I have no idea.. Alguse kirjutasin igavusega keemia tunnis mingiaeg.. Võtsin nüüd kätte ja kirjutasin palavikuga edasi.
Mingi imelik tuli, aganojah. Teie arvamusi sooviks ikkagi.
PALUN ANDEKS KIRJAVIGADE EEST!
I
"Vabandust, aga kuidas seda kirjutatakse?"
Punastasin ning vaatasin abiotsivalt enda vastas istuva tüüaka kogu poole, suutamata isegi oma olukorda uskuda - ma võtsin intervjuud härjapõlvlaselt. Päris, elus ja 100% iiripäritolu HÄRJAPÕLVLASELT.
"Grem-ghon-ghen. Gremghonghen. G-R-E-M-G-H-O-N-G-H-E-N."
Kuulsin tema häälest halvasti varjatud - või tegelikkuses ei paistnud ta selle varjamist üldse proovivadki - lõbusust, kui ta silmad minu kirjutamist jälgisid. Tundsin, kuidas mu põsed veelgi rohkem lõkendama lõid, kuid ma ei saanud sinna ka midagi parata. Olin kollanokk. Mis tõttu mind mu ootamatu edu üllataski - minu sugused algajad intervjueerivad tavaliselt trolle või rentslirotte, vahel harva ragiseva ja mõistmatu aksendiga ¹oti härjapõlvlasi. Kuid mittekunagi iiri omi.
Tõstsin pastaka ning vahtsin tükkaega seda keerulist konksulist sõna, mis nüüd mu märkmikus passis - gremghonghen.
Gremghonghen. Kes paneks kohale sellist nime? Igatahes mitte normaalne mõtlev olevus. Mõtlev isik ei paneks sellist nime ühelegi kohale, asjale ega teisele isikule. Selles olin kindel. Kuid oma arvamuse hoidsin ma endale - ma ei tahtnud seda võimalust kihva keerata. Tõesti ei tahtnud.
"Ja millal see täpselt juhtus?" Sundisin enda häälde kindlameelsust ja ametlikkust, mis oli igale kogenenud reporterile kohane, kuigi ma ise nende hulka ei kuulunud.
"Seitsmenda kuu kolmanda päeva üheksasajandal minutil." Pilgutasin silmi ning härjapõlvlane - härra Hiclord - tõi kuuldavale ohke, taas minu silmis segadust nähes, kuid siiski ei kadunud tema toonist lõbusus.
"Kolmandal juulil, kell 15.00," selgitas ta taktitundeliselt, ennast oma toolil tahapoole toedates ning oma lühikesi, tüüakaid, jalgu kõigutades, sõrmeotsad kokku asetatud ning pöidlad tema pika punase habemega mängimas.
Hoidusin ennast hambaid krigistamast ning panin sellegi vastuse kiirelt kirja, silmitsedes siis hetke enda lehele kirjutatud järgmist küsimust. "Kirjeldage palun juhtunut. Mida te täpselt sel hetkel tundsite, kui seda vaatepilti nägite?" Tõstsin aeglaselt pilgu ning vaatasin Hiclordi puhmaskulmude alt paistvatesse sitikasarnastesse silmadesse, mis olid niii vaevumärgatavad, kui samas ka kohutavalt sügavad ja tundelised, täis iidset tarkust, kuigi ta oli kõigest viiesaja kuuekümnene - härjapõlvlase kohta tõesti noor - inimeste aastatega võiks võrrelda 20-30.
Hiclord lasi enda habemel pöialde vahelt ära langeda, kohe kui ta oma silmadega minu pilgu tabas, ning küünitas ennast siis üle meie vahel oleva laua ettepoole. "Mida sa ise tundnud oleksid, ah? Ma olin kabuhirmus! Oma lühikese poolesajandi vältel pole ma sellist hirmu varem tundnud. Isegi mu vanatoi pidi südamerabanduse saama juba puhtalt sellest, kui ma talle seda rääkisin! Mõtle, mida sa ise tunneksid, kui näeksid pealt midagi sellist?! Mõtle, Kollanokk!"
Võpatasin täiesti paratamatult - härjapõlvlase sõnad olid tungivad ja kohutavalt ähvardavad. Kuid see viimane sõna jäi mu kõrvus valusalt närviajavalt helisema. "Mu nimi on.." "Jajah, ma tean. Breezy Fawn. Kuid sa oled ka Kollanokk. Ära aja seda tagasi. Seda on su näost näha - sa ei tea tegelikkuses, kuidas sa käituma peaksid. Sa kahtled, kas reporteri töö on just see, mida sa tegema peaksid, kuna siiani pole sinu meelest selles piisavalt põnevust - vaatamata sellele, et sa alles alustasid, ootad sa siiski põnevust. Ja.." Ta peatus ning muheles viivuks, oma vägeva kõne vahele. "Sulle ei meeldi mu habe," lõpetas Hiclord vaikselt, ennast tagasi vastu tooliseljatuge toedates, irvitades mu näoilme üle.
Ega ma ei imestanud, kuna see võis hetkel tõesti koomiline olla. Tundsin, et mu suu oli lahti vajunud, kuid minus ei olnud piisavalt aru, et see kinni lükata. Mu silmad olid ilmselgelt prilliklaaside taga suuremad, kui kunagi varem ning märkmik oli mu sõrmede vahelt libisenud ja mulle sülle kukkunud.
"Kui..kuidas?" pomisesin viimaks, olles kõnevõime tagasi saanud. Korjasin kiirelt märkmiku ja pastaka enda sülest ning kohendasin suuri prille oma ninal, pöörates seejärel pilgu tagasi Hiclordile. Paistis, nagu tahaks härjapõlvlane kohe naerma hakata, kuid õnnes oli temas piisavalt palju viisakust, et ta seda ei teinud - ma tundsin, nagu oleks mind rünnatud. Kuidas oli ta mind nii lihtsalt läbi näinud? Tõesti.. tema habe ei meeldinud mulle.
"Ma tean sinust paljudki. Sa ei kujuta ettegi, kui paljud sinust teavad ja sind oodanud on, kuigi vähesed neist - või õigemini ainult kaks isikut - teavad, et see oled just nimelt sina, Kollanokk, keda nad niiväga oodanud on. Vanatoi ütles mulle seda eile õhtul, muidu poleks minagi seda teadnud. Kuid see, et sa selline oled.. Seda ma oodata ei osanud. Sa ei tea ju asjadest midagi, Kollanokk. Kui vana sa oledki? Üheksateist? Kakskümmend?" Hiclordi sitikasilmad puurisid minu nägu, üritades sealt mu vanust kindlaks teha.
"Kakskümmend kaks," vastasin automaatselt, oma silmi enda kätele viies. Märkasin vihaga, et need värisesid.
"Kakskümmend kaks. Noh, see pole palju parem. Tähendab, et sa ei tea maailma asjadest midagi," pomises härjapõlvlane oma habemesse, ruumis ringi vaadates.
Me istusime umbses kõrtsis - ainult meie kaks, leti taga taldrikut kuivatav kõrtsipidaja ning juba teabmitmendat viskit rüüpav päkapikk, kellel oli ilmselt täna halb päev olnud. Välimuse järgi oli ta tulnud äsja Aafrikast ning viimase päka käest, keda ma intervjueerinud olin, teadsin ma, et sealsed lapsed on kõige hullemad - nad ei maga ning kuskilt pole võimalik leida ka susse, kuhu apelsiine või ¹okolaadi panna.
Minu tõi maailmasse tagasi Hiclordi raske ohe.
"Nüüd pole sul tõesti enam mingit mõtet oma intervjuuga jätkata, Kollanokk. Mäger saadab homme Lumre Vanatoid küsitlema, kuna sina ei ilmu tööle, ega saada meie vestlust ka talle meilile." Kergitasin küsivalt kulmi. "Härjapõlvlased on sentsitiivid või?" küsisin ma järsult, mõistes vaid sekund hiljem, et mu hääletoon võis kõlaga jultunult.
Kuid Hiclord vaid naeris rämedalt. "Ei. Ma lihtsalt mõtlesin loogiliselt, kuna sina seda artikklit teha ei saa ning Lumre on tavaliselt see, kes meid küsitleb. Tule, me peame astuma hakkama!"
Härjapõlvlane libistas ennast enda toolilt maha ning hakkas ukse poole lonkama, kuid mina jäin endiselt tummalt laua taha istuma. Ma ei saanud hetkel lihtsalt absoluutselt midagi aru.
Hiclord peatus ning pööras ennast ümber, mõistes, et ma polnud talle järgnenud. Nüüd väljendas tema karvane nägu kannatamatust. "Noooo aja oma tagumik püsti! Sulle olekski väheke trenni vaja, Kollanokk. Ainult istumine on su perse pehmeks muutnud ning jalad tarretiseks. Me peame astuma hakkama! Vanatoi ei viitsi ka ervet ööd üleval püsida - kord kümne aasta jooksul tahab ta magada ka," urises ta ning tema hääletoonist innustatuna ajasin ma ennast püsti, loivates talle järele.
"Õhh, inimesed. Kuradima uimardid!"
Pealkiri: Kollanokk # I 
21/11/2009, 22:46
