Raske juhus.

''Ema, kus su meigikott on?''
''Mis mõttes, kullake, sa tead ju, et ma ei meigi.''
''Ei jaa, aga... Sul midagi peaks ikka olema ju. Oleks vaja. Linnas on kõik ju mingid jubedad tibid ja beibed ja...''
''Sa arvad, et sa ei sobi sisse?''
''Noh... jah.''
''Kullake, ideaalne täpselt nii, nagu sa oled. Sa tead seda ja parem ütle seda endale iga jumala päev.''
''Jajah, ema. Ma läksin.''
''Ole tubli!''
Karita astus uksest välja kargesse talvehommikusse. Ta hakkas bussipeatuse poole kõndima, ise pidevalt oma kella kontrollides ja vandudes, et ta nii vara minema hakkas.
Jõudes peatusesse, oli kell juba pool kaheksa läbi. Järsku kuulis tüdruk tuututamist, üks auto tõmbas tee äärde.
''Tsauka. Tahad äkki sõitu? Buss läks juba ammu ära.''
''Kuidas, ammu?''
''Buss hakkab sõitma 7.15. Kas sa ei teadnud seda?''
''Aga bussiplaanis... Ah, olgu.''
Karita tõmbas ukse lahti ja istus sisse.
''Miks sa siis linna lähed?''
Poiss tõmbas käega läbi juuste.
''Miks sa teada tahad?''
''Sest tavaliselt sa ei sõida pool kaheksa hommikul linna. Töökoda tehakse alles kell kümme lahti ju.''
''Mõtlesin, et sa jääd bussist maha.''
''Mõtlesid,mõtlesid.''
Tekkis vaikus, mõlemad mõtlesid omi mõtteid.
''Oleme kohal.'' Naatan peatas auto suure hirmutava valge hoone ees, kuhu parasjagu voolasid igasugused rahvad sisse.
''Aitäh sulle.'' Tüdruk kummardus üle käigukangi ja tegi poisile põsemusi.
''Õõ, sa võiksid vahel habet ajada.''
Noormees naeratas Karitale, kui too autost välja hüppas.
''Edu!''
''Vaja.''
Neiu seadis oma sammud massi sisse, proovides küünarnukkidega teha endale teed ukse poole. Ta jõudis viimaks sisse, püüdes leida kedagi, kes talle garderoobi kätte näitaks. Lõpuks ta leidis väikse hallide metalltrellidega kabiini, mille silt näitas 10C.
Karita märkas paari blondi krohvinägudega tüdrukut, kes tundusid väga ülbed ning suundusid juba treppidest klasside poole. Nemad teda õnneks ei näinud. Tüdruk sisenes garderoobi, võttis jope seljast ja riputas selle vabasse nagisse. Samal hetkel tuli kabiini sisse üks pruunide juustega poiss, hingematvalt ilus poiss.
''Hei.''
''Ee... Tere.''
''Sina oled see uus tüdruk, jah?''
''Jahm, Karita.''
''Markus.''
Poiss ulatas käe ning Karita surus seda kõhklevalt.
''Kas sa tead, kus meil tund hakkab?''
''Ei, ei tea.''
''Lähme koos.''
Markus haaras tüdruku käe ja tiris ta läbi sumiseva rahvasumma, mis hakkas lõpuks väiksemaks jääma.
Nad läksid läbi mitmete koridoride ja paarist trepist üles, igal pool saatsid neid inimeste pilgud, kas kadetsevad või heakskiitvad.
Viimaks jõudsid nad ühe ukse juurde.
''Jäi sulle meelde, kuidas me siia saime?''
''Ei,'' naeris neiu, poiss muigas.
''Ma saadan sind siis täna, sobib?''
''Jah.'' Karita naeratas õnnelikult.
Kellele ei meeldiks ilusad poisid, mõtles ta.
Markus ja Karita sisenesid klassi. Poiss suundus ühe laua juurde, kus istus üks blond tüdruk, keda Karita ennem näinud oli.
Tüüp istus maha ja hakkas tüdrukut suudlema. Karita kangestus hetkeks ja läks ainsa vaba kohani. Ohkas ja võttis oma asjad välja.
''Tere, mina olen Mattias,'' kostis tüdruku kõrvalt.
Ta oli istunud ühe poisi kõrvale, kes teda ainiti vahtis.
''Tere, ma olen Karita.''
''Ära Markuse peale hakka aega raiskama. Ta on vastik.''
Mattias vaatas põrnitsevalt paari poole, kes ikka veel ila pani.
''Ei mõelnudki. Rõve.''
Õpetaja sisenes klassi ja Markus ning beibe põrkusid üksteisest eemale.
Rahvas tõusis püsti.
''Tere, õpilased. Nagu te ehk juba märganud olete, on meie klassis uus õpilane. Karita Männik, palun tõuse püsti.''
Tüdruk tõusis ettevaatlikult püsti.
''Tere.'' ütles ta arglikult.
Kõigi silmad olid temale kinnitunud.
''Karita tuleb Luunja koolist, mis pandi majanduslanguse pärast kinni. Kuna tal on väga head hinded, otsustas meie kool ta vastu võtta. Öelge talle tere, inimesed.''
''TERE TULEMAST MEIE KOOLI, KALLIS KARITA.''
Tüdruk hoidis naeru alla.
''Kas nad peavad alati seda ütlema?'' sosistas ta Mattiasele.
''Alati,'' muigas poiss.
''Põnev.''
Õpetaja läks eesti keelega edasi.
Järgnevates tundides ei teinud Karita Markusest ja tema külge kleepunud Erikast, nagu ta hiljem teada sai, välja ja kõndis kogu päeva Mattiasega ringi. Rohkem kui üks kord leidis tüdruk poisi ennast vahtimas.
Mattias oli mustade loomulike juustega, ta oli suht lõngus, aga see sobis talle nii hästi, see oli väga nunnu. Ta oli otsekohene, hea huumorisoonega ja ta susistas S-i. Karita meelest oli see imearmas.
Karita ise oli pruunide pihani juustega, mida ta kandis lahti peavõruga. Tema nägu oli lapselik, aga ilus. Tema kõige suurem pluss olid silmad, mid olid pruunid ja suured. Mitte kõige ilusam, aga kindlasti rohkem, kui lihtsalt kena.
Koju jõudes jooksis Karita kiiresti trepist üles ja vajus voodile pikali. Naatan oli täiesti meelest läinud, kuigi samal momendil oli noormees oma voodi peal keras ja ei suutnud tüdrukust mõtlemist lõpetada. Meeleheitel.

------------------

Loodan, et meeldib. :)
Paluks tagasisidet ja kriitikat.

Siit tuleb kriitikalaviin :)

Olgu, mitte ehk laviin, aga siiski väike kriitikapall.
Juhul, kui kasutad palju otsekõnet(ma räägin jutu algusest), võiksid lisada ka mõne saatelause, kuna muidu võib kuluda aega, et taibata, kes mida ütles(olgu peale, see on võib-olla ainult minu isiklik probleem ja võimalik, et kedagi teist eriti ei häirigi )
Mõnes lauses olid sõnad üleliigsed, näiteks "Samal hetkel tuli kabiini sisse üks pruunide juustega poiss, hingematvalt ilus poiss." Milleks duubeldada? Samuti hoitakse vist naeru tagasi, mitte alla ning veel paar lauset näisid kuidagi kentsakana.

Üldiselt jättis üsnagi normaalse mulje ja kindlasti oskad sa seda kuidagi veel edasi arendada

Samal hetkel tuli kabiini sisse üks pruunide juustega poiss, hingematvalt ilus poiss.
Mulle just meeldis see, et s6na poiss oli kasutatud kaks korda.^^ See muutis lause nii lahedaks.
Aga ainult otsek6ne koguaeg on t6esti veidikene segadusse ajav.
aga muidu tundub huvitav.
uut!

Järgmine hommik ärkas Karita äratuskella peale. Tüdruk ringutas ja tõusis istukile, kiigates oma telefoni, mis taevale tänu, oli puuteekraaniga. Nagu kõikidel rikastel selles suures valges kahtlase süsteemiga koolis.
Kell oli 6.01, nii et Karital oli aega valmistada ennast kooli jaoks ette. Eilne päev oli tema jaoks väga edukas. Kõik, kes tema uues klassis polnud Erika või Markuse käpa all, sõbrunesid 'uue tüdrukuga' kiiresti. Kõige rohkem avaldas Karitale muljet Ly, kes oli nende klassis kõige targem. Juhuslikult ka Mattiase parim sõber. Ly oli kartulikoorepruunide õlgadeni juustega, sirge tuka, prillide ja väga armsa välimusega tüdruk. Ta oli hüper intelligentne ja sai kõigiga hästi läbi. Ainuke miinus oli see, et tal oli väga madal enesehinnang. Ta polnud kunagi enda jaoks piisavalt hea.
Karita otsustas seda muuta, sest Ly oli teda väga palju aidanud selles, kuidas sisse sobituda ja mitte kellelegi jalgu jääda.
Neiu tõusis voodilt ja suundus oma riidekapi juurde. Ta kavatses väga palju kauem täna oma riietust valida.
Pool tundi läks mööda ja tüdrukul oli lõpuks valitud riietus seljas. Enda arust nägi ta väga kena välja. Seejärel läks ta juuste juurde. Eile ostetud lokirullid peast ära võttes märkas ta oma ema ukse peal.
''Tere hommikut,'' ütles naine karmil toonil.
''Tere.''
''Mis sa oma juustega tegid?''
''Ee... Lokke?''
''Miks?''
''Sest nii on ilus?''
''Olgu. Tee, mida tahad.''
''Teeme nii.''
Karita jätkas rullide peast ära võtmist, lõpuks vaatas rahulolevalt peeglisse ja lasi natuke juukselakki. Ta väljus oma toast, jooksis alla, krabas paar õuna, võttis koolikoti, toppis õunad koti sisse, viskas jaki peale ja emale kiire 'tsau' hõigates, mitte vastust saades tuiskas ta majast välja, kus juba tumesinine kulunud pikap teda ootas.
''Küll läks alles aega.'' Naatan jäi tüdrukut silmitsema. ''Kas sa tegid oma juustega midagi...?''
''Jah, lokid. Sobib?'' õhkas Karita.
''Muidugi, aga... kelle jaoks sa ennast siis üles lõid?''
''Enda jaoks.''
''Ahsoo... Olgu siis nii.''
Nad hakkasid sõitma.
''Kuule, Karita...''
''Jah, mis on?''
''Hoia, palun, Markusest eemale.'' Poiss vaatas tüdrukule otse silma.
Tal on sinised silmad, mõtles neiu.
''Tean, tean. Ma juba tean, milline ta on,'' vastas Karita tüdinult.
''Tore. Sest eile ta käis oma vennaga töökojas. Neil on mingi Lexus, tõid parandusse. Poisid kuulsid pealt, kuidas see värdjas rääkis, kuidas ta oma sõpradega tegi kihlveo, et saab su voodisse. Luba mulle, et sa hoiad temast nii kaugele, kui võimalik.''
Karita vaatas oma ammusele lapsepõlve sõbrale jahmunult otsa.
''Ma luban sulle, et ma hoian temast nii kaugele, kui võimalik.''
Poiss ohkas kergendatult.
''Palun tee seda.''
Mattias tõmbas tee äärde, noogutas tüdrukule hüvastijätuks, kui too autost välja hüppas ja kooli poole jooksis.

---
Hetkel rohkem ei jõudnud. :)
Proovisin siis paari asja parandada, kas on parem?
Aitäh kriitika eest, läheb vaja!

Mulle meeldis tegelikult esimene osa rohkem, kuid pole paha. Markus tundub veidi kahtlane ja Naatan...Naatan on päris naljakas nimi

Jätka siis, eks ole

Ai pepu, eelmises peatükis läks valesti - Karita tõi kooli ära ikka Naatan, mitte Mattias... Sorri!

Esimene tund oli bioloogia. Karita istus Ly kõrvale, Mattias nende taha. Kogu tunni nad rääkisid koolist, inimestest ja õpetajatest. Õpetaja oli muidugi selline idu, et midagi tähele ei pannud.
Kui tund lõppes, kõndis Karita klassist välja. Markus oli juba väljunud, kui tormas siis meeletu kiirusega mööda koridori tagasi.
Ta komistas Mattiase jala otsa ja kukkus otse Karitale peale. Samal hetkel väljus klassist Erika, kes kogu seda jama pealt nägi, oma lahtise Coca-Cola pudeli vihaga maha viskas, astus Markusest üle, kes oli juba ennast Karita pealt maha veeretanud ja tiris ehmunud tüdruku maast üles.
''Proovi sa ainult Markust varastada, proovi sa ainult temast mõelda ja sa kahetsed seda elu lõpuni!''
Sõnad purskasid meeleheitel blondiini suust välja, kes oli nutu äärel.
Kooli ägedaim paar tuiskas sündmuskohalt minema, jättes jahmunud Karita, Mattiase ja Ly tuimalt seisma.
-
''Noja muidugi see kuradi Coca läks mulle peale ka.'' ütles vihast vahutav Karita Ly toas istudes.
''Issand, ta on ikka nii loll. Mis mõttes ta nagu lihtsalt sajab sulle peale? Nagu ei jõua kohale lihtsalt.''
Kuigi Ly oli tark, tema sõnavara ei erinenud teiste omast.
''Ma tean jah...'' ohkas Karita.
''Aga lähme natuke normaalsemate tüdrukute teemade juude. On sulle juba keegi silma jäänud?'' küsis Ly kelmikalt.
Karita vaatas üllatunult üles.
''Ee... mis mõttes?''
''Ohappi, sa tead ju küll, mis mõttes...'' Ly tuli Karitale väga lähedale, ajas kulmud üles ja ütles silphaaval: ''Kas sul-le meel-dib kee-gi?''
Siis pööras natuke pead ja noogutas. Nagu räägiks kolme-aastasega.
Karita hakkas naerma ja vaatas aknast välja.
Ilm oli päikseline, aga külm. Lumi päiksest igatahes ei hoolinud.
''Ah ma ei tea... Võib-olla. Pole kindel.''
''Nooh, nooh räägi aga välja... See on Steven, onju? Ma tean, et see on Steven, kuna vaata ma ütlesin sulle, et ta on suht normaalne, kuigi Markuse kambas...''
Ly krimpsutas nina.
''Ei-ei, see pole Steven, usu mind... Mattias.''
Tüdruk Karita vastas tõmbus eemale, läks näost valgeks ja hakkas värisema.
''Ly, mis on? Mis juhtus?''
''Ma-mattias... Ta...'' Ly põselt jooksis pisar alla, ja ta hakkas järsku kõva häälega nutma.
''Ma armastan teda,'' ulgus ta meeleheitlikult. ''Te-tema mind ei ar-armassta... Ta-talle meeldib-b sinaaa.''
''Rahu,rahu, Mattias on mul peast pühitud, ära muretse, ta ei huvita mind enam, täiesti sinu oma...''
Karita haaras sõbranna oma käte vahele ja hakkas teda vaikselt kiigutama sealjuures vaikselt sosistades ''Tasa,tasa, kõik on korras... Hinga sisse ja välja.''
Nad olid seal niimoodi istunud ja hinganud pool tundi, kuni kostus tugev koputust vastu ust.
''Mattias! Kas võib sisse tulla?''
Tüdrukud ehmatasid püsti, Karita hakkas meigieemaldusvahendit otsima ja poisini ukse taga jõudis Ly nutune nõrk hääl. ''Oota kohe!''
Kahe minutiga said tüdrukud rutakalt Ly-lt enam-vähem kogu laiali läinud silmapliiatsi maha ja hüüdsid Mattiasele, et ta sisse tuleks.
''Hei!''
''Tsau.'' sai noormees vastuseks.
''Mis te sahkerdasite siin?''
''Ee, niisama, peitsime kõik naistepornoajakirjad ära.'' naeratas Ly.
Mattias hakkas naerma ja istus ka voodile.
''Kuulge, ma tahtsin küsida, et mida te saite füüsikas töövihikuülesannete vastusteks? Mu ema tahtis, et ma kontrollima tuleks... Ly, mis su näoga juhtus?''
Karita asus kiiresti mõnda head valet välja mõtlema, aga Ly jõudis ette.
''Mis mõttes mis mu näoga juhtus? Kas paistetus pole ikka alla läinud?'' Ta katsus oma nägu.
''Mis paistetus...? Aa, sa sõid pistaatsia pähkleid? Kuidas, sa oled alati nii ettevaatlik?''
''Jaa, Karita tõi jäätist, milles olid need pähklitükid sees... kogemata.''
Tüdruk saatis sõbrannale etteheitva pilgu, kuid läks valega kaasa.
''Jah, sorri uuesti, ma ei teadnud.'' ütles ta vabandava pilguga.
''Ei ole midagi, uuesti.'' naeratas Ly.

Mattias hakkas naerma ja istus ka voodile.
''Kuulge, ma tahtsin küsida, et mida te saite füüsikas töövihikuülesannete vastusteks? Mu ema tahtis, et ma kontrollima tuleks... Ly, mis su näoga juhtus?''
Karita asus kiiresti mõnda head valet välja mõtlema, aga Ly jõudis ette.
''Mis mõttes mis mu näoga juhtus? Kas paistetus pole ikka alla läinud?'' Ta katsus oma nägu.
''Mis paistetus...? Aa, sa sõid pistaatsia pähkleid? Kuidas, sa oled alati nii ettevaatlik?''
''Jaa, Karita tõi jäätist, milles olid need pähklitükid sees... kogemata.''
Tüdruk saatis sõbrannale etteheitva pilgu, kuid läks valega kaasa.
''Jah, sorri uuesti, ma ei teadnud.'' ütles ta vabandava pilguga.
''Ei ole midagi, uuesti.'' naeratas Ly.
''Okei... niiet nendes füssa ülesannetest siis... Mis te vastuseks saite?''
-
''Ema, ma olen kodus!''
''Kus kohas sa olid, ah?'' kostis elutoast, sekund hiljem tuli välja Karita ema kuri nägu.
''Mina ootan nagu hull, helistan nagu hull... ma oleks peaaegu politsei kutsunud!''
''Sa helistasid? Oh issand, mul oli hääletu peal...''
''Jah, vot, oli hääletu peal! Mille jaoks ma sulle selle kalli telefoni ostsin, kui sa seda ei kasuta? Telefoni, mis läks mulle maksma veerand mu palgast!''
''Sorri, ema, ma olin Ly juures koos Mattiasega ja...''
''Ah nii, ma teadsin, et asja on segatud mingi poiss!'' hüüdis ema vihaselt.
''Ema, see pole nii, me ainult õppisime...''
''Olgu siis nii, 'õpi' '' rõhutades sõna jutumärkidega ''kodus nädal aega! Ei mingit linna peal käimist, ei mingeid sõpru ja ei mingit muusikat! Anna see siia!''
''Aga ema, ma ei käinud linna peal...''
''Anna oma muusikamängija kohe siia, või teeme selle kaks nädalat?''
Alistunult võttis Karita jopetaskust oma Mp4-ja ja ulatas selle emale, kes selle koheselt temalt käest ära napsas.
''Oma tuppa! Kohe!''
Tüdruk lonkis vihaselt trepist üles ja lõi oma toa ukse pauguga kinni.

Hea jutt! Ma võiks ju kritiseerida ka, aga hetkel pole viitsimist

Kui minult keegi muusika ära võtaks siis... on lõpp.

Hea et mul normaalsed vanemad on. ma pole mitte kunagi karistada saanud

Mina ka mitte!
Neil ei tuleks pähegi, et minu muusikamängija mulle nii tähtis on. Kui koolis maha jääb, siis on suht terve päeva mase.
Aga homme uus osa, hea, et vähemal mõnedki loevad. :)

Mul just maset pole aga ma olen oma 17 eluaastast 15 muusikaga tegelenud... Muusika on... *maeitea* kõik.

Njh, eks ma ka natuke liialdasin.
Minu 13 eluaastast olen muusikaga tegelenud... ee ... 11,5 aastat? :)

Karita ema pingutab vist veidi üle. Miks siis kohe koduarest? Igatahes, loeks ka uut osa :)

Ei sp, et ta oli juba niigi vihane, et Karita endale lokke tegi, küll jutu käigus saate teada, miks :)

Ee.. Muidu siin on edit nupp ka olemas kui mingi viga sisse tuleb.

Aga vot mina olen oma pea 18 aastast kogu aja muusikaga tegelenud. Beat that!

Suhteliselt hea jutt.. Või noh, huvitav.
Ei jõua praegu kritiseerida, võib-olla hiljem kunagi. xd
Muusikast siis nii palju, et 13 aastat sellega tegelenud, väiksena küll mitte nii kiivalt.
Aga siiski.
Tänu emale. ^^
Ootan uut!

Päris hea
Meeldis.

Mina olen olnud seotud muusikaga terve elu. (laulmine, erinevate pillide mängimisoskus (nt.klaver- õppisin kolm aastat) ja tantsimine) Laulmisega hakkasin tegelema siis kui hakkasin rääkima (topiti kohe kooridesse).
Aktiivselt laulsin koorides kuni sain 14 ja nüüd kolm aastat olen peaaegu iseseisvalt oma häält treeninud.
Koorides enam ei laula, kuigi jubedalt tahetakse mind nendesse. Aga ma ei lähe. Rambipalavik.

Ma ei suuuda ilma muusikata elada. I love music :)

Uut!

palun uut & mulle väga-väga meeldis . :)