UNAGRAAF - UUS OSA ÜLEVAL :)

Ma ei oska seda kusagile mujale panna, kui siia.
Ma ei ole siia foorumisse nii ammu midagi postitanud...


ja ma o o t a n kriitikat!:)
__________________________________________

I OSA

Üks helepruunide juustega tüdruk pandi valge laua taha, valgele toolile istuma. Talle oli selga aetud valge kitel. Laud asus hallide seintega toas, tuba täitis haiglalõhn. Väikesest aknast paistis tuppa ka kerget päikesevalgust. Terve üks sein oli klaasist, mis eraldas tuba koridorist. Toas viibis veel inimesi, kes mängisid kaarte, vaatasid televiisorit, naersid omaette või lugesid raamatuid.

Noore naise pilk ei liikunud. Ta heledad, peenikesed ja elutud käed langesid talle tuimalt sülle. Teda vaatasid kaastundlikult paar arsti.
Vanim neist , üks hallipäine, kandiliste prillide mees küsis:“Kuidas ta nimi on?“
„Me ei tea, ta ei räägi ka midagi.“ Vastas punaste, kergelt laineliste juustega naisterahvas.
„Ahah, miks ta siia toodi?“
„Seda me ka ei tea.“
„Kuidas ta sattus siia?“
„Üks noormees tõi ta siia, aga ta ei öelnud ka midagi, käskis meil ainult tüdruku eest hoolt kanda.“
„Kas ta oma nime ütles?“
„Ei.“

Nad silmitsesid naist veel natukene aega. Mõne hetke pärast hallipäine arst ütles:“Hea küll. Ma arvan, et oleks ta parem palatisse viia, siin on liiga palju kisa.“
Ta tõsteti uuesti ratastooli, tema õrnad käed langesid talle uuesti elutult sülle. Ta ei reageerinud mitte millegile, mitte ühelegi helile, puudutusele, küsimusele. Ta pilk oli kogu aeg paigal. Kui ta rind ei oleks vaikselt liikunud oleks võinud arvata, et ta on surnud.

Ratastool lükati koridori lõppu, kus oli lift, liftiga sõideti kolmandale korrusele ning edasi seitsmendasse palatisse. Noor naine tõsteti ratastoolilt ja ta pandi voodisse, kollase teki alla pikali. Tema juurde oli jäänud kolm arsti, see hallipäine vanem doktor, üks tumepruunidega noorem mees ja üks umbes kolmekümnendates naisarst.
„Mida me üldse teame temast?“ küsis hallipäine arst, kellel oli kitlitasku külge kinnitatud silt:“Dr. Blumfeldt“
„Me ei teagi põhimõtteliselt mitte midagi.“ Vastas talle naisarst Maasik.
„Tal on kõhu peal üpriski värske õmblus.“ Ütles noor meesarst.
„Jah?“
Ta noogutas:“See näeb päris jube välja, see ei ole kindlasti arstide õmmeldud.“
„Heakene küll, lähme. Las ta puhkab, siis äkki saame homme midagi teada.“ Dr.Blumfeldt juhatas teised toast välja ja kustutas tuled.

Järgmisel hommikul läks see sama noor meesarst seda naist kontrollima. Ta ehmatas, kui nägi, et naise tuhmunud, hallid silmad ei olnud liikunud. Need vahtisid ikka lage.
„Tere, ma olen dr. Adamson. Kas sa sooviksid midagi süüa?“ Ta vaatas lootusärevalt naise poole, et kuulda tema suust mingit vastust, kuid ei midagi.
„Ma ei tea mis sinuga juhtus.“ Ta istus voodile ja jätkas:“Aga ma tõesti arvan, et sa peaksid sööma.“
Endiselt vaikus, dr. Adamson tõusis voodilt ja lahkus palatist.


„Mis sul viga on?“ karjusin ma Tommi peale. Mind vihastas, see et ma ei võinud minna välja ja suhelda uute inimestega.
„Ma ei taha, et sa viga saaksid.“
„Mis minuga ikka juhtuda saaks?“ Ma vehkisin kätega, kui ma köögis edasi-tagasi kõndisin. Tommi sammus minu poole ja haaras mul käest ning vaatas mulle sügavalt silma:“Una, ma armastan sind.“ Ma jäin seisma, vaatasin talle korraks silma ning seejärel suunasin oma pilgu helerohelisele köögikapile. Ma teadsin, et ta armastab mind ja mina teda, sest muidu me ei oleks abielus.
„Jah, ma tean. Lihtsalt, ma ei taha ka päevad läbi ainult majas kopitada, seni kuni sina ilusate naistega oma töö juures oled piiratud.“
Ta nägu tõmbus morniks:“Ah, et selles on siis asi, sa oled armukade!“
„Ei!“
„Oled-oled. Ma ei ole su peale pahane.“
Haarasin kahe käega oma peast ja karjusin:“Ma ei ole armukade, lihtsalt ma ei taha raisata oma elu siin üürikorteris passimisele! Mulle ei meeldi siin.“
„Ma pean tööle minema.“ Ta haaras kapi pealt oma võtmed ja ma kuulsin kuidas korteriuks sulgus. Torisesin vihast, võtsin esikust oma jaki ja jooksin välja. Peale seda, kui ma Tommiga abiellusin muutusid mu päevad ühesuguseks, minust oli saanud koduperenaine. Minu ülesandeks oli istuda meie rõvedas üürikorteris, enamjaolt pidin ma oma aega veetma selles tuhmkollaste seintega köögis ning oma kallile mehele süüa tegema. Kui ma tahtsin oma sõpru näha sai ta mu peale vihaseks ja üritas mulle selgeks teha kui o h t l i k on väljas. Ma olen 21-aastane ja saan väga hästi ka ise enda kaitsmisega hakkama. Seadsin sammud meie tänaval asuva pubi poole. Pubi oli lõbusas meeleolus rahvast täis, pubis oli hämar ja õhus oli suitsulõhna. Televiisorid näitasid jalgpalli otseülekannet ja rahvas elaskaasa. Suundusin baarileti äärde ja jäin ootama millal tullakse minult mu tellimust küsima. Minust paar tooli eemal istus üks meesterahvas, tal olid tumepruunid, umbes kõrvadeni juuksed ning lühike habe. Ta pruunid silmad jälgisid mind. Ta kinkis mulle laisa naeratuse ja istus mulle lähemale.
„Tere, ma olen Karl.“
Viipasin kergelt käega:“Una.“
„Ma ei mäleta, et ma oleksin sind siin varem näinud.“
Naeratasin:“Ma ei käi eriti palju väljas.“

Karl ütles, et ta teeb mulle joogi välja, keeldusin viisakalt, kui ta nõudis seda. Lõpuks jäin nõusse. Rääkisime natukene juttu, üritasin võimalikult vähe enda kohta rääkida. Kui ma kella vaatasin olin üllatunud, et aeg oli nii kiiresti möödunud. Pidin ruttu koju minema, et Tommile süüa teha ning enne teda kohale jõuda.
„Ma pean minema.“ Ütlesin naeratades.
„Ei.“ Ta kortsutas kulmu ning muigas kergelt:“Ära veel mine.“
„Pean, mu mees läheb varsti koju.“
Vahetasime kiiruga veel numbreid, sest ta tahtis mind ka tulevikus näha. Mul oli sel hetkel täiesti ükskõik, kas ma kohtan teda veel või mitte.

sooviksin kriitikat :)

oi aitäh sulle :)

Mind jääb täiesti kindlalt painama, mis tast edasi saab.

hehe, üritan varsti juurde kirjutada

pole just kõige pikem osa. igatahes, praegu tundub see lugu üpriski igav, eksole
aga ma pidin jah enam-vähem, nagu algusest alustama, see tähendab una jaoks algusest. sest kuidagi peab ju jõudma välja sinnani kust lugu algas. igatahes on mul kõik juba paigas, mingi osa minust arvab, et teile ei meeldi see lugu. see saab olema üpriski karm

____________________________________________________________
II OSA


Kõndides kodu poole, mööda pimedat tänavat ei saanud ma millegi pärast seda meest enda peast välja. Karl, nägin ta pruune silmi iga kord, kui ma oma silmi pilgutasin või korraks sulgesin. Need kummitasid mind.

Ohkasin raskelt, kui kuulsin, et elutoas mängib telekas, see sai tähendada ainult seda, et Tommi oli kodus. Ilmselgelt ta nälgis, sest ta ju ei oska panna panni pliidile ning sinna näiteks muna peale panna.
Tommi kuulis, et ma askeldasin köögis ning tuli sinna. Ta jälgis mind natukene aega mingil seletamatul pilgul ja hakkas seejärel röökima:“Kus kurat sa olid?!“
Valasin sel hetkel just õli pannile, üritasin jääda rahulikuks:“Ma käisin korra väljas.“ Olin seljaga tema poole nii, et ma õnneks ei näinud seda pilku millega ta mind jälgis.
„Miks?“ Ta hääl oli ikka veel viha täis.
„Sest...“
Ta katkestas mind:“Vaata mulle otsa kui ma sinuga räägin!“
Keerasin ennast vaikides ümber, ta vaatas mind vihaselt. Mulle ei jõudnud kohale, mis oli saanud sellest mehest kellesse ma armusin juba kuus aastat tagasi ning kellega ma kaks aastat tagasi abiellusin. Millal oli temast saanud selline inimene, kes ainult karjub minu peale, kellele ma pean aru andma ning miks ma ei tohi enam siit korterist väljuda.
Ma sosistasin:“Tommi... mis meist on saanud.“ Vaatasin talle kurvalt otsa märkasin, et ta ilme muutus leebemaks. Ta tõmbas laua alt tooli välja ning võttis sellel istet. Ta pani oma käed lauale ja toetas oma pea neile. Mõnda aega valitses vaikus, ma lihtsalt seisin seal, toetades ennast vastu rohelist köögikappi ning jälgides Tommit.
Tommi katkestas lõpuks vaikuse, tõstmata pead kätelt:“Ma ei tea, kõik on nii perses. Una, anna mulle andeks, sa ju tead, et ma armastan sind veel rohkemgi, kui oma elu...“ ma teadsin seda vägagi hästi, astusin vaikselt tema juurde, silitasin õrnalt ta pead. Ta jätkas:“Tööl läheb ka nii sitasti, ma pidin saama juba kuu alguses ametikõrgendust, aga see jääbki vist ainult unistuseks. Palk on ka nii sitt.“
„Ma ju ütlesin, et ma võin minna ja omale tööd otsida.“ Olin seda üritanud talle varemgi selgeks teha, kuid ta keeldus sellest alati kategooriliselt. Ka praegu.
Ta tõstis kiiruga oma pea kätelt ja vaatas mulle ärevalt otsa:“Ei-ei, me oleme sellest rääkinud. Ma tahan, et mina oleksin see, kes meid üleval peab. Sa ei pea rabama.“
„Küll me kuidagi hakkama saame.“
„Kas sa annad mulle andeks?“ Ta vaatas mulle anuvalt otsa. Ma olin segaduses, ma ei saanud aru millest ta räägib, mida ta tahab andeks saada. „Mille?“
„Selle kõik. Selle, et ma olen kogu aeg nii närviline olnud, et ma ei suuda meid üleval pidada...“ Ta ohkas, tõmbasin ka laua alt ühe tooli ning istusin tema kõrvale.
„Tommi, sul ei ole vaja millegi eest vabandust paluda. Okei?“
Ta tõstis häält:“On küll, ära katsugi väita, et ma ei ole sulle haiget teinud...“
„Tšš! Sellel ei ole enam vahet. Katsume sellest hoiduda. Toit saab kohe valmis.“ Naeratasin põgusalt ning tõusin laua tagant, et võtta kapist kaks taldrikut. Tommi tõusis ka ning tuli mulle järgi.
„Ma tahaksin seda tagasi.“
„Mida?“ Ma ei saanud taaskord aru millest ta räägib.
„Seda mis meil enne oli.“ Ta naeratas kurvalt.
Naeratasin talle:„Midagi ei ole kadunud, ma luban sulle.“ Ta vaatas mind hetke tänulikul pilgul ning suudles mind õrnalt laubale. Ma andsin talle taldriku koos praekartulitega ning läksime koos elutuppa teleka ette sööma. See on meil alati kombeks olnud, me lihtsalt ei suuda istuda seal külmas köögis. Muidugi on ka elutoas külm, kuid me mässime ennast tekkide sisse.

Öösel voodisse heites valdasid mind head emotsioonid. Mul oli hea meel, et me Tommiga asjad korda saime. Hea meel, et ta lõpuks andeks palus. Teadsin väga hästi, kui palju ta mind armastab ning, et ta tunneb süüd, kuigi tal ei ole selleks erilist põhjust.
Ma olin täielikult unustanud Karli, kui lõpuks silmad sulgesin nägin ma neid pruune silmi taas. Need tegid mind rahutuks.


____________________________________________________________

PS! ärge unustage kommenteerida, KRIITIKA, KRIITIKA

HEA! Ma juba ootan, et asjad hoo sisse saaks. :)

aitäh aitäh

mulle väga meeldib , nii huvitav on , paluun kirjuta edasi (A)