Mul ei unune iial see siiras pilk, millega Sa mulle silma vaatasid ja lubasid, et sa ei jäta mind iialgi üksi. Et Sa ei lahku mitte kunagi mu kõrvalt, et Sa jääd minu juurde ükskõik mis ka ei juhtuks, et Sa oled mu parim sõber alati.. Kõik need korrad, kui ma jooksin nuttes Sinu juurde, kui Sa hoidsid mind nii tugevasti enda juures.. Kõik need korrad, kui mul läks midagi korda, kui Sa rõõmustasid koos minuga ja jutustasid, kui uhke Sa minu üle oled. Ja kõik need korrad, kui mina sain olla nii õnnelik selle üle, et minu elus on selline inimene, nagu seda olid Sina.
Kui Sa vaid teaks, milline tühjustunne mind valdas kui Sa mu elust kadusid. Nii lihtsalt, nagu Sind ei olekski kunagi olnud. Osa minust läks, kadus tundmatusse, ning ei ole siiani tagasi tulnud. Arvatavasti ei tulegi.
Ma ei tea isegi, miks ma seda praegu kirjutan. Sa oled ju oma eluga edasi läinud, Sind ju kindlasti enam ei huvitagi.. Võimalik, et Sa isegi enam ei mäleta, et Sinu elus on kunagi olnud selline inimene nagu mina. Aga võib-olla ma soovisingi lihtsalt Sulle meelde tuletada seda, mis oli kunagi. Loota, et Sa ehk tunned samuti nagu mina, kuigi ma siiralt kahtlen selles. Ja tänada Sind aegade eest, mida mulle pakkuda suutsid.
Noormees luges kirja veel ühe korra läbi, kortsutas selle käes kokku ning viskas toa teise nurka. Tundes enda sisemuses hetkeks põletavat valu, vajus ta nõrgalt voodile, suutmata uskuda, mida ta just lugenud oli.. Või siis seda, kui palju selles tõtt seisis. Poisi peas hakkasid keerlema erinevad mälestused nende kahe koos veedetud aegadest ja lõpuks, tundes, kuidas pisar tema põselt aeglaselt alla liikus ning siis tekile kukkus, surus poiss pea patja ning üritas toime tulla kahetsuse ja valuga, mis tema sees valitsesid.
Tüdruk kõndis aeglaselt mööda tänavat edasi ning ei suutnud uskuda, et oli lõpuks, peale nii pikka plaanimist, sellesama kirja poisi ukse taha viinud. Pöörates veel hetkeks pilgu taha, meenutas ta kõiki neid suurepäraseid aegu, mille nad - just täpselt, nemad - koos veetnud olid. Tüdruk sammus edasi suutmata otsustada, kas ta peaks olema õnnelik või kurb. Lõpuks naeratas ta omaette enda väikest kurba naeratust, üksikud pisarad silmist voolamas, ning tema huultelt tuli sosinal üksainus lause: "Nüüd on sellega siis kõik."