Elutee

Väga lühike , siis eesti keele kirjandi teemal üks mõtteke. Maitea, aga mulle meeldib. + sry et stiilitu veidi :)





Ma jalutan, vahel ka jooksen, mööda libedat kruusateed. See auklik tee saadab mind terve elu. Mina nimetan seda eluteeks. Vahest tahaksin lõigata otse läbi nendest kurvidest, kuid kardan eksida tundmatusse. Või kui ma näen kaugemal mõnd tohutu mugavat autot ( või mõnda muud kiiremaks liikumiseks mõeldud vahendit ) kiirendan ma enda sammu spurdini, unustades kõik enda ümber oleva.

Kui üritan peateelt kõrvale astuda, saan vastu näppe ja vahel on ka nii, et mu tee läheb peenemaks, aga ma tean, et ta läheb aja möödudes sama laiaks tagasi, kui ma tahan. Vahest hargneb mu tee mitmeks eraldi suunaks. See on jube ja otsustav aeg. Pole kedagi ümberringi, kes mulle nõu annaks, sest kõiki teid ma läbi käia ju ei jõua.

Lähtun põhimõttest, et kõik teed viivad Rooma. Aga mis on Roomas või mis see Rooma üldse on? Minu jaoks tähendab see lõpppunkti. Tee lõppu, sihtpunkti, kuhu me kõik püüdleme.

Teema on hea, aga veel parem on minu arvates see kuidas sa kirjutad. Seda on kuidagi nii mõnus lugeda.

Oehoehoh, see oli kohe väga mõnus lugemine. Tõeliselt hästi kirjutatud! :)