Lühijutt: Rest in peace

Jokela&Kauhajoe.
**


Mitte kunagi varem polnud ta tundnud sellist õudust.
See ei olnud hirm, see oli midagi kaugelt hullemat. Hirm oli ta maha jätnud juba siis, kui ta jooksis mööda koridori, põigeldes kõrvale oma selja tagant tuleva kuulirahe eest, taustaks tema kaasõpilaste, tema sõprade, tema kalliste inimeste karjed. Ainult üks soe käsi tema peos ning paar jalgu, mis tema kõrval, temaga ühes tempos jooksid, olid need, mis takistasid teda tol kriitilisel hetkel meelemõistust kaotamast.
Nüüd oli see kõik kadunud.
Sõnatult jõllitas poiss enda ees olevat vereloiku. Tüdruk, kes alles hetk tagasi oli hinganud, oli nüüd täiesti elutuna tema käte vahele vajunud, silmad suletud. Tema valge pluus, mis varjas saatuslikku haava, oli verest läbi imbunud ning ta oli kahtlemata surnud. Surnud, igaveseks läinud.
Oli nii palju asju, mida poiss tüdrukule öelda oli tahtnud, kuid polnud kunagi öelnud. Talle oli alati tundunud, et neil on ees veel terve elu, kuid nüüd oli nende jaoks määratud aeg ootamatult otsa lõppenud ning kõik, mida ta endas kandnud oli, oli jäänud ütlemata.
Sügaval sisimas oli ta tüdrukut alati armastanud, juba ajast, kui nad olid veel lapsed, kui nad olid üksteist usaldanud, kui nad olid kõiki saladusi teineteisega jaganud, jätmata midagi varju. Armastus, mida ta tema vastu lapsepõlves tundis, ei olnud kunagi kuhugi kadunud. Isegi siis, kui tüdruk ta südame julmalt purustas ja kellegi teise kasuks otsustas, ei muutnud see poisi tundeid. Tüdruk oli tema jaoks alati kõik olnud.
Ta lükkas tema tuhmblondid juuksed näo eest kõrvale ja vaatas veel korraks talle otsa. Juba oli surm oma maski ta näole asetanud. Tema põsed, mis alati õnnest õhetasid, olid oma värvi kaotanud. Tema silmad oli pärani lahti ja nende sära oli kustunud. Ta huuled, mis alles loetud tunnid tagasi olid olnud võluvalt roosad ja mille suudlemisest poiss terve elu unistanud oli, olid nüüd külmad ja kahvatud. Kivist Külaline oli need nii ahnelt endale võtnud.
Poiss ei öelnud sõnagi, kui ta tundis, kuidas külm relvatoru talle otsaette surutakse. Ta pööras silmi ja vaatas otsa tumedates riietes noorukile, kes tema ees seisis, näol jäine ilme.
Poiss ei teadnud ta nime, kuigi nooruk oli alati tema vaateväljas olnud. Ta nägi teda tihti kooli koridoris seismas, üksi ja kõigi poolt hüljatuna. Nad õppisid koos samas inglise keele rühmas, kuid ka samas klassiruumis viibides ei vahetanud nad kordagi ainsatki sõna.
Vaadates nooruki silmadesse, nägi poiss ehedat valu, kannatusi ja surmaiha.
Ta teadis, miks noormees seda kõike teinud oli, miks oli ta oma käed süütute inimeste verega määrinud. Ta oli alati üksi olnud, ta oli elanud üksi, ainult iseenda jaoks, ja polnud kedagi, kes oleks elanud tema jaoks. Surm oli midagi, milles ta ei soovinud üksi olla. Ta kavatses kellegi endaga kaasa viia. Saatuse tahtel oli neid elusid, mida ta võttis, rohkem kui neid, millele tal õigus oli.
Poiss pigistas ettevaatlikult tüdruku jahtunud kätt ning vaatas noormehele otsa, suutmata pead kõrvale pöörata. Tema ees seisis keegi, kes oli julmalt mõrvanud tema sõbrad ning ainsa inimese, keda ta iial armastanud oli. Ka ta ise tundis end surnud olevat, kuigi ta süda lõi veel, pumbates verd läbi ta keha.
„Sa oled koletis,“ sosistas ta elutul toonil. „Sa oled koletis!“ Ta vabastas oma vasaku käe tüdruku piha ümbert, asetas tema õrna surnukeha ettevaatlikult vastu seina ning tõusis seejärel täies pikkuses püsti, vaadates mõrvarile otsa.
„Ta ei teinud sulle kunagi midagi halba,“ sosistas poiss ja tundis, kuidas soolased pisarad ta nägu niisutavad.
„Ta jäi mulle ette,“ lausus noormees külma rahuga. „Ma sihtisin sind, kuid tabasin teda. Üks elu teise eest tundub olevat õiglane vahetuskaup.“
„Siis tapa mind,“ lausus poiss, vaevumata oma pisaraid, mis temast kohati nõrga mulje jätsid, tagasi hoidma. „Siis tapa mind,“ ütles ta tõsiselt. „Mida sa veel ootad? Nüüd, kui sa võtsid tema elu, pole mul mingit põhjust siia maailma kauemaks jääda. Sul on võimalus kordki midagi head teha. Tapa mind ja ära lase mul kauem kannatada.“
„Sul veab,“ lausus noormees, olles oma relvale kiire pilgu heitnud. „Mul on kuul ka sinu jaoks...“
Sõnad lämbusid tema kurgus. Kõlas mitu lasku, kui kaks relvastatud politseinikku ruumi tormasid. Noormees oli surnud veel enne, kui ta põrandale vajus. Relv pudenes tema sõrmede vahelt ning kukkus maha. Temast välja valguv veri voolas põrandale, segunedes tüdruku verega ning määrides kogu laudpinna erepunaseks.
„Me saime ta kätte,“ pomises üks politseinikest mikrofoni.
Relv, mille tulistaja pillas, oli poisi jalge ette kukkunud. Ta kummardus ja korjas selle üles, silitades ettevaatlikult selle külma pinda, nagu oleks tegemist armsa lemmiklooma krussis karvaga.
Seejäres surus ta toru oma meelekohale.
Päev, mis tema jaoks lõppemas oli, pidi olema täiesti tavaline päev, kuid kõik oli läinud teisiti kui plaanitud. Kõigest tunni jooksul oli poiss kaotanud kõik, mida ta kunagi kalliks oli pidanud. Ta heitis tüdrukule, kelle murtud keha seina najale naaldus, viimase pilgu ning talletas selle igaveseks endale mällu. See oli ainus, mille ta endaga igavikku kaasa sai võtta.
„Hei, mida sa...“ ahhetas üks politseinikest ehmunult.
Ja poiss vajutas päästikule.

Mm , äge lühijutt, kui see üldse lühijutt on . x)

Ühel ajal nii jube ja nii hea... Super!

Liina võttis mult sõnad suust
Lugesin seda juttu ja samal ajal kerkisid mu silme ette pildid, nagu film või mis iganes. Väga hästi kirjutatud:)

Üliüliülihea lihtsalt. No super...Ma ei oska midagi rohkemat öelda...

Tõsiselt hea.
Ja lõpp oli... selline... super ja samas nii... kurb ka.
Oeh. :)

Sa kirjutad tõega hästi.
Sõnad jäävad kängu, nagu liba kord ütles.

Ma ise elasin Soome veresaunu väga raskelt üle, olgugi et tegemist pole Eesti ja minuga. Aga mu klassivend on umbes samas olukorras ja ühel päeval võib ta meid kõiki maha lasta.
Elasin seda juttu lugedes väga kaasa. See on suurepäraselt kirjutatud, vaatasin seda ka oma kriitilise eesti-keele-õpsi-pilguga, lause-ehitus, sünonüümid, kõik on suurepäraselt paigas. Kiitos, ystävä.