Kõik muutub

Kõik muutub. 1 osa. " palun mitte selle osa järgi kõike otsustada, see on alles sissejuhatus !" :) Ja see ei ole tavaline poiste-romaan.




*

Avasin silmad, heitsin pilgu kellale, kuid teadsin, et aeg mida sealt näen on vale. Kell on 5 minutit enne ühteteist. Järgmise kella juurde asudes oli see täpselt 11, olin üllatunud, sest eile oli kelladel mitme-tunnine vahe. Viimasel ajal olen sellistele asjadele palju mõelnud. Tänaseks ei olnud mingeid plaane. Tegin süüa, vaatasin telekat. Telekast tuli "Grey Anatoomia." See osa oli eriti mõtlevapanev. Selle osa ajal käiski asi, mida olin eluaeg vajanud.


KÕIK MUUTUS. OLI HOOPIS TEISTSUGUNE. MU MÕTTEMAAILM- SEE OLI MUUTUNUD. MA TUNDSIN ET MA POLE ENAM ENDINE. MA TAHTSIN OLLA PAREM. TAHTSIN MUUTUDA HEAKS, SÕBRALIKUKS INIMESEKS. TAHTSIN TEHA KÕIKE SEDA, MIS MULLE MEELDIB. TAHTSIN MÕELDA, KELLEKS TAHAN SAADA JA MIDA SIIN MAAILMAS ÄRA TEHA. OLIN NAGU INIMENE, KELLEL ON VÄHE AEGA JÄÄNUD JA TA TAHAB KÕIK ÄRA TEHA.

**

Käisin korraks arvutis, logisin msni. Tahtsin teada, kas mõmmi on sees. Mõmmile sai alati kõike usaldada. Talle sai kõigest rääkida. Ta üritas alati aidata, kui ta oskas. Minu elus olnud tegelikult sellist hetke olnudki, kus ta poleks seda osanud. Ma olen kõigest üle saanud teda usaldades, tema nõuandeid kuulates. Sellist sõpra tahaks kõik. Me ei ole kunagi üksteist päriselus näinud. Aga siiski, ta on mulle nii kallis. Isegi võib-olla kallim kui Kristel & Hanna. Muidugi nad on mul ju parimad sõbrannad, aga siiski, Mõmmi annab paremat nõu. No andke andeks, aga Kristel ja Hanna on rohkem sellised naljavennad :).

Niisiis, mu õnneks oligi mõmmi sees !

Sandra | kõik on teistmoodi ! :

Tsau (L), ma pean sulle midagi rääkima ! :)

Mõmmi// Teenagers are complicated :

tsaumusu, alati valmis sind kuulama ! räägi.

Sandra | kõik on teistmoodi ! :

mul käis mingi asi ajust läbi, kõik on teistmoodi. ma ärkasin hommikul üles ja kõik oli teine. ma mõtlen teistmoodi, ma ei taha enam olla see, kes ma olen. ma tahan muutuda, muutuda paremaks. tahan saada kokku uute & huvitavate inimestega. tahan siin maailmas midagi ära teha. ma tahan juba praegu hakata mõtlema, kelleks saada ja mida elus edasi teha ja selle poole liikuda. ma ei tea, mis minuga juhtus, aga ma olen selle mõtte järgi hull. see on ilmselt puberteedist ja kõigest muust, aga ma ei tea, ma olen nii leilis.

Mõmmi// Teenagers are complicated :

Issand kui äge. Üleöö muutumine. Tee seda, mida sa arvad, et on JUST SINUJAOKS ÕIGE, sinu jaoks parim ja see, mida JUST SINA tahad! Ma toetan Sind alati 110 % ! sa tead ju :)

Sandra | kõik on teistmoodi ! :

Aitääääh :) Seda mul vaja oligi, Sinuga rääkida. Mul on alati palju parem, peale sinuga rääkimist. Eriti kui sa nii toetav oled. Aga ma lähen, ma pean hakkama mõtlema.. mida edasi teha Tsaukii ( L )

Mõmmi // Teenagers are complicated :

Pole probleemi, tsaukaa ! ;*



Logisin msnist välja enne kui keegi veel midagi mulle öelda jõudis. Ma olin nii ärevil sellepärast, kõik oli teine. Ja mulle meeldis see! Ma mõtlesin alustada sellest, et õpin kohe kõik ära. Keset laupäeva. Ma pole seda kunagi teinud. Aga praegu tundus see õige koht mõtete leidmiseks, mida elus teha. See jäigi mu plaaniks.

See on hea.
Mulle meeldis see algusest peale ja mulle meeldis isegi see msni jutt.
K6ike meeldis. Ootan uut!

No päris huvitav tundub igatahes. Et siis edasi.

Oioi Muska... Mulle meeldib, väga! :)

Oi, ma tänan teid. Kuigi ise ei ole üldse vaimustuses. aga see mu esimene järjekas, saan ehk andeks lisan kohe uue

On mõtet jätkata või ei ole ? olge PALUN ausad :)

Logisin msnist välja enne kui keegi veel midagi mulle öelda jõudis. Ma olin nii ärevil sellepärast, kõik oli teine. Ja mulle meeldis see! Ma mõtlesin alustada sellest, et õpin kohe kõik ära. Keset laupäeva. Ma pole seda kunagi teinud. Aga praegu tundus see õige koht mõtete leidmiseks, mida elus teha. See jäigi mu plaaniks.

*

Mul oli õpitud, keemias jäi ainult lugeda ja matas mingi test teha, kus peab küsimusele vastama. Ehk siis üliigav. Kodus ma istuma ei hakka. Ma siiski kavatsen elu muutma hakata. Kutsun kellegi õue. Valisingi Hanna numbri. Ta telefon on väljas. Ta on mul see kaua magaja. Aga õnneks jääb mul alati üle Kristel, kellel on pea ideedest tulvil. Helistasingi kiksile ja ta jäi nõusse. Saame poole tunni pärast kokku tema pool.
Tahtsin täna ennast natuke rohkem sättida. Mitte palju meiki, kuid valisin ilusamad riided. Sättisin juuksed soengusse ja lisasin aksessuaare.
Mul oligi ainult 10 minti jäänud. Ta elab suht lähedal, nii et mul oli parajalt aega. Valisin nüüd kingad. Sellised nunnud, heledad. Hakkasin minema.

*

Jõudsin Kristeli juurde. Me polnud paar päeva näinud, seega oli tore näha. Kallistasime pikalt ja Kiks tegi nalja, nagu alati. Liikusime välja. Kristel pakkus välja, et teeks pilte. Ta sai ju uue peeglika.

Kristel klõpsis ja klõpsis. Olin kindel, et mõni ilus pilt tuli ka. Ma polnud ju tegelikult üldsegi mitte kole.Pruunid juuksed, hallid selged silmad, pikad mustad ripsmed. Normaalse pikkusega olen ka.
Mul tuli tuju ise Kristelit pildistada. Ma võtsin ta massiivse fotoka oma kätte ja hakkasin pildistama. Mulle meeldis nii väga pildistada! See fotokas oli nii hea. Ma ei olnud seda kordagi proovind, ainult Kristel oli sellega miljon korda pildistanud ja seda taevani kiitnud. Aga see oligi super. Mulle on juba enne fotograagia meeldinud. Kuid ma pole kunagi sellist tõmmet tundnud. Seda ma olingi otsinud. Ma olin nii õnnelik!
Täna ma tundsin, et pean leidma asja, millega tegeleda ja fotograafia oligi see. Mul tuli meelde kõigest Kristelile rääkida. Ka ta oli vaimustuses ja õnnelik, et me nüüd hakkame rohkem ta fotokaga ringi tzillima. Ta oli nimelt hull orkuti-friik, seega talle meeldis sinna meeletult pilte lisada. Nüüd ta neid ka saab. Issand, ma olin nii viamustuses. Klõpsisime veel veidi ja me otsustasime ka Hanna kutsuda. Helistasime Hannale.

Kutsusime ta õue, kuid ta ei saanud tulla. Ka meie tuju oli totaalselt rikutud.. see põhjus, miks ta ei tulnud jäigi hinge närima. See ei saa ju võimalik olla, et ... ( to be continued )

Peab jätkama! :)
Heaheahea. :)

Avasin silmad, heitsin pilgu kellale, kuid teadsin, et aeg mida sealt näen on vale. Kell on 5 minutit enne ühteteist. [...] Viimasel ajal olen sellistele asjadele palju mõelnud. Tänaseks ei olnud mingeid plaane. - minevik-olevik segamini. kui ta ärkas, oli minevikus, aga juba jutustas olevikus, kui nägi kellaaega. ja siis läheb jälle minevikku. et väga kahtlane ses suhtes, võiks ikka kõik minevikus olla, kui ta just millalgi hiljemhiljem seda kogu teemat ei jutusta, et siis on hakanud nendele asjadele mõtlema, aga see kõlab veidi ebaloogiliselt selles kontekstis.

Ma mõtlesin alustada sellest, et õpin kohe kõik ära. Keset laupäeva. Ma pole seda kunagi teinud. - see tähendaks nagu ta olekski ainult mõtelnud, aga siis, kui ta seda kõike jutustab, mis on järelikult hiljem valdava minevikuvormi järgi otsustades, ei ole ta seda ikka veel teinud. ehk ta siiski ei õppinud laupäeval ära.

Liikusime välja. Kristel pakkus välja... - sõnakordus. "tegi ettepaneku" sobinuks vältimiseks teise kohta, näiteks.

ja veel selliseid vigu. et jah, aja suhtes võiks stiilipuhtus olla või vähemalt loogiliselt mitte, aga siin tundub veidi pudru ja kapsad.

aga kuna sa ütlesid, et see pole tavaline poisteromaan, siis ootan meeleldi järgmist osa, eriti, et see põnevusjuttude all on :) kuigi teise osa järgi hakkan ma veidi kahtlema

ja no offence in the critics, i just had to mention it.

SUUUUUUR AITÄHHHH. ma olen juba pikemat aega oodanud, et keegi kritiseeriks mu juttu. aitäh :) üritan parandada ennast.

Kutsusime ta õue, kuid ta ei saanud tulla. Ka meie tuju oli totaalselt rikutud.. see põhjus, miks ta ei tulnud jäigi hinge närima. See ei saa ju võimalik olla, et ...

See ei saa ju võimalik olla, et Hanna on haige. Tal on haigus. Tal on leukeemia. See on jube. Täna saadi teada. Tal on alati tervisehädad olnud ja tal ei ole jõudu, tal on nõrkusehood, kuid et see nii hull on... "MA EI SUUDA EDASI ELADA," katkestas Kristel mu mõtted. "Jah, mina ka mitte," ütlesin, mis tundsin. Kuidas ma saan? Ma ei saa ju rahulikult lõbutseda, kui Hanna.. "Kaua tal aega on?" päris Kristel. "Ma ei tea, ta ei öelnud.Lähme tema juurde, ma tahan teda kallistada, teda puudutada, öelda, et kõik saab korda.." Kristel noogutas mulle vastuseks.

Tee oli suhteliselt pikk, läksime trammi peale ja seejärel sõitsime ühe peatuse bussiga. Teel oleku ajal me ei rääkinud mitte midagi. Mõlemad olime omades mõtetes ja šokis.

Jõudsime lõpuks kohale."Oeh, ma ei suuda uskuda," ütlesin, et me vahel olevat vaikust katkestada."Jah, ma olen nii šokis." Seda olin ka mina. Siiani ei suutnud uskuda.

Hanna tuli meile uksele vastu. Kallistasin teda hästi kõvasti, kui ta ütles, et tal on valus. Ma juba unustasin, et tal on sees kõik nõrk. Ta on ju sama palju šokis, kui meie. Siis kallistasid Kristel ja Hanna ka omavahel. Hanna astus suures kalli-hoos mulle varba peale, aga praegu oli kõik andestatav.
Läksime üles korrusele Hanna tuppa. Hakkasime küsitlema teda, suutsime lõpuks rääkida, sest uudishimu sai meist võitu.
"Kuidas sa siis teada said?" Hanna ohkas kergelt mu küsimuse peale."Oeh, ma kukkusin kokku. Kuulsin, kuidas ema mu nime ütles, aga ma ei mõistnud midagi. Siis kadus pilt täielikult. Üles ärkasin haiglas. Päris traagiline lugu. Kõik mu pereliikmed olid seal. Isegi mu vend oli seal. Kuigi tal on ju ka tunded, aga tavaelus tundub, et ta minust üldse ei hooli." Me itsitasime kõik, kuigi tegelikult ei olnud kellegil naljakas. "Seal sain ma ühe tüdrukuga tuttavaks. Ta nimi on Janeli. Tal on juba 2 aastat leukeemia olnud ning ta on õppinud sellega elama. Ta oli nii optimistlik, et see oli lausa vaimustav. Me rääkisime pikalt, mis olid sümptomid, kuidas teada saime ja rääkisime ka kõigest muust. Ta teab minust nüüd kõike, me ainult rääkisime. Aeg möödus ja temaga ta on nii hea. Muidugi mitte nii hea, kui teiega." Ma olin nii õnnelik, et on keegi, kes teab, mis juhtub, kes saab teda aidata ja teeb Hannat optimistlikumaks."Mul on nüüd Janeli number ja me pidime homme kokku saama. Kuna me olime enne mu haigust koguaeg koos, siis ega teil midagi selle vastu ei ole, kui ma nüüd temaga ka tihedasti suhtlen?" "Muidugi mitte!"vastasime me koos Kristeliga. Selle vastu lihtsalt ei saanud midagi olla. See oli just super. Kuigi ma teadsin, et me oleme nüüd harvemini koos, kuigi tahaks just vastupidi. "Aga ma arvan, et keegi meist ei taha sellel teemal enam rääkida, teeks midagi mis mõtted eemale viiks?" Hanna jäi taaskord mõttesse mu küsimuse peale. "On midagi, mida ma ei ole teile veel rääkinud..." vastas ta viimaks.

Kas see haigus ei tulnud mitte liiga j2rsult? (Noh, ma muidugi ei tea, kuidas leukeemia v2lja hakkab paistma, aga siiski.)
Ja see oli kuidagi veider osa, aga ma ootan uut.

masendav,
leukeemia on imelik haigus ka, sobib kokku.

friiki oli küll aga osalt ainult sellepärast, et pole veel tegevusse ja tegelastesse sisse saanud elada ja ei tee täpselt neil veel vahet aga jah, tahaks järgmist osa :)

Leukeemia on jah... õudne. Ja eriti õudne on inimesel kel selline haigus on...

Õnneks ei ole ma päriselus kokku puutunud leukeemia haigetega, tegin lihtsalt veidi guugeldamist, kui selle haiguse siia lisasin. Aga õhtul tuleb uus osa :)

Tore, et uus osa tuleb. Mulle täitsa meeldib.

Kuigi ma teadsin, et me oleme nüüd harvemini koos, kuigi tahaks just vastupidi. "Aga ma arvan, et keegi meist ei taha sellel teemal enam rääkida, teeks midagi mis mõtted eemale viiks?" Hanna jäi taaskord mõttesse mu küsimuse peale. "On midagi, mida ma ei ole teile veel rääkinud..." vastas ta viimaks.

"Kuigi see avastati alles täna, teate te isegi, et mu tervis oli varem.. noh .. selline nagu ta oli- mitte suurem asi. Aga nüüd ma hakkan ravil käima, mul ei tohi pingeid olla ja mul on kehalisest eluaegne vabastus. Mul on natuke hullem variant leukeemiast. Kuigi tundub, et mul väiselt ega ka sisemiselt midagi viga ei ole, olen ma väga katki. Ma ei suuda taluda, et mul on aeg minna.. Miks mina? Võimalust paranemiseks ei ole, aga kui ma käin ravil, saan aega juurde. Nüüd siis see asi.. Mu vanemad.." Ta näost oli näha, kui valus tal oli seda öelda, mis ta mõtetes keerles. "..nad tahavad mu viia ära. Ameerikasse. Seal on paremad arstid.. ja üldse arstiteadus paremini arenenud. Mul on aega Eestis olla 2 kuud. Kui jõuluvaheaeg on, olen läinud." Meil kõigil hakkasid pisarad voolama. "Miks nii? Miks just sina? Miks meie haiget saame?" karjusin ma, hüsteerias ja šokis. Hanna ei lasknud meil kaua nutta. "Kahest kuust peate lahutama veel aja, mille veedan Janeliga.." Selle vastu ei olnud mul enne midagi, aga nüüd oli see andestamatu. "Sa.. ei.." Ma pidin enne kõik peas valmis mõtlema, kui šokis midagi ütlema hakkasin. Ma ei tahtnud, et ta veel selle Janeliga oleks, kui meil on niigi vähe aega! Kaua me üksteist teame?- 14 aastat. Kaua ta Janelit teab?- Kaks päeva! No ei ole normaalne! "See on liig, ma ei suuda. Ma kutsun vanemad järgi ja lähen koju puhkama, andke andeks," lausus Kristel. Kristel oli nõrganärviline ja see mõjus talle veel hullemini kui mulle.

Kristel hakkas juba sättima, viimasel hetkel mõtlesin, et lähen siiski kaasa. Jätsime Hannaga hüvasti, leppisime kokku, et ülehomme saame kokku. Homme oli ta kinni, Janeli jaoks.

**

Ärkasin mingi urina peale. Muidugi oli see mu ema, kes arvas, et oleks hästi lõbus tolmuimejaga kell 7 põrandat puhastada. Kohutav. Aga oligi aeg ärgata. Ainult poolteist tundi oli aega. Esimesena läksin pessu. Siis läksin alla, ütlesin vanematele "Tere hommikust!" Sain hädise vastuse :"Söök on laual." Omast arust ei ole ju midagi halvasti teinud.. Sõin ära ja läksin oma tuppa edasi sättima. Kerge meik ja riided. Varsti olingi valmis.

*

"Tsau," karjusin liigagi kõvasti, kui Kristelit nägin. "Tsau, kuule, kas siis Hanna ei käigi enam koolis?" Selle peale ei olnud ma tõesti mõelnud. Seda ütlesin ka kiksile. Aga mis siis saab? Kõik on läbi? Absoluudselt kõik? Isegi koolis ta ei käi? No neetud haigus. Midagi peab olema, mida saab teha! Midagi peab olema.. mõtlesin, saades ise ka aru, et see ei ole võimalik.

"Alustame tundi!" ütles inglise keele õpetaja. Tavaliselt ta nii kuri ei olnud. Kas ma olen imelik või kõik teised on? Tund venis ja venis. Minu mõtted ainult ühel asjal .. Hannal muidugi. Kell helises, täpselt samal ajal, kui mul tuli üks suurepärane idee.

ma sain paar aastat tagasi teada, et mu tuttaval see haigus oli. Suht ruttu suri. Ja ... päris raske oli sellega leppida. Viimastel päevadel ikka mõtlesid, et kas ta ikka on veel elus, on tal praegu kõik hästi.
Mõnes mõttes oli isegi hea et ta kiirelt läks, sest "valu" oli vähem...

Issand kui nõme, et minu jutupärast pead sa seda igakord läbi elama,kui sellest juttu on . :S

"Tsau," karjusin liigagi kõvasti, kui Kristelit nägin. [...] Absoluudselt kõik?...
kõvasti asemel sobib rohkem valjusti, kui räägitakse heli valjusest, kuna kõvasti eeldab midagi käegakatsutavalt tahket. ja absoluutselt*
sellised vead leidsin.
aga muidu, sa oskad väga paeluvalt kirjutada. kohati areneb eriti kiiresti see teema, aga siis saab jälle järje peale seega paluks järgmist!

Öhm, ma tahaks, et sa selle põnevuse juurde ka jõuaksid. Aga muidu hea.

õeh, nüüd tuleb mingi pikem jutt ( NB! mitte järjekas )

nii, esiteks ma ei leidnud paremat kohta, kuhu see postitada, see ei ole mingi eriline põnevusjutt,nii et kui sa seda ootad, siis vist ei ole kahjuks mõtet lugeda .. :/

tuletan veel meelde, et see on mu esimene järjekas! ma ei ole sellel alal mingi spetsialist, ma ei ootaks mingit väga põnevat juttu. ma olen väga tänulik, kui te ütlete, et see on hea, kuigi ma ise seda ei arva.. mul oleks vaja inimeste kirjeldust, huvitavat ja PÕNEVAT ALGUST ja siis ma suudaks midagi PÕNEVAT edasi kirjutada.. aga selles teemas ei anna midagi väga paeluvat teha, see on selline jutt, kus kõik läheb allamäge, siis jälle üles ja edasi ma ei räägi, kuigi ei tea mitu osa üldse veel tuleb.

Ma pean veel ära mainima, et mu lemmikkasutaja on Maiu Laaneoja, sest ta on ainuke, kes oskab kritiseerida ja aitab mul mu juttu veidike parandada.

See jutt tuli väga pessimistlik nüüd. Damn. Aga jah, homme tuleb uus osa, mingi pikem. Ja selline kokkuvõtvam, üritan teha seda nii põnevaks kui saan. Kui homne osa ei meeldi, siis ei ole midagi teha.. btw, üritan aeglasemalt võtta. Kuigi olen tempoga rahul. Mul on 4 osa ja siiamaani on teine päev alles. Tavalistes järjekates oleks min. 4 päev.

Aitäh tähelepanu eest, olen siiski KÕIGILE tänulik, kes lugeda viitsivad!

Panidki sisse. :)

Aga, mulle meeldib! :)

ei pannud ju ?

täna uut osa ei tule, andke tõesti andeks, homme saate 2 osa.

"Alustame tundi!" ütles inglise keele õpetaja. Tavaliselt ta nii kuri ei olnud. Kas ma olen imelik või kõik teised on? Tund venis ja venis. Minu mõtted ainult ühel asjal .. Hannal muidugi. Kell helises, täpselt samal ajal, kui mul tuli üks suurepärane idee.

Jooksin kohe Kristeli juurde, ise igast otsast õnnega koos. Ma polnud vist varem kunagi enda mõtetest nii vaimustuses olnud. "Kristel, kõik on otsustatud. Ma tean, mida me tegema peame! Kas sa tahad nüüd terve elu masetseda selle fuc*ing leukeemia pärast? Kõik ei pea ju olema nii halb!"

Kristel vaatas mulle imeliku näoga otsa ja sõnas:" Ei tahaks jah masetseda, aga mida me tegema peaks? Sul on mingi mõte?" Ma ei lasknud ennast tema negatiivsusest häirida.

"Me peame nautima, nautima igat hetke, mis meil on. Üldse, koos Hannaga ja ilma temata.." Sain aru, kui lapsik ma olin. Aga ma pidin olema positiivne, kas või ainus kogu maailmas, aga mina ei suuda enam nii. "Hakkame kohe täna tegema plaane, mida teha. Mida Hanna tahab oma elus koos meiega ära teha! Me peame lihtsalt olema õnnelikud!"

Ka Kristeli nägu ei olnud enam nii negatiivne. "Jah, sul on õigus!" nõustus ta minuga juba peaaegu sama optimistlikult nagu ma ise. Mul tulid meelde igasugu asjad, millest Hanna on unistanud. Suur maja basseiniga, rikas ja ilus mees.. issand, seda ta ju ei saa, liiga ebareaalne.. Mu mõtted hakkasid teist rada pidi käima, kui mulle meenus üks halb asi. Hanna on täna Janeliga. Ütlesin seda ka Kristelile, kes ei olnud ka üldse õnnelik, kui ma talle seda meenutasin. "Damn, miski rikub alati kõik ära!"

**

Jõudsin koju. Mõtted keerlesid igas aju rakus. Nii palju oli mõelda. Kohutav. Lõpuks mõtlesin ma, et miks ei võiks ka meie Janeliga kokku saada? Ta ju aitab Hannat ja üldse oleks nii lahe!

Helistasingi Kristelile ja rääkisin algul talle sellest. Ta oli nõus, aga mitte nii vaimustuses, kui mina. Seejärel helistasin Hannale. Ta ei olnud üldse mu plaaniga rahul.
"No paluuuun, kas sa ei taha et me kohtuks? Mitte kunagi? Praegu oleks ni hea võimalus ju." rääkisin ma, lootust kaotamas. "Noo .. olgu siis. Hakake poole tunni pärast minu juurde tulema." Lõpetasin kõne.

Super! Ma tahan nii väga näha, kes see Janeli selline on. Meeletult positiivne.. hmm. Olin nii ärevil. Helistasin ruttu kiksile. Ta ütles, et isa viib ta ära ja et nad võtavad mu peale. Ma vahetasin riideid ja sättisin ennast kuidagi erakordselt niisama-olemise puhul. Tõenäoliselt oli põhjus Janelis.

**

Jõudsime kohale. Janelit veel ei olnud. See oli hea, ma tahtsingi enne seal olla. Rääkisime niisama juttu, küsitlesime kiksiga Janeli kohta. Lõpuks käis meile see "Janeli" nii närvidele, et küsisime, mis ta hüüdnimi on. Jannu pidavat olema. Ei suutnud enam lõputult Janelita'da.

Uksekell.

Ärevus kasvas, Hanna läks alla, ust avama. Me Kristeliga vaatasime üksteisele pinevalt otsa. Oli kuulda, kuidas nad olid nii õnnelikud üksteist nähes. Olin isegi lausa kade. Nad tulid trepist üles. Tõehetk oli saabunud .. milline ta on?