Mäletad Sa, kuidas see kõik algas?
Ma olin 5 aastane ja sina 9, kui me koos maja ees mängisime. Sa olid mu parim sõber ning mina Sinul ka. Nii läks aasta..
Ma käisin sealsamas maja ees mängimas ja ootasin Sind, nii iga päev, aga Sind ei tulnud enam. Ma võisin küll väike olla, aga mul oli valus.. Väga valus. Sel hetkel ma mõistsin et olen kaotanud oma parima sõbra, sel hetkel ma uskusin et ma ei hakka enam mitte iial Sinuga läbi saama, sel hetkel ma lubasin endale, et ma ei mõtle Sulle enam. Oleks see vaid nii lihtne olnud.
Ma olin 11aastane, kui ma enda 5.klassi lõpuaktuselt minema ruttasin. Pilku maas hoides kõndisin ma otsa ühele endast 3 klassi kõrgemal õppivale poisile. Poisile otsa vaadates tundsin ma ehmatusega ära needsamad tumepruunid silmad, mida ma olin niivõrd kaua taga igatsenud. Jah, täpselt nii, see olid Sina. Ka Sina tundsid mind ära, ma lugesin seda välja Sinu näost.
Kui Sa vaid teaks kui õnnelik ma olin, kui järgmine kord msn'i sisse logides nägin uue kontakti nime all Sinu nime. Ma kartsin seda kohutavalt, ma ei tahtnud enam haiget saada, aga sel hetkel see mind ei huvitanud. Ma olin uuesti leidnud Sinu - inimese, kes oli mulle olnud nii lähedane. Sellest ajast ei olnud juba teist korda minu elus Mind ja Sind, nüüd olime Meie.
Algul me suhtlesime harva, siis aga aina tihedamini ning paari kuu pärast olidki Sa jälle seesama poiss, kes oli kunagi minu parim sõber olnud. Ainuke vahe oli selles, et seekord Sa ei olnud mulle lihtsalt parim sõber. Ma avastasin et Sa oled hakanud mulle meeldima.
Ma tahtsin Sinuga suhtlemist ära lõpetada, nii väga tahtsin. Ma ei tahtnud enam haiget saada. Siiski.. Iga kord, kui ma nägin sinu nime arvutiekraani allservas vilkumas või Sind naeratades mulle vastu kõndimas, ei suutnud ma sellele vastu panna.
Nii me saime läbi kaua, lausa üle aasta. Ma tõesti arvasin, et sellest kõigest võib midagi rohkemat saada. Või kasvõi seda, et kõik jääbki nii. Oleks see siis vaid nii olnud.
Me hakkasime aina harvem suhtlema. Sul tekkisid uued tuttavad, kellega kaasnes suur populaarsus. Sa rääkisid minuga nii külmalt, just nagu me polekski kuu aega tagasi parimad sõbrad olnud. Jah, see tegi mulle haiget, väga. Kui sa vaid teaks kui väga..
Me ei suhelnud enam. Juba teist korda oma elus pidin ma endale lubama, et meist ei saa mitte midagi, seekord mitte iialgi.
Möödus aasta. Ma olin endale leidnud uued parimad sõbrad, Sina olid mu elust kadunud.. Kuni hetkeni, mil ma jälle pidin nägema Sinu nime vilkuvalt oma msn'i aknas. Ma kõhklesin kaua, kuid lõpuks siiski leidsin endas tugevuse, järjekindluse, et vestlus lugemata sulgeda. See oli raske, ka kõigil järgnevatel kordadel.. Sa tegid selle veel raskemaks, kui mulle vastu kõndides naeratasid või rääkida üritasid. Aga tead mis? Sa tegid mulle kaks korda haiget, nüüd oli minu kord seda teha.
Sellest on möödunud veel pool aastat. Ma võin ju öelda, et mind ei huvita, ma võin ju proovida olla tugev, kuid siiski, iga kord kui ma Sind näen, käib minu seest läbi seesama kahetsustunne mis alati. Nii see on ja nii see jääb - Sinu kohta minu südames ei suuda täita mitte keegi teine, ning kahjuks, ükskõik kui väga ma seda ka ei tahaks, ei saa ma sinna mitte midagi parata.
Pealkiri: Kõik see. 
26/9/2009, 19:00
