Vaid hetkeks

Ei oska isegi mitte midagi juurde öelda. Igasugust kriitikat palun, siis tean, mida järgnevate juttudega võiksin parandada.


Enda maailma täielikult sisse elanult jälgin akna kaudu, kuidas taevast alla sadavad lumehelbed maapinnale aina paksema valge vaiba tekitavad. Ja seda oktoobri keskpaigas. Imelik, või mis?
Kuulen, kuidas keegi kaugustes midagi jutustab, kuid ma ei tee seda märkamagi. Aknast, mille enne poolenisti avasin, lendleb pidevalt laual lebava keemia õpiku kaanele üksikuid lumehelbeid, mis sinna seejärel sulama hakates suured märjad plekid jätavad. Kas see läheb mulle korda? Oh, muidugi mitte..
Seesama oktoobrikuu lumi. Selle üle järele mõeldes, ma ei mõista, miks kõik sellest nii suure numbri teevad. Niikuinii sulab järgnevaks hommikuks ära. Kuid samas.. Mingisuguses mõttes olen ma ju ise üks neist. Miks siis ma ise Sul endale nii lähedaseks lasin saada, kui ma teadsin kogu see aeg, et kohe-kohe, mingil hetkel, Sind lihtsalt enam minu elus ei eksisteeri?
Tunnen ennast täieliku idioodina. Muidugi, Sa oled just täpselt nagu see imeilus lumi, mis seal väljas hetkel maapinda katab. Korraks, hetkeks, suudad mind muuta nii õnnelikuks, minu olemise nii suurepäraseks. Järgmisel hetkel, nii lühikese aja pärast, oled läinud niisama lihtsalt, ehk lihtsamaltki, kui tulid.
Tõusen püsti ja sulgen akna, et aina tugevnev lumesadu minu lauapealset üleni vesiseks ei muudaks. Jah, üks sarnasus on siiski selle imelise varajase lume ning Sinu vahel. Mõlemad olid siin ning suutsid mu õnnelikuks muuta.. Vaid hetkeks.

Õeh, mida ma oskangi öelda? Ma vaatasin teksti mitu korda läbi, aga ei oska mingeid vigu või segaseid asju välja tuua. Seega ei mingit kriitikat, sorri.

Meeldis väga, mõte oli nunnu. Arvasin millegipärast alguses, et see on jälle üks nende reidijuttude moodi värgendustest, mille autor pole veel avastanud, et kirjavahemärkide ees ei käi tühikud ja et laused algavad PÄRISELT suurte tähtedega (ülla-ülla), aga olin meeldivalt üllatunud. Seega, keep going girl!

Ooo, tore kui nii arvad! Tänud!

See oli kuidagi väga armas jutt, :)

Aitäh:)!