Selle jutu idee pärineb Lovecrafti lühijutust "The Outsider." Soovitan kõigile - tema kirjeldused on suurepäraselt kõhedusttekitavad!
Seeravid on mütoloogilised olendid, kes kuuluvad kõrgemate inglite hulka. Neil on kuus tiiba, mida katavad silmad, ning vahel kujutatakse neid ka lihtsalt tiivaparvedena.
**
Seerav
Ma sündisin uuele elule pimedas ruumis, kuhu ei paistnud valgusekübetki, ja aeg eksisteeris minust väljaspool. Minu kitsas kambrikeses, kus oli vaevu ruumi roomamiseks, oli vaid pimedus. Ei mingit aega, ei mingit lootust. Kõik, mis mind hinges hoidis, oli ähmane mälestusekübe, mis pärines mu eelnevast elust. Kunagi olin ma olnud keegi, kellel oli vabadus. Praegu ei olnud ma midagi enamat kui vaid eneselegi tundmatu olend, surutud tillukese kambri põhjatututesse sügavustesse.
Minu sünnist võis mööduda aastaid ja võis mööduda ka päevi, kuid ainus, mis mind ümbritses, oli rutiin. Teatud ajavahemike järel, mille pikkused alati mõõdetamatuna näisid, kõlas kõhedusttekitav kääksumine ning kellegi kuivetunud käsi lükkas mu ette kausi, milles ootas värske toit. Ma sõin ahnelt, rebides oma tillukeste hammastega toorest liha ning neelates januselt külma puuviljamahla, mis pärines äsja korjatud jahedatest, küpsetest puuviljadest. Kujutlesin alati puid, mis neid suurepäraseid vilju kandsid. Minu kujutelmades kasvasid nad alati suures aias, lehed rohetamas ning oksad viljade raskuse all lookas. Ma ei olnud iialgi üheski aias viibinud, kuid inimene minu sees mäletas. Kunagi olin ma olnud inimene, kes kõndis paljajalu kevadiselt soojal murul ja suples vahuses merevees. Nüüd oli mulle jäänud vaid pimedus.
Võis minna aega, kuid ei tea, kui kaua - ajamõiste rauges. Käsi, mis ilmus ja mulle toitu andis, kadus ühel hetkel. Nälg, mis kestis minutist minutisse, tunnist tundi, haaras mu endasse, kuid ometi ma ei surnud: mu elutahe ja vabaduseiha oli selleks liiga tugev. Minu surres oleks surnud ka lootus vabadusele.
Ma ootasin, ootasin ja ootasin, ootasin vaid, et keegi võtaks mu tabad ja päästaks mu vabaks. Näljatunnet eirates kraapisin oma pikkade küüntega seinu, mis mind vangis hoidsid, ning hakkasin mõne aja möödudes tundma värsket, külma õhku, mille lõhna vaid oma väga kaugetes mälestustes meenutada suutsin. Olin leidnud ühenduse enda ja välismaailma vahel. Teisel pool seina oli vabadus, mis mind enda poole tõmbas, nagu valguski, mis hapraid ööliblikaid järjekindlalt enda juurde kutsus.
Ma kraapisin, küünistasin ja rebisin hammastega, kuni mu vilets kambrike valgusega täitus. Ringutasin ja söötsin läbi teravate servadega augu välja, maandudes laugjal maapinnal.
Ma jooksin, lastes ööhäältel end juhtida, ning puud vihisesid minust mööda, muutudes kiiruse kasvades paljasteks valguslaikudeks. Taevas hõõguv väärikas täiskuu valgustas mu rada ning juhtis mind eemal ootava veesilma juurde, mis kumedalt vulises, lõhkudes mu ümber valitsevat habrast öist vaikust.
Ma peatusin, kummardusin allika kaldal ja jõin jäist vett, kuni terve mu keha oli täidetud jäise külmusega, ning mu ees seisval väreleval veepinnal hakkas aeglaselt moodustuma kurja moega kujutis. Ahmisin õhku ja püüdsin kõigest väest oma keha katta, kuid see oli juba kaetud.
Olendil, kes mulle vastu vaatas, oli inetu, pika nokaga nägu. Tema pea ja kael olid peaaegu karvutud ning tema kondist keha katsid sulised tiivad, millest kaks lõdvalt kõrval rippusid, samas kui ta neli ülejäänud endale katteks ümber oli tõmmanud, et enda inetust varjata.
Kummardusin veepinnale lähemale ning ka olend tundus mulle lähenevat. Pööritasin uudishimulikult silmi ning ta vastas mulle, näol võtmas maad üllatunud ilme. Ta sirutas välja ühe oma jäsemetest ning kergitas seda, kuni see oli mulle tavatult lähedal. Iga hetk pidin ma puudutama seda jõulist, teravate küüntega tiiba...
Kuid mu puudutus tabas vaid veepinda, pannes selle värelema ning tuues mulle kristalse selguse.
Ma ei karjunud, mu kurgust ei tulnud aisatki heli. Sõnatult, peaaegu hääletult pöörasin ma allikale selja ning põgenesin meeleheites. Tuul vihises korraga kaeblikult, nagu oleks keegi talle haiget teinud ning paisus raevukaks rajuks, ja taevast hakkas kallama kibedat vihma. Tuule käes kõikuva puu ladvast tõusis lendu valjult kraaksuv mustade ronkade parv, kes ajasid mind taga kuni mu peiduurkani, kuhu ma surmahirmus varjusin. Koht, mida ma vihata armastasin, oli korraga saanud mu ainsaks rahupaigaks.
Ma ei tea ikka veel, kes ma olen. Ma ei kuulu inimeste hulka ja loomadki käivad minust suure kaarega mööda, kuid ka pimeduseolendid väldivad mind, mis tähendab, et ma ei kuulu ka nende hulka. Ma olen keegi, kes ei kuulu ühtegi maailma ja kellel pole väärikat kohta üheski universumis.
Ma ootan surma ja väljun veel harva uberikust, kus ma kasvasin, ja kui, siis ainult öösiti. Mitte iialgi ei hulgu ma enam allika juures, mille pinna väreluses nägin ma pärast lõputut kannatust viimaks oma peegelpilti.
Pealkiri: Lühijutt: Seerav 
18/4/2009, 19:53
ehk väga hea (Y)