Lihtsalt midagi, mis mulle bussiga koju sõites ja siis sissesõidu teelt koju kõndides pähe tuli.. [Vabandan kirjavigade pärast]
Mäletad?
Hilissügis. Mäletad, see oli meie lemmikaeg aastas. Lumi sadas, peaaegu kõik lehed olid juba maha langenud, naabrite puude otsas rippusid külmast näpistada saanud õunad, mida nad kunagi ära ei korjanud ning mis omal jõul harva maapinnale potsatasid.. Külm näpistas meie nina, põski, lõuga ja muutis meie sõrmed punaseks ning kangeks, kuna me unustasime alati kindad kätte panna.
Mäletad, kuidas me ühel sellisel hilissügisesel pärastlõunal, kui taevast suured esimese lume lärakad alla sadasid, võtmekapist vana lauda võtme näppasime ning uudishimust põlevate silmadega metsa hiilisime, lauta, kus kunagi olid olnud loomad. Me kaotasime võtme ja jäime kanakuuti kinni.
Ma kardsin nii väga, kuid sina olid seal ning sinu armsal häälel lausutud sõnad rahustasid mu maha. Sa suutsid alati nii rahulikuks jääda, kuigi ka sa ise olid hirmunud ja paanikas. Ma nägin alati seda su silmadest. Teadsin sind liiga hästi.
Mäletad, kuidas me viimaks vana kopitanud põhu seest võtme üles leidsime ning viimaks välja saime? Meie vanemad olid endast kohutavalt väljas ja sinu memm ei lubanud sul minuga peaaegu kolm kuud rääkida.
Muidugi ei lugenud see meile midagi, mäletad? Sa hiilisid ikkagi igal öösel minu akna taha ning koos käisime me pikalt jalutamas ja rääkisime rohkem, kui mõni inimene oleks võimalikuks pidanud. Me rääkisime isegi vaikides, sest meie vaheline vaikus oli kõnelev. Vahel polnudki mõtete edasi andmiseks ju sõnu vaja. Me lihtsalt olime.. Kas sa mäletad seda?
Mina igatahes mäletan. Midagi sellist ei saa unustada. Ma mäletan seda kõike ja paljut muudki veel. Ma mäletan, kuidas su põsed sügiskülmast õhetasid ning kuidas su lumine müts oli lohakalt sinu sassis heledatele juustele tõmmatud. Kuidas sinu huuled olid alati naeratuseks kaardunud ja kuidas su sinakas-hallid silmad vahel päikese käes rohekalt läigatasid. Samas kui sa need kinni pigistasid ja uuesti avasid, olid need hetkeks lillakad. Ma mäletan kõike seda ja ei kavatse ka kunagi unustada.
Täna tulin ma koju ning sinu majast mööda kõndides vaatasin ma automaatselt sinu toa aknapoole. Mulle näis, nagu oleksin näinud sinu naeratavat ja sooja nägu mulle vastu vaatamas. Kuid siis langes viimane suurem leht otse sinu akna ees kasvavalt puult ning ka nägu oli läinud.
Ma tean, et minust on tobe loota, oodata ja uskuda, et ma näen sind veel. Et sa tuled minu juurde tagasi.
Sest sa ei tule. Sa ei saa enam tagasi tulla. Mitte peale seda saatuslikuks saanud sügisõhtut, kui lumi oli üle märjaks lörtsiks läinud ja kui oli pime. See oli õhtu, kui ma viimast korda kuulsin su naeru. Ma noomisin sind, et sul helkurit polnud - sa unustasid selle alati. Ja alati naersid sa selle peale. Sinu väitel piisas meile mõlemale minu helkurist. Noh, tavaliselt piisaski, aga seekord mitte.
Siiski ma loodan, et sa mäletad mind veel, meie vestlusi, meie äpardumisi. Ma loodan, et sa mäletad ja ootad mind, kui ma viimaks sinu juurde jõuan. Sinna üles. Kuid palun, ära veeda kogu oma aega mind oodates.. mina kavatsen veel natuke aega siin all viibida - minu aeg pole veel käes.
Mäletan, igatsen ja armastan sind! Igavesti!
***
Loodan, et meeldis.
Ja üks asi veel - Ärge unustage HELKURIT! Teid on raske unustada.
Pealkiri: Mäletad? 
13/11/2009, 15:18
