Ema appi!

Uus jutt:)


"Ema kas me saaksime rääkida," Murdsin läbi pisikeste.
"Näd ma lakkin küüsi ei saa," Lehvitas ema käega, et küüsi kuivatada.
"Ütle, kui värvitud siis räägime," Läksin tagasi pisikeste juurde.
Tõmbasin kaksikud endale sülle ning hakkasin oma muret kurtma.
"Ohh kaksikud kuidas teil vedanud on, oleks minul ka suur õde nagu teil. Ahh nagu te aru saaks, te ju alles kolme aastased,"
"Õtu," Klammerdusid kaksikud mu külge.

Kuulsin köögist ema kellegiga rääkimas, panin kaksikud sülest maha ja läksin kööki.
"Ahh ema, me pidime rääkima, kui sa küüned värvinud oled," Nõjatusin vastu seina.
"Tasa," Karjus ema mulle vastu.
Istusin söögilaua taha ja hakkasin noaga lauda tokksima, ema oli oma kõnega nõnda hõivatud, et tõmbas hooletult mu noa peost. Ta tõmbas mu peopesa katki. Haav tundus süga ja verd ka parajalt purskas. Jooksin otsemaid vannituppa. Panin käe kraani alla ja lasi veel natuke joosta, mässisin käe vannitoa rätiku sisse ja läksin alla keldrisse isa juurde. Isa putitas parasjagu oma motikat, ta ei sõda sellega kuna kaotas pool oma jalast, motikaga sõites. Tal on kunstjalg.

"Isa,"Panin käe isale nina ette.
Isa viskas mutri ruttu käest ja hakkas mu kätt uurima. "Mis juhtus," Arutas isa rätikut mu käe ümbert ära, et vaadata haava.
"Ema tõbas hooletult noa mu käest ära," Ei hakkanud isale valetama.
"Ohh gaash," Pani isa rätiku tagasi mu haava ümber ja näitas käega ülesse.
Hakkasin tagasi ülesse kõmpima ja isa järgi.
Isa on tore noor mees, ta on 29aastane. Ta oli päris noor, kui mina sündisin. Ema tundis pärast veel peost puudu ja tihti jäin ainult isaga koju. Mulle meeldiks hetkel väga ainult isaga eldada. Isa suundus vihasel sammul kööki ja vajutas emal telefoni kinni.

"Mida kuradit sa teed," Võttis isa telefoni vihaselt ema käest ära.
"Räägin, kallike," Vajus ema isale kaela.
Isa tõukas ta minema ja näitas käega, et ma sinna läheks.
"Näed mida sa tegid," Tõmbas isa vihaga rätiku mu käe ümbert aga samas ma ei tundnud midagi.
"Nuga," Näitasin näpuga kapile, kus nuga asetses.
"Mida, sa lõigud ennast," Krahmas ema mu blondidest juustest ja oli hakkamas juba sikutama.
"Lõpeta, kurat sa ise tõmbasid tal noa käest," Lasi isa rätiku lahti ja käskis selle tagasi mässida.
"Issand jumal, oumaigaad nohh. Sureme ära? Tütar mida sa tegid, sa rikkusid rätiku ära," Tõmbas ema rätiku mu käest mille ma kohe tagasi tirisin.
"Rätik on tähtsam, kui su tütar jajahh sureme ära," Tõukas isa ema eemale ja tõmbas mu endaga kaasa.
"Kuhu me lähme," Lohisesin peaaegu isal järgi.
"Haiglasse," Võttis isa enda jaki ja suundus uksest välja.
"Miks," Ei kuulnud isa mu lauset. Toppisin oma kingad madala tallaga jalga ja jaki tõmbasin õlgadele.
"Isa, ära ainult kihuta," Panin maki käima.
Isa teinud mu ütlusest väljagi mu lause läks tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nagu hane selga vesi. Jõudsime vähem, kui viie minutiga haiglasse. Läksime kiirabi uksest sisse otse haigla töötajate juurde.

"Vabandust, mu tütre käes on haav," Nätas isa mu kätt.
"Kohe," Tõusis kaunis sihvakas naine toolilt ning tuli meie juurde.
"Lähme sinna," Vajus naine isa kõrvale.
Ruumis kuhu läksime oli üks paksem vanem naine.
Noor naine sikutas mu arstini ja ütles.
"Sügav haav käes ja isa läheb uksetaha, ma lähen mehele moraalseks toeks," Pilgutas naine arstile silma ja läks.
Tema kahjuks nägin ma seda ja jäin teist arsti põrnitsema.

"Mis juhtus," Oli arsti hääl madal ja sünge.
"Ma kogematta," Ei hakkanud täpsemalt seletama.
"Me peame õmblema, kardad ka," Hakkas arst ettevalmistusi tegema.
"Eii, ma ei tunne valu," Pidin rääkima kogu tõe välja.
"Vana sa oled?"
"Kolmteist," Puurisin oma kätt nagu tahaks kohe seda hammustada ja olla vampiir.
"Ja tahad pidada ennast super tüdrukuks, kas sa selleks liiga vana ei ole, et mingeid mänge mängida," Vaatas arst mind nagu maailma ime.
"Ma ei mängi, ma olen harjunud valuga, mu ema tõmbas mul noa hooletult peost, mu ema sikutab mind juustest, mu ema on mulle teisigi arme teinud aga ma ikkagi armastan teda," Surusin nuttu tagasi.
"Su ema on siis juhul hull," Pani asrt nõela ja niidi lauale.
Ta tegi mulle kohaliku uimestuse ja hakkas õmblema.

"Ma ütlesin, et ma ei tunne valu."
"See on rohi mis aitab valu taltsudata."
"Ma oleks ilma selleta ka hakkama saanud," Ajasin oma jonni edasi.

Kui oli õmmeldud ja side ümber pandud läksin välja nägin, et isa istus ühelpool ja arst teiselpool, kes koguaeg talle pilke saatis.

"Isa äkki lähme," Vahtisin arsti vihaslet.
Kõndisin isa taga ja vahtisin enda kõrval olevat arsti vihaslet.
"On midagi," Küsisi arst ülbelt.
"On jahh, mu isal on juba keegi," Hüppasin isa kõrvale.

Läskime autosse ja sõitsime koju. Ema istus uuesti telefoni taga ja ajas sõbrannadega kordamööda juttu.

"Ema, ma lähen magama," Läksin ülesse oma tuppa voodit tegema.
Tegin ruttu voodi ära ja vahetasin riided. Heitsin pikali ja hakkaisn lihtsalt mõtlema.

Võibolla tõesti ma olen supper tüdruk, ma ei tunne kunagi valu.
Lükkasin teki enda pealt, kuna palav oli. Pahkluu juures paistis tugev põletus arm. Olin emaga juhul riisu ja istusin diivanil. Ema pani tulise triikrauaga mulle pahkluu juurde. Ta sai selle eest karistada ja oli natuke aega normaalne. Nüüd on ta jälle hull. Vähemalt on mul isa ja Allar.
Allar on mu kutt koolist. Ta kuulab mind alati, ta on mulle nagu suur vend, keda ma väga armastan.
Miks ei võiks ema olla selline. Koolis ja väljas aitab mind Allar, kodus aga isa.

"Ema appi," Hüüdsin kõvasti oma mõtetets.

Jätkan või mitte;)
Esimese järgi on küll raske õelda aga noh võiksite sedagi õelda, kas tahaksite teada mis edasi saab.

Jätka kindlasti! Väga hea tundus mulle. :)

Päris normaalne aga võibolla rohkem kirjeldust... :)
Mõnes kohas oli kirja/sõnastuse vigu aga muidu oli küll loetav

Näpukaid ja loogikavigu on,aga elab üle.
Idee ise on väga hea!
Kirjuta kindlasti edasi!

Uuus osa:)
Kuna lugejaid on:)

"Tütar ärka, me lähme poodlema," Seisis ema mu toas peegli ees.
"Miks. Ema ära ürita muuta eilset olematuks ja ära ürita sellega midagi heastada," Ajasin ennast istukile ja ringutasin. Kõndisin siis kapi juurde.
"Nojaa, ma tõesti tahtsin sellega heastada," Imeltles ikka ema ennast igalt küljelt.
"Oled ja kena, mine," Hakkasin kapis riietes sobrama,
Näppu jäi palju lotakaid riideid ja liigagi ümeb olevaid. Nii lillasid, kollaseid, roosasi ja kõike teise värve. Võtsin seekord. Pikema kampsuni, alla panin retuusid, kampsuni peale panin vöö ja juuksed oanin patsi. Läksin alla ema juurde, ta oli köögis.

"Ema lähme?"
"Oota ma lõpetan oma kõne ära," Näitas ema näpuga, et ma vait oleks.

Läksin alla isa juurde. Istusin redel trepile ja vaatasin isa.
"Isa?"
Isa oli valmis juba kruvi ma pillata ja minuni joosta, "Mis juhtus?"
"Eii midagi, ma lihtsalt tahtsin suga rääkida, tohib ikka?"
"Loll küsimus, hakkas isa uuesti oma musta motikat parandama. Isa soovis seda kinkida venna pojale. Ta vend suri alles eelmine kuu ära ja nüüd on ta poisile nagu teine isa.
"Isa, mis tunne on olla kunstjalaga?" Lõin silmad maha, et mitte vaadata isa nägu.
"Alguses kohutav, pärast kohutav ja hiljem kohutav, aga eluga tuleb edasi minna," Istus isa mu kõrvale ning tegi mu laubale musi.
"Isa, ema tahab kõike heastada. Ma ei tea kas võtta seda tõsiselt või niisama teeb midagi?" Vaatasin kurvalt isale silma, et oleksin peaaegu nutma hakkanud.
"Ära nuta, su meik läheb laiali, mina loodan, et ta teeb seda tõsiselt," Võttis isa mind oma embusse.
Põimisin käed ümber isa ja tundsin, et ei taha kunagi enam käsi lahti lasta. Tundsin juba kudias isa mu käsi proovis lahti kangutada.
"Ema hüüab, mine," Tõmbas isa mu käed lahti ja läks tagasi motika juurde.
"Tsau," Läksin kallsitasin uuesti isa ja ronisin trepist ülesse, " Jajaa, juba tulen," Jooksin ema juurde ja panin madala tallaga kingad jalga.
"Kuhu poodi esimesena lähme?" Pani ema autole hääled sisse ja hakkas sõitma.
"Ei kuhugi," Pöörasin pea akna poole ja vaatasin mööda minevaid maju.
"Oii näe, Marie ja Miia hääletavad, võtame peale, tütar sa lähed istud siis taha koos Mariega," Oli ema õnnelik, Marie ja Miia olid ema bestid.
"Ma ei lähe," Lõin küüned armatuuri.
"Lõpeta," Karjus ema mulle kõrva.
"Petu," Sundisin ema peatuma.
"Kobi taha," Näitas ema sõbranadele käega, et nad sisse tuleks.
"Eii lähe," Ronisin autost välja ja hakkasin edasi kõndima.
Ema ei teinud mu otsusest väljagi ja sõitis minema, kui auto uksed kinni.

Kõndisin pisikese bussijaama poole. See oli küll pisike aga alati oli seal pealju rahvast ja tavaliselt ka Allar. Olin juba peaaegu bussijaama seina juures, kui kuulsin suurt kaklust pealt. Olin jooksusammul bussijaama peatuse ava juures ja olin kakluse sees.

"Lõoetaga!"
"Ma kutsun politsei!"
"Te saate surma!"
"Appi!"
Kuuldus läbi kakluse mu kõrvu hüüded.
Sain suure matsu kõhtu ja nii ka kaklus lõppes. Allar oli hüppanud poisile kallale.
"Allar lõpeta," Kiskusin ta eemale.
"Lähme," Tõmbas Allar mu haiget kätt ning kõndis muga teisel pool olevasse bussijaama.
"Lase lahti, ma oskan ise ka edasi kõndida," Rapsisin ennast lahti.
Olime juba istunud kui Allar mu kätt nägi.
"Mis juhtus," Võttis ta hellalt mu käe oma kätte.
"Nuga," Tõmbasin käe ära.
"Nii kahju," Võttis ta mu käe tagasi oma kätte.
"Ära haletse," Tõmbasin uuesti käe ära.
"Kuule, sa said suure matsu kõhtu, kuidas on," Pani ta käe mu kõhule ja teise käe üle mu õlgade.
"Lõpeta, sa ju tead, et ma ei tunne valu," Vaatasin talle juhmilt otsa.
"Sa kujutad seda ette," Pani ta oma pea mu õlale.
"Mis suga juhtus," Tõstsin ta pea oma õlalt ära.
"Mis mõttes," Vaatas ta mulle kahtlustavalt otsa.
"Sa haletsed mind, sa ei usu mind ja sa oled muutunud."
"Ma kardan sind kaotada," Lõi ta käed ümber minu ja embas mind.
"Sa kaotad mu ainult siis, kui ma kaljult alla hüppan või midagi njukest teen," Kallistasin teda vastu.
"Lähme linna sööma," Tõmbas Allar mind püsti, kuid õrnalt.

Kõndisime oma viis minutit linna. Hoidsime käest kinni, vahepeal lükkasime üksteist kraavi ja niisama lollitasime. Need oleme ju meie.

"Paluks meile kaks Sushit," Ütles Allar ettekandjale.
"Kohe," Silkas ettekandja kööki, tellimust üle andma.
Istusime akna all olevasse laua taha.
"Sa poles pidanud mulle ostma," Vaatasin pisikesest peeglist oma meiki.
"Sul pole ju raha," Hakkas Allar kõva häälega naerma.
"Tss," Panin näpu ta suu juurde.

Sushi ilmus peagi ja me asusime sööma. Peale söömist hakkasime niisama linnapeal ringi lonkima.

"Ma tahaks magada," Panin pea Allari õlele.
"Lähme minu juurde," Hakkasime kekslinna poole kõndima.
"Mulle see meeldiks," Kiirendasin sammu.

Allari maja on suur ja uhke. Maja on valgetest tellistest. Kodus sees on puffet, bassein ja suur saun.
Allari tuba asus keldrikorrusel. Ta toas polnud aknaid. Ta tube valgustas vaid pisikesed lambid laes. Tal oli terve sein raamatu riiuleid täis ja need olid raamatutest pungil isegi maas oli veel virn raamatuid. Allar olevat kõik läbi lugenud. Tal on lai voodi ühes nurgas ja selle juures kirjutuslaud, mille kohale on riputatud suur Metallica poster.
Jooksime võidu voodisse. Viskasin jalanõud jalast ja läksin ta pehmesse voodisse. Allar tuli mu kõrvale. Läksin ta kaissu ja jäin magama kiirelt. Kuulsin vaid kuidas Allar korra kellegiga rääkis.

"Allar, ma lähen poodi," Tegi Allari ema ukse lahti ja rääkis.
"Tss, ta magab."

Jätkan või mitte?