Aeg

Hmm. Üks pikem lühijutt? Mina liigitaksin ta ikka lühijutu alla. Kui võib(A) Ja et siis ma ei tea mis mul hakkas nüüd. Mulle meeldib rohkem lühijutte kirjutada, kui järjekaid... Imelik. Aga jah siin ta on.



Kas sa pigem jalutaks päikselises unistuste pargis või sõidaks 20 minutit palavas bussis koju? Jah, me kõik teame seda vastust. Alguses sa muidugi jalutaks seal ilusas pargis aga lõpuks hakkavad su jalad valutama ja pimedus su silmi kinni suruma. Nii, et lõpuks longid sa siiski palavasse bussi täis higistavaid inimesi. Ja nagu see sind enam kotiks. Peaasi, et koju saab. Aga kas sa kujutad ette kui palju aega see raiskab. Algselt mittetahtmine ja pärast siiski tegemine? No... Miks me siis nii teeme? Meil on kas liiga palju vaba aega või on sellel raisatud ajal siiski mingi väärtus?

Ka sina oled kindlasti kogenud seda, et tänaval jalutades tuleb tunne, et midagi kukkus maha? Sa vaatad enda läbikäidud rajale tagasi, kuid seal ei paista midagi sulle kuuluvat? Pöörad ja loivad jälle edasi... Aga kas sa oled kunagi nii mõelnud, et see mis kukub ei ole sulle nähtav? Mina olen. See on see sama aeg, mis meie ümber tuhiseb. See sama laristatud vuhisev aeg. Kuid kas selle ülesleidmine ja üleskorjamine oleks ikka vajalik? Äkki sellepärast me seda ei näegi?

Kindlasti mäletad aega, kui jooksid õues oma kõige tuusemates lillelistes pükstes. Meie jaoks on see minevik. Meid ei huvitanud mida teised arvasid. Need olid ju sinu jaoks popid... Kuid mis on nüüd sinuga juhtunud? Mis on pannud sind kandma igavaid riideid, mis on kõigil ühesugused? Mis on sult ära pühkinud su egoismi, su eneseimetluse? Kas see tuleb siis sellest, et oled enda arvates sellest välja kasvanud? Või on lihtsalt ajad nii palju inimest muutnud? Seda enam peaksime me tegema kõike nii nagu meile endile meeldib, kuna aja möödudes võime me kõik kaotada! Või meie olemegi need äpud, kes lasevad ajal endi üle valitseda?