"Tyhi"

Ma loodan, et see pole teine variant, mille ta valib xD

No see osa tuli ikka ära
Mis siis öelda.. jutt on tõesti käest läinud. Mulle meeldib pigem autodest kirjutada, kui suhetest ja sellistest asjadest.. nojah. Aga ma usun, et järgmine osa on vähe parem


Cecilia oli õnnelikum kui kunagi varem.

Ta sai uue auto. No mitte päris uue, 10 aastat vana, aga see nägi täiega šeff välja. Tumesinine kolmanda seeria BMW, hele nahksisu, võimas heliseade, roolivõimendi, igasuguste mugavustega pluss veel mentidel eest ära ajamiseks paar trikki. Ta korrigeeris ise ka natuke välimust ja tulemus oli ideaalne.

Tal oli uus hüüdnimi- Scatty. Nimi ise kõlas paljulubavalt.

Ta sai paar uut tutvust. Tuli välja, et need mürakad, kes ta kohale tõid, kandsid nime Taavi ja Kunnar. Päris sõbralikud ja toredad tüübid muidu. Ainult vedajatel olid hüüdnimed ja nendest ei teadnud ta kedagi. Turvameetmed, nagu talle oldi öeldud.

Ei, ta polnud surnud ja taevasse sattunud, kuigi Cessile tundus see nii. Iga nädal oli tal üks väike tööots, mõnikord ka kaks. Hetkel pidi ta ainult väikseid pakke narkootikume kellelegi viima. Tal oli isegi oma tunnusmärk juba- ei mingeid küsimusi, nimesid ega liigselt ajaviitmist. Nagu „Riskikuller”.

Pidudele ta eriti ei jõudnud, kuid sellest ta ei hoolinud. Tal oli nüüd uus, palju põnevam elu. Ja Faren oli siiralt üllatunud, et ta seda nautis, sest nagu ta ütles- naisi on selle töö peal vähe.

Kuid koolist ta ei pääsenud.

Ta oli kuu aega oma tööd teinud, kuni otsustas lõpuks vahe teha ja peole minna. Sel hommikul tervitas ta Helenit eriti suure innuga ja küsis:

„Mingit pidu ka lähiajal tulemas on?”

Helen paistis olevat turtsakas.

"Ei ole mingit pidu. Ma ei joo enam."

Vat see oli küll midagi uut. Vana pidutseja loobus oma kommetest, seda ei näinud just iga päev.

Ilmselt Helen nägi muutust tema näos, sest ta muutus äkki vägagi vandeseltslikuks ja haaras talt käest.

"Tule, ma räägin sulle mida," ja vedas ta tüdrukute WC-sse. Kabiinid kontrollitud, vaatas Helen teda kurvalt ja ohkas.

"Ma käisin naistearstil."

"Ahsoo..." ütles Cecilia, aimates juba tulevat.

"Ja ongi nii. Ma olen rase." Mitte et see mingi eriline üllatus oleks, nad olid Sandriga ju peaaegu kaks aastat käinud ja ega see aeg niisama otsa vaatamisest ei koosnenud.

"Mitmes kuu?" küsis Cessi vaid.

"Varsti saab kolmas. Ma sünnitan mais." Järsku oli tal ees niivõrd nutune ilme, et Cecilial hakkas kahju.

"Ta oli nii vihane alguses," ütles Helen vaikselt."Ei tahtnud uskuda, et tema on isa. Tahtis, et ma aborti teeks. Ma keeldusin ja ta läks autorooli. Ma kardsin tema pärast. Ja siis eile tuli minu poole ja palus andeks ning lubas mulle toeks olla.." Cecilia ees polnud enam see pling plingi täis, geelküünte ja blondiinina käituv tüdruk, tema ees oli murekoorma all noor naine. Ja see teadmine häiris teda.

"Parem on, kui ta ükskikvanemaks sind ei jäta, ma sõidan bemmiga tast üle muidu," ähvardas Cessi, näol muie. Nad mõlemad pahvatasid naerma ja kallistasid.

"Ole mureta, ma aitan sind," jätkas Cessi,"Abi võid minu käest alati küsida. Ma ei jäta sind üksi." Nad polnud kunagi olnud mingid erilised sõbrannad, kuid Heleni abitust nähes tärkas Cecilias midagi, millele ta ei osanud nime anda.

Kell helises ja nad kiirustasid tundi.

„Igatahes, kes sind hammustas, et sa lõpuks peole tahad?“ päris Helen,“Sa oled kuu aega kõigist eemale hoidnud, pärast nende mürakate tulekut. Kes need olid üldse?“ Cecilia tõmbas pingesse, kuna Helen oli liiga uudishimulik. Ta kehitas õlgu ja õnneks tuli sel hetkel sisse keemia õpetaja, päästes ta vastamast.

„Mis lahti on?“ sosistas Jevgenia tema kõrval. Läbinägelik nagu alati.

„Ei midagi,“ vastas Cecilia kiirelt.

„Ma pean sulle midagi rääkima...“ alustas Senni, kuid klassiuksele kõlas koputus.

„Tervist, kas ma saaksin korraks preili Kaselaant laenata?“ ütles noormees ühel oma säravaimal naeratusel. Cessi oli kivistunud ja vahtis poissi. Saanud õpetajalt loa, kõndis ta otsekui unes uksest välja.

Noormehe särav naeratus valgus maha ja asendus vihaga. „Millega sa hakkama oled saanud?“ nõudis Margus raevunult.

„Sa peaksid vangis olema,“ ütles neiu nõrgalt.

„Mul oli kuradima hea advokaat,“ seletas Margus,“ aga see selleks. Ma tahan oma küsimusele vastust.“

„See ei ole sinu asi,“ turtsatas Cecilia ja asetas käed rinnale.“Ma tegin seda sinu heaks.“

„Minu heaks?“ kordas Margus pilukil silmadega. Niii uskumatu kui see ka polnud, nägi Cessi tema esimest korda tõeliselt vihasena.“Kui sa oleks seda minu heaks teinud, siis oleks sa valinud teise variandi!“

„Sa oleksid eelistanud minu surma?“ küsis Cecilia vaikselt, aga äärmiselt külmalt.

Margus vakatas ja paistis korraks mõtlevat.“See ei ole elu, mida sa elad,“ ütles ta lõpuks,“Sa pead seda tööd surmani tegema või sinuga juhtub väike „õnnetus“. See elu on täis pinget ja sõpradest irdumist. Lõpuks oled sa üksi.“

„Mina olin alati sinu kõrval,“ õigustas end Cessi.

„Mitte täiesti,“ vastas Margus.

Tüdruk keeras pea ära, hoides vägisi pisaraid tagasi. See tegi haiget. Tema oli Margusele pühendanud oma parima aasta, kus ta oleks võinud lugematute poistega sebida, ja selline on siis lahkuminek.

Ta võttis end kokku ning päris:„Ja mis on sinu jutu mõte?“

Mees vaikis. „Me ei näe enam teineteist.“

„Seda ütlesid sa ka eelmine kord,“ pistis Cesilia teravalt.

„Seekord tõesti. Ma loobusin tööst ja ma ei kavatse neist vaikida.“ Tütarlapsel läks natuke aega, enne kui see talle kohale jõudis.

„Ei...“ sosistas ta, pannes käe aeglaselt suule.“Nad ei teeks seda...“

„Ainult aja küsimus,“ naeris Margus mõrult. „Ausalt öeldes omamoodi hea. Saab siit hullumeelsest maailmast minema, oma perse keeratud elust lahti ja siis saab otsast peale alustada.“

Cecilia vaikis. Selline oli siis Viljandi Skorpionite töö pahupool. Ta astus eemale, kuid mitte klassiukse poole, vaid mööda koridori. Margus vaatas talle vaikides järele. Erapooletu osa Cecilia ajus ütles, et siia kuluks ära üks kurb, pisaratest nõretav lugu, kuid tegu oli reaalsusega.

Tüdruk istus ATM’i peale ja kulges aeglaselt koju. Avalikult ta oma bemariga ei sõitnud, see oleks lihtsalt liiga palju tähelepanu tõmmanud.

Teel tegeles ta oma mõistuse hääle eiramisega, mis sõimas teda sellise lolluse pärast nagu Skorpionitega ühinemise, Margusega halva hüvastijätmise ja koolist minema tõmbamise pärast. Südametunnistus on vahel üks tüütu asi küll.

Jõudnud koju, otsustas ta endale tegevuse andmiseks oma vana hea Kadetiga sõitma minna. Mis siis, et alles päev oli. Praegu ei valmistaks talle miski suuremat rõõmu, kui politse eest äraajamine.

Tüdruk proovis masinat käivitada, kuid auto vingus hädiselt ja kapoti alt lõi musta suitsu välja. Tüdruk kirus ja vandus, kuid see ei aidanud mitte põrmugi. Cecilia lõi kapoti lahti ja uuris raevunud pilguga sisemus. Osad mootorijuhtmed olid lahti hüpanud ja karburaator oli omadega läbi. Naeratades tõdes ta, et tulemas on tegus õhtupoolik.

Tänud :)
Nüüd oli väike vahe sees ja igavusest otsustasin ma jälle ühe vaheosa kirjutada, enne kui tõesti tegevuseks läheb
Jah, ma tean, et osade vahed on hüplikud



Kell võis olla juba üks öösel, kui Cecilia sihtpunkti jõudis. Parkla oli maha jäetud ja tekitas natuke kõhedust. Tüdruk trummeldas närviliselt sõrmedega vastu rooli ja vaatas huuli närides ringi.

Üsna pea saabus ka teine auto, mis jäi kümne meetrit kaugel seisma. See vilgutas kaks korda tulesid ja kustutas siis need. Cessi pööritas silmi ja vastas samaga.

Uksed lendasid ühel ajal lahti ja tüdruk haaras kaasa kohvri. Ta oli kindel, et seekord polnud tegu narkotsiga, sest tavaliselt ei olnud sellist jamamist ja kohvreid mängus. See võis olla tema esimene suur vedu.

Nad kohtusid keskel. Pimedusest hoolimata sai Cecilia aru, et tegu on tugeva mehega- seda ütles nii tema suur ja lai vari kui ka raske hingamine. Tal oli kaasas ka üks natuke lühem tegelane, kellel tundus olevat eriti hele nägu.

„Tervist,“ütles too väiksem üllatavalt madala häälega. Ilmselt teine oli lihtsalt ihukaitseks kaasas.

„Tere,“ vastas neiu kiiresti ja jätkas:“Jõulud tulevad mustad, päkapikud jäävad lõksu.“

„Lumi on tulekul,“ sõnas mees. Cecilia noogutas. Märgusõnad olid vahetatud. Need olid nii igaks juhuks, et kaup valele inimesele üle ei läheks. Ta sirutas kohvri ette ja sama tegi ka tolle ihukaitsja. Raha vahetas omanikku. Cessi ei võtnud riski ja ei läinud auto juurde selg ees. Kui kui ta sinnamaale jõudis, viskas ta saadu kõrvalistmele ja tõmbas ketsi lastes kohalt minema. Ta hingas kergendatult.

Möödunud oli kõigest kaks nädalat, kuid vedu oli olnud peaaegu üle päeva. Miks talle selline tempo pidevalt peale pandi, tüdruk ei teadnud. Kui üht asja ta teadis- see töö kulutas korralikult ta närve.

Cecilia keeras vaevata suure kiiruse pealt maanteele ja imestas jällegi selle bemari suurepäraste omaduste üle. Ta võttis hoo maha, et ebavajalikud isikud talle sappa ei roomaks ja tegeles enda mõtetega edasi.

Kaks nädalat. Ta polnud Margusest sõnagi kuulnud, kuid korraks oli lehtedes nagu mingi narkootikumide veost juttu. Siis see aga jällegi kustus. Tavapäraselt oleks selline asi päris suureks puhutud, aga ilmselt krõbisev leidis endale uue omaniku ja asi vaikiti maha.

Raha ja ainult raha. See maailm ei paistnud muust koosnevat.

Cecilia, olles vahepeal Tartu jõudnud, keeras järsult mahajätud linnaossa ja aeglustas auto liikumist kõige vaiksema peale. Tema kõrvale jooksis üks must kuju ning tüdruk keeras akna alla. Kohver anti üle vaikuses ning siis tallas Cessi gaasi jälle põhja. Kodutee võis lõpuks alata.

Kui Margus peaks jälle välja ilmuma, mõtles Cecilia, ei tea ma, mida ma teen. Ta avastas, et tunded olid juba jahtunud ning mõnikord tabas ta end hoopiski Gerti vaatamas.

Kuid need olid tühised mured võrreldes sellega, mida ta preagu teeb. Südametunnistus oli hakanud teda piinama. Ta aitas põhimõtteliselt vabatahtlikult tappa teiste elusid, sest seda narkots ju teeb. Ja relvad ka. Aga surra ta ka ei tahtnud. Marguse võlg oli juba ammu tasa tehtud, põhimõtteliseltt võiks ta mängust välja astuda.

Aga see oleks sama hea kui täiesti laetud relvaga vene ruletti mängida.
Ta keeras asfaltilt pealt maha ja võttis kruusateel ka hoogu vähemaks. Ta ei tahtnud autot rikkuda.

Cecilia võpatas, kui taskus hakkas telefon vibreerima. Ta koukis selle välja, kergitas helistajat nähes kulmu ja võttis vastu.

„Kuuldavus.“

„Sa pead mind aitama.“ Jevgenia hääl oli tungiv. Taustaks kõlas mingi üldine peomüra, kellegi joobunud kilked ja üheülbaline muusika.

„Mis juhtus?“ küsis Cessi kohe. Ta parkis bemari tee äärde, et jutule paremini keskenduda.

„Ma.. ma pean siit minema saama. Kristjan.. oh jumal, ta tuleb jälle.“ Kostus väikene krabin, vaidlusmoment ja Cessi kuulis oma ekspoisi venivat häält:

„Tsauuu, ou kes sa oled? Tusiia, jube mõnus pidu.“

„Kus see siin on?“ küsis Cecilia, moonutades oma häält plikalikult sädistavaks. Ta ei tahtud, et teda ära tuntakse.

„Heleni juures. Sa ikka tead teda, onju?“

„Okei, ma olen platsis,“ säras Cesilia, kuid kui telefon andis lõppenud tooni, vajus naeratus ta näolt. Kristjan oli ammugi tuntud külgelööja, ta võis olla nagu takjas kaelas ja hullemgi veel. Tüdruk keeras otsa kiiresti ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema.


***


Cecilia jõudis maja juurde harukordselt kiiresti. Teda ei piiranud sise inimesed, sest kõik olid toas ning auto saabumine oli küllaltki märkamatu. Kähku bemmi signa alla pannud, läks Cessi hoogsate sammudega tuppa.

Ukse lahti löönud, tungis ta ninna kõigepealt vänge suitsu hais ja alles siis alkoholiaurud. Ta vaatas ringi, kuid Senni tuttavat blondi juuksepahmakat ei näinud ta kuskil.

Küll aga märkas ta teistest eemal Helenit, siidripurk ühes käes ja suits teises. Otsustavalt sammus ta oma sõbranna poole.

„Mida sa teed?“ nõudis Cecilia, pannes käed puusa. Ta märkas, et neiu oli erakordselt hooletu oma välimuse suhtes olnud. Juuksed olid natuke sassis, ripsmetušš laiali, kaks küünt murdunud, särgil plekid. Harilikult oli ta alati perfektne.

Helen kehitas aga ükskõikselt õlgu.“Hävitan oma elu. Üks puts kõik, ma teen abordi.“

Cecilia kergitas kulme. Alles oli Helen olnud nii kindel, et tahab peret luua.
„Miks siis?“ päris ta, nüüd juba natuke leebemalt.

„Esiteks, Sander võttis endale uue naise. Teiseks, ma ei kavatse ükskikvanemaks hakata, kes ikka tahaks 17 aastast titega tüdrukut endale ja kolmandaks.. väärareng.“ Tüdruk nuuksatas ja võttis eriti suure mahvi suitsust.

Cecilia oli aga kimbatuses, oskamata midagi öelda.“Raske valik,“ pomises ta lõpuks ja kallistas Helenit õrnalt.“Aga kus see Sander on, ma ju lubasin ta alla ajada, kui ta nii teeb,“ sõnas ta karmilt. Helen naeratas hädiselt.

„Eks ikka oma naise juurdes. Siin teda küll ei ole.“

„Cecilia!“ hüüatas Senni ja langes tüdrukule kaela, ehmatades Cessi päris korralikult ära. Kui ta aga sõbranna välimust nägi, kasvas see veelgi.

„Mis juhtus?“ pahvatas ta. Jevgenia püksipõlved olid määrdunud, särk paarist kohast rebenenud ja juuksed olid nagu keeristormi käest läbi käinud.

„Kristjan,“ pomises Senni. Ning nagu tellimise peale, ilmus nimetatu ise ka välja.
„Naine, kus sa kadusid?“ lällas poiss, otsides seina najalt tuge. Helen krimpsutas nägu ja lükkas liiga lähedale tikkuva poisi eemale.

„Midagi ei juhtunud,“pomises Senni Ceciliale kõrva, kui tüdruk paistis avaldavat soovi Kristjanil hambad sisse lüüa.

„Genake, musike, miks sa ära läksid?“ pudistas noormees edasi,“meil oli ju nii lõbus. Ooh, ja Sissy ka siin! Ning Helen! Kolm kaunist vaba naist minu ümber, ma olen vist taevasse sattunud..“

Need, kes eemalt kuulsid, naersid, kuid Cecilial hakkas tänane kannatuse mõõt täis saama. Ta tõukas Kristjani eemale ja poiss maandus laua alla, pääsedes napilt pea lauanurga vastu löömisest. Ta ägises ning Cecilia kasutas vaheaega ära, et viibata hüvastijätuks Helenale ja Senniga kähku sealt kaduda.

Külm õhk lõi neid peaaegu jalust ja nad komberdasid kiiresti auto juurde. Senni seistas BMW’d nähes.

„See on sinu oma?“ küsis ta kõhklevalt. Cessi kinnitas seda, hüppas rooli taha ja pani soojenduse tööle. Jevgenia istus tema kõrvale ning vaevalt oli tüdruk ukse kinni pannud kui masin võttis kohalt.

„Kust sa selle said?“ küsis ta, olles kinnitanud turvavöö.
Cecilia vaikis. Ta ei tohtinud öelda.

„Varastasid?“ jätkas Senni küsitlemist.“Ostsid? Laenasid?“

„Kingitus,“ pressis Cessi lõpuks välja, kui oli suitsu süüdanud.

Nad sõitsid vaikides. Jevgenia tahtis täna öösel tema juurde minna, sest koju ei julgenud tüdruk täis peaga ilmuda. Pealegi, kell oli peaaegu kolm öösel.

Hakanud just enda kodu teeotsa pöörama, helises Cesilia telefon jälle. Neiu koukis selle vihaselt pomisedes taskust välja ja jõllitas hetkeks helistaja nime.

„Scatty kuuleb,“ võttis ta vastu, keerates heli nii vaikses et Senni ei kuuleks.

„Ole kaheteist tunni jooksul Kodus,“ ütles hääl, mis võis kuuluda Gunnarile, ühele ihukaitsjale.“Isa tahab sinuga rääkida.“

Enne kui neiu sai midagi öelda, katkestati kõne. Ning see kõik tähendas vaid üht.

Ta pidi Fareni vastvõtule minema.