Mis on headus?

Niisiis. oli vaja teha jutt Sokratese arutelust või noh, dialoogina või ise vaadata. Pidi valima siis mingi asja, emotsiooni, panema "mis on...." ja siis jah, õpetajale esitama. no, mulle igatahes meeldis meie idee ja kuidas gerliga see asi tehtud sai. tema andis ka lõpplahenduseks selle definitsiooni, mis ülihea mu meelest on.


Mis on headus?



Oli kesksuvi, mil filosoofina tuntud Sokrates läinud taaskord agoraale, kus peatselt järjekordne rahvakoosolek pidavat hakkama. Küll aga nähes rahva vähesust, astunud ta ühele naisele, kes hajameelselt ringi vaadanud, ligi ja küsinud:
„Mis on headus?“. Mõistagi sattunud proua segadusse, sest tahes kiiresti sellele vastata, ei leidnud ta õigeid sõnu. Nõnda ta hakanudki seletama:
„Headus on iseloomuomadus, mis iseloomustab kedagi, kes teeb teistele head.“ Selle peale muianud mees ning küsitlenud edasi:
„Mis on hea?“ Võis näha naise käsi tõmblemas, seelikuriiet näppimas.
„Hea on kõik positiivselt meelestatu. Keegi ei saa sellest kahju.“ Selle peale mõtelnud Sokrates ning lausunud:
„Kuid liigselt teistele elades teed sa ju iseendale halba.“ Mille peale naine vastu vaielnud:
„Siis sa ei anna endast liiga palju.“ Ning Sokrates kimbutanud edasi:
„Ent nõnda võivad mõned abivajajad abikäest ilma jääda ja saavad nemad kahju.“ Sellega saanud naine aru, et tema esialgne definitsioon ei olnudki nõnda õige. Ta arutlenud vaikselt edasi, kuni lausunud valjult:
„Kui tegutsetakse parema tahte või soovi mõjul.“ Mille peale lausunud Sokrates:
„Ent kui eesmärk on üllas, kuid selleni saamiseks hävib pool elanikust, võib seda headuseks nimetada?“ Vastus olevat kiiresti ja loogiliselt tulnud:
„Muidugi mitte.“ Nõnda jäänud naine uuesti mõttesse, kuni lausunud:
„Kui kellegi võimuses on midagi parandada, ilma, et keegi või miski seejuures kannataks.“
„Ent kellegi spetsiifilise isiku õnnitlemine ei ole millegi parandamiseesmärgiga,“ toonud mees vastuargumendi.
„Kui kedagi õnnitledes on ju inimesel soov teha head,“ pakkunud naine uuesti välja.
„Kuid see ei ole eesmärgiga konkreetset asja parandada.“ Nõnda sattunud naine veel hullemini kimbatusse kui enne ning avanud mitu korda suud, et kõneleda, kuid seejärel tühjalt kinni pannud. Ta mõtisklenud oma viis minutit seal kohapeal seistes, kuni lõpuks lausus:
„Headus on positiivne suhtumine end ümbritsevasse ning osaliselt soov muuta elu paremaks.“
„Kuid vahepeal, mil tuleb ka kõige positiivsemal inimesel kurb hetk, kaob tema headus?“
„Ei, see on enamik ajast nõnda. Kui sa oled positiivse ellusuhtumisega,“ proovinud tavaline õigusteta naine enda sõna maksma panna.
„Kuid kord, kui mõni kaabakas aitab kedagi, see pole siis headus?“ küsitlenud Sokrates jätkuvalt.
„See kord küll, kuid üldises mõttes mitte.“
„Aga kust läheb piir enamiku aja ja vähemuse vahel?“ Taaskord ei osanud naine talle sõnakestki vastu lausuda ning seekord vajus mõttesse oma kümneks minutiks, mille möödudes ta avas suu, tõmbas hinge ning sõnas:
„Headus on soov/tegu anda, ootamata midagi tagasi.“
Selle peale naeratanud Sokrates kogu aja jooksul esimest korda, noogutanud aeglaselt ja jalutanud nüüdseks juba rahvarohkelt agoraalt minema.