..

Hakkasin üleüldiselt elu üle järele mõtlema ja mõtlesin sellise asja välja ja otsustasin kirja ka panna.
Ootan teie arvamusi ja kriitikat siis, tänuud!


Miks me teeme alati kõik palju raskemaks, kui asjad tegelikult on? Miks me otsime tagamõtteid ka sealt, kus teame neid mitte olevat? Miks küsime, kui vastusest ei olene tegelikult mitte midagi? Miks valetame ja varjame, kui teame, et tõde ja ausus on tähtsaimad ning tulevad alati lõpuks välja? Miks süüdistame tihti enda vigades teisi, sest ei suuda enda valesid tegusid tunnistada? Miks käitume vahel halvasti inimestega, kes meist hoolivad? Miks teeme haiget inimestele, kes meile vaid parimat soovivad? Ning miks tunneme end halvasti peale iga viga, kui teame, et vead on elu loomulik osa?

Miks me ei võiks elada lihtsalt? Miks me ei võiks võtta asju nii, nagu need on? Miks me ei võiks olla vait hetkedel, mil teame, et nii on parem? Miks me ei võiks alati käituda endale kallite inimestega nii, nagu nad seda väärivad? Ja miks, miks me ei võiks elada kahetsusteta ning mõelda enda elule tagasivaadates positiivselt, tunda, et kui kõiki minevikutegusid, olgu nad siis head või halvad, ei oleks olnud, ei saaks me nüüdseks mitte kuidagi olla need, kes me oleme?

Esiteks. Mind kohutavalt häirib see, et ma su nime kogu aeg millegipärast litsiks loen... vbl esimest korda lugesin nalja pärast, siis jäi külge... ei mäleta. Oh jah.

Iseenesest on need küsimused head, kuid ma hakkasin nagu mõtlema, et retooriliste küsimustena... okei. Mind paneb nende üle mõtlema vaid hetkeks. Loen jutu ära, jälle muud asjad peas.

Oleksin oodanud ka nendele vastamist. (: Kui filosoofilisemalt teha, võiks see päris kena tulla. (: Kuigi väga kirjandilik.

Haha, see nime asi küll päris hea

Aga tänud arvamuse eest, võtan seda järgmine kord arvesse, kui mõne uue jutukese mõte tuleb.

;D