Doleore

Tõstan selle juttu draama alt siia, kuna sellel polnud veel ühtegi kommentaari.

Algus pole eriti ulme, kuid edasi...

1. osa

Pagan võtku seda ilma, mõtles Ella vahet pidamata. Töö tegemiseks võiks ju ometi ilm paremaks muutuda, eriti veel kui tööd tehakse väljas. Päike paistis talle lagipähe ja selle päeva jooksul polnud teda paitanud veel ükski tuuleiil. Varem oli olnud mingigi lohutus vesi, kus ta pesu pesi, mis oli toodud kaevust ja päeva alguses veel jahe olnud, kuid nüüd oli see väljas seistes soojaks läinud ja pesu pestes nii mustaks saanud, et Ella tundis seda vaadates ainult tülgastust.


Üle pika aja tegi ta pausi ja vaatas ringi. Nende maja ees pesu pestes võis ta nähe kõike, mis tänaval toimus. Enamuse ajast toimus seal valjuhäälne kauplemine, kuid vahepeal liikus ta kodu eest mööda pikk sõjameeste kolonn. Alati kui see juhtus jättis Ella pesu sinna paika ja vaatas neid kõiki. Päeva jooksul olid möödunud temast paljud ta tuttavad, et minna sõtta, kuid keegi ei teadnud täpselt kuhu ja miks nad sõtta lähevad.


Ta ohkas vaikselt ja jätkas siis oma tööga. Kõik need inimesed, mõtles ta ja vaatas meestele järgi. Ma võin kihla vedada, et nad surevad seal. Nad ei teagi, miks nad sõtta lähevad. Neile on öeldud, et see on üllas eesmärk, kuid on see? Ella küüris pesu edasi ja vaatas siis uuesti tänavale, nüüd jälle kauplevaid inimesi täis. Selle päeva hommikul möödus tast ka ta austaja, Tray Smith, ning hüüdis talle: "Me lähme sõtta ja ma toon sulle meie vastastelt tagasi ilusaid kleite ja moodsaid kübaraid. Peale sõda ei tunne sa mitte millestki puudust." Kuid Ella teadis, et ta ei pruugi peale sõda enam tagasi tulla ja Ella lihtsalt ei suutnud sellele mõelda. Sõjas kaotavad paljud elu.


"Ella!" tuli ukse pealt hüüe, mis pärines ta emalt Iriselt. "Kui sul pesu pestud saab, ole hea ja käi postkontoris ära. Mine vaata, kas Geraldilt või Tomilt kirja on. Nad on juba nädala ära olnud ja ma ei jaksa enam ise iga päev postkontoris käia."


Ella vaatas tüdinult ema poole. Tegelikult polnud vaja postkontoris üldse käia, aga ema tahtis posti võimalikult kiiresti kätte saada, kuna posti veeti laiali ainult kord nädalas. "Ema, täna tuuakse post koju," lausus ta talle tüdinult ja pöördus uuesti oma töö juurde.


"Aga mine ikkagi. Kas sa ei taha siis kodust natukeseks välja saada?" Iris vaatas kulmu kergitades tema poole.


Ella vaatas uuesti tema poole ja ohkas. Ema jutul oli tõepõhi all. "No, ma siis lähen," vastas ta ja piilus ema nägu. Sellest võis kohe välja lugeda, mida ta teha võis. "Kas ma võin kohe minna? Ma olen tööst nii tüdinud. Palun? Daavet võiks pesu ise ka pesta, ta on selleks piisavalt vana ja siin ei ole väga palju pesu alles."


Iris vaatas oma peaaegu et täiskasvanud tütart hindavalt ja ütles siis: "Ah, mine siis kohe. Aga pane mingi teine kleit selga. Sellega ei kõlba tänavale minna.


Ella naeratas ja viskas hetkel käes oleva pesu vette ning läks tuppa. Ta siirdus oma tuppa ning otsis kapist välja ühe oma parimatest kleitidest ja pani selle selga. Ta vaatas, et kübar tal peas oleks ilus ja korralik ning läks siis uuesti alla elutuppa ja näitas emale, et on korralikult riides. Siis lahkus ta majast ja suundus postkontori poole.

algus on palju tõotav, seega ootan järgmist osa

Üks asi. Kui see oli selline ajastu, kus kanti kleite ja kübarad ja kus sõjameeste kolonnid tänaval kõndisid, siis ma ei usu (oleneb muidugi, millises riigis tegevus toimus), et kasutati sellist sõna, nagu "okei".

Aga muidu meeldis. Ootan järgmist. :)

Oih, see oli küll kogemata. Ma parandan ära ja lisan uue osa ka. (:

2. osa

Ta liikus rahulikult mööda tänavat ja jäi pidevalt seisma, kui keegi kaupmees teda ostma proovis panna, kuid kuna tal ei olnud palju raha kaasas ei ostnud ta midagi. Teel postkontorisse oli võimalik natuke lõigata ja liikuda läbi väikese põiktänava ja ühe maja, et jõuda otse postkontori ette. Ta jäi hetkeks seisma, vaatas et keegi teda ei jägiks ja astus siis põiktänavasse. Temasugusel noorel naisterahval ei olnud sünnis üldse vaadata sellise põiktänava poolegi. Tavaliselt oli selline põiktänav inimestsest tühi, kuid mõnel üksikul korral oli seal paar meesterahvast alkoholipudel käes. See oli üks nendest kordadest.


Ella astus julgelt edasi, et jõuda põiktänava lõppu ja suunduda siis ühe tagaukse poole. Ta tee peatas aga üks täiesti purupurjus mees, küsides sellisel kukununnutaval toonil: "Ja mida teie, väike missi, siin teete? See koht ei ole teile sobiv, ju. Olete te ju väike missi?"


Ella vaatas meest, teades, et ta silmadest peegeldub kabuhirm. Ta lükkas mehe käe oma rinnalt ja ütles: "Ma läheksin nüüd edasi."


Mees vaatas korra oma sõprade poole, kes olid seda kõike huviga jälginud ja hakkasid nüüd Ella poole liikuma, ning võttis talt käega kõri ümbert kinni. "Minuga ei olda ülbe. Said aru?"


"Reshi, jäta ta rahule. Ta pole sulle midagi teinud." Hääl tuli kusagilt kaugemalt ja suhteliselt vaikselt, kuid mehe, keda nüüd oli nimetatud Reshiks, haare lõdvenes ja Ella sai jälle hingata. Ta köhis korra ja vajus kükakile, kuid samas kuulas käivasolevat karjumist.

"Demian, pagan küll. Mis sul viga on? See on minuasi keda ma piinan ja keda ma ei piina. Mis sul sellest on?" Reshi pöördus ja vaatas mehe, keda ta Demianiks kutsunud oli, poole, kes nüüd oli varjust välja astunud.


"Ma ütlen sulle uuesti. Ta ei ole sulle midagi teinud ja sa jätad ta nüüd rahule. Kas sa ei saa must aru?" Demiani häälde oli tekkinud midagi, mis pani Reshi teda kuulama ja käsku täitma.


"Okei, ma jätan ta rahule, kuid sa oled mulle kellegi sarnase sees. Ma tahan ka lõbutseda." Reshi pöördus jälle Ella poole, võtis köhival kogul kratist kinni ja tõukas ta Demiani poole. "Mine nüüd, mina sind ei saa, kuid ega Demian palju parem ei ole." Ning hakkas siis kõva häälega naerma.


Ella tõstis pea ja vaatas Demianile otsa, kuid noormees ei vaadanud teda. Ta silmad olid maas ning ta võttis Ellal käe alt kinni ja viis ta jälle põiktänavast välja.

kipub huvitavaks ja seega ootan uut osa

praegu ei oska midagi eriti arvata, aga suht hea.
ootan uut:)

No, see "okei" viga oli jälle. Nojah, mingis kõrvalises põiktänavas elutsevate purjus rojude suust seda võib isegi kuulda.

Üsna hea. Tahaks uut. :)

No, see on see kui jutu algus on kirjutatud suvel. Ma ei hakanud seda üle lugema, minu viga. :S Aga uus osa siis, siiamaani kõige pikem. (:

3. osa

"Kuhu sa lähed?" küsis Demian mõne aja pärast, häälest kadunud ähvardav toon. Ellale tundus see isegi sõbralik, kuid ta ei olnud sellegipoolest kindel, kas võib teda usaldada.


"Eem... postkontorisse..." Ella ei suutnud oma hääle värisemist varjata ja hingas korra sügavalt sisse, et ennast koguda.


"Ma saadan su sinna siis." Ella pani tähele, et Demian sinatas teda ning seegi ei olnud sünnis. "Kui ma küsida võin, siis miks minna postkontorisse nii hästi riietatult?

"See ei ole sünnis," vastas Ella ja vaatas mehe poole. "Ma loodan, et te saate must aru."


"Ei ole vaja mind teietada." Mees vaatas teda külma pilguga. "Ma ei poolda selliseid viisakusavaldusi."


Nad olid pikka aega vait ning Ella ei tahtnudki midagi öelda. Demian tundus olevat sõbralik, kuid otsekohene inimene, kellele ei meeldi eriti suhelda. Ta rääkis kõike kuidagi rõhutatult, nagu ta ei tahaks midagi öelda. Aja möödudes jõudsid nad postkontori ette.


"Ma polegi su nime veel küsinud," lausus Demian küsivalt. Ta silmadest peegeldus siiras uudishimu, kui ta Ella poole pöördus.


"Ma olen Ella Elodin, kuid teie võite kutsuda... vabandust, sina võid mind kutsuda miss Ellaks." Ta rõhutas meelega sõna ’sina’ ja pöördus ukse poole, et sisse astuda. Demian vaatas, kuni ta sisse astus ja pöördus siis minekule. Ta teadis kus elavad Elodinid ja missugune nende maine on. Temajaoks oli see täpselt sobiv.


Ella küsis tüsedalt postkontori juhatajalt kirja, kuid seda ei olnud. "Postiljon läks juba teele, küll ta õhtuks teile jõuab, kuigi ma ei usu, et tal teile kirja on," ütles juhataja. Ella ohkas vaikselt ja astus uuesti uksest välja. Ta lootis seal Demiani näha, kuid ta lootused luhtusid.


***


Ella istus elutoas, kuulatades. Ta ootas Demiani, keda ta nüüd pidi kutsuma mr. Dowen'iks. Pärast seda päeva, kui ta oli Demiani ja Reshiga kokku puutuma, oli Demian temaga alguses tänaval pidevalt kokku põrganud ja siis oli hakanud talle juba visiite tegema.


Ellale meeldis Demian. Ta oli selline vaikne, kuid ettevõtlik inimene, või vähemasti jättis sellise mulje. Ta meeldis Ellale ja sellest talle piisas. Demian oli tema jaoks sobiv ning ilusa välimusega ka, kuna Ella kujutelmades oli ta perfektne abikaasa alati tumeda peaga, siniste silmadega ja lühemat kasvu nagu Ellagi. Selline oli Demian ja ta isiksusele ei vaevunud ta mõtlemagi.


Kuuldes koputust uksele tõstis Ella pea ja vaatas ukse poole, kuhu suunas nende ainus teenija juba liikus. Ella manas näole rõõmsa ilme ja suunas oma pilgu raamatule, mida ta käes hoidis. Kui ta kuulis ust avanevat ja kedagi sisse astuvat, pani ta raamatu ära ja tõusis püsti, vaadates ukse poole.


Demiani näost ei võinud välja lugeda ühtegi tunnet, kuid Ella oli sellega ära harjunud. Ta oli juba ammu tähele pannud, et mehe näost ei loe kunagi midagi välja, kui siis ainult mõnel hetkel kui Demiani silmis just nagu välgatas miski. Nagu juba öeldud, oli Ella sellega juba harjunud ja ei pidanud seda millekski.


Mees tervitas teda ja istus siis ilma midagi ütlemata. Ta vaatas nende teenija poole, näol käskiv ilme ning Adelé sai märguandest aru ja astus ruumist välja, sulgedes ukse enda järel. Demiani pilk suundus jälle Ella poole, kuid Ella ei lugenud sellest midagi välja ning istus.


"Ella, ma lähen otse asja juurde." Demiani häälest oli kuulda pinget, mida seal varem ei olnud. "Ella, kas sa oleksid nii hea ja tuleksid minuga täna linnast välja. Ma tahan sulle midagi rääkida, sulle midagi näidata ja sinult midagi küsida, kuid ma ei saa sult seda küsida enne, kui ma olen sulle rääkinud oma loo ja sulle näidanud midagi, mis käib minuga kõikjal kaasas. Kas sa tuled minuga kaasa?"


Ellale ei jõudnud alguses kohale, et Demian ei tahtnudki teda naiseks paluda vaid tahtis talle midagi näidata ja alles siis küsida


"Sinuga kaasa?" küsis ta, hääles ebakindluse noot.


"Jah, minuga kaasa." Demiani hääles püsisi pinge, kuid Ella ei lugenud ta näost midagi välja.


Ella hingas sügavalt sisse ja vastas: "Jah, ma tulen sinuga kaasa, kuid ma pean enne küsima, kui kaugele me lähme?"


"Me lähme linnast välja, metsa," vastas Demian ja ta häälest oli lõpuks ometi kuulda mingit tunnet. Ta häälest oli kuulda armastust.

mida sa ajd et sitt jutt ? Jumala hea oli ju ;d