Leedi Emilie de Aldersbuche

kirjutasin midagi jälle üle pika aja. tänud klassiõele ta unenäo sheerimise eest.
see võib tunduda imelik, see peabki selline olema. ja lõpus ei peagi midagi olema. pole mingit puänti








„Issi, siin kummitab!“ väitis surmkindlalt viieaastane Gregor oma isa Heinz’ile, samal ajal voodis olles tugevasti tekiäärt pigistades. Isa vaatas talle õrna naeratusega otsa, ent kohe tuli kõrvalt kinnitav väide kuueaastaselt Klaudialt, kes üht võõrast naisfiguuri märganud hõljuvat. Oli käes alles teine õhtu, mil Steffer’ite perekond end oma uues majas magama sättis. Äsja olid nad soetanud omale uhke ning vana mõisa Lõuna-Saksamaal, mis neile seni enneolematut avarust ning grandioossust pakkus. Mathilde, kahe kauni lapse ema, proovis tibukesi lohutada ja neid veenda, et kogu ümbruskond on uus ja vajab alles harjumist. Kes siis tänapäeval kummitustesse usuks? End Heinz’il oli teine jutt varuks.
„Kuulake nüüd hoolega, lapsed. Tegemist ei ole väljamõeldud jutuga. Kõik, mida ma teile räägin, on päriselt siin samas majas paarsada aastat tagasi juhtunud. Tahate teada?“
„JAA!“ kisasid mõlemad kooris. Lapsed tõusid istukile ja tõmbasid endale teki veel rohkem peale, kõrvad kikkis, valmis õudusjutuks.
„Siin elas üks neiu nimega Emilie de Aldersbuche. Tema vanemad olid selle mõisa omanikud, rikkad aristokraadid, seega rahvuslikult seisukohalt pälvis ta tiitli „leedi“. Käes oli ta pulmapäev. Uhke kleit seljas, valmistus ta altari ette minemiseks, kui ta äkitselt tapeti. Kes mõrvar oli, seda ei saadudki teada, ent sellises olukorras jäi Emilie oma kodukohaga seotuks. Vanemad lahkusid mentaalselt laostunult ning üle paarikümne aasta seisis maja tühjalt. Siis asustati siin kool jõukamate lastele, ent see ei püsinud kaua vastu. Miks? Emilie pärast. Räägiti, et kui Emilie kogub kokku kolm objekti, mille vahel ta hing jaotunud pidavat olema, saab ta taas maale tagasi tulla, kuid kuna ta nii kaua kahe maailma vahel oli, siis võib eeldada, et ta kõige õnnelikum ei ole. Arvatakse, et ta on püha viha täis ja korraldab kaose nii pea, kui taas üheks saab. Nõnda takistasid koolilapsed igati Emiliel tema objekte kogumast, ent valutult see ei möödunud.“ Isa tegi väikese pausi ning lapsed utsitasid teda kiiresti edasi rääkima, tahes teada, mis need kolm asja olid.
„Need olid… Ta kaelakee, mida nooruk terve oma eluaja kandnud oli, pilt temast, tehtud enne ta mõrva, pulmakleidis ning üks asi, mida tal siiani pole õnnestunud hankida: kirjutusvahend. See on tänaseks kõik, pugege nüüd põhku ja ärge kartke, meil ei ole kusagil pliiatseid.“ Nende sõnadega tõusid vanemad püsti ja toppisid lapsed ilusti teki sisse, kustutasid tuled ja lahkusid. Kumbki põnnidest ei tundnud enam, et suudaksid magama jääda.
„Kas sa arvad, et Emilie endiselt siin ringi käib?“ küsis Gregor Klaudialt.
„Olen küll, ma nägin teda, kes muu see olla sai?“ vastas tüdruk.
„Klaudia, ma kardan. Palun saada Emilie siit ära,“ palus poisike õelt, hääles märgatav hirm. Tüdruk teadis, et peab seda tegema, temal kui vanemal sõsaral on see kohustus. Ta otsis oma kooliasjade seast välja pinali ning võttis ühe pliiatsi seest. Sellega läks ta vannituppa, kus suure lühtri lülitist põlema süütas. Olles teadlik teisest vaimu väljakutsumisviisist leiutas ta analoogi. Pliiats pihus läks ta suure peegli ette ning jõllitas end sealt. Mõtteis issameiet lugenud, lausus ta kindlal häälel: „Emilie de Aldersbuche.“ Sellejärel tegi vastupäeva ühe ringi ümber iseenda ära. Pärast sügavat hingetõmmet ja pilguga seiramist lausus ta seda teinegi kord, millele ka kolmas järgnes. Oma kümne sekundi vältel ei toimunud mitte midagi, kuid seejärel ilmus peeglisse üks kujutis noorest naisest uhkes valges kleidis, kuid silmaümbrused olid tal õudusttekkitavalt tumedad, justkui poleks ta paar nädalat järjest maganud. Silmis väljendus nähtavalt hirm, raev, arusaamatus, kartus ja viha. Klaudia ehmatas sügavalt ning hakkas kisama, kuid seljatagant ilmus käsi ja suu ette, häält seega summutades. Tüdruk oli minestamise äärel selle õu pärast, ent miski hoidis teda reaalsuses kinni. Kui lapsel õhk otsa sai, langes käsi ja suu avanes õhu hoomamiseks.
„See…. See oled sina. Emilie?!“ suutis ta vaevu välja öelda, lõug laialt värisemas.
„Aitäh, Klaudia, sinu abi tõttu olen ma lõpuks ometi vaba.“ Seda öeldes libistas ta aeglaselt, kuid kindlalt tüdrukult pliiatsi pihust. Lisaks võttis ta kaelast oma imeilusa kuldse kee ja põuest pildi. Neid kolme eset käes hoides lausus ta imelikke sõnu: „Ego solvo tu de tui vinculum.“ Sellejärel hakkasid imelikud muutused toimuma. Emilie olematu keha hakkas materialiseeruma, tuul justkui tõusma ja ta käes objektid sulama. Sekundite möödudes polnud kolmest asjast enam haisugi majas ning tüdrukul oli kahju oma vastostetud pliiatsist loobuda. Umbes minuti pärast oli Emilie sama käegakatsutav kui ta kord oma eluajal oli olnud. Isegi pussnuga ta kõhust oli kadunud. Ootamatult haaras neid lapselt kätest ja vaatas talle õnnelikult otsa.
„Ma jään sulle oma elu igavesti võlgu,“ lausus ta õndsalt ja jooksis vannitoast välja, kleit seljataga lehvimas. Emilie, olles toibunud, kuid ainult oma kümnendikust kogu juhtunust aru saanud, jättis esimesel võimalusel tualeti selja taha ja puges voodisse peitu.
„Kas ta on läinud?“ küsis endiselt kabuhirmus vaevlev Gregor.
„Ma ei tea,“ vastas tüdruk ausalt ning aeglaselt. „Tule minu voodisse,“ kutsus ta venda, mille peale too nõnda talitaski. Äkitselt, kõigest oma minuti möödudes, ilmus Emilie kuju taas ukseavasse, õigemini, tuli sealt läbi ilma ust avamata, paarkümmend sendimeetrit maapinnast kõrgemal hõljudes. Ta liikus Klaudia poole, silmis küsiv ja veidi pahane ilme. Tüdruk hakkas oma elu pärast kartma. Kas temal kui Emilie väljakutsujal laskus kohustus tolle raevu välja kannatada?
„Ega sa ei tea mulle ütelda, kust ma sellise härrasmehe nagu Ralph Zitsburg leida võin?“ küsis neiu, üks kulm kõrgel, teine kortsus.
„Ei…. Ei tea,“ vastas Klaudia kogeledes.
„No kurjam,“ kirus vaim seepeale, tõstis põlve ülespoole, võttis põuest oma pildi, paremasse kätte äsjasaadud pliiatsi, kirjutas pildile sellega midagi ning vaatas pahaselt ringi. „Kogu see aeg olen ma oodanud seda pliiatsit, et talle pühendus oma pildile kirjutada, ja nüüd pole teda enam siin?! Milleks… Kogu see aeg…. Lapsed… Surm… Kuulujutud… MILLEKS?!“ käratas neiu tülpinult ja plahvatas põlema, kuid seda mitte otseselt materiaalselt, tuli lasteni ei ulatanud ja soojust ei avaldanud, kõik oli nagu kauge, toimumas teises dimensioonis.
Oma viie sekundiga oli kogu märk kummitavast vaimust kadunud.
„On ta nüüd läinud?“ küsis Gregor veidi vabamalt.
„Ma arvan…“ vastas sõsar kahtlustavalt ning embas venda tugevasti, misjärel nad koos nõnda ka uinusid.

mulle meeldis see loo point, miks Emilie'l pliiatsit ka vaja oli xD