Nonii. sain lõpuks esimese peatükiga ühele poole. I hope u enjoy it! Ning, et mul selle kirjutamine kiiremini läheb kui seni
ning, et see mingite teiste asjade sarnane pole, nt, nagu ma märkasin, LOTR. aga ei, teema tuleb küll selline, mida ma ise vähemalt kusagilt lugenud/vaadanud ei ole. let the journey begin :)
Latrodenium
Maiu Laaneoja
olguolgu
Latrodenium
Maiu Laaneoja
1. peatükk„Head ööd!“ ütlesin vanematele, enne kui oma tuppa läksin ning voodisse hüppasin. Tõmbasin teki peale ja sulgesin silmad. Tundsin, kuidas väsimus peale vajus, surudes teadvuse aina tahapoole.
Midagi heledat paistis silma, seega avasin need vaikselt, et põhjustajat näha. Panin käe kiiresti varjuks veel ettegi, kuna valgus nõnda ere oli ning hetkega pimestas. Tegin automaatse liigutuse, et tekki pealt ära tõmmata ja minna vaatama, mis värk oli, kui käsi millegi külge ei haakunud. Kompasin uuesti, seda enda pealt ja kõrvalt otsides, kuid tundsin ainsana pinda, mille peal ma lebasin ning see ei olnud pehme voodimadrats. Sirutasin käe seljataha, mille najal end püsti ajasin. Silmad hakkasid vaikselt kohanema ning mu vaateväli suurenes ninapealsest paar meetrit kaugemale. Mõtlesin hämmeldunult, kuhu kohta ma sattunud olin, kõik nägi nii roheline välja! Vaikselt ümbrust aina rohkem nähes ei mõistnud, kuhu mu tervislik vedrumadratsiga voodi värskeltvahetatud linadega kadunud oli.
„Hallo?!“ hüüdsin, et ehk kedagi teist selles imelikus maailmas leida. Vastust mulle mõistetavas keeles ei tulnud, kuid vali krigisev hääl kostus kusagilt kaugustest. Kõlas nagu raisakotkas, ent miski selles keskkonnas ei sobinud pildiga kokku. Suured puhmad igal pool, muidu murusel ebatasasel pinnal. Hiiglaslikud sõnajalad, palmid, mammut- ning teised puud kõrgusid mu ümber. Koht, kus ma ärkasin, osutus paksu samblakihiga kaetud tasasemaks kaljupinnaks. Nii kaugele kui mu silm võttis, oli igal pool loodus, taevas sügavsinine, pidev õrn tuuleiil jahutas erakordselt lähedal olevast päikesest tulenevat kuumust. Kui seda lõpuks märkasin ja veidi aega vaatlesin, nägin täpselt ära, et valgusallikas liikus. Ärgates oli see mulle otse puude vahelt paistnud, tol hetkel juba veidi kaugemal paremal puu taga.
Terve see aeg seisin ühe koha peal ja lihtsalt jõllitasin ümbrust, seda nii võimatut paika. Suured sõnajalad!? Liiga ebaloogiline reaalsuseks. Äkitselt kostus kaugustest karje, hädakarje, millele järgnes prantsatus ning kohutav vaikus. Kõndisin häälte suunas, kui äkitselt keegi mind kõnetas.
„Kadunud hing?“ Viisin pilgu hääle suunas. Rääkijaks osutus kentaur: hobuse keha, pea asemel inimese ülemine pool.
„Ma kardan, et hing on mul ainus, mis kadunud pole. Mõistus see-eest tundub ammu läinud olevat,“ vastasin talle ettevaatlikult. Lasin pilgul veel kord ringi rännata ja alles siis peatus see õuga loomal. Kentaur? küsisin mõtteis endalt. Mu taip paistis tõesti ammu läinud olevat.
„Sa ei saa reaalne olla.“ Hakkasin taganema, hirmunud silmad ees.
„Muidugi olen. Sa oled siin kandis uus, ma eeldan?“ vastas too lõbusalt ning tuli mulle lähemale.
„Mine ära! Sa oled kõigest mu ettekujutluse vili. Jumal küll, ma pole kordagi narkootikume elus proovinudki!“ Ma ei mõistnud enam, kas ütlesin seda valjult välja, karjusin või kisasin mõtteis, aga mul oli tunne, et tema kuulis mind. Pöörasin ringi ja hakkasin nii kiiresti jooksma, kuis jalad võtsid. Kuulsin kappamist enda selja tagant, kuid ei raisanud aega sinna vaatamiseks. Mulle tundus, et puud hõrenesid, kuid võisin seda vabalt ka ette kujutada. Tundsin kerget uimasust, pea hakkas ringi käima. Tempo langes ning pilk muutus uduseks. Kogu mu keha raskus surus mu jalgu ning nende kandevõime vähenes märgatavalt, kuni lõpuks ei suutnud enam kohaltki liikuda. Potsatades kukkusin maha, kuulsin kappamisest tulenevate hääle vaibumist ning minestasin.
„Et sa leidsidki ta lihtsalt metsast?“
„Jah, jalutas mulle otse vastu ning pistis hirmunult hetke pärast plagama.“
„Miks ta… oota! Oota! Ta vist ärkab!“ Avasin vaikselt silmad, olles meeldivalt üllatunud, et valgusekiired mu vaadet ei pimestanud. Aeglaselt hakkasin kujusid enda kohal eristama. Üks kentaur, kindlasti, kaks naist ning üks rõõmsa näoga mehike. Pilgutasin silmi ja kui aru sain, mida ma mõtlesin, toetasin käed kiiresti seljataha ja tõusin poolistukile, nendest kaugemale, tahapoole nihkudes. Näos väljendus selgelt mu hirm ning arusaamatus.
„Hei, hei, suur mees! Rahu! Sa ei taha ju omale liiga teha,“ sõnas kentaur ettevaatlikult. Pilk selgines ning mu üllatus suurenes, kui naistel mu silme ees olid nii pikad juuksed, et need kükil olles maani ulatusid, varjamas nende paljast keha. Ilme oli neil naeratav ja abivalmis. Vaatasin hetkeks kentaurile otsa ning seejärel neljandale kaaslasele. Ta oli erakordselt lühike ning karvane: pruun habe talle puusani, lokkis sassis juuksed vööni, peas naljakas kaabu, mille teravatipuline ots allapoole oli raskusega vajunud.
„Kes te olete?!“ sain lõpuks sõna suust. „Kus ma olen?!“ lisasin kiiresti järgmisegi küsimuse.
„See on Latrodenium,“ vastas kentaur.
„Tholdrer’i galaktika ainus planeet,“ sõnas üks naine.
„Koht, mida avastades kunagi igav ei hakka,“ lisas teine. „Muideks, Ingyon,“ tutvustas pruunipäine neiu end ning ulatas mulle graatsiliselt oma käe, mille aeglaselt ning ettevaatlikult vastu võtsin ning surusin.
„Etzimal,“ sõnas Ingyon’i kaasliigiline ning teretasin ka teda.
„Alexander von Triff,“ julgesin lõpuks ka end esitleda. „Kes te olete?“
„Puunümfid,“ vastas kuldblondide juustega Etzimal mu küsimusele.
„Nümfid?!“ kordasin kajana üllatusest. Mõlemad noogutasid julgesti kaasa. „Te teete nalja,“ ei saanud ma nende sõnu tõsiselt võtta, kuna asi nii ebareaalne oli. Rääkides sellest, viisin pilgu jälle kentaurile ning teisele meesisikule.
„Falbir, päkapikk,“ tutvustas väiksem olend end kiiresti.
„Nehorit, kentaur, nähtavasti,“ sõnas ta lõbusalt ning itsitas pingutatult.
„Kuidas sa end tunned?“ küsis Ingyon naeratades mu laupa katsudes. „Midagi tõsist sul viga ei ole, õnneks.“
„Minuga on kõik korras,“ taganesin veelgi, kulm endiselt kipras.
„Kuidas te eksisteerida saate?“ ütlesin mind kauapiinanud küsimuse lõpuks valjult välja. Nägin, kuidas Nehorit suu avas, et mulle vastata, kuid kapjade klõbin, mis eemalt tuli, peatas ta. Alles siis vaatasin enese ümber ringi ja nägin, et olin lagendikul, metsa piiril. Peatselt silmasime üht hobusekuju, kellel taltsutaja seljas istus. Lähemale jõudes nägin aga sarve looma otsaesisel. Siledaks läinud laup tõmbus jälle kortsu, kui ma lisaks veel pikki kõrvu tolle ratsutajal nägin. Poiss sõitis meie juurde ja peatus, lõbusalt kõiki uudistades.
„Falbir, Nehorit, Etzimal, Ingyon,“ tervitas ta neid nimepidi peanoogutusega. „Aga sind ma küll veel ei tea,“ sõnas ta mind piieldes. „Inimene?“ küsis ta imestusega. „Ainuke sellelaadne siinkandis…“ lisas ta siis rohkem endale kui teistele, pöörates ka pea vastavalt kõrvale, kuid ometi ma kuulsin teda.
„Sa tahad ütelda… et siin ei ole rohkem inimesi?? Kuidas ma koju saan?!“ läksin aina rohkem ärevusse. Olin kindel, et ema ja isa olid kodus murest murtud, kuna ma teadmata kadusin.
„Inimesed, milleks? Kui sa saad olla ükskõik, kes tahad? Ja vastuseks su küsimusele, Yarhi külas pidavat portaal olema, mis enim ihaldatud kohta viib, kuid kus see seal asetseb või milline välja näeb, ei teata. Muideks, Hugo Lanceleaf.“ Ta hüppas oma ratsu seljast maha ning tuli mu poole, käsi ettesirutatult. Ta oli umbes 1,2 meetrit pikk, ülessuunatud kõrvadega, seljas must riidest mantel, vööga keskelt kokku tõmmatud, mille all laiad, lodevad püksid. Jalatseid tal jalas ei olnud. Tõusin lõpuks isegi püsti ning surusin Hugo kätt, misjärel tutvustasin ka ennast.
„Alexander von Triff.“ Jõllitasin mehikest enda ees. „Kes sa täpsemalt oled?“ kergitasin õrnalt kulmu.
„Väike rahvas, haldjas, kui sa nõuad,“ vastas ta naeratades. Ta ratsu hakkas äkitselt perutama. „Rahu, rahu, Travis,“ sõnas ta rahustavalt, kui käsi hobuse pead paitas. Jõllitasin teda uskumatusega. Hakkasin mõtlema, nii palju oli korraga infot tulnud. „Miks olla inimene, kui sa saad olla ükskõik kes“ oli ta ütelnud. Ma ausalt ei mõistnud, mida ta sellega mulle selgeks oli tahtnud teha. Siin olevat mingisugune külasüsteem ehk haldusjaotus ning kusagil paiknes nõndanimetatud Yarhi küla, milles portaal. Silme ette tulid tahtmatult pildid peeglitest ning erivärvilistest ovaalsetest värelevatest ringidest, millest nagu elastsest ja püsivast veepinnast läbi minnakse. Jõudsin juba aruteluni, kuidas see kõik füüsikaliselt võimalik saab olla.
„Alex?“ küsis Hugo mulle murelikult otsa vaadates. Kergitasin küsivalt kulmu, kuid sain aru, et olin mõtteisse vajunud.
„Kui kaugel Maa siit on?“ küsisin talt seejärel.
„Maa? Olen sellest kuulnud, kuid asukoha kohta täpselt ei tea,“ vastas too ausalt. Mühatasin ning viisin pilgu teistele, ehk nemad osavad täpsemat vastust anda, kuid sain negatiivse tagasiside. Ohkasin valjult ning rusunult. „Järelikult ei jää mul muud üle, kui sinna minna. Kas keegi oskaks mulle suuna ette näidata?“
„Oota! Ma ei saa lasta sul üksinda seda retke ette võtta. Sul pole õrna aimugi, mis ohud sind teel varitseda saavad. Ma ühinen sinuga. Ning suund on kirdes, praeguselt seisukohalt,“ näitas vastutulelikkust Nehorit, kelle näos väljendus aina suurem heaolu ning positiivsus.
„Ausalt, sa ei pea end sellega vaevama. Olen juba seitseteist täis ning suudan ise enda eest seista,“ olin kindel oma otsuses ning proovisin teistele mitte oma kohaleilmumisega tüli teha.
„Või nii?“ pani Nehorit mu proovile. „Mis on kõige raskem asi või karmim tegu, mida sa kunagi tegema oled pidanud? Füüsise mõttes.“ Sorteerisin mälus hetkega palju asju läbi, kuni jõudsin arusaamiseni.
„Kaklus endast kolm aastat vanema poisiga. Ma olin siis neliteist. Mina võitsin,“ ütlesin veidi uhkelt.
„Kuid ei midagi tiivuliste olevustega, tuldpurskavate või loodusjõude valitsevate seltsilistega? Ei? Seda ma arvasingi. Ma tulen.“ Tahtsin juba vahepeal vastu vaielda, kuid leidsin, et sellel polnud mõtet. Ohkasin, jõllitasin maha, kuid viisin seejärel pilgu päikesele. See paistis puude vahelt, üsna eredalt nagu toogi kord, kui ma siia sattusin, mis tõi mu mõtted tagasi peamise küsimuse juurde.
„Kuidas ma siia sain?“ Hetke valitses vaikus ning keegi ei teadnud, kas peaks midagi üldse ütlema või kui, siis kes. Kergitasin kulmu ning seirasin kõiki pilguga. Nehorit, kui kõige esimene inim… olend, keda ma nägin, võttis vastutuse enda peale ning avas suu, et rääkida, kuid mõtles enne korralikult lause sõnastuse läbi.
„Kuigi kõikide teekond on erinev, ei sisalda see kunagi endas valu, hirmu, kurjust või teisi negatiivseid emotsioone. Kõik, kes on valmis ning kõrgemate jõudude poolt välja valitud, tulevad siia nii nagu neile lihtsaim.“ Nende sõnadega mõistsin ma, et ainult mina, kui üldse keegi, võin oma teekonda siia teada ning seda läbi raskete meeldetuletamisprotsesside, milleks mul hetkel ei olnud aega ega nii suurt tahtmist.
„Olgu peale. Kui sa tõesti tahad kaasa tulla, siis teeksin ettepaneku minema hakata,“ laususin mõne hetke pärast.
„Oodake!“ hüüdis nüüd Hugo vahele. „Ma pole küll eriline sõjamees, kuid seltsiks võin sellegipoolest teile tulla. Läksime!“ See oli järgmine tagasilöök. Ma tõesti ei soovinud nii paljudega end siin siduda, kuna plaan kauemaks jääda puudus täielikult. Heitsin haldjale veidi etteheitvalt küsiva pilgu, sellega öeldes „Kas sa tõesti pead kaasa tulema?“, ent tema vastus sellele oli entusiastlik ning lõbus ilme – jah.
„Ärgem siis raisakem rohkem aega ning mingem su ärasaatmisteekonnale!“ kõlasid Nehorit’i võimsad sõnad.
„Üks küsimus veel enne. Kas teil endale pole tulnud pähe mõte siit ära minna?“ Nümfid olid esimesed vastama.
„Meie vanemnümf ütles, kui me siia ilma sündisime, et meie olekul siin on suurem ja üllam eesmärk kui me arvatagi oskame. Meile anti valida samuti, kas jääda või minna, ent pärast otsuse tegemist oli edasine kindel. Ning mina ei kahetse. Etzimal samuti mitte, eks?“ küsis Ingyon ning sai positiivselt naeratava noogutuse vastuseks.
„Tõsi, ka minu vanemad ütlesid seda mulle, kui ma päevavalgust nägin ja korduvalt ka hiljem. Pealegi, siin on lihtsalt suurepärane olla. Alati on põnev, midagi on toimumas, tihti tuleb uusi elukaid juurde, keda uurida ning kellega tutvuda. Siinne elu on palju mitmekesisem kui ükskõik kus!“ vastas ka Nehorit õhinaga.
„Mina see-eest olen küll oma pead suure küsimusega vaevanud,“ kuulsin vastupidist juttu Hugolt. „Ma ärkasin metsas, üksinda, pilkases vaikuses. Pärast paaripäevast tutvumist ümbruskonnaga leidsin paar endasarnast ning sealt läks aga tutvusterada edasi. Mõtisklesin, kuidas ma siia sattusin, miks ning kuidas ära minna, ent teised haldjad tutvustasid mulle oma elukombeid ning traditsioone. Lõpuks läks koduigatsus üle ning otsustasin uhkusega haldjas oma õnnelike elupäevade lõpuni olla.“ Järgnes väike vaikushetk.
„Kuid sina, Falbir?“ tahtsin ka tema lugu teada.
„Ääh, tead, seal tunnelites, maa-alustes käikudes ning tellingutel pole üldse nõnda palju aega, et sellistele asjadele mõtelda,“ naeris päkapikk, „seega annan sulle lihtsat nõu: tee seda, mida su süda, käed ning jaladki teevad.“ Naeratasin südamlikult ta sõnadele ning tänasin kõiki nende abi eest, tundes, kuidas kogu see positiivne energia, mis tänamisega end mulle ilmutas, mitmekordistus iga hea sõna ning mõttega, tekitades soovi aina rohkem midagi kiitvat ütelda või kedagi abistada. Tolleks hetkeks jäin aga rahule ning vaatasin kõiki naeratades.
„Meil on aeg minna, mu süda kisub kodu poole, andmata enam rahu ühel kohal seismiseks. Head teed ning elu teile kõigile!“ laususin veel hüvastijätvad sõnad ning täitsin Nehorit’i soovi talle selga hüpates ning Hugo’ga mõlemad ratsudel lahkudes.
Pealkiri: Latrodenium 
16/9/2009, 21:22
