekõnet kaldkirjas on, on üks kindel põhjus, kuid ma räägin sellest kunagi hiljem

1.2

Jackson Robertsil oli erakordselt halb päev, miinus kümne skaalal koguni miinus üheksa. Kui lisada halvale päevale veel seitseteist halba aastat, oli komplekt täiuslik.
See polnud Jacksoni süü, et ta oma autojuhi vallandanud oli, oo ei. Viga oli olnud hoopis autojuhis, kes kunagi liiklusummikutest piisavalt kiiresti läbi ei jõudnud sõita ja kelle pärast Jackson alati kooli hiljaks jäi. Ka see polnud tema süü, et ta kasuema talle uut autojuhti keeldus palkamast: küsimus ei olnud üldse rahas, seda oli nagu raba. Arvatavasti olid mutil lihtsalt päevad, mis ta parandamatult tujukaks tegid. Isegi see ei olnud Jacksoni süü, et ta nüüd bussiga kooli pidi loksuma ning tagasisõidul kogemata vales peatuses maha oli suutnud minna ja ära eksida. Kuid olgu peale, pimedas vaeste linnaosas kolamine polnudki nii hull. Või siiski...oli küll, juhul kui sul oli Rolex, hõbedast kaelakett ning ehtsast nahast jakk ning portfell.
Nagu Jacksonil.

See ei olnud tema süü, tegemist oli puhta juhuste kokkulangevusega, kuid ühel hetkel leidis ta end vastu seina surutuna ning tema kõri vastu oli asetatud külm nuga. Ta teadis kohe, mis järmisena tuleb. Alkoholi järele haisev mees annab talle valida, kas raha või elu, ning tema valib viimase. Peksa pidi ta igal juhul saama, selles oli ta täiesti kindel, kuid maha löödud saada ta siiski ei soovinud. Ta oli üsna veendunud, et tal on veel elu elada, arvestades seda, et esimene pool tema maisest rännakust ei olnud tema arvates sugugi meeldiv olnud.
„Vaata aga vaata, mis meil siin on,“ mörises mees ning Jackson pidi tõdema, et tema suu haises eriti vastikult. Nagu laibal. „Üks kena väike poisike.“ „Võtke kõik, mida tahate,“ palus Jackson, kaaludes, kuidas kõige kiiremini sellest kitsikusest pääseda „kuid laske...laske mul minna.“ Ta teadis väga hästi, mis oleks kõige kergem lahendus, kuid mõtles viimasel hetkel ümber. Isegi kui ta suudaks noa mehe käest ära saada, olid viimasel ju ikkagi veel rusikad ning sellest oleks tulnud kahtlemata ebavõrdne võitlus. „Lendavate pistodade maja“ mängimine ei saanud teda seekord aidata. „Minna ma lasen sul neh, aga äkki pole ma täna nii lahke, et lihtsalt sinu väärtusliku kraamiga piirduda,“ irvitas mees. „Võib-olla on mul isu su nägu veidi lõikuda...sinusuguseid ilusaid rikkuripoisse ongi liiga palju.“

Ta tõstis noa Jacksoni näo juurde ning tõmbas sellega üle tema põse. Lõige oli nii valutu, et Jackson peaaegu ei tundnudki seda, kuid hetk hiljem nirises kuum veri mööda ta põske alla ning pani ta tundma elu suurimat hirmu. Oo jaa, oma plaani ta käiku lasta ei julgenud, aga anumiseks oli tal julgust küll. Nii maitsetu. „Jäta järele!“ rabeles ta, nutt peaaegu kurgus. „Ma annan sulle kõik, mis mul...mis mul on, luba mul ainult minna!“
„Tee, nagu ta ütleb ja luba tal minna,“ soovitas üks hääl mehe selja tagant ning Jackson nägi ähmaselt kellegi siluetti lähemale astumas. „Vastasel juhul läheb sul haprasti.“
Mees, kes Jacksonit kinni hoidis, pööras pead ning nii avanes Jacksonil parem vaade ootamatule tulijale. Pettunult nägi ta, et tegemist oli kõigest poisikesega. Too oli arvatavasti sama vana kui Jacksongi, kuid võis ka vabalt noorem olla, kuna ta oli Jacksonist pisut lühem. Poiss astus lähemale ning jäi seisma tänavalaterna valgusvihku, mis tema leekivpunased juuksed verevalt kiirgama pani ning tema rohelistele silmadele kollaka läike andis. Peaaegu nagu kass, arvas Jackson, kuid oli sunnitud ohkama, teades, et kass vaevalt teda kuidagi aidata saab.

Röövel tundus samale järeldusele jõudvat, sest poissi nähes hakkas ta peaaegu hüsteeriliselt naerma ning haaras vaba käega oma kõhust kinni. „Milline suurepärane kaitsekõne, kuid mitte millegi nimel. Sa ei saa mulle midagi teha, väike poiss. Ma löön su ühe löögiga mättasse.“
Poisi silmad tõmbusid vidukile. „Tõesta,“ ütles ta väljakutsuvalt. Mees möirgas tigedalt ning sööstis tema poole, nuga käes välkumas. Vaid hetkega oli Jackson vaba ning oleks võinud ära joosta, kuid jäi selle asemel tardunult paigale ning sulges silmad. Ta kujutas juba ette järgmise päeva ajalehepealkirju, millest iga viimane kui üks sisaldas sõna „mõrv.“ Kõlas valju raksatus ning keegi kriiskas peaaegu ebainimliku häälega, mis lõikas Jacksoni luust ja lihast läbi ning pani ta pööraselt soovima, et ta oleks kuskil mujal. Oi, kuidas ta nüüd oma autojuhti taga igatses.
Jõhkrad kriisked täitsid kogu öö ning kulus mitu head hetke, enne kui Jackson taipas, et karjuja hääl ei kuulunud poisile, keda ta kõnelemas oli kuulnud. See kuulus hoopis tema ründajale.

Pilt tema ees, kui ta silmad julges avada, oli peaaegu uskumatu. Mees lebas maoli maas, käsi täiesti ebaloomulikku asendisse pööratud, ning ta nägu oli nii tugevasti vastu maad muljutud, et oli selge, et ta nina oli murdunud. Punapäine poiss hoidis oma jalga mehe pea peal ning avaldas talle survet, vajutades ta näo iga sekundiga üha lapikumaks. Mehe jalad pekslesid abitult õhus, kui ta end vabaks püüdis rabeleda ning oli raske aru saada, kas ta kisendas oma käe või hoopis näo pärast. Kui Jacksonil oleks tol hetkel veidigi rohkem mõistust olnud, oleks ta teinud seda, mida ta kõige paremini oskas: ohtlikust olukorrast jalga lasknud. Praegu vaatas ta aga siira uudishimuga, kuidas tema päästja tema ründajat loputas. Mees loobus peagi kisendamisest ja jäi kiiresti vait, päris liikumatuks. „Kas...kas ta on surnud?“ puterdas Jackson oma taastunud kõnevõimet tervitades. Poiss lasi mehe käe lahti ning tonksas teda jalaga ribidesse, kuid mees ei reageerinud. „Võib-olla. Kas see on oluline?“ „Ma tahaksin, et ta oleks surnud,“ pomises Jackson, korjas oma koolikoti maast üles – mees oli selle tal seljast rebinud – ning asetas selle endale selga tagasi. „Selle eest, mis ta mulle tegi, oleks see talle paras. Kuidas ma sinu arvates sellise näoga kooli lähen?“

Poiss seisis temast meetri jagu eemal, kuid tema uuriv pilk tundus nägevat iga väikest detaili. „See on kõigest pindmine haav,“ lausus ta ükskõikselt, nagu oleks see midagi, millest üldse rääkida ei maksaks. „Kui sind oleks kunagi mõõku ja rapiire kasutades peaaegu ribadeks kistud, mõistaksid sa ehk ilma vaevata, et teed palju kära eimillestki.“ Ta keeras Jacksonile selja ning tegi katse lahkuda, kuid Jackson sööstis talle järele ning krabas ta õlast, et teda liikumast takistada. „Oota,“ lausus ta. „Ma tahan sind tänada.“ Poiss vaatas talle tühja pilguga otsa. „Ma täitsin vaid oma kohust. Igaüks oleks seda teinud.“ „Või siis mitte,“ vastas Jackson. „Enamus oleks lihtsalt mööda läinud. Mul vedas, et sa nii õigel ajal läheduses juhtusid olema.“ Ta haaras poisi käe ja surus seda, kuigi ta tavaliselt sellistesse formaalsustesse ei lasknud. Kuid, mis seal salata, ta tundis salapärase tundmatu vastu poolehoidu. Ta pidi olema väga tugev, et seljatada selline kolge, nagu oli olnud Jacksoni ründaja.

„Mina olen Jackson Roberts. Kuidas on sinu nimi?“ Poiss pilgutas mõttetühjalt silmi ning Jackson pidas vajalikuks oma küsimust korrata. „Halloo, sinu nimi! Tead küll, see, mis on kirjas sinu passis?“ Poiss pööritas silmi. „Kira Yukari,“ lausus ta tuimalt. „Vähemalt nii mind kutsutakse.“ Ta rebis oma käe Jacksoni haardest lahti. „Aga sa pole ju...jaapanlane,“ oli Jackson üllatunud. Kira ignoreeris tema küsimust ning ei öelnud midagi, kuigi ilmselgelt oli Jacksonil õigus - ta oli kahvatu nagu Lumivalgeke ja üldsegi mitte pilusilmne. Kira vaatas Jacksonist mööda üles tänavalaterna suunas, millele oli maandunud tihane. „Vaata edaspidi ette, kui pimedas liigud, sest alati ei pruugi olla kedagi, kes sind aidata saab.“ Ja kõigest kahe sammuga oli ta Jacksoni vaateväljast kadunud, jättes Jacksoni nõutult keset hämarat kõrvaltänavat seisma.

Ta puudutas oma tulitavat põske ning kirus enda selja taga lamavat meest, kellel toss tõenäoliselt üsna väljas oli. Kõigest pindmine haav? Vahet polnud, kole oli see ikkagi.

"Kõlas valju raksatus ning keegi..." vali* mitte valju. ainus viga, mis ma leidsin.

ja VÄGA HEA! :) selline mysterious ning varsti võiksid seletada ka, mis teema selle kaldkirjaga on. aga see kahe erineva situatsiooni ning tegelaste teema mulle meeldib. nagu Demonata sarjas juba but they ended together, so i'll keep on reading this one, i know it will too.
et... kirjuta kähku uus :)

kuigi veidi imelik oli see, et "Kui esiti oli ta teda vähemalt kahekümneaastaseks pidanud, siis nüüd taipas ta, et viimane oli kõigest viisteist, kui mitte nooremgi. Noorem kui tema. Kõvasti noorem." see peategelane esimeses peatükis oli järelikult mingi... 13-15 aastat vana, ma pakun, aga koolis ei käi, ainult tööl?

See vanuse kohta käiv osa oli mõeldud Kira vaatepunktist ja käis Angelo kohta. Kira ise on täisealine ja käib ka kenasti koolis, kuigi sellest räägib alles järgmine osa

oota, mõlemas osas oli seesama tüüp? see Kira? (since esimeses ei maininud ta oma nime )

Jah

aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa. need olid nii erinevad situatsioonid, et ma ei saanud arugi

Kõik kommentaarid ja teated kirjavigade kohta on oodatud

2.1

Stonybrooki erakool oli üks Samhainshire'i parimaid ja ühteaegu ka kallimaid erakoole ning polnud sugugi imestamisväärne, et seal õppis suur hulk põmmpäid, kellel polnud kekata millegi muu kui vaid nende vanemate priske rahakotiga. Sellised olid nad kõik: rikkurite lapsed, kes polnud kunagi millestki puudust tundnud, vähemalt materiaalsete asjade koha pealt. Eks oli oma muresid neilgi: kõigil ju oli.
Ka Jacksonil oli paar muret. Esiteks oli ta taas bussiga kooli loksunud ning liiga kõva iste tegi ta kondid kangeks, kuid see mure polnud sugugi peamine. Hoopis rohkem tegi talle muret tema põsel olev haav, mis oli selge tähelepanupüüdja. Ja tähelepanu Jackson ei tahtnud, vähemalt mitte nii suurel hulgal, nagu talle nüüd osaks sai.

„Oumaigaad, Jack, mis sinuga juhtus?“ päris tema klassiõde Tracy niipea, kui söögivahetund algas ja ta Jacksoni teel sööklasse kinni püüdis, ja hakkas oma tumepruuni hobusesaba rappudes üles-alla hüplema. Tema juuksed olid Jacksoni omadega peaaegu sama värvi, kuid Jackson oleks tüdrukut parema meelega hoopiski blondina näinud. See oleks olnud suurepärane vaste tema ajudele. Kui Jackson kaks aastat tagasi Stoneybrooki astus, oli just Tracy hakanud teda Jackiks kutsuma ja peagi jälgisid tüdruku eeskuju juba kõik, keda Jackson tundis. Oi, kuidas ta ei sallinud, kui teda Jackiks nimetati. Iga teine kutt oli Jack, miks pidi tema üks nende hulgast olema? Jacksoneid oli...vähem.
„Midagi ei juhtunud,“ vastas Jackson ükskõikselt ning püüdis Tracy’st kaugemale pääseda. Nii uudishimulikku tüdrukut polnud ta oma elus veel näinud. „See on kõigest väike kriimustus, muud ei midagi!“ Suurepärane, lihtsalt suurepärane. Nüüd pidi ta terve söögivahetunni teiste pärimist kannatama, kui Tracy kord juba tema näo suure kella külge oli otsustanud panna, nii et ta otsustas vahelduseks teistest eemal süüa, põikas endast eespool kõndivate sõprade vahelt läbi ning suundus hoopis õue. Koolitrepp, millele ta istus, oli neetult külm, kuid Jackson otsustas, et vaevalt ta õues paremat isetkohta leiab ning kaevas oma kotist välja ühe punase õuna - rohelised polnud talle kunagi maitsenud - ning pisut lömmi vajunud võileiva, mille tema perekonna teenijatüdruk Fanny mitte just eriti korralikult toidukilesse oli mähkinud.

Kuigi Stonybrooki erakool oli väga hea kuulsusega, leidus sellele loomulikult ka vastand ja selleks oli Stonewalli gümnaasium, mis asus täiesti kogemata otse teisel pool tänavat ning kus õppisid enamjaolt vaesemad õpilased. Vaesemad ja rohkem pätistunud. Eks see kippus alati nii olema, et rahapuudus ja muud elumured ajasid noored kurjaks kätte. Kui sa kuulusid Stonewalli, ei olnud sa keegi - kuigi Jackson oli kuulnud, et selle ütluse olid kasutusele võtnud just Stonewalli õpilased ja alguses oli see käinud Stonybrooki õpilaste kohta.
Ja täiesti juhuslikult, nii juhuslikult, et Jackson seda ka vaevalt ise uskuda suutis, istus sealsamas Stonewalli gümnaasiumi purskkaevu juures keegi, kes talle tuttav oli. Mis tuttav, pigem olid nad vaid põgusalt kohtunud, kuid Jackson ei mõelnud selle üle eriti pikalt, kui ta kooliväravast välja astus ja üle tee marssis, käed harjumuspäraselt rusikasse surutud – ta tegi seda peaaegu alati, kui võõrastega rääkis, ning ta teadis, et paljud pidasid teda seetõttu üsna hirmuäratavaks, mida ta tegelikult ei olnud.
Piisas vaid paarist kiirest sammust ja juba seisis ta tuttavliku kuju kõrval.

„Sina!“ ütles ta ning sihtis Kirat nimetissõrmega, justkui kavatseks ta teda kohe sellega torgata. „Mida sina siin teed?“ Kira pilgutas silmi ning vaatas Jacksonile mõistmatult otsa, püüdes justkui meenutada, kus ta teda varem näinud oled. „Jackson Roberts,“ vastas ta viimaks ning ta toon oli üsna tülpinud. „Mida sa minust soovid?“ „Ma tahan teada, mida sa siin teed!“ nõudis Jackson. „Selles...“ Ta osutas käega enda ümbrusele. „...Stonewalli urkas.“ „Kas see pole sinu arvates ilmselge?“ päris Kira. „Ma õpin siin. Kas sul on midagi selle vastu?“ „Ei, ma lihtsalt...“ „Stonewall pole sugugi hullem urgas kui Stonybrook. Nende kahe kooli ainus erinevus on neis õppivas kontingendis.“ Kira hammustas kuivavõitu võileiba ja mälus seda ükskõiksel ilmel. „Kas sa tulid siia ainult selleks, et mulle öelda, milline urgas mu kool on?“ Jackson needis ennast ja oma mõtlematuid sõnu. Loomulikult polnud ta tulnud ainult selleks, et Kiraga nende koolide erinevustest rääkida. „Ma ei tahtnud su kooli solvata. Tegelikult tahtsin ma sind lihtsalt veelkord tänada. Noh, tead küll, sa päästsid ju ikkagi mu elu või midagi sellist...ma olen sulle tänu võlgu.“ Viimase võileivasuutäie alla neelanud, pühkis Kira käed vastu oma püksipõlvi puhtaks – Jacksoni arvates mitte just kõige viisakam žest, kuid kes oli tema, et viisakusest rääkida, arvestades seda, et ta ei teadnud isegi seda, kas kahvel käis vasakul või paremal pool taldrikut - , ning tõusis püsti. Alles nüüd märkas Jackson, kui palju viimane temast lühem oli ja seda oli tema arvates palju: pool pead, kui mitte rohkemgi. Kui vana see poiss olla võis? Midagi temas väitis kindlalt, et ta ei kuulu põhikooli hulka, kuid selline kasv oli ühele gümnasistile küll häbiasi.

„Sa ei võlgne mulle midagi,“ ütles Kira veel enne, kui Jackson talle tema kasvu kohta küsimusi jõudis esitada. „Ma vihkan, kui keegi mulle midagi võlgu on ja seega oleks hea, kui sa seda rohkem jutuks ei tooks. Ma juhtusin lihtsalt mööda minema ja sellega kõik piirduski. Ja pealegi, sinuga ei oleks midagi juhtunud. Pärast su näo kriimustamist oleks see mees sul minna lasknud.“ „Kuidas sina tead, mis tema peas toimus?“ päris Jackson. „Sa väidad küll, et ta oleks mul minna lasknud, kuid kes teab, äkki oleks ta mu hoopis ära tapnud!“ „See on viimane asi, mis tal mõttes oli,“ pomises Kira ning asetas käed rinnale risti. „Kui ma üldse midagi tean, siis just nimelt seda.“
Milline naeruväärne mõte see Jacksoni arvates oli! Kuidas võis ta Kira üldse väita, et teadis kellegi teise mõtteid? Mis nimi see Kira üldse olla tahtis? Ja see pikkus...
„Kira Yukari ei ole ju su pärisnimi, või kuidas?“ pahvatas Jackson. „Ma mõtlen, miks peaks ühel valgel poisil selline nimi olema?“ Kira ohkas, kuigi mitte kurvalt, vaid pigem mõistvalt, ning koukis oma püksitaskust välja peaaegu ribadeks kulunud rahakoti. „Vaatame kohe järele,“ sõnas ta pisut irooniliselt ning võttis välja õpilaspileti. „Nimi: Kira Yukari. Sellega tundub korras olevat. Nii, juhiluba.“ Jackson köhatas. Juhiluba? Võimatu. See oli midagi sellist, mida isegi temal veel ei olnud. „Vaatame...oi, Kira Yukari. Aga kuidas on lood tervisekindlustuskaardiga? Nimi...kohe kindlasti Kira Yukari.“ Ta pistis rahakoti taskusse tagasi. „Nagu näed, ei ühtegi teist nime. See nimi on kirjas kõigil mu dokumentidel ning ma võin sulle kinnitada, et ükski neist pole võltsing. Ma võin olla paljutki, kuid mitte võltsingumeister.“ „Lühike oled sa kohe kindlasti,“ pomises Jackson, pettunud, et tema nimeteooria paika ei pidanud. „Kui pikk sa oledki, 1.60?“ „1.65,“ vastas Kira. „Ja sina, kui ma ei eksi, oled 1.80.“ „Täpselt,“ vastas Jackson. „Sul on hea silm.“ „Ja sinul mitte. Miks muidu näed sa puudujääki seal, kus seda ei ole?“ Ta peaaegu muigas. „Pikkus ei ole siin maailmas esmatähtis.“ Tema silmad vilkusid kollaselt ning taas meenutas ta Jacksonile kassi. Tilluke, kuid nõtke. Kasspoiss oleks talle sobiv hüüdnimi olnud.

„Kui sa just nii arvad,“ oli ta sunnitud nõustuma. „Siiski, ma tahaksin...“ Kira raputas pead. „Sa muretsed nii tähtsusetute asjade pärast. Mida minu tänamine sulle annab? Tänu on midagi erakordselt ületähtsustatut.“ Ette hoiatamata tõmbas ta käega üle Jacksoni põse – ja Jackson oletas, et kindlasti oli ta nägu puru täis. Olgu pealegi, hea, et Kira selle enne Tracy’t avastas. Tüdruk oleks arvatavasti teinud ettepaneku, et võib selle oma keelega ära lakkuda ja Jacksoni pea oli liiga pulki täis, et selle võimaluse olemasolule üldse mõelda.
Kira selja tagant ilmus välja laiaõlgne Stonewalli poiss ning koputas talle õlale. „Ära raiska oma aega selle Stonybrooki nolgi peale ning mine klassi. Byron Matthews otsib sind.“ „Tänan, Peter.“ Kira noogutas. „Mul ei lähe enam minutitki.“ Ta viipas Peterile, kes Jacksonile põlglikult otsa vaatas, kuid seejärel lahkus, ning heitis seejärel Jacksonile käskiva pilgu. „Oleks parem, kui ka sina minema hakkaksid ja veelgi parem, kui sa enam siia ei tuleks. Nagu sa isegi aru saad, oled sa siin umbes sama soositud, nagu oleksin mina Stonybrooki ilmudes.“

Jackson oli sunnitud nõustuma, teades, et kahe kooli kasvandikud vihkasid üksteist tõenäoliselt sama palju kui Romeo ja Julia vanemad. Ta avas suu, et seda ka Kirale mainida, kuid jäi hiljaks, kuna Kira oli talle juba selja keeranud ning marssis koolimaja poole, viibates käega hüvastijätuks. Olid tal alles kombed. Nende üle pahaselt turtsudes suundus Jackson tagasi teisele poole teed, puges ülbelt paarist algklasside titest mööda trügides koolimaja uksest sisse ning suundus kolmanda korruse poiste peldikusse, et end enne tunni algust pisut sättida.
Peeglisse vaadates ahmis ta õhku. Punane jutt tema põsel oli kadunud, nagu poleks seda kunagi olnudki.
Võrratu, lihtsalt võrratu. Millal enne oli ükski tema haav nii kiiresti paranenud?

wtf? ma tahaksin tõesti teada, mis selle kaldkirjas otsekõnega on?

aga muidu, pliiiiiiiiis kirjuta kähku edasi

Aghhh, mina armastan seda juttu sajaga.
Mul on kaldkirja osas omad kahtlused, aga ma ei hakka neid välja ütlema.
Edasi tahan täiega. xD Mul on tegelt jumala kiire, aga selle lugemine oli tähtsam.

KYM...see tähendam...mmm...Kira Yukari Müsteeriumit. Ma tean, et see on pealkirja kohta üsna idiootne, kuid ma ei suutnud midagi paremat välja mõelda ja otsustasin selle lõpuks võimalikult lühikeseks teha.

Aga aitäh kõigile, kes loevad ja ma luban, et kaldkirja kohta saab varsti teada. Ja kui mitte varsti, siis vähemalt osas number 5
**

2.2

Kira oli tahtnud vaid hea olla, kuid leidis nüüd küllalt põhjust enda noomimiseks. Heal ja liiga heal oli selge vahe, iseasi, kuidas Jackson sellesse suhtus. Ühest küljest oli ta enda põse tervenemise tõttu kindlasti õnnelik, teisest küljest aga...
Kas oli üldse kedagi, keda selline asjade käik kahtlustavaks ei oleks muutnud?
Jacksoni väljailmumine ei olnud sugugi positiivne. Kira oli lootnud - või pigem arvanud ja seekord ekslikult - , et ta teda enam kunagi ei kohta. Ja tegelikult ei oleks ta pidanud tol õhtul üldse vahele astuma. Mis luges talle, mida keegi mingi rikkurivõsukesega teha kavatses? Kuid tal oli liiga hea süda ja nüüd oli see ta jamadesse tõmmanud.
See, et Jackson temaga samas linnaosas õppis ja mis veel hullem, vaid paari meetri kaugusel, oli kahtlemata jama. Jackson oli uudishimulik, see oli selgesti tajutav. Uudishimulik ja piisavalt ülbe, et tema kohta kõik välja uurida. See veel puuduks, et ta mingi tänutunde pärast tema sabas hakkaks jooksma.
Inimesed...nad kõik olid ühtemoodi loodud ning vajasid kedagi, keda kummardada ja endast ülemaks pidada. Sellele mõtlemine ajas Kiral peaaegu südame pahaks. Miks ei oleks kõik võinud võrdsed olla? Miks ei oleks võinud olla maailm nii sõbralik, et ka tema...

Ärritunult turtsudes keeras ta kääksuva majaukse lahti, viskas koti põrandale ning vajutas seinal olevat lülitit.
Jälle üks päev selles misjonikeskusest paar tänavat eemal asuvas asuvas tillukeses korteris, kus ta oli elanud juba viimased kümme aastat. Vaid tema ja isa Lazarus, kes teda tema vanemate surmast saati kasvatanud oli. Õueriideid seljast koorides ja nagisse riputades püüdis ta kujutleda, mis tunne oleks pärast väsitavat koolipäeva oma ema käte vahele joosta, teda tervitada ning kuidas oleks oma isaga päevasündmusi arutada...kuid nad olid surnud, olid olnud surnud juba viimased kümme aastat ning ainus, kelle käte vahele Kira joosta oleks saanud, oli isa Lazarus. Ja tema käed olid viimane asi, mis teda tõmbas. Tõsi, ta oli talle lõputult tänulik - oli ju mees ta ikkagi lastekodust ja pätiks minemisest päästnud ning teinud temast korraliku ühiskonna liikme - , kuid temas oli midagi, mis Kirale vastu hakkas ja seda eriti just viimasel ajal.
Tema pilgud.

Häirivat ja seletamatult halba tuju ignoreerides suundus Kira vannituppa ning asus endal riideid seljast koorima. Pikkade varrukatega päevasärgi seljast tirimine oli sama tüütu nagu alati, kuid ta polnud iialgi lühikeste varrukatega särke kandnud. Isegi mitte lühikesi pükse, kui juba niiviisi detailidesse laskuda. Mitte et tal midagi viga oleks olnud, aga maailmal...maailmal oli.
Ta riputas oma riided vannitoanagisse, ronis siis duši alla, lükkas kulunud kabiini poolläbipaistva ukse kinni ning keeras kraani lahti. Vesi oli külm, ehk isegi külmem kui tavaliselt. Majas, kus oli valida ainult kas külma või väga külma vee vahel, tähendas see ilmselt seda, et boiler on katki.
Ta tundis selle riivatu isiku kohalolu veel enne, kui too vannituppa sisenes ning vaikselt, kuid kindlalt kabiinile lähemale astus. Hetkeks seisis Kira paigal, peljates liigutada, kuid teadis, et isik mõistaks peagi, et tema kohalolu on avastatud, ning tõmbas seejärel käega läbi oma märgade juuste, üritades muretut nägu teha. Ettevaatlikult keeras ta kabiini klaasuksele selja. Ta ei tahtnud, et teda vaadataks, ta vihkas seda üle kõige, ning nende kahe silma tuline pilk tekitas temas tunde, nagu oleks teda pussitatud. Mitte ühe korra, vaid tuhat korda, ja mitte esimest, vaid juba kes teab mitmendat korda järjest. Üks põrgulik noahoop teise järel, üha rohkem valu tema tükkideks rebitud hingele.

Nii jälestusväärne. Jälestusväärne, et tema jälgimine kellelegi sellist naudingut võis pakkuda. Tema, kes ta ei olnud isegi...
Ta keeras kraani kinni ja pööras aeglaselt ümber, tabades kellegi kuueserva, mis vannitoauksest kadus. Hea seegi, et teda veel pisut kardeti, kuid kahjuks ei olnud seda piisavalt. Ta oleks pidanud palju rohkem hirmu tekitama. Ta oli ju kõigest hoolimata üsna hirmuäratav.
Üritades äsjast häirivat vahejuhtumit peast välja tõrjuda ja mõeldes sellele, mida Jackson, kes iseenesest ka üsna häiriv oli, öelnud oli, Kira turtsatas. Tema ja lühike? Kah asi. Ta võis olla nii pikk, kui ise parajasti tahtis, kuid veel kordagi ei olnud ta endas seda soovi tundnud. Võib-olla, lihtsalt võib-olla, muidugi, oleks pikem olemisest nii mõneski mõttes kasu olnud...võib-olla oli lühike kasv üks põhjustest, miks üks teatud isik teda ei kartnud.

Isa Lazarus istus tugitoolis, lugedes ajalehte, ning kergitas kulme, kui Kira duši alt tuli ning temast möödus. „Kuidas koolis läks?“ „Hästi,“ vastas Kira ning heitis pilgu ajalehele, mida mees luges...mille lugemist ta teeskles. „Byron Matthews astub õpilasomavalitsuse juhi kohalt tagasi ning üsna paljud klassikaaslased arvavad, et just mina peaksin tema asemele astuma. Ma ei ole veel seisukohta võtnud, kuid ma eelistaksin sellest pakkumisest ära öelda.“ „Miks?“ Isa Lazarus pani lehe kõrvale ja kortsutas kulmu. „Sa oled liidriks sündinud. Sul on suurepärane juhtimisanne ja sa peaksid kasutama seda nii palju, kui võimalik. See, mida sa misjonikeskuse heaks teed...“ „See on pisut teistmoodi,“ vaidles Kira vastu. „Misjonikeskuses töötan ma üksi, õpilasomavalitsuses peaksin ma aga teistega koostööd tegema ja see on minu nõrk külg.“ Isa Lazaruse näoilme oli mõtlik. „Sinu ema ütles mulle kord...“ „Ma ei taha temast rääkida,“ vastas Kira, suutes vaevu nähvamisest hoiduda. „Laseme surnutel rahus puhata.“

Laual olev telefon helises kõrvulukustavalt ning Kira tõstis toru, olles enne kiirelt veendunud, et isa Lazarus mingil juhul enne teda telefonini ei jõua. „Kuuldavus,“ lausus ta.
„Kira?“ kostis telefonist tüdrukuhääl, mis oli ilma mingigi kahtluseta väga nutune. „Ma..ma pean sinuga rääkima. Ma olen nii endast väljas ega tea, mida edasi teha...sa pead mind aitama.“ „Kas asi on jälle...?“ küsis Kira. „Jah,“ kõlas vastus. „Jah, asi on jälle selles.“ „Kus sa oled?“ „Sinu majast kolme tänava kaugusel telefoniputka juures.“ „Ära liigu paigast, ma tulen kohe sinna!“ Enne veel, kui tüdruk vastata jõudis, oli Kira juba toru hargile virutanud ja esikusse sööstnud. Nii palju siis ilusast kodusest õhtupoolikust, kuid mis seal ikka. Terve ta päev oli nii või teisiti üsna ebaõnnestunud olnud, nii et miks olekski ta õhtupoolik paremini pidanud kulgema?

Maisie Stubbs, Stonybrooki erakooli kümnenda klassi õpilane. Jah, tõesti, Kiral oli peale Jacksoni Stonybrookis ka teisi tuttavaid ning vahel olid nad enamatki kui lihtsalt tuttavad. Tema ja Maisie vahel oli nende esmakohtumisest saati mingi kerge keemia olnud, kuid kahjuks või õnneks ei olnud sellest midagi enamat saanud. Kiral oli niigi palju muresid ning suhe oli midagi, mida ta absoluutselt oma ellu mahutada ei oleks suutnud. Peaaegu sama lugu oli sõprusega. Ta lihtsalt ei tahtnud seda. Tema jaoks oli palju kergem Maisie’ga lihtsalt tuttavaks ehk teisisõnu peaaegu võõraks jääda. Millegi enama jaoks oli tüdruk lihtsalt liiga...inimlik. Sama inimlik, nagu nad kõik.
Kuid Maisie polnud mitte ainult liiga inimlik. Ta oli ka väga ilus, väga populaarne ja väga kiusatud. Loomulikult siiski mitte tema populaarsuse pärast, nagu Kira väga hästi teadis, vaid hoopis muudel põhjustel; põhjustel, mis ei olekski pidanud nii väga temasse puutuma. Ei olnud sugugi Maisie süü, et ta vend John Stubbs ühele Stonybrooki lõpuklassi õpilasele korraliku portsu raha võlgnes. Kes teab, milleks John seda laenanud oli, Kira ei tahtnudki teada. Alkohol, narkots, suits, palun väga. John Stubbs oli keegi, keda Kira aidata ei saanud, isegi kui ta tahtnud oleks. Ta oli püüdnud, kuid haledalt läbi kukkunud. Oli inimesi, kes ei lasknud end aidata ja eelistasid oma probleemide eest põgeneda. Ja põgenenud oli John tõesti ja seda koos rahaga, mille ta laenanud oli. Ja nüüd...nüüd puistasid tema niinimetatud sõbrad Maisie’t, võtsid ära kogu tema taskuraha, ehted ja muu pahna, mida rahaks ümber sai vahetada: ilmselgelt olid nad otsustanud, et kui John ei maksa, kasseerivad nad vajamineva summa Maisie käest ja sugugi mitte viisakaid meetodeid kasutades.

„Kas sa lähed välja?“ päris isa Lazarus, kui Kira endale jakki selga hakkas panema. „Vaid hetkeks,“ vastas Kira oma jakinööpe kinni pannes. „Ma olen peagi tagasi.“ „Parem oleks, kui sa seda ka tegelikult teeksid,“ sõnas mees. „Sa tead ju, et mulle ei meeldi...“ „Nägemiseni!“ hüüdis Kira tema lauset lõpuni kuulamata ning tormas toast välja. Tal oli juba niigi palju jändamist ja ta ei vajanud enam lisa.
Ta läbis vahemaa nii kiiresti, nagu poleks seda olnudki, ja seisis juba paar minutit hiljem telefoniputka juures. Maisie ootas teda seal, nagu ta lubanud oli, ning nägi pehmelt öeldes välja, nagu oleks ta põrgust läbi käinud. Tema blondid juuksed olid sorakil, silmameik laiali ning ta ei kandnud jopet, kuigi väljas oli vähemalt paar kraadi külma - oli oktoober ja õhtud polnud just kõige soojemad. Kira tiris oma jaki kiiresti seljast ära ja pakkus seda tüdrukule. Tal endal ei olnud nii või teisiti külm. „Võta see,“ palus ta. „Ma ei taha, et sa külma saaksid.“ Maisie raputas pead. „Ma ei saa...ma ei saa sinu jakki võtta. Kui ma selle ära võtan, hakkab sul endal külm. Ära vaidle mulle vastu, ma tunnen sind suurepäraselt. Su käed...need on alati nii külmad.“ Ta puudutas Kira paremat kätt ning pani poisi kohmakalt taganema. „Isegi praegu...“ Ta puhkes ette hoiatamata nutma ning Kira, kes teda hetkel kuidagi lohutada ei osanud, haaras ta käest ning juhtis ta bussipeatusesse, pannes ta tühjale pingile istuma.

„Mida nad sinuga seekord tegid?“ päris ta. „Nad ei piirdunud ju ainult sinu raha ja ehete võtmisega, või kuidas?“ Maisie nuuksatas. „Nad ei saanud ei mu raha ega ka ehteid...mul lihtsalt ei olnud täna mitte midagi. Päris totakas lugu tegelikult...igatahes, nad ei saanud minu käest mitte midagi. See ei meeldinud neile. Ja siis, kui ma vahetunni ajal klassist välja läksin...lohistasid nad mu pööningule ja sidusid tooli külge! See oli lihtsalt kohutav! Nad...nad jätsid mu tundide lõpuni sinna ja...kui nad mu lõpuks välja lasid, ütlesid nad, et...et kui John neile raha ära ei maksa, tapavad nad mu ära!“ Ta mattis oma näo kätesse. „18 000 dollarit,“ halas ta. „18 000! Mul ei ole seda raha kuskilt võtta!“
„Kes need olid?“ nõudis Kira vihaselt. Miks ei olekski pidanud ta vihane olema? Isegi kui Maisie talle kes teab kui tähtis ei olnud, ei suutnud ta kannatada, et keegi teda nii ebaõiglaselt kohtles.

Kui tüdruk talle tol hetkel otsa oleks vaadanud, oleks ta ehk näinud, kuidas Kira silmad kollaselt kumasid, kuid ta ei suutnud oma pilku tõsta. „Ma ei saa sulle öelda,“ vastas ta. „Nad ütlesid, et kui ma sellest oma vanematele räägin...“ „Mina ei ole sinu vanemad,“ kostis Kira nõudlikul toonil. „Räägi mulle kohe, kes selle taga on ning ma saan aidata sul seda olukorda lahendada. Ma annan oma sõna.“ „Kas lubad?“ päris Maisie ja tõmbas käega üle oma niiske näo. Kira noogutas. „Luban.“ „Jonah Callagher...Chris Engel ja...Blair Parker. Mida...mida sa teha kavatsed?“ „Parem on, kui vaid mina seda tean,“ ütles Kira ning heitis pilgu taevasse. Veel ei olnud pime, kuid juba paistis kuu. Suur ümmargune täiskuu. „Ma hoolitsen kõige eest, nii et sa peagi enam millegi pärast muretsema ei pea. Senikaua aga...puhka. Võta endale homme koolist vaba päev ja raputa stress maha.“ Maisie noogutas ning Kiral jäi üle vaid loota, et tüdruk teda tõesti sõnast võttis ning koolist puududa otsustas. Nii sai Kira oma plaani käiku lasta.

Ta suutis vaevu ohke alla suruda, kui mõtles kõigile neile ämblikuvõrkudele, millesse ta kinni oli jäänud. Olgu, ta töötas misjonikeskuses ning nägi pidevalt noori inimesi koos kõigi nende rõõmude ja muredega. Nendega tegeleda oli lihtne, kuid tõprad olid hoopis klass omaette ja Maisie kiusajad olid kahtlemata tõprad. Kira tundis seda inimtüüpi väga hästi. Nad olid alati samasugused: aastast aastasse, sajandist sajandisse. Nagu puumädanik.
Taaskord tundis ta end nii vanana, nagu oleks ta elanud mitu eluiga – veelgi hullem, mitukümmend. Ta pea oli raske ning muutus veelgi raskemaks, kui ta homsele päevale mõtles. Polnud midagi parata, ta pidi Stonybrookist läbi astuma ja tõprakolmikule väikese üllatuse valmistama. Mõte sellest polnudki nii ebameeldiv, hoopis ebameeldivam oli mõte, et suure tõenäosusega kohtab Kira ka poissi nimega Jackson Roberts. Tema oli kohe eriline pähkel ja kuna Kira teda esialgu kuskile liigitada ei osanud, otsustas ta pärast paari hetke temast mõtlemise sinnapaika jätta.

Weeeeee, ma armastan seda lugu. Ja see läheb iga hetkega järjest paremaks ja ma tahan megalt edasi.

ÜHESÕNAGA:

ma lugesin 1.1 ära ja sattusin vaimustusse. Like, OMFG. eksole.
Eiei, väga hea oli, ja kui leian vaba momendi, loen ülejäänu ka ära.
Mida tähendab KYM? *arutleb* ma tean, et sa tead, et ma ei arva seda iial ära,
ajuvaba on see jutt tõesti, proloog juba ajas segadusse, pani mõtlema: "oot, mis edasi juhtub?"

UUUTTTTT!

Tänud teile

Ma armastan seda juttu ise ka, kuigi ma ütleks, et mul on sellega veel palju arenguruumi. Aga seda on vahelduseks mõnus kirjutada

Seda, mida KYM tähendab, mainisin ma eelmise osa alguses *leiab ikka veel, et selle tähendus on äärmiselt nõme*
**

3.1

Jackson põrnitses loiult tahvlil seisvat võrrandirida ning näperdas kärsitult oma käe ümber olevat valget sidet. Ta oli möödunud õhtul pisut oma käsivart lõikunud – muidugi mitte mingi kontrollimatu emohoo tõttu, vaid puhtast uudishimust – ning omad vitsad peksid. Ta tundis peaaegu vastupandamatut soovi enda üle naerda. Oma põsehaava ootamatust paranemisest rabatuna oli ta võib-olla, lihtsalt võib-olla uskunud, et omab mingit seletamatut võimet, mis ta haavad kiiresti parandab. Võib-olla, lihtsalt võib-olla oli ta nagu Kyuubi no Kitsune. Suutmata vastu panna, oli ta oma teooriat testinud ning kõik, mis sellest tulnud oli, oli puhas jama. Esiteks sattus parajasti sel hetkel, kui Jackson suure andumuse ja veel suurema kööginoaga oma käsivart kriipis, kööki maja teenijatüdruk Fanny ning tema kisa oli nii vali, et kostis Jacksoni arvates ka välja tänavale. Kui Fanny tema peale umbes viis minutit järjest karjunud oli, olles ilmselgelt unustanud, et ta on kõigest teenija, kellel puuduvad Jacksoni peale igasugused vanemlikud õigused, avastas Jackson, et tema lemmiksärgi varrukas on lõbusalt punaseks värvunud ning ta pidi suure ja inetu köögirätiku oma käele suruma, et verejooksu peatada. Nii palju siis lootusest, et Naruto vaatamine talle Naruto võimed kinkis. Ja tegelikult ei vaadanudki ta Narutot eriti palju, kõigest paar osa...igal hommikul. Need osad, kus Sakura oma Sassukese pärast bitchis, jättis ta alati vahele. Milleks talle üks vinguv tibi teleriekraanil, kui ta neid juba kooliski piisavalt nägi?

See, et ta müstilist paranemisvõimet ei omanud, ei muutnud aga tõsiasja, et haav oli tema põse pealt otsekui peoga pühitud. Jackson oli ennustanud, et selle paranemiseks kulub vähemalt nädal ja nüüd polnud seda enam ollagi. Kuidas sai see lihtsalt niisama juhtuda? Olgu pealegi, selle põhjustajaks ei olnud Jackson, kuid miks ei võinud selle taga olla keegi teine? Keegi, kes...
„Kas mister Roberts võiks olla nii lahke ja kirjutada tahvlile selle ülesande vastuse?“ küsis vanaldane füüsikaõpetaja, kes tol hetkel Jacksoni piinamisest silmnähtavalt rõõmu tundis. Talle pahaselt otsa vaadates kõndis Jackson tahvli ette ning asus kriidiga tahvlile kirjutama. Mida kuradit see valem P=mg endast üldse kujutas? Õpetaja poole vihaseid ajulaineid saates hakkas Jackson aegamisi ülesande kallal pusima ja kirus end, et polnud tunnis tähelepanelikum olnud. Sitta sellest füüsikast, aga kui ta oleks tunnis kaasa töötamist vähemalt teeselnud, oleks ta ehk tahvli ette minemisest pääsenud.
**
„Callagher, küsid sa?“ päris lillaks triibutatud juustega kümnendik ning pugistas Kira küsimuse peale naerda. „Ja mis asju sa veel temaga ajada kavatsed? Ta on keegi, kellest heaga eemale hoida. Võta mu soovitust kuulda ja püsi temast kaugemal, ehk jäävad sulle su sõrmed alles.“ Kira kortsutas kulmu. Oli see Jonah Callagher siis tõesti nii võimas? Viis, kuidas poiss, kellelt ta tema kohta küsinud oli, temast kõneles, lubas arvata, et Callagher pole midagi vähemat kui übermensch. Mis siis, kui talle aru pähe panemine oli halb mõte?
„Küllap ma temast juba eemale hoian,“ vastas ta poisile. „Ma teen seda niipea, kui temaga paar sõna juttu olen puhunud.“ Poiss kehitas õlgu. „Olgu, eks sa ise tead. Ta on arvatavasti kolmandal korrusel. Pakuks, et arvutiklassis või selle ukse taga.“ Kira noogutas tänulikult. „Aitäh,“ lausus ta. „Sa säästsid mind suurest hulgast vaevast.“ Poiss pomises midagi, kuid mida, seda Kira ei kuulnud, sest juba oli ta talle selja pööranud ning marssis trepist üles kolmanda korruse poole.

Arvutiklassi leidmine polnud kuigi raske, kuid paraku oli selle ukse taga tunduvalt rohkem inimesi, kui Kira arvestanud oli ning ta kratsis kõheldes kukalt. Kuidas, põrgu päralt, pidi ta teadma, kes neist pikkadest kuttidest Callagher oli? Ta vaatas enda ümber ringi ning märkas nende seas kedagi, kes talle juba tuttav oli. Jackson Roberts...seekord kaunistas ta käsivart lohakas valge side, mis talle tobeda välimuse andis. Kira oleks hea meelega talle mitte lähedale läinud, kuid praegu vajas ta tema abi. „Jackson!“ viipas ta poisile ning tõdes rahuloluga, et too kohe tema poole hakkas tulema, näol üsna üllatunud ilme. Ta ei olnud lootnud Kirat enda koolis kohata ning ka Kira ise oli enda tänast päeva hoopis teisiti ette kujutanud. „Mida sa siin teed?“ päris Jackson. „Ma ei oodanud, et sind siin näha võin.“ Ta vaatas Kirale küsivalt otsa ning ta silmad paisusid veelgi suuremaks, kui nad olid. Ei, asi oli kindlasti valguses. Ei saanud võimalik olla, et Kira kõigest ühe ööga nii palju pikkust juurde oli visanud. Kui möödunud päeval oli nende pikkusevahe Jacksonile teravalt silma hakanud, siis nüüd polnud seda peaaegu ollagi...

Ta raputas järsult pead, justkui üritades mingit tüütut kärbest tõrjuda. Valgus, aga muidugi, asi oli liiga väheses valguses...hoolimata sellest, et hetkel põlesid koridoris kõik tuled.
„Ma pean kellegagi rääkima,“ lausus Kira, mõistmata sugugi, miks Jackson järsku oma peaga imelikke liigutusi tegi. „Ma mõtlesin, et äkki saaksid sa mind selle juures aidata. Mul on vaja teada, kus on Jonah Callagher.“ Jackson kergitas kulme. „Callagher, see humanitaari ikoon?“ Ta osutas arvutiklassi ukse kõrval seisval puupingil istuvale lihaselisele poisile, kes parajasti ühe tüdrukuga lobises. „Valisid alles inimese, kellega rääkida. Peale koopainimese keele ta muud ei oska.“ „Siis pean ma koopainimese keelega läbi ajama,“ sõnas Kira ning hakkas poisi poole kõndima. Jackson järgnes talle ilma, et ta seda kordagi palunud poleks ning ta ei teadnud, kas asjade sellise käigu üle rõõmustada või mitte. Võib-olla oli Jacksonist sekundandina kasu, kuid millegi pärast ei suutnud ta sellesse mõttesse tõsiselt suhtuda.
Ta jäi Callagheri ees seisma ning ootas. Ta ei kavatsenudki endast enne märku anda, kui poiss ta kohalolu tajub, ning see oli üks asi, millega viimasel probleeme ei olnud. Ta keeras pead ja heitis Kirale põlgliku pilgu. „Ja mida sina veel vahid, Stonewalli idikas?“ küsis ta, olles Kira koolivormi märganud. „Tahad peksa saada või midagi?“ „Ma kardan, et see alustaks meie tutvust pisut vale jalaga,“ vastas Kira rahulikult. „Esialgu tahan ma sinuga vaid rääkida.“ „Ja millest peaks mul sinuga rääkida olema?“ ei saanud Callagher aru. Põlglik ilme ta näol süvenes ning korraga meenutas ta nii Kirale kui ka tema selja taga seisvale Jacksonile limast nälkjat, keda keegi puudutada ei tahtnud.

„Me võiksime rääkida Maisie Stubbsist,“ kostis Kira ning sihtis Callagheri sõrmega. „Tüdrukust, kelle sa sihikule oled võtnud. Kas sa ei leia, et käitud tema suhtes ebaõiglaselt? Ta ei ole seda kõike ära teeninud ja see, et keegi ta pööningul kinni seob ja teda pidevalt ahistab, on viimane asi, mida ta vajab.“ Callagher muigas ja üsnagi mürgiselt. „Nii et libu on lobisema kukkunud, või kuidas?“ päris ta ning irvitas. Tema kõrval lagistas okkaks aetud tütarlaps, kellega ta vestelnud oli, kõvasti ja äärmiselt mehelikult naerda ning Kira teadis, et tegemist ei ole kellegi muu kui Blair Parkeriga. „Ma ju ütlesin sellele eidele, et...“ „Esiteks,“ sõnas Kira, „oleks väga kena, kui sa kasutaksid sellest tüdrukust kõneledes tema nime, mis on minu arvates üsna kena. Ja teiseks...ma tean, mida sa praegu mõtled. Jah, tõepoolest, sa keelasid tal oma vanematega rääkida, kuid mina...“ Nüüd oli tema kord mürgiselt muiata. „Mina ei ole tema vanemad. Meie vahel ei ole mitte mingisuguseid peresidemeid ning seega ei leia ma ühtegi põhjust, miks ta pisut minuga vestelda ei oleks võinud. Peab tunnistama, et sinust kuulmine oli üsna huvitav ja mul tekkis kohe soov sinuga tutvuda. Alaarenenud macho, kes kasutab tüdrukut ära, et ta vennale survet avaldada...sa kuulud äärmiselt huvitavasse, kuid perspektiivitusse inimtüüpi ja ma kardan, et sulle on vaja pisut kombeid õpetada. Ma alustan kõige lihtsamast.“

Callagheri selja taga turtsatas Chris Engel vihaselt. Kira teadis, et see oli just nimelt Chris Engel, sest kõik õpilased, kes Callagheri kampa ei kuulunud, olid mitu sammu taganenud ja näisid hinge kinni pidades midagi ootavat. Mida nimelt, pöörast vihapurset? Kira oli sunnitud tunnistama, et see oli enam kui tõenäoline.
„Kuula, mida ma sul teha palun. Alates tänasest päevast peale hoiad sa Maisie’st eemale. Sa oled talle juba liiga palju probleeme põhjustanud ja ma ei saa lubada, et sa selle tegevusega jätkaksid. John Stubbsi võlg ei ole ta õe oma ning sul ei ole mingit õigust teda halvasti kohelda.“ Arvutiklassist väljus üks õpetaja, kes koridoris valitsevat pinget tajus ja paigale seisma jäi, olukorda kõhklevalt jälgides, kuid kes siiski midagi ette ei võtnud. Ei olnud just igapäevane sündmus, et keegi Callagheri-poisile nõudmisi julges esitada, eriti veel siis, kui tema kamraadid temaga olid.
„Sa näid arvavat, et sul õnnestub midagi saavutada,“ muheles Callagher ning tema sõbrad järgisid tema eeskuju. „Rumal tatt, kas sa arvad, et suudad mind kuidagi mõjutada? Ma ei kavatsegi su haledat pedemöla kuulata, väike kivipea.“ Ette hoiatamata haaras ta Kira särgikraest ning neid ümbritsevad õpilased hingasid valjusti sisse. „Sa oled julge, aga loll,“ lausus ta, „ja kohe saad sa tunda, mis ootab seda, kes mind lolliks teeb. Ja usu mind...ma garanteerin sulle, et nii sina kui ka see eit saate kõik, mille te ära olete teeninud. Mulle ei hakka keegi vastu. “ Irve tema näol venis veelgi laiemaks ning ta tõstis löögiks käe.

Raske oli seletada, mis järgmiste sekundite jooksul aset leidis, sest piisas vaid ühest silmapilgutusest, et kaotada suur osa tervikpildist. Jonah Callagher paiskus õhku ning lendas kaasõpilaste raevuka röökimise saatel läbi koolikoridori, nagu oleks ta kõigest marionettnukk. Tema keha rammis raevukalt lage, jättes sinna loperguse süvendi, ning sekund hiljem prantsatas ta vastu põrandat, käed-jalad abitult laiali, ning oigas valust, kui tema ninaluu praksatas. „Mu nina!“ kriiskas ta pisut titelikult. „Mu nina!“ „Vaata nüüd end ometi,“ lausus Kira nii enesekindlalt kui suutis, kuid surus siiski käed keha ligi, et end värisemast takistada. „Alles hetk tagasi olid sa poiss, kellele keegi vastu ei hakka ning nüüd pole sa midagi enamat kui kiunuv kutsikas. Kui vastupandamatult huvitav. Näib, et meil kõigil on tugevam ja nõrgem pool, isegi sinul.“ Ta kummardus Callagheri kõrvale ning lähendas oma huuli tema kõrvalestale. „Kui sa peaksid Maisie Stubbsi veel sõrmeotsagagi puutuma, siis murran ma su kaela ning see on kahtlemata palju valusam, kui üks tühine ninaluumurd iial olla võib.“

Ta tõusis püsti, silus oma särgikraed, millest endiselt põrandal lamav Callagher haaranud oli, astus üle ta lõdva keha ning kõndis trepist alla, eirates kõigi imestunud nägusid. Imestunud ja hirmul. Mitte keegi ei saanud aru, mis toimunud oli ja vaid vähesed suutsid juhtunut mõista. Jonah Callagher...ta pidi ju tugev olema, ega ta ilmaasjata kooli tõstmistšempion ei olnud. Kuidas oli võimalik, et eikusagilt oli ilmunud lapseliku moega punapea ja ta läbi kloppinud?
Keegi koputas Jacksonile õlale, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Erinevalt mõnest teisest ei olnud ta silmi pilgutanud ning seega oli ta näinud kogu sündmust esimesest sekundist viimaseni. Ta oli näinud, kuidas Kira end täies pikkuses välja sirutas – ja enam ei kahelnud ta hetkegi, et ta oli tõesti napi ajaga pikkust visanud – ning Jonah Callagheri ebainimliku tõukega läbi koridori lennutas. Kõik oli taas nii nagu tol õhtul, kui nad esmakordselt kohtunud olid. See nõtkus ja painduvus, see kassilik olek, kollakalt hõõguvad silmad ja veel midagi. Midagi, mis meenutas verejanu ja tapmisiha. Midagi, mis oleks Jonah Callagheri sealsamas lõhki rebinud, kuid kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud.
Järgnevale koolipäevale vilistades krabas Jackson oma koti ning tormas kahte astet korraga võttes trepist alla Kirale järele. Asi kiskus liiga huvitavaks, et sellest kõrvale jääda.

MULLE MEELDIB. Kuigi J on imelik. XD
Kira on megavinge ja Naruto sissetoomine ka. ^^

Naruto on mu kõigekõigekõige lemmikum anime. Naruto forever!

Jackson...jah, ta on tõepoolest imelik xD Aga ta peabki olema. Ütleme nii, et ta ei ole sugugi nii tavaline, nagu alguses tundub...aga ma ei viitsi rohkem midagi paljastada
**

3.2

Kira turtsatas vihaselt. No see veel puudus. Tal oli õnnestunud ilma suuremate probleemideta Stonybrookist välja pääseda ning nüüd oli üks idioot võtnud pähe talle järele joosta? Ta kuulis tema sammude kaja enda selja taga ja polnud just raske ära arvata, kellega tegu oli. Stonybrookis oli ainult üks inimene, kes tema tegemiste vastu sellist huvi võis tunda ning endale järgnemisest tüdinud, jäi ta poolel teel bussipeatusesse seisma, nii et jälitaja, kes tema ootamatut manöövrit oodata ei olnud osanud, vastu teda põrkas ning oma koolikoti maha pillas.

„Kas sa ei peaks koolis olema?“ päris Kira, pöördus ning vaatas Jacksonile otsa. Justament, Jackson see oligi, nagu ta oli algusest peale aimanud. „Tundidest kõrvale hiilides võid sa millestki olulisest ilma jääda.“ „Näiteks millest?“ küsis Jackson ning korjas oma koti maast üles. „Mingitest nõmedatest faktoriaalidest või? Mul on nendest kama ja pealegi ei ole ju ka sina koolis.“ „Ma kardan, et meie olukorrad ei ole hetkel võrreldavad,“ oli Kira sunnitud vastama. „Ma lahkun paaril päeval nädalas alati varem koolist, et tööle minna. Ma töötan Lõunaristi misjonikeskuses. Õpetaja on sellest teadlik ning keegi ei saa mind tundidest kõrvale hiilimises süüdistada.“ „Sa...sa käid tööl?“ oli Jackson üllatunud. „Kes sind veel tööle võtaks? Sa käid mingi ma ei tea, kümnendas klassis?“ „Kaheteistkümnendas,“ vastas Kira ükskõikselt. „See on number, mis jääb kümne ja kolmeteistkümne vahele.“ Jackson neelatas. „Tähendab, sa käid lõpuklassis...aga no kuule, see ei ole võimalik! Ma mõtlen, isegi mina ei ole oma haridusega veel nii kaugele jõudnud!““ „Paljud asjad, mis vahel ebatõenäolised näivad, on reaalsemad kui alguses tundub,“ vastas Kira kummalise lõplikkusega ning ei mõistnud tegelikult üldse, miks ei oleks ta võinud olla vanemas klassis kui Jackson.

Nurga tagant keeras välja buss ja veeres aeglaselt peatusesse. See oli number 53, punast värvi ja logu välimusega ning lõhnas räigelt bensiini järele. Kira tundis selle lämmatavat lehka juba kaugelt, kuid otsustas seda ignoreerida. Lõppude lõpuks sõitis ta sama bussiga iga päev ning ei olnud mingit põhjust pirtsutama hakata. „Ma siis lähen,“ ütles ta, kui buss tema ees seisma jäi ja selle uksed avanesid. „Näeme kunagi hiljem.“ Palju hiljem, oleks ta öelda tahtnud, kuid enne, kui ta juhust jõudis kasutada, oli Jackson koos temaga bussi astunud. „Ma tulen sinuga kaasa,“ pakkus ta. „Mul pole nii või naa midagi targemat teha...kas tohib?“ Kira võis vaid ohata. „See, mida sa tohid või ei tohi, ei puutu minusse. Tule pealegi kaasa, kui soovid, ent palun olen mõnda aega tasa. Ma pean paari asja üle järele mõtlema ning sinu katkematu mulin ei aita mu mõttetegevusele just eriti hästi kaasa.“ „Mõtlema?“ küsis Jackson. „Las ma arvan...sa mõtled selle üle, mis koolis juhtus. Tegelikult arvan ma, et sul on selle kohta palju seletada. Mida kuradit sa seal üldse enda arvates...?“ Tema nina alt lendas mööda paks ja raske Piibel ning kukkus vastu bussipõrandat, nii et selle kaaned küljest lahti tulid. Kira reageeris välkkiirelt, korjas kannatada saanud raamatu üles ning otsis pilguga selle omanikku, kelle ta kerge vaevaga tuvastada suutis ning kes kummalisel kombel ka kuidagi tuttav välja nägi.

„Miles,“ hüüdis ta poisile, kes bussi teises otsas seisis ja tema poole vaatas. „Kuidas läheb?“ „Ilmselt mitte eriti hästi,“ vastas Milesiks kutsutu. „Ma olen hetkel pisikeses kitsikuses.“ „Mitte just eriti pisikeses,“ nentis Milesist tunduvalt pikem ja vanem meesterahvas, kes tema mõlemat kätt oma raudses haardes hoidis ning arvatavasti Piibli viskamise taga oli. „Ma pistan su kiriku sulle perse ja tapan su ära!“ Jacksoni küsivale pilgule vilistades marssis Kira mehe juurde. „Kas ma tohin küsida, millega mu noor sõber teid pahandas?“ päris ta viisakalt. Milesi nooreks nimetamine oli ehk pisut kohatu, sest viimane nägi välja umbes sama vana kui Kira, kuid mees ei pööranud sellele õnneks erilist tähelepanu. „Ah et millega? Ta ajas mind närvi!“ Mees väljendas oma ärritust bussipõrandale sülitamisega. „Astus mulle ligi ja hakkas rääkima tuhandeaastasest rahuriigist ja lunastusest! See siin on Ameerika, mitte mingi kolgas, kus juudi hookuspookus kõigile peale läheb!“ „Kuidas sa julged!“ protesteeris Miles. „Kuidas sa...“ „Miles,“ ütles Kira ning tema toon oli käskiv. „Ma olen sulle palju kordi öelnud, et sa ei saa usku kellelegi peale sundida. Need, kes usku ja lunastust väärivad, leiavad selle ise ning teised ei leia seda kunagi. Bussis jutlustamine on küll tänuväärne katse, kuid ma kardan, et sa ei saavuta midagi. Neid, kes on kurdid, ei saa kuidagi panna Jumala häält kuulma, isegi kui see neile kõrva karjub.“

Mees, kes Miles’i kinni oli hoidnud, otsustas ta lahti lasta. Küllap soovis ta tema ja Kira vestlusest võimalikult kaugele pääseda. Ta trügis nende vahelt läbi, andes sealjuures Jacksonile sugugi mitte nii sõbraliku müksu, ning marssis bussininasse, jäädes seisma bussijuhi kõrvale.
„Sa usud...Jumalasse?“ oli Jackson üllatunud. Olgu, Kira võis pisut imelik olla – või mis võis, ta ju oligi – kuid ta ei näinud sugugi usuhullu moodi välja. Kuid ta oli just paar minutit tagasi öelnud, et töötab mingis Lõunasöögi misjonikeskuses...kes teab, äkki oligi ta mingi jeesusefiil.
„Kas see pole mitte liiga äärmuslik?“ päris Jackson, suutmata kuidagi leppida, et keegi 21.sajandil veel üldse Jumalat kummardas, eriti arvestades seda, et inimesed olid ammu vaimupimedusest välja tulnud ning uskusid nii relatiivsusteooriat kui ka mustade aukude olemasolu. Muidugi oli olemas ka palju seletamatuid asju, kuid vaevalt, et need Jumala kätetöö olid. „Äärmuslik?“ Kira noogutas kerge halvakspanuga. „Jah, sul on õigus, Jumalasse uskumine on tõepoolest äärmuslik. Sellepärast ma ei usugi. Ma tean, et Jumal on olemas.“

Ta ignoreeris Jacksoni pahviks löödud näoilmet ning naeratas Miles’ile. „Mul on hea meel sind näha. Sellest on juba nädalaid, kui me viimati kohtusime. Kas sa ei tahaks täna keskusest läbi astuda?“ Miles raputas kahetsevalt pead. „Kahjuks mitte. Mul on selleks praegu liiga vähe aega. Ma pean koju minema, tuba koristama ning vanaisa arsti juurde viima. Ta jalad ei ole pärast autoõnnetust enam endised...“ Kira noogutas mõistvalt. „Sellisel juhul oletan ma, et me näeme millalgi järgmisel nädalal.“ „Ka mina loodan seda,“ vastas Miles ning kohendas oma kaela ümber olevat halli villast salli. Ta oli erakordselt lihtsalt riietatud, kandes salliga sobivaid halle pükse, valget pikkade varrukatega särki ning tumesinist ruudulist vesti. Nii külma ilma jaoks nagu täna oli see komplekt kahtlemata liiga õhuke, kuid vähemalt esialgu ei ilmutanud Miles, kes iganes ta siis ka ei olnud, mingitki märki lõdisemisest. Jackson ei pidanud just eriline geenius olema, et poissi alamklassi hulka liigitada, vähemalt raha mõistes, sest tema arvates nägi Miles välja nii, nagu ei oleks tal krabisevat kohe üldse. Jackson mõtles üsna ükskõikselt, kellena ta tulevikus tööle hakkab, kuid heitis selle mõttetu küsimuse kiiresti kõrvale.

„Ma arvan, et see on sinu oma.“ Kira ulatas muljuda saanud Piibli Miles’ile, kes selle vastu võttis ning kotti pistis. „Tänan. Ega sellest enam eriti palju järel ei ole, aga...“ Buss peatus, selle uksed avanesid ning Miles kiirustas välja, olles eelnevalt nii Kirale kui ka Jacksonile õlale patsutanud. „Oli rõõm näha!“ hüüdis ta ning lehvitas bussile järele, kui see paigalt võttis ning minema sõitis.
„Kes see oli?“ päris Jackson kerge põlgusega. „Miles Curtis,“ vastas Kira, „mu vana tuttav. Me käisime aastaid tagasi koos pühapäevakoolis. Ta ei ole halb poiss, ainult pisut liiga äkiline ning ta oskab üsna hästi jamadesse sattuda. Tal on üsna värvikas perekond. Tema mõlemad vanemad ja ka vanavanemad on katoliiklased, Miles’i vanem õde abiellus aga sunniidi muhamedlasega ning Miles ise kuulub Jehoova Tunnistajate ridadesse. Sellega seoses peaksin ma sind hoiatama, et enamusel noortest, keda sa täna misjonikeskuses kohtad, on usuga väga tugev suhe ning neile ei meeldiks sugugi, kui sa nende elu mõtet naeruvääristad.“ Ta osutas bussi eesotsas seisvale mehele, kes tajudes, et teda vaadatakse, Kirale ühe heitunud pilgu kinkis. „Kui sa kavatsed tema kombel käituda, on kõige parem, kui sa end sellest kohast kaugemale hoidad.“ Lootusetu üritus – ta teadis väga hästi, et Jackson ei kavatsenud lihtsalt niisama koju minna. Kui haiglasel uudishimulikkusel oleks nimi olnud, oleks see nimi kahtlemata olnud Jackson Roberts.

„Jaa jaa jaa, mida iganes,“ sõnas Jackson ning tegi pokkerinägu. „Ma käitun nii hästi, et isegi inglid tunnevad sellest rõõmu.“ Kira heitis talle hoiatava pilgu, kuid ei suutnud heatujulise Jacksoniga vaielda. Ta potsatas vabale toolile istuma ning oli sunnitud tõdema, et mõnda inimest lihtsalt ei saanud õpetada, olgu selleks siis Miles või Jackson. Tundus lausa uskumatu, et pärast seda, kui ta mitu korda kere peale oli saanud ja ühe korra murtud ninaluuga oli lõpetanud, kuulutas Miles ikka veel avalikult jumalasõna. Tuhandeaastane rahuriik ja lunastus...Kiraga olid Jumalal hoopis teised plaanid ning need ei sisaldanud kumbagi sõna, mida Miles nii väga armastas. Neisse mahtus vaid sõna „karistus.“
Vähemalt oli Milesi ilmumine Jacksoni tähelepanu kõrvale juhtinud ja ta polnud rohkem uurinud, mida Kira õieti tema koolis korda oli saatnud. Ja tore oli, sest Kira ei oleks talle kohe kuidagi seletada osanud, kuidas ta Jonah Callagheri vastu lage oli suutnud virutada. Ja üleüldse, mida ta koos Jacksoniga tegi? Kui Kiral oleks tol hetkel natuke rohkem kainet mõistust olnud, oleks ta ta arvatavasti koju saatnud, sest iga hetk võis juhtuda midagi, mis taas kummalise käitumise rakendamist nõudis ning Kira teadis, et peagi pole enam võimalik vastamisest kõrvale hiilida. Jackson oli juba nende kohtumise ajal liiga palju näinud ja ta kahtlused kasvasid kindlasti kiiresti...
Kaine mõistuse jaoks Kiral aga enam jõudu ei olnud. Ta oli liiga väsinud, väsinud absoluutselt kõigest. Elust ja inimestest, kõigest, mis teda ümbritses. Ta ohkas sügavalt ning mattis oma näo kätesse, et veidigi lõdvestuda. See meetod oli seni tema rahustamiseks üsna hästi mõjunud.

Bussi ukse juurest piidlesid teda kaks uudishimulikku punast silma, kuid veel enne, kui Kira tema pilku tajus ning pead jõudis pöörata, oli kogu juba haihtunud kui tina tuhka, jättes endast maha vaid liiga vänge odekolonni hõngu.
Milline erakordselt ilus päev...mitte.

HEEEEEEEEEEEEEAAAAAAA, taaskord. J ei meeldi mulle endiselt. Ta on nagu niiiii erakordselt vihaleajav.
Kira on kihvt. Ja üleüldse on hästi kirjutatud. PÕNEV ka. Ma tahan täiega edasi.

Õeh, ma lihtsalt armastan seda. Ma ei oskagi midagi muud öelda, see on lihtsalt nii... suurepärane, perfektne. Armastan su kirjutamisstiili. Oeh.

Uut!=)

Aitäh kõigile

J ajab mõnes mõttes vahel ka mind ennast vihale. Ilmselt on asi selles, et ta käitub vahepeal nii, nagu mina halvas tujus olles käituda tahaksin

Kolmandas lõigus on kellaajad kuidagi väga imelikult välja kukkunud ja kindlasti on kuskil veel midagi kahtlast
**

4.1

„Kus sa enda arvates hulkusid?“ hüüatas Lauren Roberts niipea, kui Jackson uksest sisse astus ning tormas jooksujalu tema poole, et...kes teab, milleks? Et teda tukast sugeda? Jackson vaatas tedas põlglikult. Lauren polnud isegi mitte ta ema, kõigest ta isa kolmas naine...viimase kuue aasta jooksul. Hetkel oli Jason Roberts abielus juba seitsmendat korda ning Jackson ei teadnud, kui kaua see abielu kestab. Siiski oli pilt mõnes mõttes lootustandvam kui varasematel juhtudel. Miks muidu olid Lauren ja Jason Jacksonile väikese õe muretsenud?

„Ma veetsin aega ühe sõbraga,“ vastas Jackson napisõnaliselt, viskas koti maha ning asus oma kingapaelu lahti harutama. Lauren kortsutas kulmu. „Mõne uuega?“ „Mis see sinu asi on?“ küsis Jackson. „Ma veedan aega kellega tahan.“ „Mitte kella üheteistkümneni õhtul! Me ju leppisime kokku, et...“ „Kas kell on tõesti nii palju?“ küsis Jackson üllatunult. „Kuidas küll aeg lendab!“ „Ära ironiseeri,“ vihastas Lauren ning marssis elutuppa, kus ta enne Jacksoni saabumist ajakirja lugenud oli. „Ja ma küsisin seda uue sõbra asja ainult selle pärast, et Tracy helistas mulle vähemalt sada korda ja küsis, kus sa oled!“ Jackson võttis taskust oma telefoni ning oli sunnitud tunnistama, et Lauren ei valetanud: tal oli seitseteist vastamata kõnet. Seitseteist! Miks oleks Tracy pidanud...
Aga muidugi, nüüd talle meenus. Ta oli ju hommikul Tracyga kokku leppinud, et nad lähevad kambaga kinno. Luke ja Brandon olid tahtnud mingit uut õudukat näha ning Tracy vastikult itsitavad sõbrantsid Carolyn ja Debs ei saanud neist kuidagi maha jääda – milleks kõigeks nad küll valmis olid, et oma spordipoisse mitte silmist lasta! Jacksonile õudukad eriti ei meeldinud, nagu ka Carolynile ja Debsile, kuid Tracy mangumise peale oli ta nõustunud kaasa minema.

Tracy, alati nii tüütu ja nii täiuslik. Pooled poisid klassis olid temasse armunud, ülejäänutel oli kahjuks liiga palju tegemist, et üldse tüdrukutele mõeldes oma aega raisata. Tracy oleks võinud saada ükskõik kelle, kuid miskipärast oli just Jackson see, keda ta tahtis. Ainult loll ei oleks sellest aru saanud. Ilmselt lootis ta, et nende kinoskäik vastu kõiki füüsikaseadusi romantiliseks kisub. Polnud hea olla vallaline, kui mõlemad sinu parimad sõbrannad juba hõivatud olid. Carolyn käis Brandoniga ja Debs Luke’iga ning tõenäoliselt oli Tracy lootnud, et saab end kinos Jacksoni kõrvale pressida ning ta käest kinni hoida. Ahistamine pimedas kinosaalis, kui oivaline väljavaade ning kõik ainult selle pärast, et ta oli paar aastat tagasi Tracy välja kutsunud – ainult selleks, et tüdruk talle näkku naeraks. Tol ajal oli Tracy Chris Engeliga käinud, kuigi Jackson seda muidugi teadnud ei olnud, ning oli üsna loomulik, et ta Jacksonile ära ütles. Sellega olekski võinud asi lõppeda, kuid näis, et Tracy oli oma tegu kahetsema hakanud ning otsustanud Jacksoni iga hinna eest endale saada.
Nad olid lubanud kohtuda...mis kell see nüüd oligi? Tunnid olid lõppenud kell 4, samas kui Jackson oli koolist juba ammu enne seda lahkunud. Esimese vastamata kõne kellaaeg oli 18:13, mis tähendas seda, et arvatavasti olid nad lubanud kohtuda kell 6. Oli kuidas oli, Jackson oli selle maha maganud. Teised olid ta peale kindlasti vihased, kuid vahet polnud, nagunii ei olnud mõte kinnominekust teda eriliselt tõmmanud. Mingi Final Destination teda ei erutanud, olgu see siis 3D või 30D.

Lauren vaatas talle üle Seventeen Magazine’i küsivalt otsa. Jah, kuigi ta oli kakskümmend viis, luges ta ikka veel sellist kirjandust. Küllap püüdis ta end noorena hoida, kuid Jacksoni arvates oli ta juba niigi noor, vähemalt tema isaga võrreldes. Laureni ja Jasoni vanusevahe oli 20 aastat ning peagi pidi Jason tähistama oma neljakümne viiendat sünnipäeva.
„Oh mind küll,“ pomises Jackson ja istus Laureni kõrvale diivanile. „Ma pidin Tracy ja teistega kokku saama, aga unustasin...“ Lauren itsitas tütarlapselikult ning pani ajakirja käest. „Las ma arvan, midagi tuli ette.“ Jackson noogutas. „Kas kohtasid mõnda uut tüdrukut?“ „Jäta, palun!“ Jackson turtsatas ebaviisakalt. Mõnes mõttes oli Lauren ikka veel täielik pubekas ning ta oli alati armastanud Jacksonit torkida. „Ma juhtusin lihtsalt ühe sõbraga kokku, eks?“ „Pigem oli see sõbranna.“ Lauren muigas. „Ei,“ krigistas Jackson hambaid, „sõber.“ Olgu, ta ei teadnud, kas saab Kirat oma sõbraks pidada, kuid kuidagi pidi ta teda ju nimetama.

„Oletame, et ma usun sind,“ muigas Lauren uuesti. „Räägi mulle, mida te siis ette võtsite.“ „Noh, geebekat ja vesipiipu me igatahes ei pannud,“ vastas Jackson. „Tegelikult...ega me eriti midagi tarka ei teinudki. Me käisime Lõunaristi misjonikeskuses.“ Lauren pidi peaaegu naerma purskama. „Nagu ma seda usuks!“ irvitas ta. „Sina ja misjonikeskuses? Enne usun ma pigem, et käisid koos Jõuluvanaga söekaevanduses!“ Jackson tegi grimassi. „Hästi, kui sa mind kuulata ei taha, siis ma ei räägi.“ Lauren lõpetas paugupealt naermise. Ilmselgelt janunes ta kõige järele, mis Jacksonil öelda oli – lõppude lõpuks istus ta ju suurema osa oma päevast kodus ning kantseldas pisikest Anniet. Kuigi ta oli alguses kavatsenud tüdruku lapsehoidja kraesse lükata, ei olnud Jason seda lubanud ning nii oli Laurenist saanud poole kohaga koduperenaine. Poole kohaga selle pärast, et ta ei osanud ei keeta ega küpsetada ning Jackson oli üsna veendunud, et ta ei oska isegi tolmuimejat sisse lülitada.
Polnud raske taibata, et Jacksoni jutt oli Laureni jaoks ülimalt igav, kuid ta rääkis selle algusest lõpuni ära. Ta ei teadnud, miks, kuid ta tahtis seda teha. Misjonikeskuse külastus oli, lõppude lõpuks, mõnes mõttes üsna igav olnud...kuid see oli ta elus siiski esmakordne ning terve sealviibitud aja oli ta tundnud, et on sattunud paralleeluniversumisse.

Lõunaristi misjonikeskus asus üsna vaeses rajoonis ning nägi välja samavõrd vilets kuid seda ümbritsevad hooned. See ei olnud koht, kuhu Jackson vabatahtlikult sisse oleks astunud, kuid samas ei saanud ta eitada, et selles kohas oli midagi ligimeelitavat. See oli nagu mingi rahupaik või midagi sellist. Kiriku moodi see Jacksoni arvates ei olnud, kirikud tekitasid temas alati ebameeldiva tunde. Piisas vaid paljast mõttest, et põranda all kõdunevad sajanditevanused laibad, ja...
Kohe näha, et õudukad talle ei passinud, kui juba kirikud temas kõhedust tekitasid.
Vestlusring oli toimunud väikeses hallitoonilises ruumis, kus ei olnud peale laua ja vana põrandalambi ainsatki mööblieset – toole asendasid padjad ja need olid üsna tolmused. Rahvas, keda Kira ootas, kaheksa inimest, olid kogunenud kohale punktipealt kell 2 ja keegi neist ei olnud minutitki hiljaks jäänud. Kristlaste täpsus, ja veel milline! Mis puutus ajalistesse piiridesse, siis oli Jacksonil raskusi õigeks ajaks kooli jõudmisegagi. Ta tundis end nii täpsete inimeste hulgas nagu võõrkeha ja ega nemadki temasse ilmselt paremini ei suhtnud ning vaatasid teda nii, nagu oleks tal kolm kätt. Lugu polnud muidugi kätes, vaid suure tõenäosusega tema koolivormis: arvatavasti piisas juba Stonybrooki koolivormi kandmisest, et nende vahele kuristikku kaevata. Kuigi keegi Jacksonile midagi halba ei olnud öelnud, tajus ta selgesti, kes ta nende jaoks on. Persona non grata.

Ta oli oodanud ühispalvet või mingit kummalist rituaali, kuid midagi sellist ei tulnud. Kira lihtsalt palus kõigil kohale tulnud noortel rääkida ja nad rääkisidki; kõik peale Jacksoni. Temal polnud midagi öelda ja ta lihtsalt kuulas, kuidas kõik kaheksa inimest üksteise järel sõna võtsid. Keegi oli sõltuvuses mingist ainest, mille nime Jackson välja hääldada ei suutnud, kellelgi oli krooniline põlvekedrapaistetus ja kellegi vanemad valmistusid lahutama. Selliseid asju juhtus iga päev ja Jackson oli selliseid lookesi varemgi kuulnud. Enamasti olid kõik viletsad teledraamad, mida ta vahel õhtuti koos Laureniga vaatas, selliseid pisaraid tekitavaid lugusid täis topitud ning ühegi inimese lugu ei suutnud teda eriti liigutada. Või siiski. Ausalt öeldes tekkis tal kiiresti kaltsu tunne. Mis oli üks hullumeelne austajanna võrreldes enesemüümisega? Vähemalt üks tüdrukutest oli öelnud, et peab ennast müüma, et oma isa vähioperatsiooni eest maksta...kuid võib-olla oli Jackson valesti kuulnud ning tüdruk oli sunnitud maha ärima hoopis oma perekonna lauahõbeda.

Kira kuulas neid ning andis aegajalt näpunäiteid, kuidas nad enda elu paremaks saaksid muuta ning Jackson ei suutnud sellest aru saada. Miks pidi Kira end vabatahtlikult teiste inimeste probleemidesse mässima, kui ta oleks võinud väga hästi neist eemale hoida? See oleks olnud mugav. Samas, ilmselt ei olnud Kira eriti mugav inimene. Võib-olla suutis ta enda kuulajate päeva paremaks muuta, võib-olla mitte, kuid üks oli kindel: nad kõik usaldasid teda. Piisas vaid paarist pilgust, et taibata, et nad neelasid iga Kira sõna, nagu oleks ta mingi...Jesus Christ the Third.
Kira, keda Jackson hommikul Jonah Callagheri loputamas näinud ning Kira, kes nüüd vaestele kurnatud noortele lootust jagas, olid teineteisega kummalises vastuolus. Tundus peaaegu, nagu oleks Kira sees olnud kaks erinevat isikut. Jackson oli selle mõtte kiiresti peast pühkinud, sest isiksusehäired olid tema jaoks alati liiga keerulised tundunud, kuid tundus, et Kira juures oli kõik keeruline. Tema tugevus, mida Jackson kuidagi seletada ei suutnud ning mõju, mis tal inimeste ümber oli...kes teab, äkki oli Kira Yukari ikkagi varjunimi, nagu Jackson oletanud oli, ning Kira ise mitte tavaline õpilane, vaid hoopiski kuulsa yakuza-perekonna pärija, kellele allus terve samuraide ja kamikazede armee. Siiski, kui naeruväärne mõte.

Kaks tundi ning kõigi jutt sai otsa...ja tõepoolest, kui kaua võisidki inimesed oma probleemidest jahuda ja teiste omi kuulata? See oleks olnud nagu mingi grupiteraapiasessioon, ainult mitte mingi seksisõltlaste oma. Nende teraapia nägi kindlasti teistsugune välja.
Pärast vestlusringi läbisaamist oli Jackson lahkelt pakkunud, et võib Kira koju saata. Ta pooleldi lootis, et Kira keeldub ja pageb hoopiski kohtumisele oma yakuza käealustega, kuid Kira oli nõustunud, kuigi suhteliselt ükskõikselt ning ta ei pööranud Jacksonile mingit tähelepanu, lastes poisil lihtsalt endaga kaasa tolkneda. Ta kõndis ebatavaliselt kiiresti, ehk liigagi, nii et Jackson pidi tema kannul püsimiseks peaaegu jooksma. Kuidas võis üks inimene nii kiiresti kõndida? Jackson oli ennegi kiirkõndijaid näinud, kuid mitte ükski neist ei kõndinud nii kiiresti, nagu Kira seda tegi...
Ühel tänavanurgal oli Kira seisma jäänud ja osutanud kahekorruselise puumaja poole. „Seal ma elangi,“ ütles ta kuivalt. „Ma kutsuksin su ehk sisse, aga isa Lazarus ei armasta külalisi, eriti veel sellisel kellaajal.“ Pool viis. Mis kellaajal viga oli? Jackson ei olnud siiski vaidlema hakanud. Talle tundus, nagu jälgiks keegi teda aknast ning see ei meeldinud talle mitte üks põrm. Ta oli tulema tulnud, ja siis...oli ta ära eksinud. Ja natuke jalutanud. Ja pärast seda uuesti ära eksinud.

Lauren naeris peaaegu hüsteeriliselt, kui Jackson talle oma eksirännakuid kirjeldas. Oli tore teada, et oli vähemalt midagigi, mis teda lõbustas. „Sina ja su orienteerumisoskus,“ kihistas ta. „Vaata ette, et sa kodus ära ei eksi, vastasel juhul peame me otsingurühma välja saatma.“ Jackson krigistas taas hambaid. „Väga naljakas. Kas Annie magab juba?“ vahetas ta teemat. „Aga muidugi,“ vastas Lauren. „Kell on ju juba palju.“ Jackson tõusis diivanilt, viskas koti õlale ning sõnas: „Ma lähen siis ka magama.“ Magama ta siiski ei läinud, ta vahetas kõigest oma toas riided, seadis end mugavalt tugitooli sisse ning hakkas mangat lugema. Isa oli ähvardanud ta taskusrahast ilma jätta, kui ta veel ühe manga ostab, kuna ta ei mõistnud sugugi, milleks selliseid „monkey’sid“ kellelegi vaja oli, kuid Jackson ei pidanud tema arvamusest just suuremat. Death Note oli liiga hea, et oma isa paha tuju peale mõelda. „Trash goes to trash bin, criminals go to Kira-sama,“ luges Jackson ja mõtles, kas ka Kiral, keda tema tundis, võis midagi varjata olla.

Oeh, ma lihtsalt ei saanud seda lühikest juppi üksi jätta. Selles osas saab natuke kaldkirja kohta selgust

Ja veel...kommentaare ja kriitikat tahaks ka. Palun *makes puppy eyes*
**

4.2

„Kes see oli?“ küsis isa Lazarus ja tema silmades oli kahtlustav pilk.
Kira ohkas. Just nii, nagu ta arvanud oli: mees oli aknal kõõlunud ja oodanud, millal ta koju tuleb. „Lihtsalt üks tuttav,“ vastas ta elutult, mille peale isa Lazarus kulmu kortsutas. Vastik vanamees. Vastik vastik vastik...
„Vaata temaga ette,“ torises ta. „Inimesed oskavad alati ebameeldivalt üllatada, kui neid endale liiga lähedale lasta.“ Kira noogutas – ta teadis, mida isa Lazarus mõtles, kuigi oli sunnitud tõdema, et sugugi mitte Jackson ei olnud see, keda ta kõige vähem endale lähedale soovis lasta, hoolimata sellest, et Jackson talle enamjaolt ainult tüli tegi. See, keda ta endast eemale soovis hoida, oli hoopis isa Lazarus, seesama isa Lazarus, kes teda kümme aastat kasvatanud oli ning kes näis arvavat, et tal on selle pärast Kira peale mingi õigus. Mehe mõtted said Kirale iga päevaga üha selgemaks.

Ta judistas end tahtmatult. „Sa ei pea minu pärast muretsema,“ lausus ta nii rahulikult, kui suutis. „Ma oskan suurepäraselt häid inimesi halbadest eristada ning olen alati ettevaatlik.“ Isa Lazaruse huuled vabisesid ning tundus, et ta kavatseb midagi öelda – või siis midagi teha – kuid Kira lõikas ta jutule vahele niipea, kui ta suu avas. „Ma olen pisut väsinud,“ sõnas ta ning mehele selja pööranud, suundus ta oma toa poole. „Ma arvan, et tukastan veidi.“
Niipea, kui ta tuppa oli jõudnud, lukustas ta ukse, tõmbas kardinad ette ning vajus voodile, vaevumata peale kingade midagi seljast kiskuma. Ta vajas puhkust, kasvõi paar minutit ning pimendatud toas hiilis uni talle üpris kiiresti ligi.
Tal ei olnud aimugi, kui kaua ta tukkunud oli, kuid tuttavliku kohalolu tajumine raputas ta kiiresti ärkvele.

„Ma ootasin sind,“ lausus ta ning tõusis istukile, surudes teki tihedalt enda vastu. Tal oli ootamatult külm hakanud. Järgmisel hetkel kõneles kellegi jahe, madal hääl. „Sa oled rahutu. Kas midagi on lahti?“ „Sa tead väga hästi, mis lahti on!“ Kira tasandas pisut häält. Isa Lazarus ei tohtinud teda kuulda, see oleks võinud halvasti lõppeda. „Kas asi on selles, mida nad ajalehes kirjutasid?“ päris hääl edasi. Kira noogutas. „Loomulikult, milles siis veel?“ Ta haaras kätega oma peast kinni. „Ma ei suuda uskuda, et nad lasevad tal minna! Kakskümmend aastat...ma arvestasin kahekümne aastaga, kuid nüüd pean ainult kümnega leppima! Mul on liiga vähe aega, et oma plaane ümber teha!“ „Sa ei tea seda veel,“ vaidles hääl vastu. „Nad kirjutasid kõigest, et ta taotleb enda vabastamist, põhjendades seda aastatepikkuse hea käitumisega. Kui veab, ei lase keegi tal minna, käitub ta siis hästi või mitte.“ „Sa ei tunne neid inimesi,“ lausus Kira ning ta hääl kõlas selles pimeduses erakordselt nõrgalt. „Nende õiglustunne on rikutud! Nad laseksid ka vampiiri vabadusse, kui too kinnitaks, et on taimetoitlaseks hakanud!“ Kõlas ohe. „Sul on õigus,“ tunnistas hääl. „Inimeste õiglustunne on rikutud ja mida sajand edasi, seda ükskõiksemaks nad muutuvad. Peagi on kõik tapjad nende jaoks kangelased ning nad kummardavad neid.“ „Mina ei kavatse TEDA kummardada,“ sisistas Kira. „Kui ta vabastada otsustatakse, jõustub otsus kahe kuu jooksul, mis tähendab, et mul on vaid kaks kuud aega, et panna paika plaan, kuidas temani jõuda.“

„Ma aitan sind,“ kostis hääl. „Sa ju tead, et ma olen alati sinuga, mida sa ka teha ei kavatseks.“ Kira raputas pead. „Ei,“ lausus ta. „See on midagi, mida ma üksi pean tegema.“ Ta vedas oma suule kerge naeratuse. „Ma olen kümme aastat vaid ühe eesmärgi nimel elanud ning kui ma kellelgi teisel enda eest töö ära lasen teha, on see laenatud aeg maha visatud.“ Ta naeratus venis laiemaks. „Ma tapan ta,“ sosistas ta. „Ma tapan ta.“ Hääl ohkas ning ei lausunud pikka aega midagi. „Kellegi tapmine on midagi, mida saab teha vaid üks kord. Kui sa seda teed, siis tee seda hästi,“ lausus ta viimaks ning jäi siis vait, jättes Kira oma mõtetega üksi.

WHEEEEEEEEEEEEEE. Death Note!!!!!!!!!!!
Mulle üliväga meeldib. Ja selles osas J polnudki nii kohutav. xD Kira on lahe. Ja lõpp oli nii mysterious, et ma nagu megalt tahan juba edasi lugeda, et mis värk saama hakkab. Ja L on nagu imelik.... Aga samas ka lahe. xD
EDASI EDASI EDASI RUTTU! Midagi halba pole öelda!