Ühe elu hind

Selle loo jutustas mulle mu emakeele õpetaja, kes omakorda oli seda jutnud kuulnud kellegi teise suust. Kuid mina tundsin omamoodi soovi panna see uuesti kuhugi kirja ning anda võimalus lugeda seda kõigil inimestel kes vähegi soovivad. Seega, see lugu ei ole minu välja mõeldud.
Kirja- ja komavigu võib olla...


Ühe elu hind...

Ühes haiglapalatis lamasid kaks meest. Neid võis nimetada kohe kindlasti raukadeks, sest mõlemal oli vanust piisavalt. Kuid nad mõlemad olid ka haiged, väga haiged. Üks neist kahest mehest, kes lamas uksele lähemal oli ehk veidike tervem kui see kes lamas akna all, tema sai igal pärast lõunal tunnikese aknast välja vaadata. Ta tõsteti voodist välja, asetati ratastooli ning kärutati akna alla, andes mehele võimaluse aknast välja vaadata. Rauk jutustas sellest mida ta näeb oma kaaslasele. Ühel päeval jutustab ta kuidas särab päike, kuidas inimesed on õnnelikud, kuidas pilved on kerged ning moodustavad ilusaid kujundeid ja kuidas järvevesi on sile. Järgmisel päeval jutustab sellest kuidas vihma sajab, kuidas inimesed mornilt oma vihmavarjude alla peituvad, kuidas pilved näivad olevat tinarasked ning järvevesi ei ole enam sile.
Alguses selle mehe kaaslane kuulab huviga kuid siis võtab maad kadedus. Ta ei mõista enam, miks tema kaasalane saab aknast välja vaadata ja tema mitte. Ta tahab ka näha aknast välja! Ta soovib lausa, et tema kaaslane ei saaks aknast välja näha ning ei saaks talle rääkida sellest mida ta õues näeb.
Ühel öösel on ukse poolsel mehel atak, ta ei suuda juhtida oma käsi, et sirutada paanikanuppu poole. Tema kaaslane on samuti ärkvel kuid ometi ei vajuta ta paanikanuppu. Teda haaranud kadedus ei lase seda teha ning mees hoopistükis mõtleb, et paras talle. Kuidas ta ka ei ürita end veenda, et tema vajutus suudaks aidata, ning ehk ka päästa selle mehe elu, ei suuda rauk end piisavalt sundida, et vajutada paanikanuppu.
Järgmisel hommikul avastavad õed ukse poolse mehe surnuna. Nad küsivad palatikaaslaselt, et kas sa tõesti ei kuulnud midagi. Ei kuulnud, ma magasin, kinnitab palatikaaslane. Arstid ja õed lasevad asjal minna, mees on surnud ning tagasi ei too teda midagi.
Mõne päeva pärast nõuab mees, et ta tahab aknast välja vaadata. Talle kinnitatakse, et ei saa teha seda inimesega kes on poolest kerest halvatud. Kuid mees nõuab ikkagi. Lõpuks suure vaevaga tehakse mehe soov tõeks.
Rauk viiakse akna alla ning sealt avaneb mehele vaade paari meetri kaugusel olevast valgest paest seinast.
Kas selline ongi ühe elu hind?

Heh, mulle meeldib see lugu ka, endiselt.

Ma olen taolist juttu lugenud kunagi oma inglise keele õpikust
Ainult seal oli nii, et aknapoolne mees ulatus vist voodist akent nägema ja siis teine tahtis seda voodikohta endale saada ja lasi aknapoolsel mehel surra. Kui mees oli surnud, sai ta siis endale selle aknapoolse voodi ja avastas, et sealt vaatab vastu vaid kõrvalmaja määrdunud kivisein.
Talle tuli ka uus toakaaslane ja siis see mees hakkas uuele toakaaslasele jutustama, mida ta sealt aknast kõike näeb...

aga jah, tahtsin muidu ka öelda, et mulle see jutt meeldib õudsalt !