"Viimane"[One-shot]

Üks mu pikimaid lühijutte. Rohkem pole midagi öelda.
Kommenteerige ka!
*Ei taha slängi kasutada*

"The Last One"

Südame ühtlane kloppimine. Külm higi üle terve keha. H i r m .

Kiired jooksusammud tänaval.

Miks ta pidi seda ütlema? Mul oli palju parem teadmatuses elada. Miks ma sundisin teda? MIKS?

Kristi jooksis mööda baarist, mille ees Harley Davidsonidega mehed tavaliselt suitsetasid, lobisesid või enne baari sisenemist kokku said.
Sel ööl polnud seal aga kedagi.

Kõik tundus ühtäkki kuidagi pime...ja külm

Kristi, kes tavaliselt ei kartnud isegi öösel üksi jalutada, oli nüüd tõsiselt hirmunud.
Kristi polnud kunagi arvanud, et nad on olemas. Need...
Vampiirid!

Tema, Kristi, kes oli kõige ilusam punapea, khm, tüdruk , polnud kunagi uskunud, et keegi kahvatu ja pikk abiturient, kes tema kõrval seisab, võiks vampiir olla.

Ta ei uskunud neid kõlakaid ega jutte, pidades neid muinasjuttudeks.

Siiani "roosas mullis" elanud, sai ta aru, miks teised temavanused kardavad öösel üksi väljas käia, ning on umbusklikud võõraste ja endast rohkem kui aasta vanemate inimeste suhtes.

Sel põhjusel Agnes siis surigi, mõtles Kristi vahepeal peatudes, et hinge tõmmata. Agnese surm oli lavastatud enesetapuna, ning tapjast polnud jälgegi ja surnukeha oli verest tühi.

Kõiges oli süüdi see ilus välismaalane. Sakslane Chris, kes ka minul pea segi ajas, mõtles Kristi edasi joostes.
Pealegi, ma olen lugenud enne tema koolitulekut lehest tüdrukute salapärastest kadumistest, mõtles ta edasi.

Kõik olid ilusad ja viisteist- kuusteist aastat vanad. Minuvanused, mõtles Kristi.

Siis Kristi väsis, ning istus pargis, purskkaevu juurde, vihmamärjale pingile.

See oli esimene koht, mida Kristi mäletas, kuna tema ema oli seal temaga korduvalt jalutamas käinud.
Ka ta ise oli kaheteistkümne- neljateistkümneaastaselt öösiti sinna põgenenud, kui selleks põhjust oli.
See paik oli tema kindlus. Seal tundis ta ennast turvaliselt.
Ta oli seal nutnud, ning oma südame- ja hingevalu välja valanud.

Nüüd aga lootis ta, et see paik pakub varju ka vereimeja eest.
Kristi hingamine muutus aegamisi normaalseks, samuti kadus tuttavas kohas viibides hirm, aga seal ta oli.

Chris ilmus nähtavale tema ees, ning küsis: "Oled nüüd rahul, kui tead, et olen koletis?"

"Sa tahad niikuinii minuga sama teha, nagu kõigi nende tüdrukutega!" Kristi tõusis püsti, ning kaugenes noormehest paar sammu. Need paar sammu olid aga pikad.

"Jah, ma pean üles tunnistama, et tegin seda! Aga...ära räägi kellelegi, eks?"

"Miks ma ei võiks? Ka mina olen ju vaid o h v e r !"

"Sa ei vääri surma, Kris. Ma armastan sind, saa aru!"

"Kas t u n d e t u vampiir üldse suudab armastada? Sa V A L E T A D !"

"See pole muinasjutt, Kris! Meil on tegelikult tunded!"

"Kas ma võin sind usaldada? Kuidas? K u i d a s usaldada vereimejat? Ütle mulle!"

"Kuidas ma saaksin sind veenda, et mul on sinu vastu tunded? Kuidas ma saaksin öelda sulle, et sa mind usaldaksid?"

Chris oli Kristile äkki väga lähedal, ning tema hääletoon muutus pehmemaks.
"Kuidas?"

Kristi hoidis endiselt käsi rinnal ristis, kuid lausus hääletooni rahulikuks sundides:
"Olgu, ütleme, et ma usaldan sind, aga mul oleks seda parem teha, kui ma oleks...kui ma oleks..."

Chris vaatas teda ootaval pilgul. Kristi lasi kätel kõrvale vajuda.

"Kes?" küsis noormees ettevaatlikult.

Kristi tõmbas sügavalt hinge, kogus end veidike, ning lausus ainsa argliku sõna oma huultel:
"...vampiir."

"Kas sa usud tõesti, et nii oleks parem?"

Kristi vaatas talle sügavalt silma.
"Luba, et ma olen su viimane. Sinu viimane ohver noorte tüdrukute hulgast."

"Ma...ma luban."

"Siis võib see juhtuda. Ma olen valmis."

Chris võttis Kristi oma haardesse, ning kui noormehe hambad olid sentimeetri kaugusel tema kaelast, lausus Kristi äkki: "Üks asi veel."

Chris tõmbus eemale ja küsis: "Mis?"

"Kui vana sa...päriselt oled?"

"Vanem kui sina...tuhat aastat vana. Mis siis?"

"Mul oli lihtsalt vaja teada, mis vanuses vereimejaga tegu," lausus Kristi punastades.
Chris ei teinud kuulmagi, kuna oli Kristi lõhnast sisse võetud hullemini, kui tüdruk tema omast, ning surus pikemalt mõtlemata hambad tema kaela, juues mõne tilga, ning eemaldudes siis raskustega.

Kristi aga näis olevat teadvuse kaotanud.
Ootamatult aga avas värske elav surnu silmad, ning Kristi keha läbistas valu, millest põhjustatuna kaotaks tavaline inimene teadvuse.

Kuid kahjuks pidi Kristi seda piina teadvust kaotamata taluma.

Kui valu kadus, lebas tüdruk lõdvalt Chrisi käte vahel, kuid ta oli muutunud: küüned olid täiuslikult läikivmustad ning teravad, rohelistes silmades oli nüüd erepunane läige, nahk oli muutunud kahvatuks, ning juuste punane värv oli omandanud veetleva veripunase tooni ja muutunud loomulikuks juuksevärviks, ning polnud seega enam pooleldi väljakasvanud oranžikaspunane.

Samuti oli enne Chrisi kõrval üsna lühike neiu nüüd pikem, kuid mõned sentimeetrid Chrisi pikkusest jäi siiski puudu.

Kristi tundis end elusamana, kui kunagi varem, ning samuti kuulis ta hääli, mida tavaline inimene ei kuule ja nägi asju, mis jäid inimesele märkamatuks, kuna vampiirina olid tema meeled tugevamad ja teravamad.
Ta tundis vabadust.

"Chris...vabandust."

"Mille pärast?"

"Ma karjusin su peale ennist."

"Ma andestan selle sulle."

Kuuvalgel puutusid kahe öö lapse huuled kokku.
Verine suudlus.
Viimasele ohvrile.