# Pimeduse sära.

Lühijutt. Ja see on tõesti lühike (a)
ning ka suht kahtlane ja mitte just eriti selge vist, minu meelest, aga nii mulle endale meeldibki (;
Kirjavigade pärast palun juba ette vabandust.


Pimeduse sära.


Ma istun pimeduses. Või seisan. Äkki isegi laman, ma pole selles kindel. Olen kogu elu.. Terve igavuku pimeduses olnud ning ma kardan. Olen alati kartnud. Mida? Teadmatust. Teadmatust selle millegi ees, mis pimeduses seisab. Ma ei tea, mis see on, aga ma kardan.

Vahel mulle tundub, nagu oleks pimedus elektrit täis. Ja siis ma tajun, et seal ees on midagi. Mu süda hakkab kiiremini lööma, käed hakkavad värisema ning mingi hetk mu jalad enam ei kanna mind.

Olen üritanud selle pimeduses eest silmi sulgeda, kuid mis vahet sellel on? Silmad kinni või lahti, pime on niikuinii.
Ma mäletan, et kord, kunagi, ei olnud kogu mu ümbrus pime. Seda valgustasid lambid ja aknast sisse paistev päikesevalgus. Otse minu ees, seal kus nüüd on minu hirm, oli uks. Veidike praokil ning sealt kostus linnulaulu. Nüüd hoolega kuulatades on ainult külm kohin, nagu siis kui tuul läbi puuokste puhub.

Olen terve igaviku juba kahe vahel olnud. Ja nüüd viimaks hakkan ma otsuse langetamisele lähemale jõudma. Tõstan kõhklevalt käe. Sirutun enda teadmata hirmu suunas. Mu sõrmed puutuvad vastu midagi külma, jahedat. Kujult meenub mulle koheselt ukselink. Ja alateadlikult vajutan ma selle alla.

Nähtamatu tuulehoog paitab ootamatult mu nägu ning ajab mu juuksed laiali. Hingan sisse seda mõnusat värsket õhku ja naeratan, kui mulle kohale jõuab, et mu hirm igavese öö ja pimeduse ees on mõtetu. Et kõik on õigupoolest sama, kuidas oli päikesevalguses. Mu elus on jälle mõte, kui särav täht kesköises taevas.