Kõhn tütarlaps seisis liikumatult akna all ning vaatas suurt helendavat kuud. Kuuldes seljataga liikumist, pööras ta aeglaselt ringi ning jäi rahuloleva naeratusega vaatama maas väänlevat hirmunud inimkogu. Tüdruk tõmbas keelega üle huulte, neid niisutades ning istus siis nurgasolevale vanale puust toolile.
"Kas sa kardad?" küsis ta, kummardudes huviga ettepoole ning jälgides oma ohvri igat liigutust. Roostetanud kettidesse aheldatud nooremapoolne mees jättis rahmeldamise ning jäi vaikselt põrandale lamama. Toas valitses haudvaikus, kuulda oli vaid mehe paanilist hingeldamist.
Kulmu kortsutades tõusis tüdruk püsti ning kükitas maha mehe juurde, kes üritas kõigest väest mitte talle silma vaadata. Mehe otsaesine oli kattunud pisikeste higipiisakestega ning see tegi tüdrukule nalja. Ta tõmbas oma peenikese näpuga õrnalt üle mehe näo, pannes niigi hirmunud meest seejuures veel hullemini higistama.
"Tuks, tuks, tuks. Kas kuuled, kuidas su süda lööb?" Tüdruk sättis end rahulikult mehe kõrvale tolmusele põrandale istuma ning vaatas naeratades aknast sisse paistva kuu poole. "Kas sulle ei meeldi olla noomoodi kinniseotult?"
Mees raputas meeleheitlikult pead ning tüdruku näole ilmus mõtlik ilme. "Kui ma su nüüd lahti laseks, siis kas lubaksid ilusti paigal seista ning vaikselt olla?"
Mehe noogutamist tähelepanemata jättes, tõusis tüdruk kiiresti püsti ning jalutas jälle akna juurde ja jäi kuud silmitsema. Tema hele nahk tundus kuuvalgel peaaegu helendavat.
"Hea küll, ma lasen su lahti." lausus ta järsku otsustavalt ning saatis mehe poole rõõmsa naeratuse. Mehe näolt võis lugeda tohutut kergendust, kui tüdruk teda kõlisevatest kettidest vabastas.
Hetkega kargas mees püsti ning lükkas tüdruku julmalt vastu seina, hoides teda tugevalt kaelast ning pigistades nii kõvasti kui suutis. Tema imestuseks ning ka ehmatuseks puhkes tüdruk lihtsalt naerma. Vaid sekundi murdosa jooksul lükati mees tugeva hoobiga üle toa ning ta prantsatas oiates põrandale.
"Ma ei saa aru, kas seda oli nüüd vaja?" Tüdruku hääles oli kuulda pettumust, ta kummardus maaslamava mehe juurde ning vaatas talle sügavalt silma. "See oli väga vale tegu!"
Neiu naeratas ning tema silmahambad olid muutunud teravateks kihvakesteks. Ta pilk oli kinnitunud tukslevale veenile mehe kaelal. Oma väikeste habraste kätega mehe suuri tugevaid käsi raudses haardes hoides, langetas tüdruk aeglaselt pea ning suudles õrnalt ta kaela.
"Kas sa nüüd kardad?" sosistas ta lõbustatult ning surus oma nõelteravad kihvad sinna, kus hetk tagasi olid olnud ta huuled.
Vaid paari minuti pärast tõusis neiu püsti ning läks istus nurgasolevale toolile ja jäi rahulikult oma ohvrit vaatama. Mees lamas kangestunult seina ääres põrandal, silmad pärani ning kaelal tapatööst järelejäänud kaks pisikest verist täpikest.
Pealkiri: Täisulik mõrv. 
19/12/2009, 14:53
