Las ma aitan

Ma ei oska seda kuhugi mujale panna Loodan, et siiani meeldib :)


Bussi väljumiseni oli veel umbes pool tundi aega, kui Maarja juba jaama jõudis. Jaamas ei olnud eriti palju rahvast, nagu tavaliselt, ühel neljapäeva õhtul ikka. Maarja kõndis pinkide vahel, et istuda oma tavapärasele, üsna ukse ligidal asuvale pikale pingile. Pingi poole liikudes möödus ta ühest poisist, kes hoidis pead põlvedel ning varjas kätega oma nägu. Esialgu ta poisile erilist tähelepanu ei pööranud, kuid kui oli pingil istudes poissi veidi aega jälginud, tõusis ta püsti ning liikus tema poole. Ta jäi meeter maad poisist kaugemale seisma. „Saan ma aidata?“ küsis tüdruk ettevaatlikult. Poiss tõstis aeglaselt pea ning nähtavale ilmus poisi nägu. Ta silmad olid sinised, kuid väga tuhmid, neis puudus elurõõm ja sära. Silmad olid pea täiesti tühjad. „Mida sa tahad?“ küsis poiss veidi nähvates, vaatas korra tüdrukut, ning võttis jälle sisse poosi nagu ennegi. Maarja silmitses poissi paar hetke. „Ma küsisin, saan ma aidata.. On midagi juhtunud?“ küsis tüdruk selge häälega ja proovis poisi nähvamisest mitte välja teha. Poiss tõstis taas oma pea ning silmitses tüdrukut juba veidi uurivamalt. Tüdruk oli üsna lühikest kasvu, vanuselt umbes 15 aastane, tundus talle. Tal olid õlgadeni helepruunid juuksed ja kehaehituselt täiesti keskmine. „Isegi kui mul on midagi juhtunud.. Kas sa tõesti arvad, et ma hakkaksin oma murest suvakale plikale rääkima?“ küsis poiss üsna ilmetul häälel ning lasi peal taas põlvedele vajuda. Maarja seisis ikka veel poisi ees, ning mõtles juba lahkumise peale, kuid ei liikunud paigast. Ta oli veidi solvunud, kuid üritas taaskord sellest mitte välja teha. „Vahest ongi nii parem. Mina ei tea sinust midagi ja vastupidi. Võibolla ongi lihtsam rääkida..“ sõnas tüdruk ning otsustas pingile istuda, meetrijagu poisist eemale. Poiss hakkas juba tüdrukust veidi huvituma, kuid see jäigi ainult hakkamiseks, sest hiljuti juhutunu pärast, ei suutnud poiss hetkel midagi positiivset mõelda, ega tunda. „See ei ole lihtne..“ tuli vaid poisi suust natukese aja pärast. Maarja manas näole kaasatundva õrna naeratuse, mis sest, et poiss seda ei näinud. „Aga ürita,“ lausus tüdruk vaikselt „äkki aitab.“ Poiss pühkis korra varrukaga nina ning ei peitnud enam pead käte taha, vaid toetas nüüd lõuaga põlvedele. Ta pööras pea tüdruku poole. Maarja tundus hooliv tüdruk olevat. Keegi kes oskab aidata, jäi poisile mulje. „Mu tüdruk.. ja parim sõber.. nad...“ üritas poiss alustada, kuid jäi siis vait. Raske oli sõnu suust saada, kui kõik alles nii värske oli. „Neid...“ üritas ta uuesti alustada. Maarja pööras nüüd pilgu poisi poole ja vaatas teda rahulikul pilgul. Ta ei õelnud midagi, ainult kuulas. Poiss hingas sügavalt sisse ja siis uuesti välja. „Neid ei ole enam. Ja see on minu süü..“ sai poiss nüüd üle huulte. „Minu süü..“ kordas ta ning lasi peal taas põlvedele langeda. Peale mõnda hetke vaikust pööras maarja taas pilgu poisilt ning jäi enda ette silmitsema. „Asju juhtub.. kuid ära hakka kohe ennast süüdistama. Ma küll ei tea mis teil seal juhtus, aga ma arvan, et polegi vaja teada. Ära räägi mulle, sinu enda pärast. Vähemalt mitte praegu.“ Sõnas tüdruk ettevaatlikul, kuid kindlal toonil. Poiss kuulas teda, kuid ei ilmutanud erilist arusaamise märki. Maarja vaatas oma käekella, mis näitas, et varsti on bussi väljumise aeg. Ta tõusis pingilt püsti. „Ma pean nüüd minema, aga palun ära tee endale midagi, mida sa pärast kahetsema hakkaksid.“ lausus tüdruk talle. Ta silmitses hetke veel poissi ja suundus siis bussijaama uste poole, et bussi peale minna. Poiss tõstis oma pea, kui Maarja minema hakkas ning kui tüdruk oli läinud jäi ta enda ette vaatama, ning tüdruku sõnade üle järgi mõtlema. Paari minuti pärast tõusis ta samuti pingilt püsti, sest ka tema buss hakkas varsti minema. „Aitäh..“ sõnas poiss vaikselt ja suundus siis busside poole.

Palun uut! Hea :)

KARMEEEN!
Eluhea oli ju!!!!
Huvitav ja värki. :)
Ootan täiega uut.
Kuskil vahepeal arvasin, et on tulemas midagi "Lissaboni öö" sarnast, a vist mitte... Aga vist polegi vahet.
Ma PEAN teadma, mis edasi saab!
See tüdruk ja poiss kohtuvad veel?
Ja mis selle poisi tüdruku ja sõbraga juhtus?
UUUT!

Tore et meeldis ^^
Aga Sille, ma pean sind kurvastama. sa ei saagi teada mis tüdruku ja sõbraga juhtus.. jutt ei räägi nendest (a)
Aga uus osa siis. :)




Oli järjekorde neljapäeva õhtu ningi Maarja sisenes jälle bussijaama. Kell oli 7, aga tüdruku buss pidi alles kell 8 välljuma. Ta käis ühes hotellis koristajana tööl, sest oli suvi, ja ta tahtis endale veidi lisaraha teenida. Kui ta taaskord oma pingi poole kõndis jäi ta ehmatusest seisma, sest nägi ühel pingil seda sama poissi, kellega ta eelmisel neljapäeval rääkinud oli. Poiss ei istunud enam jalad põlvedele toetumas, vaid nii, nagu poisid ikka. Maarja pani oma mp3-e, mille ta just kotist välja oli võtnud, kotti tagasi ning suundus vaikselt poisi poole. Temani jõudnud, suunas poiss oma pilgu tüdrukule ning manas näole isegi õrna naeratuse. Oli näha, et poiss oli rusutud, kuid kindlasti paremas seisus, kui eelmisel korral. „Tere“ alustas tüdruk ning jäi siis poisist veidi eemal seisma. Poiss vaid noogutas vastuseks. „Kuidas sul läheb..?“ küsis Maarja mõne vaikse hetke pärast ettevaatlikult. „Sitasti..“ vastas poiss aeglaselt ning vajus pingil rohkem kössi, kui ta enne olnud oli. „Minu päevad on möödunud poole päevani voodis mõtlemisega ning üksinda linnatänavatel lonkimisega.“ Lausus poiss. „Kurat!! Igale poole kuhu ma lähen, tulevad meelde kõik need faking mälestused.“ Ta haaras kahe käega oma peast kinni, ning vajus siis põlvedele. Maarja istus poisi kõrvale pingile ja silmitses siis poissi. „Te tegite kõike koos jah?“ küsis ta siis, kuigi ilmselgelt teadis ta juba vastust. „Ei.. me OLIME koguaeg koos.. koguaeg..“ lausus poiss lootusetul häälel. Ta tõusis pingilt püsti ning hakkas pingi ees edasi-tagasi käima. „Ja nüüd on sul tunne, et nad on su maha jätnud. Sa tahaksid kedagi süüdistada, aga ei oska seda kedagi valida. Sa tahaksid Neid süüdistada, aga ei suuda, sest armastad neid liialt palju. Tunned, et kõik on kadunud..“ sõnas tüdruk vaikselt ja vahtis maha. Peale veidikest vaikust pööras ta uuesti pilgu poisi poole ning jäi teda silmitsema. Poiss vaatas tüdrukut arusaamatul ilmel, kuid siis äkki täiesti mõistvalt. „Jah..“ ütles poiss vaid ja istus siis pingile tagasi. Ta vaatas ikka veel tüdrukut ja küsis siis. „Sul on ka midagi niisugust juthunud?“ „Kaks aastat tagasi.. mul oli tunne ,et ma teen enesetapu. Kõik oli läbi. Aga ma sain hakkama. Ja sina pead ka saama.“ sõnas tüdruk mõtlikul, kuid positsiivsel toonil. „Kuidas.. ?“ küsis poiss siis veidi uskumatul toonil ja vajus siis aeglaselt seljatoele. „Tahad teada, kuidas mina hakkama sain?“ küsis tüdruk. Poiss tõstis pea ning jäi tüdrukut kuulama. „Esimene nädal oli raske. Umbes samasugune nagu sinulgi. Käisin ringi, silmad nutust punased. Siis sain aru, et masetsemine ei vii kuhugi. Ma ei saa neid ju nagunii enam tagasi. Liitu mingi uue tegevusega mida sa varem teinud pole. Näiteks tantsimine või vehklemine. Kasvõi näitering või mingi teaduslik asi. Aga midagi uut. See aitab.. usu mind. Ja ära ole koguaeg üksi. Uusi inimesi on vaja kohata.“ lõpetas tüdruk Peale natukest mõttepausi küsis poiss: „Millega sina tegelema hakkasid?“ „Ma läksin muusikakooli, trumme mängima. Sa ei kujuta ette, kui hea oli neid taldrikuid lüüa, sain end täiega välja elada. Ma hakkasingi nende päevade nimel elama, et saaks muusikakooli minna.“ muigas tüdruk ning nägi ka, et poisi huulile oli väike naeratus tekkinud. Umbes pool minutit kestis vaikus, kuid siis tõusis poiss pingilt püsti ja võttis oma koti. „Mu buss läheb varsti.. aitäh!“ ütles ta ning kui oli hetke tüdrukut silmitsenud, suundus ta busside poole. Maarja noogutas poisile ning kui too oli tüdruku vaateväljast kadunud, võttis ta välja oma mp3-e ning pani klapid kõrva. Tüdrukul oli hea tunne, et oli saanud poissi aidata.

:) Uut!

See osa on lühem veits.. ja see on eelviimane ka muidu. :) Suht lühike jutt kokkuvõttes aga jamh :) Head lugemist!




Oli teisipäev ja kell hakkas 11 saama. Maarja kõndis mööda pargiäärset tänavat, et tööle minna. Ta hakkas kõnniteed ületama, kui nägi teisel pool teed sedasama poissi. Ka poiss oli Maarjat märganud ning jäi seisma, et tüdrukut oodata. „Hei!“ lausus Maarja, kui oli poisini jõudnud. „Ma läksin ka muusikakooli tead..“ sõnas ta üsna rõõmsal häälel, kuid väsimus ja rusutus poisi silmadest polnud veel kadunud. Maarja naeratas noogutades poisile ning nad hakkasid mööda tänavat edasi kõndima. „Basskitarr.. täna on teine tund.“ jutustas poiss. Oli näha ja tunda, et see on talle head teinud, mõtles Maarja. „Esimesel tunnil tutvustati ainult pilli. Käisin neid isegi juba poes vaatamas, kuigi ostmiseks muidugi veel ei lähe“ muigas poiss. „See aitas kas pole?“ küsis tüdruk naeratades. „Jah.. ja ma ei uskunud, et see nii palju aitab. Ma saan rõõmu tunda. Ja see on hea..“ sõnas poiss ja vaatas Maarjat tänulikult. „Sander.. on mu nimi“ lausus ta veidi aja pärast. Tüdruk hakaks selle peale naerma. „Maarja“ sõnas ta peale naermist ja ulatas poisile käe. Ka Sandri näole ilmus suurem naeratus. Tüdruk jäi ühe suure hoone ees seisma ja Sander vaatas talle küsivalt otsa. „Ma töötan siin..“ selgitas ta. „Aa.. no kena tööpäeva siis!“ ütles poiss, lehvitas Maarjale ning sammus siis vaikselt edasi muusikakooli poole, mis asus paar tänavat edasi. Tüdruk lehvitas Sandrile vastu ning läks siis trepist üles hotelli uste poole.

Nooo....?
Jaaa....?
Mis saab...?
UUUUUT!
Nii eluhea on. :)
Su kirjutamisstiilis on midagi.

Mis siis muud, kui ikka uut!
Nii kahju, et see eelviimane osa oli.
Igaljuhul, ootan uut osa :)

Nii.. viimane osa siis. Loodan et meeldib :)




Bussini oli 10 minutit aega, aga Sandrit polnud veel bussijaama ilmunud nagu kahel eelmisel neljapäeval. Maarja istus oma tavapärasel pingil, klapid kõrvas ning ehmatas veidi, kui poiss järsku tema kõrvale istuma potsatas. „Sa ehmatasid mind!“ hüüdis tüdruk veidi hingeldades, kuid purskas siis naerma. Ka Sandri näol oli lai naeratus. „Vabandust“ sõnas poiss siis ja vaatas kella. „Ma mõtlesin, et ma ei jõuagi enne bussi peale minekut sind näha.“ lausus poiss siis ning Maarja lõpetas oma suure naermise ja vaatas poisile otsa. „Noh.. et sind veelkord tänada..“ selgitas poiss, Maarja pisut küsiva ilmega nägu nähes, ning poisi põsed muutusid veidi roosakamaks. „Aah.. heh.. nojah.“ puterdas tüdruk siis ja pööras korraks pilgu poisilt ära. „Tõesti.. sa oled mulle väga abiks olnud. Ausalt..ma ei tea, mida ma ilma sinuta teinud oleks.“ lausus poiss veidi tõsisemal häälel ja vaatas tänulikult tüdruku poole. Maarja pööras pilgu taas poisile ning naeratas talle. „Mul oli hea meel sind aidata.“ Sõnas tüdruk siis ja tõusis pingilt püsti. „Mu buss..“ selgitas tüdruk ja sama tegi ka poiss. „Jah.. minu oma ka..“ sõnas ka tema ning nad jäid hetkeks teineteisele otsa vaatama. „Noh.. nägudeni siis!“ sõnas Sander lõpuks. „Jah.. nägudeni!“ lausus ka tüdruk ja mõlemad pöörasid end ümber, et bussi peale minna.
„Maarja!“ hüüdis keegi tüdrukut, kui too järgmisel päeval töölt bussijaama poole minemas oli. Tüdruk pööras end ringi ning nägi Sandrit, kes teda hüüdnud oli. Tüdruku näole ilmus naeratus, kui poiss oli temani jõudnud. „Hei!“ sõnas tüdruk, olles rõõmus poissi nähes. „Lähed bussijaama poole?“ küsis poiss ning vaatas siis kella mis näitas poolt 7-et. „Lähen jah.. kuigi aega veel on..“ sõnas tüdruk samuti kella vaadates. „Sama siin“ sõnas Sander. „Kas sa.. kohvikusse või mäkki või kuhugi viitsid tulla.. niikaua..?“ küsis poiss veidi puterdades ning jäi siis Maarjale otsa vaatama. Tüdruku näole ilmus naeratus. „Muidugi viitsin“ vastas ta poisile ning vaatas tema silmi. Silmad, mis tüdrukule otsa vaatasid, olid hoopis teised, mis need nende esimesel kohtumisel olnud olid. Neisse oli rõõm ja elutahe tagasi tulnud. Kõik oli korras.

ISSAND. KUI. HEA!
Laaaaaav it! :)
Nagu... super.
Hoopis teistsugune, kui teised jutud. :)

Tore kui meeldib ^^

Ei no sõnu pole.
Nii hea ja sügava mõtega lugu:)
Kahju kohe, et läbi sai :/

Nii hea ! x3

Aitäääh (a)