Unenägu

Pealkiri: Unenägu 31/10/2009, 19:51

Ma kirjutasin selle jutu umbes pool aastat tagasi ja nohm ega see väga hea ei ole .Mulle tegelikult lõpp ei meeldi ja ma vaatan kas ma selle siia üldse üles panen.

Kõnnin vaikselt mööda tänavat. On vaikne, ainsate häältena kostuvad puulehtede sahisemine tuules ja kuskil eemal kräunuv kass. Ma olen rahulik, tean et keegi ei tule mind segama ning ma võin rahus jalutada. Kuul enda ümber kostvaid hääli neid mitte tähele pannes, näen enda ümber puid mitte teades, kus ma olen.
Äkki hakkab valgeks minema, puud ei kohise enam tuules, kass on vait jäänud, ainult minu vali hingamine kostab vaikuses, mis nagu lämmataks mind.
Soovin ,et midagi juhtuks, keegi tuleks, keegi läheks, et keegi lihtsalt oleks. See vaikus tapab! Ma tahan sellest kohast eemale, kuskile kus laulavad linnud ja rohi on täis elu.
Ma proovin joosta, kuid ei jõua. Jalad on tinarasked nagu oleksid nende külge kinnitatud ahelad, mis hoiavad mind siin kinni ja ei lase ära minna.
“Ma tahan siit ära, ära…ära …”mu hääl sosinaks, mis kosta selles vaikuses siiski karjena. Proovin uuesti liikuda. Aeglaste sammudega õnnestub mul edasi liikuda. Joosta ma ei julge sest kardan , et mind kinni hoidvad ahelad ilmuvad tagasi ja ei lasegi enam lahti. Mu silmad vajuvad kinni, kuigi püüan neid kõigest väest lahti hoida. Tundub nagu oleksid ahelad, mis mu jalgu enne kinni hoidsid liikunud silmadele, et takistada mind nägemast midagi väga olulist.
Mõtted liikusid mu peas edasi aeglaselt nagu nad ei tahaks ,et ma millelegi jälile jõuaks. Püüdsin uuesti karjuda, kuid mu hääl, mis enne oli kajanud kõvasti tühjusest vastu, oli nüüd nii hädine ja vaevu kuuldav, et jätsin “karjumise”.
Ma ei suutnud enam taluda seda üksildust, seda vaikust ning ma kukkusin, kukkusin ja kukkusin, kuid mul oli ükskõik. Mis mõtet on üldse karta või soovida et kukkumine lõpeks, kui sinu ümber oli tühjus.

***

Ma peatusin ja tundsin enda all pehmet vaipa, mis lõhnas värskelt niidetud heina, hommikuse kastme ja lillede järgi. Mu ümbert kostus linnulaulu, rohutirtsude siristamist ja puude kohinat. Teadsin et olen üksi, kuid mitte tühjuses vaid elus. Ma ei püüdnudki silmi avada ega end liigutada. Kartsin, et see kaob niipea kui saab aru, et ma siin olen. Tundsin kuidas tuul mu juustega mängib, kuidas rohutirts mu käele hüppab ning midagi karvast end minu vastu surub ja oma külma ja niiske ninaga mind nuusib.
Oma silmalaugude taga aiman olevat hämar, kui äkki lahvatab ere valgus. Tunnen kuidas karvakera minu juurest minema sibab, rohutirts põgeneb ning linnulaul ja tuul vaikivad. Sama äkki, kui valgus oli ilmunud sain ma aru, et see oli aru saanud et ma siin olen ja tuli.
Püüan oma silmi avada, kuulatada, püsti tõusta…kõik asjata. Mind hoiavad kinni nagu enne rasked ja tugevad ahelad. Ainus asi millest ma aru saan on see, et minu ümber valitseb jälle see sama tühjus, jälle see sama raskus. Proovin end uuest liigutada…edutult.
Tühjus muutub tugevamaks, kui see üldse võimalik on ning tugevamaks muutub ka valgus. See pimestab mind ja ma tahan silmad kinni panna ning põgeneda selle eest. Vajutan oma silmi kinni nii kõvasti, kui suudan, et silmalaugude vahelt ei pääseks sisse ainsatki valguskiirt, kuid…mu silmad on juba kinni.
Ma olen hullumas, see tühjus lämmatab mind, see teeb mind pimedaks ja tummaks. See on siin ja piinab mind ning ei hooli millestki. Miks ei võiks ta lihtsalt minna ja mind siia jätta.
…Kui palju aega on möödas? Kui kaua on see mind piinanud? Kui kaua ma pimeduses olin? Millal tuli valgus? Kas ma peaksin nendele küsimustele vastama või kas ma üldse peaksin neid küsimusele esitama? Võibolla peaks keegi teine neid küsimusi mulle esitama.
Ma ei teagi kas ajal on üldse mingit tähtsust. Vist mitte. Ma pean läbima nii kui nii kõik. See ei ole eriti tähtis kui kaua ma neis olen , tähtis on see kellena ma neist väljun…, …vist.

Kas kirjutan jutu lõpu ka?

Võlur Postituste arv : 66 Age : 31 Asukoht : Tallinn (A)

huvitav.
kirjuta ikka (A)

Pealkiri: Re: Unenägu 11/11/2009, 19:38

M, naljakas on mõelda, et sellel jutul on veel üks lõpp.
See on juba praegu nii tabavalt lõpetatud, aga tahaks seda "teist" lõppu küll lugeda.
Väga head kirjeldused ja üldse väga sügava põhimõttega jutt.

Pealkiri: Re: Unenägu 11/11/2009, 20:12

Wow...

*toibub natuke*
Tõsiselt või?
Aitäh Unenägu Icon_biggrin

No, eks ma siis selle lõpu ka.

Pealkiri: Re: Unenägu 11/11/2009, 20:45

Ma ärkasin. Lebasin pehmel padjal ja vaatasin valgesse lakke. Laes oli ämblikuvõrk, milles sibas imetilluke must täpp, mis ei olnud palju suurem, kui nõelasilm. Tõusin ülesse. Istusin voodi peal...ei o m a voodi peal ja minu ümbes olid ikka need samad asjad: tool, laud, mis oli täis soditud ning mille peal lebas endiselt lahtine vene keele vihik, kapp, mille vahelt peistis rärgivarukas, väike diivan, millel patjade virn ja voodi millel istusin.
See oli minu tuba, kuid siiski mitte. Tundsin nagu ma ei kuuluks siia. Magama jäädes ei oleks ma mingi hinna eest kõigest sellest loobunud...ja nüüd? Võõras..

Liigutasin end aeglaselt, sest mulle tundus nagu võiksin uuesti kukkuda.Ma teadsin , mis selle põhjuseks oli..unenägu. See tundus nii tõeline nagu oleksin kukkunud otse siia, sellesse voodisse, aga ma teadsin, et see ei olnud nii.

Toppisin end kiiresti riidesse, läksin vannituppa, pesin hambad.Nägin o m a ema, ütlesin: "Tere hommikust," läksin kööki, sõin, võtsin koti, läksin kooli, olin o m a koolis, ütlesin o m a sõpradele: "Tšau" ja läksin koju.

Ma liikusin kehas, mis ei olnud minu oma. Nii mulle tundus. Tundsin külma, kui ma bussipeatuses seisin, ma tundsin valu, kui keegi mulle varba peale astus. Tundsin kuidas veri mu kehas voolab ja süda ühes ja samas rütmis taob, aga see ei olnud mina. Tundus nagu keegi oleks sundinud mind siia kehasse tulema, jääma ja olema.

Sinna majja jõudes, kus ma ärkasin ei olnud seal kedagi ning äkki sain ma aru, et võin lihtsalt minna, lihtsalt lahkuda ja mitte kunagi tagasi tulla ja keegi ei sunni mind siia tagasi tulema. Ma võin lihtsalt magama jääda, ilma headaega ütlematta.

Ma läksin kööki ja võtsin noa. Kõndisin tuppa, kus ma ärkasin. Heidsin voodile pikali ja surusin noa oma käsivarrele.

Ma näeratasin ning jäin magama.

Et siis..jahm... siin see on Unenägu Icon_neutral