Valgus mu südames ei paista enam ammu ja ma istun pimeduses, olgugi, et taevas särab päike. Ma kõnnin ringi justkui poolunes, peas vasardamas küsimus „Miks ometi?“ Ma heidan pilgu su aknale, mis ei avane enam kunagi, ja kui avanebki, siis ei ole enam sina see, kes selle avab...
Nopin lillepeenralt viimase õie ning sean sammud surnuaia poole, et selle lillega su hauaplatsi ehtida. Kuid kohale jõudes on seal juba keegi ees...tema. Tema, kellega sa mind petsid. Tema, kes oli su kõrval, kui sa oma viimase hingetõmbe tegid. Tema, kes pani su mind reetma. Ja ometi suutsin ma sulle andeks anda, sest vihkamine ei mahu mu südamesse, mis on niigi tulvil muret ja lõputut ängi. Ma meenutan, kui ma sind esimest korda koos temaga nägin, põhjustades nii endale veel rohkem valu. Ma soovin südamest, et sa ei oleks mulle haiget teinud, kuid aega ei saa tagasi pöörata. Ma ei suuda enam. Ma hakkan jooksma ja õis pudeneb mu sõrmede vahelt teepervele, jäädes ootama kedagi, kes ta üles korjaks, kuid seda ei juhtu. Ta jääb närtsima, just nii, nagu minagi seda teinud olen. Kaugelt hakkab paistma maja, mida ma tavatsen enda koduks kutsuda. Ma võtan mitu astet korraga ja seisan peagi katusel, silme ees laiumas lõpmatu sügavik. Ma astun sammu ja astun servale, mille küljest lahti murduvad pisikesed kivitükid pudenevad peaaegu hääletult lõpmatusse. Ma näen all kõndimas inimesi, kes tunduvad pisikesed nagu siplegad. Paljud neist on juba seisatanud ja oma pilgu minu poole pööranud, soovides näha, millega ma hakkama saan.
Minek oleks nii lihtne. Ma kujutan juba ennast hüppamas ja lahkumas sellest maailmast, mis mulle haiget tegi, kui sinu mu teele juhtis. Ma tean, et ei tohiks niimoodi mõelda, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Mu südamesse on torgatud valus kild, mida ma pean surmani endaga kaasas kandma.
Ei, seekord ei ole surm mu otsene eesmärk.
Ma turnin veel mõne hetke katuseäärel ja avan seejärel seljakoti. Ma tõmban sealt välja su raamitud foto ja heidan veel viimase pilgu su naeratavale näole, mida ma kunagi kõige rohkem armastasin. Järgmisel hetkel mu haare lõdveneb. Ma vaatan, kuidas see foto vaikselt sügavikku langeb, viimane tõend sinu olemasolust kaob vaikselt igavikku. Alles jääb vaid mälestus sinust ja koht minu südames.
Õhk tundub äkki nii värskendav ja ma hingan seda suure sõõmu. Ma olen vaba. Ma tean, et olen.
Pealkiri: Lühijutt: Falling under 
31/7/2008, 16:38
