Lihtsalt mingi lühijutt. Kurb, minuarust, kuid mulle meeldib. Loodan, et teilegi. : ) Muuseas, kommentaarid igati oodatud. : )
Igatsus.
Üksindus. Tühjus. Mitte midagi. Mitte kedagi. Üksindus. Tühjus. Milleks üldse olla, kui keegi sind kunagi ei märka? Milleks üldse tulla, kui keegi sind kunagi ei vaja? Vahetevahel mõtlen, et võib-olla siis oleks tõesti kergem, kui mind ei oleks. Kui mind ei tuleks. Istun ihuüksinda pargipingil. Ainult tänavalambid ning hele kuu annavad veel õrna valgust. vahest oleks parem, kui mind polekski kunagi olema saanud? Inimesi on ju palju. Tundeid on ju palju. Miks siis vaja veel minusugust probleemideallikat? Vahest oleks parem, kui ma läheksin, haihtuksin, kaoksin, sulanduksin pimedusega ühte. Minust saaks üks varjudest. Justnimelt üks neist, kes öös kummitavad, kuid ometi on nii märkamatud, et mitte keegi neid kunagi ei näe, neid kunagi ei kuule. Neid kunagi ei vaja. Vahest oleks nii tõesti parem. Istun endiselt seal, kuhu mind jätsite. Ihuüksinda. Pimedas. Märkamatuna. Ebavajalikuna. Kui mind ei oleks, ei oleks ka seda tühjust. Seda üksindust. Tühjust ja üksindust minu sees, minu ümber. Milleks olla, et muuta teised kurvaks? Et muuta nad üksikuks? Muuta nad teiste ja vahetevahel ka enese jaoks olematuks? Jätsite mind siia, pargipingile. Tänavalampide ja heleda kuu õrna valgusesse. Ihuüksi. Üksikuna. Tühjana. Tunnen end olematuna. Üksikuna. Tühjana. Ebavajalikuna. Märkamatuna. Aga vahest mind polegi olemas? Vahest olen vaid kellegi väljamõeldis? Või äkki... Äkki olen iseenese väljamõeldis? Vahest kujutan seda kõike lihtsalt ette? Tugev tuuleiil. Lagunen tuhandeks tükikeseks. Ja hõljun tuules. Ma olen läinud. Ihuüksi. Üksikuna. Tühjana. Mind pole enam. Vähemalt praeguseks.
Avan silmad. Olen enda pehmes voodis. Sooja teki all. Ning mu silmis on pisarad. Üksindus. Tühjus. Mitte midagi. Mitte kedagi.