Oiijahh, vägakahtlane pealkiri sai, aga ma vist magasin ka juba sel hetkel, kui sellega lõpetasin. Tõesti ei tea, mis mulle sisse läks.
Täpne kellaaeg selle jutu sündimiseks oleks 0:34 ( a ).
.....
"Su käed on külmad."
Nagu ka mu süda ja kõik mu minu juures., Täpselt selline vastus tekkis mulle esimesena keelele ning ma oleksin sel ka hea meelega heliseda lasknud, kuid üks pilk Sinu siirastesse sinistesse silmadesse pani mind ümber mõtlema.
Ma ei tahtnud Sulle kohe jälle haiget teha - Sa alles andsud mulle andeks. Sa oled mulle kõik, kuid sinu andeksandmised pole igavesed.
Ma olen Sind viimase kuu jooksul juba nii mitmeid kordi kannatama pannud, et ma siiani imestan, miks Sa mulle endiselt andeks annad? Sulle oleks ilmsegelt parem, kui Sa mu pikalt saadaksid.
Ja mina.. minu pärast ei peaks Sa muretsema - ma olen ju ikkagi külm. Küll ma selle kuidagi üle elaksin.
Või siis ei elaks üldse.. Oh, Sind see niikuinii ei huvitaks, sest selleks hetkeks poleks ma enam osa Sinu elust.
Ja kui huvitakski? Noh, seda ei saaks ma enam teada - ma oleksin veelgi külmem, kui praegult.
Aga miks Sa minusugust üldse armastad? Sa oled esimene, kes seda teeb ja ma tõesti ei mõista sind. Ma pole ju ilus, ega ka hea. Ma pole isegi soe. Ja ma ei liialda.
Ma ütlesin ka Sulle seda kord, kuu aja eest, kuid Sina.. Sa naeratasid ja vaatasid mulle otsa. "Oled. Minu arust oled sa ka palju enamat, kallis. Ilu on vaataja silmis," vastasid Sa. "Jah, silmad võivad küll ilusad olla, kuid kas ka vaadeldav objekt, millele need suunatud on?" oli minu turtsakas vastus.
Sellest puhkes meie esimene tüli, kuid Sa andsid mulle andeks juba samal õhtul. Kõige rohkem pidin ma kannatama võib-olla kolm tunnikest, kuid kindlalt mitte rohkem, kui neli ja pool.
Tegelikkuses oli möödas kõigest tund, kui Sinu jaoks juba asi unustatud oli - minu enesepiinamine kestis veel vähemalt viis tundi, kuid tegelikkuses mitte rohkem, kui kolm... minutit.
Ma armastan Sind oma külma südamega. Ma jumaldan Sind oma kalgi ja ükskõikse mõistuse iga rakukesega.
Ja sellele vaatamata oskan ma Sulle haiget teha iga oma öeldud sõnaga. Iga oma sooritatud toega. Iga oma mõeldud mõttega - ka siis, kui Sa ise seda ei tea.
"Nad on seda alati olnud," vastasin ma sosinal, oma huuli õrnalt Sinu omadele surudes. See suudlus kestis vaid hetke, sest ma ise eemaldusin peaaegu kohe - Su huuled suudsid vaevu sellele puudutusele vastata. Kuid sellegi poolest Sa naeratasid.
"Aga su huuled on soojad!"
Kas see tõesti oli võidurõõm sinu hääles või vaid minu kujutlusvõime vili?
Pealkiri: "Külmkapi sulatusnupp." 
16/11/2009, 18:40
