Maal vanaema juures.

Tere ! Et olen siis uus kasutaja , Kata mul nimeks :)
Postitan siia siis oma jutukese.
Natuke pikalt tuli esimene osa aga ehk elate üle :)
Kriitika/kommentaarid oodatud ^^


Oli varahommik .Päike siras aknast sisse.Otse mulle silma.No kas pole tore!
SiplesinVähkresin.Nurisesin.
Oli koolivaheaja esimene nädal.Suvi.
Siis peaks ju kaua magama,aga ei!Ainult mina pidin piinlema,sest päike paistis aknast sisse.Jobukakust päike.Nõnda ma seal siis oma voodis mõtlesin.Kindlasti George magab.
Niimoodi,vihase meeleoluga, kerkisin ma põrandale.Haarasin käteräti,peeglisse ei julgenud vaadata.Teadsin,mis sealt mulle vastu vaatab.Pahmakas punaseid juukseid ja tumesinised silmad,haiglaselt kahvatu nahk ning tumedad silmaalused.Põnev.
Tee vannituppa oli lühike ja üsna pea harjasin masinlikult hambaid.Tahtmatult vaatasin peeglisse.Juuksed olid magamisest jäänud imeliku kujuga-nagu kassikõrvad.
Põrnitsesin paar sekundit oma peegelpilti.Täitsa põrunud nägin välja.Hambad puhtaks küüritud,liikusin kööki.
„Ema?Isa?Te olete ärkvel?“
„Oh Gina! Sa nii varakult üleval?“
Ühmasin.
„Väga hea.Ärata Gerorge üles,me sõidame täna maale.“
„Mida?“
„Ma ütlesin et ärata..“
„Sellest ma sain aru ,aga..“
Isa ,kes siiani oli vaikinud sõnas pahaselt:
„Gina,me sõidame maale!“
„Ei!“
„Ja!“
„Ei!“
„Aitab juba!Ärata George üles!“
Kohkusin veidi,et isa minuga sellisel toonil rääkis,aga ju tal endal on mingi probleem.
Trampisin meelega üsna valjult oma jalgu.Avasin George-i toa ukse.Arvata oligi.Tüüp magas hambad laiali.
„Ärka üles,Tomat!“ hüüdsin ma talle ärritatult kõrva,samaaegselt ta pea alt patja ära tõmmates.George pilgutas uniselt silmi ja pööras oma tumesinised silmad minule.
„Mida on ,Kurk?“
Me oleme George-iga kaksikud.Tema sündis minust pool tundi varem ja selletõttu peab end tähtsaks ninaks.Mina,kes ma olen kergesti ärrituv,tusane,ebaloomulik,salgav ja mürgine,erinen Georgeist täielikult.Ta on rahulik,sõbralik,säilitab kergesti rahu,abivalmis...
Mõnikord ei taipa ma,kuidas me nii hästi läbi saame.
Välimuselt oleme üsna sarnased.Punased ja tujukad juuksed,tumesinised silmad,hele nahk.Erinevalt minust no ta hästi pikk.
„Seda on!“ ja viskasin padja patsti! Venna näkku.
„Me lähme maaaaaalee!“
George pööritas silmi.
„Kena soeng,“ ei jõudnud ta märkimatta jätta.
„Sul ka,“ andsin vastulöögi.Tal olid samuti „kassikõrvad“.
„Mis kell on ?“ küsis George nüüd juba märksa erksamalt.
„Kus kurat mina peaksin teadma!“
„Nii ei räägita noor daam!“
Mõlemad George-iga tõmbusime pingule,kui vibunöörid.Minu selja taha oli ilmunud ema,kes ilmselgelt kavatses korraldusi anda.
„Kell on muide seitse kakskümmend ja neljakümne minuti pärast hakkame liikuma.Teekond on pikk ja vaja vara kohale jõuda!“
Tõmbusin märgatavalt süngemaks
George tajus mu tujumuutust ja lausus tasakesti
„Rahu ,Kurk,rahu!“
Oleksin kohe röökima pistnud,aga ema sõnas:“Pakkima!Kas te ei kuulnud?Neljakümne minuti pärast sõidame!“
Pöörasin emale ja Georgeile selja ja lohistasin end vihaselt oma tuppa.
Seal olles otsisin oma seljakoti ja kohvri välja.Maal olemine on ju ellujäämiskursus!Pahistasin vihaselt ninas õhku välja ja viskasin kohvrisse riided,meiki jne.
Seljakotti maandusid kõige hädavajalikumad asjad,milleks olid fotokas,fotokajuhe,fotoka varupatareid,fotoka patareide laadija,läpakas,läpaka juhe,kõrvaklapid,mälupulk,telefon,telefoni juhe,telefoni akulaadija ja telefoni kõrvaklapid.
Nõnda see nimekiri jätkus.Ei tahtnud maal igavusse surra.Pakkimisega valmis saanud,vahetasin pidžaama tavaliste riiete vastu.Kitsad teksad,tennud,t-särk,pusa.Juuksed jäid nii nagu nad olid.Krohvi polnud ka viitsimist peale teha.
„Gina!Kaua sa seal veel sehkendad!?“
„Tulen juba!“kisasin ma vastu.Panin seljakoti selga ja haarasin kohvri.Suundusin koridori.Kohvri raskus pani mind veidi ägama.
Georgeil oli ainult seljakott.Ei.Kohver oli ka,aga ma ei märganud seda,mistõttu toimus katastroofiline kokkupõrge.Mina vs. Georgei kohver.Kumb peale jääb?George hakkas just hoiatama,aga mina ei pannud tähele.Üks jalg põmatas vastu kohvrit.Teine jalg oli veel õhus...ja ma lendasin vastu maad.Kohver võitis.Lendamise ajal lasin ma oma kohvrist lahti ning see maandus mu käele.Ema haaras kiiresti kohvri ja George aitas mind ruttu püsti.
Oma tujuka iseloomu olen pärinud isalt ja et vältida suurt pauku,aidati mind.Olin vihane kui mesilane.
„Kullake,lähme nüüd!“sõnas ema ja pani käe mulle õlale.George üritas mind rahustada minu ja tema vahelise huumoriga.
„Rahu ,Kiisu!“
Praegu polnud mul aga naljatuju.Hakkasin vihaselt auto poole astuma.Haarasin ema käest jultunult kohvri.Ukselävel veel korra koperdasin.Isa istus juba kramplikult rooli taga.Ta heitis mulle kõõrdpilgu ja tuututas korra autorooli.Viskasin kohvri pagasnikusse teiste esemete juurde ja lõin selle pauguga kinni.Seejärel istusin tahaistmele ja võtsin seljakoti sülle.George istus minu kõrvale,järgides minu eeskuju-haaras seljakoti endale sülle.Ema istus George-i ette ja sõit võis alata.
Isa oleks äärepealt vastu posti sõitnud.Toppisin kõrvaklapid kõrva ja panin heli maksimumi peale.
Sõit kestab umbes kolm tundi.Kuigi mulle tundub see alati igavikuna.
Vahepeal tukkusin.Siis jälle kuulasin muusikat.Tukkusin.Jälle muusika.Tukkusin.
„Kas me oleme juba kohal?!“ küsisin ma kisades,sest kõrvaklapid olid ikka kõrvas.Isa rääkis midagi.Ootasin kuni ta lõpetas ja kiskusin kõrvaklapid kõrvast.
„Mida ?Ma ei kuulnud.“
Ema patsutas isa kätt:
„Rahu,kallis,rahu.“
Isa surus hambad kokku.
„Pool tundi veel!“
Tundsin kuidas ma auku kukun.Pool tundi!Appi!
Pöörasin pilgu aknast välja.Oo,milline lummav vaatepilt!Lehm,lehm,lehm,heinapall,lehm...APPI!
Järsku tundsin torget ribide vahele.Pöörasin pilgu ja nägin George-i irvitavat nägu.
„Bäng!“
„Või bäng jah!“ ja torkasin teda juba mitu korda vastu.
„Oleme kohal!“
„Mida?“küsisime Georgiga korraga,mõlemal näpud õhsu.Auto peatus.Klõpsasin turvavöö lahti ja tuiskasin autost välja.
„Aah!Lõpuks!“hüüatasin ma ja kummardasin maad.Mingi must karvane elukas ilmus minu vaatevälja.Põmm ja mul oli nokaut.
Silme ees oli must.Kuulsin hääli.
„Paneme ta voodisse!“
„Mis voodisse!Valage vett!“
„Pange Muki kinni!“
Avasin uimaselt silmad.Olin voosid,minu asjad minu kõrval.Pöörasin end.
„Ta ärkas!“ röökis George mu kõrva ääres.
„Mida paganat!Ära röögi!“ütlesin ma vennale vihaselt.
„Mis üldse juhtus?“
„Muki kasutas ebaausaid võtteid ja lõi sind oimetuks.“
„Mida?“
„Tõsijutt.Ta tunneb end süüdi.“
„Kus Muki on?“ küsisin ma ,kärmesti voodist tõustes.
Muki oli mu lemmikkoer.Me olime lapsest saadik suured semud.
„Roni tagasi voodisse.Õhtu on juba käes.“
„Ei taha !“
„Pstt!Ema ei lubanud sulle öelda ,aga...“
„Aga mida ?!“
„Siin pole netti,“sõnas George kurvalt.
„Õhh...“
„Aga davai ,ma ronin oma voodisse,kõik juba magavad.“
„OK.“
„Üks asi veel-siin on välikäimla,kui sa just ei mäleta.“
„Kurat.“
„Just täpselt minu sõnad.“
„Head ööd!“
„Jup.“
George ronis redelist oma asemele(Me magame maal narivoodis).
Tegin oma seljakoti luku lahti ja koukisin läpaka ja läpaka juhtme välja.No kui netti pole saab ju midagi muud seal teha.Näiteks mängida.Kahtlustan,et Geroge mängis ka oma läpakaga.
Mängisin hommikuni.Täpsemalt kella kuueni hommikul.Olin just magama jäänud , kui vanaema tuli meid äratama.
„Kookospallid,tulge sööma!“
Vaikus.
„No kuulge,Maasikakoogid,töö ootab ju!“
Nohisemine.Pöörasin vanaemale selja ja ronisin sügavamale teki alla.
„Kuhu,kuhu?“ kuulsin ma vanaema küsivat.Järgmisel momendil pimestas mind valgus.
„Hop-hop nüüd !Teile anti just vähem tööd niiet tõuske ja särage!“
George seisis tuimalt vanaema selja taga.Nähes et ma vaatasin teda,keerutas ta oma sõrme oimukoha juures.Vanaema pöördus teda vaatama,aga George tegi süütu näo pähe.Siis vaatas vanaema jälle mind.
„Jessuke küll!Teil on halvad kombed!Lähete arvutite ja riietega magama!“
Haigutasin.Vanaema kirus ikka aga edasi.Kirumise saatel suundusime kööki.Köögis heljus värskete pannkookide lõhn.Ema ja isa juba sõid.
„Kus vanaisa on?“ küsis George.
„Väljas.“
Istusin uimaselt lauda.Haarasin kahvli ja torkasin selle otsa pannkoogi.Pannkok vajus taldrikule ja haarasin moosipurgi.Vaatasin moosipurki ja muudkui kühveldasin moosi endale.Ma olin ikka veel ju nii uimane.George haaras mu käest purgi ja lusika.Käed tegid masinlikult moosi kühveldamisliigutusi edasi.Haigutasin.
„Te olete oma lapsed ikka nii ära rikkunud!“kuulsin ma justkui läbi udu.Silmad vajusid kinni..
Põmm!Keegi oli mind vastu jalga löönud.George oli.Näitasin talle salaja rusikat.
„Nii Kõrvitsakesed!Teie ülesanne on tänna mammusid korjata ja korra külapoes käia.Rihkem mitte midagi,“sõnas vanaema rõõmsalt.Pomisesin midagi nõusoleku sarnast enda nina alla.Vanaema,isa ja ema lahkusid köögist.Tekkis vaikus,mille katkestas George.
„Kena soeng jälle.“
„Mm...“
„Jälle kassikõrvad.“
„Mm...“
„Pelasid jälle varahommikuni?“
„Mm...“
„Lõpeta see mm-itamine!“
„Mm...“
„Lähme maasikaid korjama!“
„Mm..“
Sain mitu matsu vastu pead.Ajalehega.
„Mida.Sa.Teed?!“
„Nii juba läheb...marjakorjamiseks!“
„Mine potilaadale!“
„Tule-tule nüüd,“
„Grr!“
Avastasin end viie maasikapeenra ees.
Kes ütleb,et seda on ju vähe saab ribide vahele!Kuigi on suve algus ,saavad siin alati maasikad enne õiget aega valmis.Vilju tekib palju ja neid tulebka sorteerida.Tavaliselt saab kaks ämbrit täis ja korjamiseks läheb alati mitu tundi.Alustasin alistunult korjamist.
„Mõrvamine,“nohisesin ma enda nina alla.Käed liikusid ühes rütmis.Päike kõrvetas.Tuult polnudki.Kindlasti oli juba mitu tundi möödas,sest järele oli jäänud ainult üks peenar.Jobukakust päike mõtlesin ma taaskord.
„See oli viimane maasikas“Nüüd poodi!“
Tundsin end kui hukkamisel.
„Kas me lähme jalgsi?“
„Mkm.Rattad on ju olemas.“
„Ma suren.“
„Ma elan.“
„Mõnitad või?“
„Natuke.Lähme nüüd.Muidu me ei jõuagi valmis.“
Sõitsime mööda auklikku ja kivist teed küla poole.Teekong kulges kogu aeg tõka-tõka,tõka-tõka.Kula poe juures vajusin ma lenksule.
„Valva rattaid.Käin käbe poes.“
Viibutasin paari sõrme arusaadavuse märgiks.Mitu kalorti põletasin ära.Süüa ka ju ei jõudnud.Ja see nõme päike!
Tegin oma pusa lahti ja sidusin selle ümber oma piha.
„Näed!Mis ma ütlesin!Ta ongi tüdruk!“
Mida...?Pöörasin pea hääle poole.Poe ees seisis kolm minuvanust poissi.Nad vaatasid mind üsna huviga.
„Mnjaa...üsna poisilik...“sõnas vist kamba juht.Poisil olid hele-hele hallid silmad ja musta värvi juuksed.Ta oli pikk ja veidi lihaselise kehaehitusega.Sõda lõi kiiremini põksuma.Tal olid ka pikad tumedad ripsmed ja hele nahk,mida kaunistasid õrnalt tedretähnid.Jumal kui kuum ta oli!
„Ja veel vaadake tema juukseid!Nagu kassikõrvad!“hüüdis see poiss ,ilmselgelt minu õrritamiseks.Kulm tõmbus hoiatavalt kortsu.
„Kiisu-kiisu , tule siia !“hüüdis üks poistest.
Sellel poisil olid blondid juuksed, mis olid kergelt sassis ja pruunid silmad.Samuti hele nahk.
See läheb juba liiale!Ja üks,kaks,kolm!Olin selle poisi juures.Sihtisin ühe jalaga tema kõige valusamat kohta ja tabasin seda(enda arvates).Kahjuks ta põikas eest ja sai lihtsalt jalgade pihta.
Keegi pani oma käe ümber mu kõri.

Oli varahommik .Päike siras aknast sisse.Otse mulle silma.No kas pole tore!
SiplesinVähkresin.Nurisesin.
Oli koolivaheaja esimene nädal.Suvi.

Nagu luuletus.

Mm... mõnusalt pikk oli, kuigi vahepeal oli kahtlane. Koer lööb su kell 11 hommikul nokauti ja sa sa ärkad alles mingi 12 h hiljem? Do not think so...

Gina ja Georgi suhe oli äge, kuigi vahpeal läks see kõrvitsa-soki-tomati vms jama natukene käest - liiga palju.

Lõpp keeras ka ära.

Kuid üldiselt võin öelda, et see lugu on oluliselt parem kui mõne teise kasutaja esimene üllitis.

Ootan huviga uut!

See ei ole mu esimene jutt
See ongi minu kirjutamisviis lihtsalt

Aga koer oli suur ^^

Ja mul on vihikus suht palju kirjutatud ,et kui aega leiab siis kirjutan edasi :)

Nojah.

Peaks mainima, et naersin suhteliselt palju, aga ma tavaliselt ei suuda eriti lugeda, kui on kas punkti ees tühik või on sõna-punkt-sõna ja tühikut pole vahel. ülimalt häiriv.

Võib-olla loen isegi edasi, mida ma tavaliselt ei tee.

Mmm.. alguses arvasin, et sealt tuleb HP mingisugune omapärane versioon kuid siiski mitte. Selline huvitaav asi, hoian sellel silma peal :)

Ooo ma tänan ma tänan kõigi poolt

To Tricia: eks ma järgmine kord ürita siis paremini neid punkte seal sättida

Need kirjavahemärgid natuke häirisid, aga muidu suhteliselt meeldis.

Uut. :)

II osa !!Loodetavasti on nüüd punktid paigas

„Oo !Matthew, David ja John! Pole ammu näinud !“
„Oo ,George-i poiss! Tõesti on kaua möödunud !“
See , kelle käsi oli ümber mu kõri oli George .Üritasin meeleheitlikult end vabaks saada .
„Näen ,et lahutate oma meelt mu õega .“
„Me ei teadnud ,et su õde nii nunnuks muutunud on! Salgav ,aga nunnu!“
„Mida sa ütlesid?“ sisistasin ma tumedate juustega poisile. Poiss naeris.
„Oh ,mis nunnu! Aga salgav on ta tõesti!“ sõnas nüüd George ja lasi oma käe lahti .Mõtlesin kellele ma järgmisena peksa annan.
„Ta on tõesti nii nunnu! Üritab olla hästi karm!“
Naerupahvak. Kõik poisid naersid, kaasa arvatud George. Seisin seal nagu loll ja pöörasin selja. Hambaid kiristades liikusin ma enda rattani .Kellegi käsi haaras mu kõhu alt.
„Mida...?“
Ja juba rippusin ma abitult „nunnu“ poisi õlal.
„Matthew, ja sina vist Gina kui ma ei eksi.“
„Lase mind lahti!“
„George, kuhu läheme?“
„Läheks äkki Orgu ?“
„Tavai!“
„Ärge ignoreerige mind!“ hüüatasin ma ja hakkasin Matthew-i kätega taguma.
„Jumal! Su õde on tige kui herilane!“
„On jah. Küll ta maha rahuneb.“
Või nii !Et mina rahunen maha! Või veel! Jobud!
Matthew hüpitas mind korra enda õlal. Ehmatasin ja haarasin tugevamini ta pluusist. Siis aga toibusin ja valmistusin sõimuks ,kuid Matthew hüpitas mind veel korra hoiatavalt.
„Tahad maha kukkuda või?“ küsis ta silmakirjalikult.
„Kui see päästaks mind sinust ,siis jah.“
„Ära valeta. Sa hoiad minust liiga kõvasti kinni.“
„Ei hoia!“ ja lasin käed hoopiski lahti. Ja jälle hüpitus.
„Ära tee!“ hüüdsin ma hirmunult.
„Niiet ,sa ikkagi kardad?“
„Ei karda!“
„Mhm... okei.“
Ta ei jäänud seda uskuma. Seda oli ta irvest näha.
„Eks me näe,“ sõnas ta targa näoga.
„See ei olnud naljakas.“
„See ei pidanud naljakas olema.
„Hei ,Gina! Mina olen David!“ tutvustas end blond poiss pruunide silmadega. See keda ma üritasin enne lüüa.
„Miks sa end tutvustad?“ küsisin ma skeptiliselt.
„Noh, sa hakkad meie seltsis nüüd päris tihti olema.“
„Mida?!“
„Ta on nii nunnu ,kui ta kohkunud on,“ irvitas David. Näitasin talle keskmist sõrme.
David ainult naeris.
„George, kas me koju ei peaks minema?“
„Eip.“
„Mis Eip?!?“
„Vanaema ütles eile õhtul ,et kui me näeme tuttavaid ,võime kauemaks ka jääda. Ja ma juba hellasin neile.“
„Niiet ,Kiisu, sa jääd meie seltsi kauemaks!“ pilkas üks pruunide juuste ja roheliste silmadega kutt. Hakkasin rabelema.
„Kurat võtaks! Mis teil viga on?!?“
Tekkis piinlik vaikus. Olime seisma jäänud ja kõik jõllitasid mind. Mul hakkas häbi ja põsed tõmbusid roosaks. David oli esimene, kes naerma hakkas. Ja jälle nad naersid minu üle! Tundsin ,kuidas masendus tekib. Kolmekesi ühe vastu! Unfair. Hammustasin tugevalt huult. Vihapisarad tahtsid tulla. Matthew jälgis mu tegevust. Ta libistas mind õrnalt üle oma õla tema sülle. Vältisin temaga silmsidet.
„Kas sa nutad?“ küsis ta.
„Ei. Pane mind maha.“
„Ei, siis sa jooksed ära.“
„Ei, pane mind maha!“
„Ei saa ja ära korruta oma lauseid.“
„Ma vihkan sind. Teid kõiki,“ sõnasin ma karedal häälel. Ainult Matthew kuulis seda. Ta pani mind maha ja sõnas siis:
„Kahju.“
Vaatasin talle otsa. Tema hallide silmade pilk oli minul. Ta seisis ja vaatas, mis ma edasi teen. Jooksu pistsin. Metsa poole, lootes, et see kõik oli uni olnud. George ei olnud kunagi minu üle naernud ja see tõesti oli valus. Koperdasin üsna tihti, sest pisarad blokeerisid mu vaatevälja. Võibolla keegi jooksiski mulle järele. Ma ei teadnud. Hammustasin huuled verele ja istusin kuivale samblale. Pistsin pea kätesse ja lihtsalt nutsin.
Mul ei olnud tavaks nutta ja seetõttu ma vihkasin end momendil.
Kuulsin kedagi tulemas ning hakkasin uuesti jooksma. Keegi ei tohtinud mind nutmas näha.
Kaugele ma ei jõudnud, aga õnneks ma rohkem ei nutnud ka. Miks ma kaugele ei jõudnud? Kolmas poiss, ilmselt John, oli haaranud mu randmest.
„Miks sa ära jooksid? Keegi ei mõelnud ju öeldut tõsiselt.“
„Mis see sinu asi on?“ pahvatasin.
„Paljugi on.“
„On sul endal hea tunne, kui kõik naeravad su üle?!“
„Mina naeraksin kaasa.“
„Mina ei ole sina!“
„Kotib ka või?“
Sõnad jäid kurku.
„Neelasid keele alla või?Lähme, George muretseb su pärast.“
„Tegelt ka?“
„Ta on su vend ju,“ sõnas John mind järel vedades.
„Kas sa korralikult kõndida ei oska? Nõme on sind järel vedada!“
„Nuudlijalg,“ torisesin õelalt.
„Mina või? Pigem oled sina see.. Nuudlijalg.“
Ajasin pea kuklasse ja naersin. Suur, suur ,väga suur viga! Jalge ette tuleb alati vaadata. Üks juurikas oli määratud minu teele ja koperdasin .Jumal tänatud, et John mu randmest hoidis.
„Hmh. Sa väärid seda nime, mis sa endale panid, Nuudlijalg! Aga sulle sobiks nimi Nuudel rohkem.“
Avasin suu, et midagi öelda, aga John jõudis minus ette.
„Leidsin Nuudli!“
„Gina! Ära enam kunagi nii tee! Said aru! Jessas küll...“ kuulsin ma George-i suust pahvakuid.
„Sorrii..“
John, Matthew, George ja David jälgisid mind.
„Mida?“ küsisin juhmilt.
„Seda... Seda poleks küll oodanud,“ vastas david veidi üllatunult.
„Äkki räägiks keegi mulle ka ,mis toimub?“ hakkasin kergelt juba ärrituma.
„Tal siis ikka on süda olemas...“ sõnas Matthew veel üllatunumalt.
„Mida praepanni?! Ärge vaadake mind nii!“
„Rahu ,Õtu! Lähme nüüd ikka edasi ,Oru poole. Kaugel see enam pole,“ kõneles George, kes toetas oma küünarnuki mu õlale.
Võibolla on juba ära märgitud, aga ma olen väga lühike, umbes 160 cm. Ja kõik teised olid üle 180cm-i.
Liikusime siis edasi, minule teadmatta suunas. Vahepeal poisid naersid. Ainult mina vaikisin.
„Kohal!“ kisas George mulle kõrva.
„Ära karju mulle kõrva!“ hüüdsin ma talle vastu. George irvitas.
„Uups!“ kiljatas ta feigilt. Näitasin talle rusikat.
„Jobu.“
George jalutas Johni ja Davidi poole. Lugesin sellega meie vestluse lõppenuks. Otsisin Matthewi.
„Otsid midagi?“ kostis mu selja tagant. Võpatasin. Pöörasin end kiirelt ümber . Matthew oli mu selja taga. Ja ta pahvis suitsu. Mu nägu tardus õudusest. Olin krapsti nooruki ees ja haarasin ta käest suitsu ning loopisin selle maha. Trampisin selle peal.
„Nii noorelt ei suitsetata!“ surusin ma läbi hammaste.
„Sa tahad öelda, et 17-aastased ei tohi suitsetada?“
„Sa.. Sa oled seitseteist?“
„Um.. ja? Mina sinu vanust küll tean. 16,“ venitas Matthew. Näitasin talle keelt. Matthewi näole kerkis üllatus.
„Sa norid musi?“
„Seda et.. Mida?“
„Keele näitamine tähendab, et sa norid musi.“
Oi-oi. Neelatasin tugevalt.
„A-a-aga ma ei nori musi!“
Matthew naeratas.
„Sa punastad,“ sõnas ta mulle lähenedes.
„Ära jama!“ vastasin mina taganedes.
Puu. PUU?!? EII !!! Puu(!) oli mu selja vastas.
„See on ju kõigest musi,“ ütles Matthew õlgu kehitades. Ta käsi puutus vastu mu lõuga. Ta oli nii lähedal mulle. Nii lähedal,et me hingeõhud puutusid kokku.

XD Kes teab
Aga jamh loodan ikka et saan uue üles

Aitääh kõigi lahkete kommentaaride eest ja soovin kõigile häid pühi ka ilusti ära :)



„Ou, mis te sebite?“ kuulsin ma Jonhi häält. Jumal tänatud.
„Sa oled mulle võlgu,“ sõnas Matthwe särasilmi. Ja ta eemaldus minust.
Jooksin hingeldades Johni juurde.
„Elupäästja!“ hüüatasin ma talle.
„Mh?“
„Sa päästsid mind tolle perverdi käest!“
Matthewi kulm kerkis.
„Pervert? Sina olid see, kes mulle keelt näitas!“
„Ma ei teadnud selle tähendust ju!“
„Ikkagi! Noored daamid ei näita keelt!“
„Äkki mina pole daam! P-e-r-v-e-r-t!“
Matthew-i nägu oli veel süngemaks muutunud.
„Mis sa siis oled? Ah ? Poiss või? Sest sa näed ju välja nagu poiss!“
Jahmatus. Matthew sai aru , kui õelalt ta oli mind solvanud ja tahtis asja just parandada, aga ma ei andnud talle selleks võimalust. Virutasin talle kõrvakiilu.
„George, kuhu poole kodu jääb?“
„Gi...“
„Kuhu poole kodu jääb?!“ küsisin ma juba karjudes. Kohkunult näitas ta mulle suuna kätte. Hakkasin jooksma, tagasi vaatamatta. Jõudsin peagi poe juurde. Nähes enda rõõmuks, et rattad olid alles, istusin enda ratta peale ja pedaalisin koju.
„kuhu George jäi?“ küsiti mu käest õhtusöögi ajal.
„Sõprade seltsi!“ hüüatasin ma ja jooksin õue.
Istusin tiigi ääres, kuulates konnade krooksumist ja vaatasin loojuva päikese poole.
Muki märkas mind ja tuli saba liputades minu juurde. Niimoodi me seal siis kahekesi istusime, kuni päike loojus ja tähed hakkasid ükshaaval välja tulema.
Vanaema käis mind vahepeal otsimas ja kui ta mind leidis, palusin ma, et ta kellegile ei ütleks, kus ma olen. Vanaema noogutas kurvalt ja küsis siis:
„Kas sa tahad õues magada?“
„Kui see oleks võimalik.“
Ning vanaema tõi mulle magamiskoti.
„Kui külm hakkab, tule tuppa.“
Noogutasin nõusoleku märgiks. Nojah. Kahtlesin, kas ma niipea magama jään. Külm võis küll hakata, aga noh... ei tahtnud George-i ka näha, kuigi ta ei olnud nii väga milleski süüdi.
Konnad olid lõpetanud krooksumise. Maad võttis kurb vaikus, mida segas Muki hingamine. Paitasin teda. Ta magas nii sügavalt ja elas muretut elu. Minu elu oli aga segane. Ohkasin. Ronisin magamiskotti, et imetleda tähistaevast.
Langev täht? Oligi! Esimene mõte oli, et öösel külm ei oleks, aga teine, et kõik laabuks. Kartsin, et esimene uit-soov läheb täide. Haigutasin. Õngitsesin taskust mopsi. Kell näitas 03.32. Panin telefoni tasku ja jäin praktiliselt kohe magama.
Kõrvu kostis linnusirin. Päike soojendas magamiskotti. Tõusin istuki ja võdistasin end. Ime, et ma ära ei külmunud. Ronisin magamiskotist välja ja sirutasin end.
Tiik asus majast veidi eemal, üheslohus. Tiigi ümbrus oli maja ümbrusest madalam ja see oli üsnagi hea peidupaik.
Nii kui ma end seal sirutasin, nägin, et George on uksel ja räägib kolme poisiga. Matthew, David ja John! Laskusin kähku käpuli ja sealt edasi kõhuli. Roomasin natuke kõrgemale ja et maskeering oleks täiuslik, toppisin ma omale muru natuke pähe. Lapsik, aga tõhus. Üritasin oma kõrvu teritada, et midagi kuulda. Mitte midagi ei kuulnud. Telefon segas ja asetasin selle magamiskotile. Üritasin vaadata, äkki ma saan nende näoilmetest aru. Tundsin end libisemas vee poole. Krabasin rohust kinni. Sain pidama paar sentimeetrit enne vett. Aga kui ma end üles tagasi olin tõmmanud, olid kõik kadunud. Kurat! Raputasin muru juustest, haarasin magamiskoti ja mopsi ning kihutasin maja poole. Tegin ukse lahti ja tardusin.
Matthew, John, David, George ja vanaema.
„Kullake, kas sa süüa tahad? George kutsus oma sõbrad minu pealekäimisel sisse.“
„Ei, ma panen ainult magamiskoti ära,“ vastasin ma vanaemale mesimagusalt. Poisid vaatasid mind vaikides. Läksin jooksusammul elutuppa ja viskasin magamiskoti diivanile. Tuhisesin sama kiirelt välisuksest välja.
Maal on väga palju peidukohti. Ja minu lemmik ei ole mitte tiigiäärne, vaid puu otsast. Isegi George ei tea minu peidukohtadest. Üks puu asub täpselt maja kõrval ja selle puu abil saab katusele ronida. Ronisin just viimasel minutil puu otsa, sest uks paiskus lahti.
„Ega ta ei ole kaugele jõudnud. Hargneme,“ kuulsin ma George-i lausuvat. Ehe näide minu alahindamiseks. Nad olid mul nagu peo peal näha mõtlesin ma kahjurõõmsalt.
„Kuulge, ma ronin puu otsa! Seal on parem vaade.“
Õhh, kui saatuslik lause Davidi poolt. Ronisin kiiresti ja märkamatult kõrgemale oskale. Või vähemalt ma arvasin, et märkamatult. David oli jõudnud just minu endisele oksale, kui minu tennu alt libises pealtnäha süütu leheke. See hõljus ja hõljus Davidi näost mööda. David vaatas masinlikult üles ja mind nähes ta tardus.
„Hei, Ma...“ hakkas ta hüüdma, aga ma panin talle suu käe ette.
„Palun,“ anusin ma sosinal.
Ta võttis mu randmest kinni ja tõmbas selle enda suu eest.
„Ma ei leidnud teda. Minge otsige edasi, äkki märkan teda puu otsast.“
Hingasin kergendatult.
„Aitäh sulle! Tõestu suur-suur aitäh!“
„Pole tänu väärt,“ vastas David vandeseltslaslikult. Ta hoidis ikka mu randmest kinni.
„Kuule.. IIIH!!!“ suutsin ma vaid öelda, sest suure praksakuga murdus minu oks ja ma prantsatasin Davidi oksale, mis omakorda meie kahe raskusega murdus. Maandusin nii, et kõik õhk paiskus minu seest välja. Ja õnneks mitte Davidi peale. Püsisime mõlemad natuke aega liikumatult, et ennast koguda.
„Sa hoiad ikka mu randmest kinni.“
„Ei.“
„Mis ei?“
„Ma ei hoia enam randmest.“
„Enam?“
„Ma hoian su käest.“
Rapsasin oma käe lahti.
„Miks sa nii tegid?“
„Juhtus nii.“
„Mu silmad paisusid suureks.
„Juhtus?!“
David noogutas.
„Just kukkumise ajal mu käsi libises.“
Kallutasin oma pea viltu.
„Aga tead millest ma aru ei saa?“ küsis David äkki.
„See et sulle Matthew meeldib:“
„Mulle ei meeldi Matthew!“
„Aga kas mina meeldin sulle?“
„Me alles eile kohtusime!“
„Mis siis! Sina näiteks mulle juba meeldid. Olgugi, et eile kohtusime.“
„Mida?“
„Sa kuulsid õigesti,“ sõnas David, mu kätest kinni haarates.
„Kas sa usud armastusse esimesest silmapilgust?“
„Ei!“hüüatasin ma, oma käsi lahti tõmmates.Tõusin põsti.
„Ma leidsin Gina!“ karjus David täiest kõrist.
Vaatasin segaselt Davidi poole.
„Mida helli?“
„Sorri!“ vabandas David.
Hakkasin teadmatta suunas jooksma. Otse kellegi otsa.
„Gina!“ hüüatas George. Tema oligi see, kellega ma kokku põrkasin.
„Mida sa ometi teed? Ma olin sinu pärast mures!“
„Ei koti! Alles nüüd sa oled mures! Aga enne?! Siis küll naersid!“ vakatasin.
George oli haavunud näoga.
„Sorri! Ei teadnud, et sind solvasin!“
Surusin käed rusikasse. Pöörasin pilgu kõrvale.
„Kurk kuule...“
„Liiga hilja. Oleksid pidanud selle peale juba varem mõtlema.“
Vaikuse katkestas naer. Matthew oli see, kes naeris. Ta lausa läkastas.
„Kurk! Oi ma ei või!“ naeris Matthew, oma silmist pisaraid pühkides.
„Las ma arvan... Gina kutsub sind tomatiks!“ ja ta naeris. Ning naeris. Ainukesena.
„Oleme ära leppinud?“ küsis George tasakesti.
„Olgu,“ sõnasin ma vastumeelselt.
„Aitäh, aitäh, aitäh, Kurk!“
Matthew pugistas ikka veel endamisi naerda. Jobu, mõtlesin. Unustas juba eilse tüli ära.
Ometigi nägin,et ta põsk oli veel roosakas. Ta vaatas korra minu poole. Võib-olla ma lihtsalt kujutasin seda ette.
„Läheks äkki kuskile?“ tegi George ettepaneku.
„Mina tean! Mäkki!“
„Siin külas on Mäkk?“
„Um..ja ?“
„Tavai lähme!“
Ja jälle tiriti mind kaasa. Protesteerisin räigelt, aga idikad ei pannud mind tähele jälle
„Kas me kõnnime külla või?“ kõik poisid vaatasid miind veidralt. George noogutas. Tundsin kuidas ma aeglaselt surema hakkasin. Olin enne näinud silti, mis näitas, et külla oli oma 3 kilomeetrit. Jobud. Kurnavad noore tütarlapse niimoodi ära.
Poisid vadistasid ja naersid, mina tulin süngelt järgi, neid mõttes maa põhja needes. Keegi oli minu kõrvale ilmunud. Keegi, kes kandis musta kitsaid tenniseid, musti tenniseid ja valget liibuvat toppi, mis...
Tundsin kuidas ila hakkab jooksma. Mis paljastas lihaseid. Aga siis ma nägin, kes ta on. Matthew, raisk!
Surusin alahuule jonnakalt välja ütlesin „Hmh!“ ja pöörasin pea mujale.
„Sa tead, et sina oled ikka kõiges süüdi.“
„Mina?!“ nüüd olin ühteaegu üllatunud ja raevus.
„Mina? Ma ju ei teadnud, mida keele näitamine tähendab! Sa oleks pidanud selgitama ja mitte seda kohe ee... sõna-sõnalt võtma,“ sisistasin ma läbi hammaste. Matthewi kulm läks kortsu.
„Olgu, tunnistan siis oma süüd. Aga sa oled ikkagi mulle võlgu-suudluse.“
Kiristasin hambaid.
„Olgu! Tee see juba ära, ma ei taha, et sa mingis halvas olukorras seda teeksid.“
Matthew naeratas.
„Ma mõtlen selle üle. Okei, mõeldud.“
Vaatasin talle altkulmu otsa. Lasin huuled lõdvaks, nagu ma raamatutest olin lugenud. Surusin oma käed rusikasse. Matthew kummardus lähemale. Ta tõmba smu lähemale. Surusin silmad kinni. Et see ometi läbi saaks!
„Kas sa kardad?“
„Ei. Ma arvan et mitte.“
„Sa ei ole veel valmis võlga maksma.“sõnas Matthew mind lahti lastes.
„Mõhh, mida? Olen küll!“
„Sorri,“ kuulsin ma teda vastamas. Ja juba ta eemaldus.
Mulle ei meeldi üldse kellegile võlgu olla. Mõtlesin mida teha ja mõtlesingi välja.
„Oota!“
Matthew seisatas. Kõndisin ta juurde. Silmitsesin natuke aega oma tenniseid. Tõusin kikivarvukile( Matthew oli nii pikk) ja panin om ahuuled tema huulte vastu. Ja ka koheselt eemaldasin need.
Laskusin kikivarvult alla ja silmitsesin huviga oma tenniseid. Nii põnevad olid need. Natuke aega oli vaikus.
„Sa tasusid oma võla,“ sosistas ta justkui pettunult.
Noogutasin pead, kui pragada saav laps.
„Tubli,“ sõnas ta ja sasis mu juukseid. Julgesin nüüd üles vaadata. Matthew vaatas hajameelselt kaugusesse. Ta põsed olid veidi roosakad. Kas ta punastas? Ta kõpetas sasimise ja pöördus ümber, et teistele poistele järgi jõuda. Tegin sama. Keegi ei olnud vist midagi märganud. Vöhemalt ma lootsin seda.
Katsusin oma huuli. Kas see olin ikka mina, kes teda suudles? Või oli see mu teisik?
See oli nii pehme olnud. Ja soe. Ja magus. Ja ah ma ei tea!
Tundsin kuidas ma vist varsti plahvatab. Mõtetest. Tunnetest . Kõigest. Matthew tundus nii rahulik. Ma arvan.

Ohjaa ,Sannu Ilma sinuta poleks see siin kõik võimalik :)

Tänkjuu , Tänkjuu

Noh jõudsime külla. Sõime, rääkisime. Õppisin kõiki rohkem tundma. Noh, peaaegu.
„Läheks äkki teie poole? Saslõkitaks ja värki,“ tegi John ettepaneku.
„Hea idee! Ma olen kindel, et vanaema ja vanaisa lubaks teil ööseks ka jääda.“
Nagu öeldi, nõnda tehti. Kõmpisime tagasi. Jõudsime päikese loojumise ajaks.
Poisid võisid ööseks jääda ja nõnda nad seal väljas siis olid. Mina kükitasin aga sees päikesepistega.
Sain ka teada, et ema ja isa olid uttu tõmmanud. Nõnda ma siis oma voodis lamasin. Värisesin teki all. Pea valutas, oli oksendamise tunne, aga ropsi ei tulnud. Aken oli lahti. Ei tulnud mitte värske õhu õhna, vaid tuli lõkkelõhna. Peavalu süvenes.
Olin une ja ärkveloleku vahel. Lõpuks jäin magama. Natukeseks. Aga enesetunne oli parem.
Hüppasin aknast välja, eelnevalt voodist välja ronides.
Majal on ainult üks korrus. Sattusin aeda. Kaste oli maas. Suundusin välikäimla poole. Poisid olid oma telgi püstitanud sauna ja tiigi vahelisele alale.
Tulin kempsust välja. Maja ees on puu ja selle küljes kiik. Ja kiigel istus keegi. Võpatasin ja tundsin end ebamugavalt. Mul olid seljas kõigest T-särk ja aluspüksid.
„Yo!“ sõnas John.
„Yo.“
„Sul hakkas parem?“
„Natuke ikka.“
„Kena riietus.“
Olin hoidnud jalad ristis ja olin salaja venitanud T-särki ikka alla poole.
„Kindlasti on mõmmi alukad.“
Tundsin piinlikust. Tal oli õigus. Aga Johnil endal oli sama riietus. T-särk ja alukad. Musta värvi ja punaste südametega.
„Khm, sul endal on ju südametega alukad.“'
„Jumala šikid ju.“
Turtsatasin. Tekkisid külmavärinad. Ega suveööd nii soojad pole. John märkas muu värisemist.Ta tõusis kiigult püsti, suundudes minu poole. Jumal küll! Miks ma nii lühike olen!
„Kas sul on külm?“
Noogutasin. John haaras mu enda embusesse.
„Mida sa teed?“ küsisin kohkunult.
„Soojendan sind.“
„Mul hakkas juba soe!“
„Ma ei usu. Sa värised ikka veel.“
Mu pea oli ta rinna vastas. Tundsin ta hingamist. Ta oli nii soe. Mingi aja pärast hakkas ta vaikselt ümisema. Uni tikkus peale.
„Nii, nüüd oled soe,“ sõnas John. Ta saatis mu aknani.
„Ilusaid unenägusid,“ sosistas ta ja tegi musi mu otsaesisele.
„Umm, mhm,“ oskasin ma vaid ühmata. Ronisin aknast sisse. John kadus just majanurga taha. Olin tema käitumisest veidi üllatunud. Koolis või linna peal ei pöörata mulle üldse nii palju tähelepanu kui siin. Selle mõttega ma ka magama jäin. Langesin värvikate unenägudega maailma.
Taas oli hommik. Olin väsinud. Kindlalt olid mu silmaalused tumedamad kui enne. Ja juustest ma parem ei räägi.
Haigutasin ja tõmbasin lühikesed püksid jalga. Kratsisin selga ja suundusin kööki. Poisid olid juba köögis. Esmalt peatus nende pilk minu jalgadel. Kui aga pilk näole suundus, siis kõik võpatasid peale George-i.
„Magasid hästi nagu ma näen.“
Haigutasin vastuseks. Alati kui ma väsinud olen, olen ma ka pahasem. See oli ilmselt mu näost näha. David teeskles söömist, Matthew vaatas aknast välja, John luges laepragusid kokku. Jobud.
Haarasin ühe võileiva ja potsatasin George-i kõrvale. Närisin vaikselt ja pikalt, samal ajal kui George midagi rääkis. Põrnitsesin söömise ajal lauda. Võileib sai otsa.
„Andke mulle veel üks...“ ei jõudnud ma lauset lõpetada, kui minu ette oli asetatud võileib. Kortsutasin kulmu. Kui ma pole piisavalt maganud, on mu hääl ka tumedam. Tundsin kõigi pilke endal. Kas ma nägin tõesti nii kurjakuulutav välja? Meeleolu muutus veel mustemaks. Võileib sai otsa. Niipea kui ma näiteks Johni poole vaatasin, vaatas tema mujale. Tõusin söögilauast. Jobudd.
„Läheks äkki ujuma?“ küsis David.
Viisin oma pilgu talle.
„Okei! Paha mõte!“ Noogutasin.
„Siis äkki kuskile linna?“
Kissitasin silmi.
„Paha mõte!“
Peanoogutus.
„Siis oled sa siin?“ küsis George. Noogutasin.
„Kui meie kuskile läheme?“
Noogutus minu poolt. Pöörasin neile selja ja suundusin tagasi magamistuppa.
Vaatasin korra peeglisse. Hakkasin köhima. Juuksed turritasid igale poole. Silmad piilusid juuste vahelt. Ma nägin kohutav välja!
Oli aeg vist duši all ära käia, aga enne pidid poisid ära minema. Heitsin siis voodile ja pelasin natuke arvutis. Poolteist tundi oli mööda. Panin läpaka voodi alla ja suundusin kööki. Poisse ei olnud. Vaatasin välisukse vahelt välja. Kedagi ei paistnud kuskil.
Võtsin ühe rätiku elutoa kapist. Astusin sooja duši alla. Pool tundi pesin end. Hakkasin end just rätiku sisse mähkima, kui keegi sisse astus. Matthew. Haarasin esimese ettejuhtuva asja ja selleks osutus dušigeel. Heitsin selle Matthewi poole, ise samal ajal röökides, et ta välja läheks.
Käterätt oli küll ümber, aga piinlik oli ikkagi. Matthew vaatas just minu poole ja ta ei osanud oodata tema poole lendavat dušigeeli pudelikest. Ta sai sellega täpselt näkku ning ta sööstis kraanikausi juurde.
Selles segaduses astus sisse David, kes sai asjast valesti aru.
Kuna Matthewil hakkas ninast verd jooksma ja mina olin rätikus, arvas David, et me tegeleme räpaste asjadega.
Röökisin ta peale, et ma pole selline. George ja John astusid sisse ja George lükkas mind köögi kõrval olevasse ruumi, visates mulle järele minu riiete hunniku. Panin end kiiresti riidesse.
Kõik poisid istusid laua taga. Süüdlaslik dušigeel oli tagasi oma kohal. Matthewi nina oli punane ja sealt turritas välja vatt. David vaatas mind altkulmu ning ainukesed, kes rahu olid säilitanud, olid George ja John.
„Matthew selgitas nii palju ära kui oskas. Nüüd on sinu kord,“ sõnas George isalikult.
„Ma otsustasin duši alla minna, sest ma ei näinud teid väljas, ega sees. Ja kui Matthew sisse tuli, siis ma reageerisin. Ja siis ronis sisse David, kes mõtles kohe nii, et me tegeleme räpaste asjadega!“ raevutsesin ma.
„No mis mina teha sain! Sa olid poolpaljas ja Matthewil jooksis ninast verd! See tekitas kahtlust!“
Ahmisin kopsud õhku täis ning röögatasin täiest kõrist: „Jobud!“
George tuli minu juurde.
„Rahu ainult rahu!“ rahustas ta mind.
Heitsin talle vihase kõõrdpilgu. Ta näol oli totakalt särav naeratus. Vihaselt nagu härg, tormasin ma magamistoa poole. Haarasin seljakotist fotoka ja hüppasin lahtisest aknast õue. Tahtsin nende silme alt pääseda ja hakkasin lõputult klõpsima, ise samal ajal vihast vahutades.
Olin õue läinud paljajalu. Mõtlematu tegu. Kohe andis see endast tunda, sest astusin millegile teravale. Olin astunud mesilase peale, kes nüüd rohus viskles. Oli natuke viselnud ja tõusis lendu! Uskumatu!
Aga jalal oli ikkagi valus. Suundusin tiigi poole, et jalg vette pista. Fotokas kõlkus kaelas. Jõudsin longates tiigini ja pistsin nõelatud jala vette. Valu otselest polnud, aga igaks juhuks oli ettevaatus kasulik. Vesi oli karge ja külm. Nii külm, et varsti tõmbub jalg krampi ilmselt.
Kuulsin huilgeid tulemas tiigi poole.
Mida see veel tähendas?

jätkubb...

Sa oleksid ilma minuta ka selle silma suutnud joonistada
Aga tänuud (H)

Whoops , päris kaua on möödud
Anyway :
Plärts! Plärrts! Pläuhh! Plörts!
Ehmatasin. Neli kogu olid vette hüpanud. Kõige pealt tuli Davidi pea pinnale. Seejärel Johni pea ning George-i pea. Huvitav, olin kuulnud nelja plärtsu. Mingi asi ujus minu jala poole. Tõmbasin jala veest ja kaugenesin. Matthew ilus puristades veepinnale, kus hetk tagasi oi minu jalg olnud. George kutsus mind vette, aga mina raputasin pead. Mind hakati pritsima. Jooksin natuke eemale ja panin oksale oma fotoka rippuma. Mine tea, mis neil pähe tuleb.
Keegi haaras selja tagant minust kinni. Jalad kerkisid õhku. Nägin blonde salke.
„David, pane mind mahaaa!“
Plärts, mull, mull, mull. Me olime koos vette hüpanud. Tõusin õhku ahmides vee pinnale. Ma kardan väheke vett, kui ma ei tunne põhja enda all. Ja praegu oli selline olukord. Ja... David hoidis ikka minust kinni.
„Sa oled nagu kiisu,“ sosistas ta mulle rõõmsalt kõrva. Hakkasin rapsima. Kasutasin oma salajast võtet ja torkasin poissi ribide vahele. Poiss aga hoidis minust veel tugevamini kinni.
„Ei lähe läbi!“ naeratas ta mulle. Aga järsku lasi ta minust lahti. Mõtlesin, mis toimub ja kahlasin kalda poole. George seisis minu ette ja sain sahmaka vett kaela. Kiljatasin. Pöörasin, et näha kes seda tegi.
Seekord sain sahmaka näkku. Sukeldusin. Vesi oli küll veidi sogane, aga midagi ikka nägi. Hakkasin umbropsu ujuma. Olin kaotanud suunataju. Kopsudes hakkas pitsitama. Hakkasin veel kiiremini ujuma. Midagi rohelist paistis. Tõusin veepinnale ja haarasin sellest, mis ma arvasin olevat kaldarohu olevat. Pilliroog oli hoopis. Mul vedas, et pilliroog mu kätt katki ei teinud. Aga poisid märkasid mind.
Sukeldusin nii sügavale kui suutsin. Minust ujuti üle, aga ainult üks märkas mind ja selleks oli John. Ta muigas. Ning suundus minu poole.
Hakkasin kiirelt ujuma.
Kallas! Astusin kiirelt nüüd juba rohusele maapinnale ja pistsin jooksu. John jooksis järele. Kurat, see suvi on tõsiselt imelik! Hakkasin just selja taha vaatama, kui John haaras mu käest. Ja enda arvates olin ma kiire jooksja.
Jäime seisma. Tilkusime mõlemad veest.
„Ma tahaks tuppa minna,“ katkestasiin ma vaikuse.
„Lähme.“
Kõndisime käsikäes nagu ma avastasin, majja. Andsin Johnile käteräti ja otsisin veel paar rätti välja. Siis panin aga vee keema. John vaatas mu askeldamist pealt.
„Mis teed?“
„Teed.“
„Milleks?“
„Et üles soojeneda. Ma teen kõigile.“
John noogutas heakskiitvalt.
„Võin ma tulen sulle appi?“
„Ma arvan, et ikka jah.“
John võttis kapist tasse välja. Ta pani need köögikapile. Ainult üks tass libises ja kukkus maha puruks. Kükitasime mülemad maha, et kilde korjata.
„Aih,“ kuulsin ma Johni. Pöördusin vaatama. Ta oli endale killuga kätte lõiganud. Verd voolas ohtralt ta peopesast.
„No kurat küll!“ vandus ta. Haarasin ta randmest. Tõusime püsti. Keerasin kraani lahti, ise imestades, kuidas ma veel rahu säilitan.
„Kuule sa...“
Ega ei säilitanudki. Keerasin vale kraani poole lahti. Kraanist hakkas pahinal kuuma vett tulema. John pistis röökima.
„Aiai! Kuum! Kurat pane külma peale!“
Vastik kraan! Minus hakkas tekkima paanika. Miks see juba külmaks ei lähe?!
„Keera teisele poole!!!“ röökis John nüüd juba valjemini.
Sain kuidagi kraaninupu teisele poole keeratud. Nüüd hakkas voolama külm vesi. Olin nii vihane. Nii enda kui kraani peale. Vist kõigi. John pani oma käe minu käe peale.
„Ole nii kena ja lase mu randmest lahti ning otsi sidet.“
Vaatasin oma kätt, mis pigistas Johni kätt kõvasti.
No mida paganat!
Lasin kiiresti lahti ja hakkasin esmaabivahendeid otsima. Leides vajalikud esemed suundusin tagasi kööki.
George David ja Matthew olid sinna ilmunud. Killud olid ära koristatud ja nad jõid rahulikult teed. Kuidas nad saavad sellesse nii rahulikult suhtuda? Nende sõbral jookseb käest verd ja nemad rüüpavad teekest! John oli ikka kraanikausi juures.
Haarasin ta verise käe raevukalt enda kätte. Tupsutasin haava ümbruse ja pigistasin peopessa Cutasepti.
„Kipitab!“ ulgus John.
„Puhastab!“ röögatasin.
Võtsin seejärel sideme, eelnevalt peopesale ühe valge lapikese asetanud. Sidusin ta peopesa kinni.
„Jumal tänatud, et see ära lõppes. Ma mõtlesin, et sa tapad mu ära.“
„Jobu! Tänamatu!“ hüüatasin Johnile.
Millega ma selle kõik ära olen teeninud?
„Kes ütles, et ma tänamatu olen? Ma just tahtsin sind tänada.“
„Kindlasti selle eest, et ma sind ära ei tapnud jah?!“ plahvatasin mürgiselt.
„Seda ka jah. Aga eelkõige selle eest, et käsi sidemes nüüd on.“
„Kohe siis öelnud!“
Välisuks käis. Tuppa sisenes vanaema. Ta ajas silmad punni nähes poisse ujukates ja mind läbimärjana. Ta köhatas. Miski näis talle meeletult naljakana. Ta liikus köögis itsitades ringi. Leides otsitud asja läks ta välja tagasi.
Mille üle ta naeris?“ küsis David. Ka George irvitas nüüd.
„Täitsa hullud,“ kuulsin ma Johni enda kõrval pomisemas.
„Ma tunnen, et ma olen väga vales kohas,“ sõnas David.
„Kes ei tunneks?“ ühmasin.
George oli nüüd naerust kõveras.
Ega jah. Vanaemal ja George-il oli alati ühine huumorimeel olnud.
„Ma lähen vahetan nüüd riided ära,“ sõnasin ma ja pagesin magamistuppa. Sobrasin kohvris ja haarasin esimesed ettejuhtuvad riided. Panin need riided selga ja läksin peegli ette. Kõõksatasin.
Väga valed riided olid sattunud. Õla paeltega topp ja miniseelik! Kohutav! Kuidas need minu kohvrisse olid sattunud?
Veel pahasemana tungisin taas kohvri kallale. Nüüd ma ikka valisin riided välja. Mustad skinnid ja v-kaelusega pluus. Pluss must kardigan. Juuksed tilkusid siiamaani veest ja olid sorakil. Vähemalt ei olnud juuksed püsti.
Ohkasin. Mida nad minus küll nägid?
Läksin kööki. Poisid jõid ikka teed. Tundsin, kuidas tahtsin natuke liikuda. Mul esineb vahest kiireid tujumuutuseid. Nagu ka praegugi.
Panin tennud jalga ja ronisin õue. Päike oli juba madalamale vajunud. Istusin kiigele. Lihtsalt istusin seal. Poisid tulid ka õue. Nad läksid aga telkide juurde ja lõid seal lõkke üles. Pimenes. Vanaema ja vanaisa läksid majja. Mina ikka istusin. Masendav. Ka poisid ignoreerisid mind.
Nägin kellegi blonde salke oma näost vasakul.
„Hei, kullake!“ hüüdis David mulle rõõmsalt kõrva. Ta põimis oma käed minu ümber ja toetas pea mu õlale.
„Sa lõhnad nii hästi,“ sõnas Davis.
„Kuule, lase mind lahti,“ ägasin ma.
David raputas pead.
„Sa oled minu jagu.“
„Ära perva.“
David hakkas mind tõstma
„Mida sa teed?“
„Viin sind tähti vaatama.“
Ja olles selle lause lõpetanud, tõstis ta mind enda poole- üle kiigu. Rippusin abitult. Liikusime.
Kiigu taga on hekk. Heki taga on suur lagendik. Ja sinna ta mind viiski. Mind lahti laskmatta istus ta maha ja heitis selili. Mina pidin tema peale jääma.
„Kuule lase lahti!“
„Aaah... nii ilusad tähed.“
„Kas sa kuulad ka mind?“
„Kuu paistab ja...“
„Ma hoiatan sind!“
„Ja siis veel on näha Põhjanael.“
Torkasin Davidit ribidesse. Ta lasimind võpatusega lahti. Heitsin temast natuke eemale selili. Jobu.
Ta hõõrus natuke oma ribisid, nägu krimpsutades loomulikult.
Märkasin, et ta oli omale skinnid ja suure pusa selga tõmmanud. Pluss vansid. Ta nägi, et ma vaatasin tema poole. David ainult naeratas ja pöördus uuesti taevast vaatama. Haigutasin. Gaash, kui unine ma järsku olin.
„Kuule, su fotokas. George tahtis, et ma selle sulle annaks.“
„Mm? Fotokas? Anna siia,“ mõmisesin.
David pani fotoka mu kõhule. Panin selle uniselt kaela. Vahtisin veel natuke taevast ja tundsin siis kuidas uni võttis minu üle võimust.
Nägin väga kahltast unenägu. Olin Okasroosike. David oli see kuri nõid, George hea haldjas ja John see vanatädike, kellel oli vokk. Hmm, väga paljutõotav.
David naeris maniakaalselt, John nägi kleidis väga „naiselik“ välja ja Georgeil oli võlukepike ja tiivad. Printsiks osutus Matthew. Tema mustad juuksed olid lokkis, pead ehtis kroon ja ta ratsutas valgel hobusel. Minul oli ka kroon peas, kleit seljas ja tennised jalas.
Matthew suudles mind ja minda ahhetades-ohhetades viskusin talle kaela.
„Mu prints!“ heietasin ma.
„Kas temaga on ikka kõik korras?“ küsis John.
„David, sina olid temaga viimasena.“
Ei, David ei olnud mõtlesin ednamisi.
„John vokiga oli,“ mõtlesin ma unenäos.
Siis tundsin ma midagi sooja ja nägin unenäos, kuidas Matthew ja George, David ja John mulle tekki peale sättisid. Imelik. David ei peaks nii tegema. Ta on ju kuri nõid. See oli mu viimane mõte ning siis oli kõik must.

Whoo Sannu !
Ja sulle kuulus esimese postituse au