Kirjad Ha Yu'lt

See jutt on pärit enamvähem samast tüvest, mis "Crashing & Burning", aga sarnasusi sel pole.
Lugu ise on imelik, aga seekord luban pühalikult, et mingeid VAMPIIRE siin ei ole.



Kallis Enrico!
Kolm nädalat on möödas, ning ma olen kogunud juba päris palju infot iseenda kohta.
Nüüd ma tean, et:
1.)Ma olen seitseteist.
2.)Mu täisnimi on Ha Yu Rosslyn.
3.)Mulle meeldib Jaapan.
4.)Mu veregrupp on 0.
5.)Ma olin kunagi päris sageli vintis.
6.)Mu ema suri autoõnnetuses.
7.)Ta nimi oli Lily Amy Rosslynmathers.
8.)Ma õppisin 10 aastat Jaapani eliitkoolis Tokyo Metropolises.

Tegelikult on mul veel palju rohkem infot, aga ma ei saa sellest ühes ainsas kirjas pajatada.
Kas tead, mis?
Ma mäletan midagi, mida ma mäletada ei tohiks. Nimelt juhtumit mu lapsepõlvest, kui ma polnud veel isegi viieaastane.
Me võiksime sellest rohkem rääkida, kui saaksime kohtuda.
Noh...kui sa üldse tahad minuga kohtuda!
Jää minuga, aita mul end taas leida!
Parimate soovidega,
Ha Yu Rosslyn."

Enrico vaatas aknast välja.
Berliin oli suurepärane linn.

Seal elas ka tema Ha Yu, kes iganes ta ka polnud, ning kes arvas, et Enrico võib teda aidata.

Noh, muidugi võis, kuid asi oli selles, et ta ise ei teadnud Ha Yu kohta vähimatki.

Enrico rüüpas pisut teed, ning suunas pilgu jälle aknast välja.

Akna taga väljas hävitas sügis suve viimaseid riismeid, värvides lehed kirjuks, ning sundided inimesi jahedate ilmade tõttu paksemaid riideid kandma.

Taevas lendas üksik hanekolmnurk lõuna poole, ning hallist taevalaotusest tõotas peagi hakata tulema paduvihma.

Tuul sasis lähedalasuvas pargis viimaste lehtedega pajude oksi, ning alles mõni kuu tagasi rohelust kiirgav park oli muutunud hallikaks, pruuniks ja tundus ka lagedam, kuna enamus puid oli raagus, ning isegi Enrico meelispargipink tiigi ääres oli näha.

Enrico tavatses pärastlõunail tänavapoolsel rõdul teed juua ja maalida, kuid ilmad olid praeguseks selle jaoks liiga külmad ja tuulised.

Noormees võttis puhta paberi, mille alla pani joonepaberi, kinnitas need kirjutusalusele, ning hakkas Ha Yu'le vastust kirjutama.

Ta otsustas, et peab varem või hiljem selle veidra tütarlapsega kohtuma.

______________________------

Ha Yu pani oma mustad juuksed jaapanipärasesse lihtsasse soengusse, ning lahkus korterist.

"Selline ilm küll jalutama ei kutsu," mõtles ta, pannes pähe kapuutsi, et kaitsta end paduvihma eest, mis tema välja jõudmisega koos sadama hakkas.

Polnud midagi teha, aga ta oli just selle kellaaja valinud Rosslynmathersite suguvõsaarhiivi uurimiseks.

Ta oli välja uurinud, et medaljon, mida ta ärgates kandis, on tema perekonnasümbol, ning sellega pääseb ta arhiivile ligi.

Ta elas oma sõbrannaga ühes korteris, kuigi ta Nadinet enam nii hästi ei mäletanud, aga viimase juures oli ta ärganud, mäletamata ainsatki asja.

Osad asjad sai ta Nadinelt teada, kuid uskus, et see pole kõik ja on ikka veel midagi.

Ja see mälestus...see oli ka kõik, mida ta mäletas.

Aga ometi oli tal tunne, et see justkui oli ja ei olnud ikka tema mälestus.

See tekitas omakorda tunde, et ta ei tohiks seda mäletada.

See mälestus oli korraga ainus, mis tal oli ja ka paras müsteerium, mille kallal ta võis end haigeks mõelda, aga meelde talle midagi sellega seoses ei tulnud.

Esiteks mäletas ta karjet, teiseks rohelist valgussähvatust.
Siis läks kõik pimedaks.

Siiski oli Ha Yu midagi avastanud.

Nimelt, et aasta, kust see mälestus pärineb, langes kokku tema ema surma- aastaga, aga kuidas neiu ka ei pingutanud, ei tulnud tema ajust mingit vastust.

Nii piinarikas oli see, et ta pidi selle suure pusle tükke kildhaaval kokku sobitama.

Ha Yu kandis alati taskus musta märkmikku, milles tal kõik kirjas oli.

Nimelt kõik, mida ta oli enda kohta teada saanud.

Harilikult oli amneesiate puhul nii, et teatud helid elustavad kadunud mälestused, ning inimene paraneb, kuid õnnetuseks oli Ha Yu puhul tegu haruldase juhtumiga, kuna seda ei paistnud juhtuvat.

Nadine oli talle küll öelnud, et ta paraneb, kuid paranemise märke ei olnud siiani ilmunud.

Ha Yu seisatas valgusfoori punase tule ees.

Mööda läks üks veok, ning kuulda oli metallpurgi prõksatamist selle ratta all, kui selle rasked rattad viimasest üle sõitsid.
Ha Yu sulges silmad ja...

Vaikus.
Ta oli nelja- aastane, ning seisis pargis.

Imekombel ta mäletas ümbrust selgesti. Tema ema oli temaga koos.

Siis tulid kuskilt mingid taskuvaraste moodi mehed ja kogu pilt läks jälle segaseks.

Karjatusele ja rohelisele sähvatusele lisandus nüüd ka tutttav prõksatus...

Nii tuttav...

Mulle isegi meeldib. Tundub huvitav ja ka parajalt salapärane

"Amneesiate" kõlab kuidagi.. not really possible. "Amneesia" sobiks paremini, sest ega mälukaotusel pole ju alaliike, et saaks öelda "kiiramneesia" ja "kaugamneesia" ja siis väita, et on mitut tüüpi amneesiaid olemas..

Siis, Rosslyn kõlab nagu rosolje. XD

Öhm.. What else..

Normalna, ütleks praegu. Keep going.

Vabandan, et ma pole pikalt uusi osasid kirjutanud, aga mul oli kohutav inspiratsioonipuudus ja arvutikeeluke ka eriti osi kirjutada nagu ei luba...
Veel palun vabandust järgneva mannetu lühikese vaheosa pärast, aga see on vajalik edasiste sündmuste arengu jaoks.



Kallis Ha Yu!
Mul on hea meel, et Sa juba nii palju tead...
Ja see mälestus, millest Sa rääkisid üle- eelmises kirjas, on küll, jah, tõesti veider. Kui Su perekond on väga vana ja kui Sa seda veel teinud pole, soovitan Sul külastada oma perekonnaarhiivi.
Ma proovin Sind aidata nii, nagu vähegi suudan, kuigi ma Sind isiklikult ei tunne.
Loodan, et kohtume kunagi lähiajal, aga ma tahaksin teada, milline Sa välja näed, kuna ma pole Sind eluski näinud, ma arvan.
Kuigi parem oleks, kui Sa mulle helistaksid. Lisan kirjale oma telefoninumbri.
Helista, kui arvad selleks õige aja olevat.
Siinkohal pole mul enam millestki rääkida, aga loodan Sinult peagi uudiseid kuulda.
Austusega,

Enrico Sevyllane.

Ha Yu külastas perekonnaarhiivi, leidmata sealt suurt midagi.

Ta leidis küll mingid pilt- ja hieroglüüfkirjasarnases kirjas ürikud savitahvlitel ja pärgamendil, kuid ta ei osanud neist midagi välja lugeda, kuna need erinesid kõigist teadaolevatest iidse kirja tüüpidest.

Hieroglüüfkiri meenutas tegumoelt veidike kanjit, ning piltkirjas olid sümbolid hoopis teised, niisiis polnud ei tema arheoloogi- ega jaapanikeeleoskustest siinkohal suurt abi.

Siiski otsustas Ha Yu mõned ürikud koju kaasa viia, ning turvalisse kohta panna, ning mõned näited sellest veidrast kirjast oma arvamustega märkmikusse kirjutada.

Arhiivist lahkudes tuli talle meelde see park tema mälestusest, millest väike lõiguke esimest korda helide mõjul elustus.

Ta vaatas kella.

Hetkel oleks Ha Yu pidanud koolis olema...aga ta oli tänu amneesiale osaliselt õppimisvõimetu.

Ühtäkki teadis ta, kus asub see park tema mälestusest, lihtsalt selle ajel, mis tal peast läbi käis.

"Punased pingid..." mõtles ta.

Selles linnaosas olid vaid ühes pargis punased pingid.

Ha Yu kõndis mööda kohast, kust ta oleks pidanud üle tee minema, ning sealt ümber kolmekordse ühiselamu nurga, natuke maad edasi, ning kohal ta oligi.

_____________________________--------

Enricot vaevas mõte, et Ha Yu võib olla hoopis mõni hull, kuigi kirjaviisist paistis, et tegu on täiesti normaalse tsiviilisikuga.

Ta juba ootas järgmist kirja temalt, ning samamoodi soovis teada, kes ta selline on.

Enrico astus telefoni juurde mõeldes, miks ta selle peale varem ei tulnud ja valis väga lühikese, aga sellest hoolimata siiski veidra numbri.

"Halloo?" kostis telefonist mõne hetke möödudes tehislik naisehääl. "Identifitseerige end palun. Öelge oma nimi ja agendinumber."

"Enrico Sevyllane, 005."

"Tere tulemast tagasi, 005. Sissepääs PMAA5-te kinnitatud."

Tehislik hääl kadus, ning liinile ilmus tema kihlatu Alex Ceritrance, kelle numbri ta valinud oli. Too neiu oli tema "kuriteoparnter" juba kümme pikka aastat.

"Alex?"

"Enric! Sa pole ammu helistanud...mis õige toimub? Su hääl on kuidagi...veidra sagedusega."

"Ära eputa oma andega! Ütle parem mulle, mida sa tead Ha Yu Rosslyni kohta."

Oota MIDA? Enrico on mingi salaagent? Seda ma küll oodata ei osanud

Prince: Enrico kuulub Poolmutantide Abiagentuuri(PMAA), mis vastupidiselt FBI alla kuuluvale salaorganisatsioonile aitab selliseid inimesi...ah ooei *Paneb käe suule* Ma ei tohi rohkem lobiseda, muidu saab kõik teile liiga selgeks, see peabki olema segane.

Kena. Mulle küll meeldiks, kui jutt oleks natuke rohkem koos, jätaks mulje, et rohkem juttu on. :) Aga lase edasi!

ENRICOOOO! *on Silvia Rannamaa Enricosse veidi armunud*



Ehh... Sinu nimed lähevad aina friigimaks, ausalt. Rosslyn, Sevyllane... Kuidas sa neid hääldad, for christ sake?
Ma saan aru jah, et mõtlesin isegi mingi aeg kahtlaseid nimesid välja, nagu Nayr ja Terron ja sellised, aga... Maitea. Minuarust sobivad mu nimed juttu ideaalselt, sest tegemist on sellise keskaegse looga. Aga siin.. Ei oska öelda, kuidas teistega, aga tänapäev, mutandid ja friigid nimed ei lähe minu jaoks lihtsalt kokku.

Aganoh, vaatab, mis saab. Uut. c(=

Loodan varsti uut osa näha! :)

Parajalt salapärane ja hästi huvitav!
Uut paluks!:)

Kallis Enrico!

Sa tead, see veider mälukatkend...see täiendub helide mõjul!
Kui arhiivi külastasin ja valgusfoori taga seisin, purunes veokirataste all üks alumiiniumpurk, ning seda heli kuuldes tundsin, et mu ainsale mälestusele lisandus midagi sellele helile sarnast.
Ma ei tea, kas tohin Sulle sellest rääkida ja kas võin Sind usaldada, aga ütlen Sulle siiski, et leidsin arhiivist paar iidset ürikut, mis olid kirjutatud pilt- ja hieroglüüfkirjas savitahvleile ja pärgamendile.
Mina neid tõlkida ei oska.
Veel üks oluline avastus nende juures on, et piltkirja märgid erinevad oluliselt olemasolevaist piltkirjavormidest.
Hieroglüüfkirja kirjapilt aga meenutas mingil määral Jaapani kanji't.
Ma pole küll arheoloog ega teadlane, kuid tean vähemalt nii palju, ning ma võin öelda, et õppisin kogutud andmete põhjal kümme aastat Tokyo Metropolitanis, ning et eespoolmainitud hieroglüüfkiri ei ole kanji'le midagi ligilähedaseltki sarnast.
Ma võiksin Sulle ka need ürikud näha tuua...kui me kunagi kohtume, aga hetkel jätan need siiski turvalisse kohta.
Palju tervisi sulle,

Ha Yu Rosslyn.

Ha Yu tundis oma mälestustest ära tollesama pargi.

Pajudealleest läbi jalutades keerlesid tema jalgade ümber mitmed kirjud sügislehed.

Millegipärast tundis ta, et mida kaugemale ta niiviisi astudes jõuab, seda suuremaks kasvas veider hirmutunne ja seesmine külm kõhedus, justkui oleks ta pargis viibides täiesti üksi ja muust maailmast eraldatud.

Neiu üritas seda veidrat tunnet eirata, ning astus aina edasi.

Pajudeallee asendus raagus kastanite, kaskede ja lehistega.

Punased pingid näisid selle halli tühjuse taustal Ha Yu jaoks ohutuledena, mis keelasid edasi astuda

Kõik pargi peateed viisid täpselt ringikujulise tiigini.

Ha Yu suutis seletamatu hirmu pärast vaevu edasi liikuda, ning tal oli äkki väga külm.

Seepärast hoidis ta nahkkinnastes käsi rinnal ristis, ning püüdis hirmutunnet soojade kujutelmadega leevendada.

Ta lihtsalt kujutles end koos oma vanematega, kelle välimus võttis kuju tema unistustes, ning polnud kindla peale reaalne.

Ta oli jõudnud tiigi äärde.

Vesi tiigis hakkas juba külmuma, et sulgeda veealune maailm külmaks talveks sätendava jääkaane alla.

Ha Yu togis saapaninaga üht kivi, mis üle asfaldiääre veeres, ning sulpsatusega tiiki kukkus, lõhkudes tiigi ääreossa tekkinud õhkõrna jääkihi, ning jättes sinna augu.

Hakkas hämarduma, kuna sügise lõpuga kaasnesid ka lühikesed päevad.

Tänavalaternad pandi põlema, ning hakkas sadama õhkõrna lund, esimest tõelist lund selle talve jooksul.

Ha Yu pilk pöördus tiigist vasakule, kus jätkus tavapärane igav punane pingirida, kuid seal oli tema jaoks midagi tuttavlikku.

Ta seadis sammud sinnapoole, kõndis mööda õhkkerge lumega kaetud esimesest, teisest ja kolmandast pingist, ning jäi neljanda juures seisma.

Ta võttis käest ühe nahkkinda, ning puudutas pingi läikivpunast, lumemärga pinda sõrmeotstega.

Teadvustamata endale, mida teeb, sulges ta silmad, ning põlvitas, käsi endiselt pingil, selle ette.

Tema huuled hakkasid iseenesest mingeid arusaamatuid sõnu ja häälikuid kuuldavale tooma.

Kui tema huulte vahelt tulnud sõnadevool katkes, tekkis tema käe ja pingi vahele säde, mis paisusu suuremaks, ning ümbritses viimaks meiu ja punase pingi safiirsinise haloga.

_________________________---------

Enrico jalutas pargis, mõeldes selle üle, mida ta oli oma Itaalias viibivalt kihlatult, parimalt agendilt Alexilt tolle Rosslyni kohta kuulnud.

Uued teadmised langesid kokku Ha Yu kirjaga, kus ta ürikuid maininud oli.

Alex mainis samuti ürikuid, selles oligi asi.

Aga kas see ikka langes kokku?

Kas need olid needsamad ürikud?

Ta pidi neiuga kokkusaamise korraldama ja neid nägema!

Mis veelgi hullem: Alex oli talle öelnud, et Ha Yu kuulub sellesse...kergelt ebanormaalsesse inimgruppi, nagu PMAA neid nimetad, ning need polnud enam tavalised inimesed...

Asja teeb ainult hullemaks see, et Ha Yu'l on paranematu amneesia...ta ei tea oma olemusest midagi, ning kui juhtub, et neiu hingevägi pääseb valla...või veel hullem: see on juba juhtunud, on tulemuseks häving kilomeetrite raadiuses pluss palju hukkunuid, avalik tähelepanu ja šokis ellujäänud tsiviilelanikud.

Mõtteid mõlgutades pööras Enrico tiigist vasakule, ning nägi ebaharilikku vaatepilti: ülitäpse ringi raadiuses neljanda pingi ümber oli rohi roheline, ning üks puu pooleldi hiirekõrvul.

Selle veidruse keskel lebas veelgi veidrama välimusega surnukahvatu tüdruk, kes paistis magavat, üks käsi kinnastatud, teine, kinnastamata käsi lebas peopesa ülespoole lõdvalt pingiserval.

Vaatepildist hämmeldunud mees haaras veidra neiu kätele, ning koristas tolle tekitatud segaduse paari segase sõnaga.

Selge oli, et neiu polnud inimene, muidu oleks ta ammu tolles segaduses elu jätnud.

Enrico katkestas neiu meeltesidemed loitsuga, mis ammutas temast energiat, ning otsustas ta enda juurde koju viia.

Pärast seda uuris ta veidike pargi ümbrust, et kindlustada, et keegi FBI mõrtsukaist pole enne teda seal viibinud.

Sul on numbrid natuke valesti, eelmine osa oli juba teine ja nüüd uuesti teine. Mainin lihtsalt.

Tegelikult äärmiselt mõnus ja ma ei imestaks kui see asi veel huvitavamaid pöördeid võtaks. Ootan juba huviga järgmist osa! :)

Ma lootsin, et Ha Yu ja Enrico kohtumiseni läheb natuke rohkem aega, aga pole hullu, selline ootamatu kohtumine oli isegi hea. Üldiselt...mulle meeldib

Marmelaad: muutsin ära!

PK:Mulle endalegi tuli see mõte ootamatult pähe.

Ee...millal uus osa tuleb?

Ma ei tea...aju on ideevaba. Writer's block :'(

Takuya Kenzo kirjutas:

ENRICOOOO! *on Silvia Rannamaa Enricosse veidi armunud*

Rõõmustab Takuya'ga.