Lõpp

Ma ei tea, see jutt oli tegelikult ühe lühijuttude võistluseks kirjutatud, aga mulle hakkas see meeldima ja postitan siia ka siis.

Mul oli hirm, jooksin paljajalu läbi märja muru, mida kattis väikeste piisakestena kogunenud hilisõhtune kaste. Paaril korral oleksin ma isegi kõhuli lennanud, kuid ma ei tohtinud peatuda. Üritasin veel kiiremini joosta, ma kukkusin. Sulgesin silmad ning kuulsin kellegi lähenevaid samme. Aeglaselt, hinge kinni hoides, pöörasin ma end ümber. Neelatades avasin ma vaikselt silmad. Seal ta seisis, tema suur tume vari langes mulle peale. Must räbaldunud ürp kattis ta keha, kui tal see üldse oli, suur lohvakas kapuuts oli pähe tõmmatud, jättes ta näo minu pilgu alt välja. Vasakus käes, mis jäi pika varruka alla peitu, hoidis ta tumedast puust ning konarliku varrega vikatit, mille tera justkui säras kuupaistel.
Ma tundsin, kuidas kogu mu keha muutus tuimaks, ega allunud mu käsklustele. Ma olin justkui halvatud. Vaatasin ainiti Tema kapuutsi tumedasse sügavikku, kus oleks pidanud olema nägu. Üle mu põse voolas tulikuum pisar, ma tahtsin liigutada, midagi teha, et Teda eemale peletada, kuid sisimas teadsin, et see on lootusetu. Ta on siin minu pärast, ta ei lahku enne, kui olen alla andnud. Ma ei suutnud uskuda, et selline siis näebki välja lõpp.
Tahtmatult hakkasin nuuksuma, silmadest voolas aina rohkem ja rohkem kuumi pisaraid, mis panid mu näo õhetama. Mu keha vappus ning ma ei suutnud oma emotsioone enam talitseda. Kõik, mis olnud oli, tundus ähmane ning segadusttekitav. Mu pea tühjenes mälestustest, millest ma siiani nii kramplikult kinni olin hoidnud. Vaid paari sekundi möödudes, ei suutnud ma enam omaenese nimegi meenutada. Kuidas ma ka ei proovinud, kuidas ma küll ei meenutanud, ei midagi. Täielik tühjus minu sees tekitas kannatamatut piina. Langesin näoli märjale murule, tõmbasin kätega läbi kasteste rohuliblede ning surusin oma näpud sügavale mulda.
Tume kogu, mis oli kogu aja vaikides mu kõrval seisnud, langetas pea ning kapuutsihõlmade vahelt langes ta rüüle tumepunane pisar. Siis tõstis ta kõrgele oma vikati, mis kuuvalgel veelkord saatuslikult läigatas ning lasi sel siis tohutu hooga langeda. Saabus lõpp.

Lihtsalt kutsus lugema. Kogu selle aja ei suutnud ma silmi tekstilt pöörata... Tõesti hea. (:

aitäh ! :)

hihi, minu algus on lool.

tegelikult ma võin siin saladuskatte all öelda, et minu arust on sul siiani kõige parem lugu (võistlusel)

jep, algus on Carmeni kirjutatud , kuna see oli teemaks.
hehe, aitäh

Mm, see vikatimees meenutas Harry Potteri kolmandast filmist seda, kes selle hiiglasliku tuvi ära killis, ise mingi lollaka irvega.

Agah, sügav jaaaa.... tore. Meeldis, igatahes.

Issand kui mõnus jutt, :)

suured tänud. :)

meeldis , aga nii masendav ...

aga ikkagi, peamine sõnum on : meeldis