Õuduste klassiõhtu

Otsekohe märkasin aia taga laialt naeratavat tumedate juuste ja rosinapruunide silmadega noormeest. Märgates mind, venis tema naeratus veelgi laiemaks ning ta lehvitas mulle, avades juba ka suu, et mulle midagi öelda, aga siis..
Täpselt sellel ajal, kui ma enda maja trepist alla kõndisin ning juba kiirustavalt Samueli poole kõndima hakkasin, sain ma järsku millegi kõva ja külma ja niiskega otse krae vahele. Oleksin peaaegu sellest külmast karjuma hakanud, aga piirdusin siiski kõigest võpatusega, libistades käe kiirelt kaela juurde, pluusi alla, et lumepalli sealt kätte saada. Selle ajaga ilmus minu maja ühe nurga tagant välja isik, kelle näol säras rõõmus, kuid ka üsna vabandav naeratus. Clay. 'Alati saab ta mingi lollusega hakkama', mõtlesin ma ja pööritasin kergelt silmi, kuid kummardusin siis ühe suurema lumehange poole, haarasin endale pihku üsna palju lund ja vorpisin selle kenaks, ümmarguseks lumepalliks. Ja järgmisel hetkel lendas minu lumepall juba Clay poole teele. Poiss sai sellega vastu jalga ning oigas kuuldavalt (kusjuures, ma olen kindel, et ta pressis selle häälitsuse välja). Ma lihtsalt teadsin, et minu lumepallid ei teeks kellelegi viga – isegi sääse hammustus teeks rohkem valu. Hakkasin kõva häälega naerma ja jooksin – veidi küll koperdades, aga siiski jooksin – nii kiiresti kui sain värava poole. „Ai, ai, El.. Nüüd sa küll saad.. Lumelõunat,“ röökis mulle järgi jooksev poiss, kuid lõbusalt. Turtsatasin selle peale kuuldavalt, avasin kiirelt värava ja hüppasin Samuelile sülle, põimides käed poisi kaela ümber. Õnneks oli poisi reaktsioon kiire ning ta asetas mõlemad käed minu alla. „Mkm, ei saa.. Sam kaitseb mind,“ vastasin ma, jälgides Clay'd, kes nüüd samuti väravast välja jõudis ja värava hoolikalt kinni pani. Viisin pilgu ka hetkeks Samuelile endale ja märkasin, et poisi silmad olid 'kurjad' ning tema rosinapruunid silmad püsisid C'l. „Jah, kaitsen küll. Kui sa Elize'le lumelõunat teed, saad minu käest topelt vastu. Ja ma usun, et Eliz liitub minuga,“ kinnitas Sam noogutades. Märkasin, kuidas tema üks huulenurk ülespoole tuksatas, kui ta tundis minu pilku endal. Muigasin selle peale kõigest lõbusalt ja viisin pilgu uuesti Clay'le, kes pilgu maha viis ja 'solvunud' nägu tegi.
Mõne aja pärast hakkasime juba kooli poole liikuma ja kujutate ette? Samuel ei lasknud minust lahti, ta kandis mind kogu see tee süles kooli poole.

Veidi maad enne kooli pani Sammie mind kahele jalale. Nüüd ma sain ise kõndida. Jalutasin poistest paar meetrit ees, nad ise olid elavalt ühest tulevasest jalgpallivõistlusest rääkima hakanud. Silmitsesin enda papusid, tundes vahel enda seljal Sami pilku. See pani mind vaid lõbusalt muigama. Kõndimise ajal kummardusin hetkeks, võttes endale pihku veidi lund ja mätsides seda palliks.

Paarikümne minuti pärast jõudsime kooli. Mulle avati kenasti uks (pole raske arvata, kes seda tegi) ja ma astusin majja. Minu järel tuli Sam ja tema taga oli Clay. Vaatasin koridoris ringi. Mitte kedagi. Kummaline. Viisin pilgu kellale, lüües endale kohe käega õrnalt vastu pead. No muidugi! Klassiõhtu on juba pool tundi peal. „Tulge, lähme üles,“ ütlesin ma poistele, hakates trepist üles minema.
Kõndisin ees, kaks poissi minu järel. Kool oli üsna kõhedusttekitav, pidi mainima. Isegi siis, kui ma ei olnud koolis üksi. Peatusime meie klassi ukse taga. Silmitsesin hetke seda, hingasin sügavalt sisse ja lükkasin käe üsnagi külmale lingile, vajutades selle järgmisel hetkel allapoole.
Astusin klassi, jättes ukse enda järel lahti, et Clay ja Sam saaks samuti klassi tulla.
„No tere, jõudsite ka kohale!“ hüüdis üks hele hääl, mis ei olnud mulle üldse tuttav. Viisin pilgu hääle poole. Mida?! Kus on preili Raven?! „Mina olen Sophie, teie õpetaja tütar. Asendan teda täna sellel klassiõhtul, sest ta ei saanud kahjuks tulla,“ selgitas neiu sõbralikult naeratades. Silmitsesin tummalt punapäist, pruunide silmade ja lahke ilmega tüdrukut. Köhatasin, et kurgust klompi kuidagi ära saada. Avasin suu, et midagi öelda, kuid esialgu ei saanud ma endalt sõnagi suust. Siis, lõpuks, sain midagi öeldud.. „Ahah.. Eee.. Mina olen Elize,“ tutvustasin ma end veidi kohmekalt. Midagi lihtsalt oli mäda.. Ma tundsin seda.
Sam ja Clay tutvustasid ennast samuti, astudes minu järel klassi.
Möödus mõni moment. Märkasin, et Margot läks ruumist välja. Kehitasin vaid selle peale kergelt õlgu, viies pilgu tagasi õpetaja tütrele ja kuulasin, kuidas ta ühte mängu selgitas. See oli mingi üsna imelik istumis- või kaardimäng.. Et kõigil oli üks kaart ja Sophie ütles kaardimaste. Kõik, kellel sellise mastiga kaart oli, pidid istuma koha võrra edasi.

Paarikümne minuti pärast vaatasin otsivalt klassis ringi. Kus oli Margot? Ta läks ju ainult vetsu..
Kõhutunne aimas halba. Hammustasin alahuulde ja silmitsesin mängukaarti, mis mu käes oli. Risti äss.
Kuulsin Sophiet ütlemas „risti“ ja koheselt maandusin enda kõrvalistuja sülle. Viies pilgu temale, kui see isik käed ümber minu põimis ning mind endale lähemale tõmbas, muigasin ma tahtmatult, kui märkasin, et see isik oli Clay. Tõmbasin poisi käed enda kõhult ära, pöörates end näoga taas ringi poole.
„Me käime korra Sam'ga ära,“ ütlesin Sophiele kiirelt, tõusin püsti, võtsin Sam'i käest kinni ja vedasin nooruki endaga uksest välja. Nooruki näol oli arusaamatu ilme. Kõndisin kiirustavalt tüdrukute WC poole. „Hei hei, Ellie, kuhu sa tormad?“ päris Samuel minult. Ma ei vastanud sellele küsimusele,. Tõmbasin noormeest vaid vetsu poole, endal süda kohe-kohe plahvatamas. See tuksus lihtsalt nii kiiresti.
Järsku Sam jäi seisma, peatades nii ka minu. Pöörates mind enda poole, tõmbas poiss mu õrnalt enda vastu. Tundus, nagu meie vahel poleks enam õhku ka. „Me ei pea ju privaatsuse mõttes tüdrukute vetsu minema. Ma saan aru, kui sa kardad, et me kellelegi vahele jääda võime, aga ma võtan süü endale,“ jahus ta, naeratades mulle otsa vaadates. Mu suu vajus paokile.
„Mida sa, kurat, ajad, Sam?!“ lõugasin ma üle terve koridori, vaadates poisile pahase pilguga otsa. Okei-okei, ma sain aru, millest ta räägib, aga ma poleks uskunud, et ta seda klassist väljajooksmist niimoodi võtab.

--

Kriitikat, kindlasti! Ma tänan(;

Ai, mõnes kohas on valusalt nunnu sõnastus. Ei, mulle meeldib. Väga. Clay meeldib rohkem, kuid Sam. Aga Samuel on ka normaalne. Jahh.

Et, täitsa huvi pärast; mis värvi Elize' juuksed on? Great question. Igatahes, ei mingit kriitikat. Ootan uut.

Ja meil on oli ka ükskord klassiõhtul pingid niimoodi seina ääres. Jube lahe oli.

Edasiii:)
Põnev on:)

Ja kuhu jääb see lubatud "järgmine osa"? Halloo, Maa kutsub. Uut tahaks, ää.

tahaks kah uut