''London's Bridge''

• üheosaline jutt. :)

• üsna vana.

• väljamõeldis

Leidsin end järjekordselt Londoni suurimal sillal kõndimas. See oli koht, kus Sa minu pärast enesetapu tegid - alla hüppasid. Kõik see juhtus juba neli aastat tagasi. Neli. Ja ma leinan Sind ikka veel. Ma leinan Sind oma elu lõpuni. Olin just sillakeskele jõudnud. Kõik see juhtus siin.

"Brandy.. ma tean, et me pidime parimad sõbrad olema, kuid ma ei suuda enam," purskas David äkitselt välja. Olime just tulnud minu tuppa, istunud põrandale. Olin küünitanud oma koolikotile, mille olin paari hetke eest visanud voodi kõrvale. "Mis asja?" küsisin. "Me ju oleme parimad sõbrad, mida sa ajad?" küsisin poisilt. "Ma ei suuda sinuga enam ainult parim sõber olla, ma tunnen palju enamat," sõnas Dave siiralt. "Oota," peatasin teda, kuid jätkasin paari sekundi järel, "mida sa mulle öelda tahad?" Kartsin seda kõige hullemat.. "Ma armastan Sind, rohkem kui sõpra, rohkem kui parimat sõpra." Ja see oligi see kõige hullem. "Oeh, David, palun ütle, et sul on mingi haige kihlvedu," palusin Dave'i oma silmadega. Nägin ta silmades kurbust. "Ei, see ei ole kihlvedu, kuidas sa aru ei saa? Ma armastan Sind üle kõige siin maailmas! Ma läheks sinu pärast kasvõi maailma lõppu." "David.. palun, ei.." tundsin pisaraid enda põskedel. "Mis viga? See ju pole midagi halba.." jättis ta lause lõpetamata, "kui sa just.. mind vastu ei armasta.." "Selles asi ongi, ma ei armasta sind, ma ei saa, ma ei tohi," sõnasin nuttes. "Ma kartsingi seda, ma nüüd lähen siis," sõnas David oma koolikotti võttes ja kõndides kiirelt mu toast välja. Kuulsin veel välisukse paukumist.

--

Kuulsin enda mobiiltelefoni helinat, võtsin selle kiirelt öökapi pealt ja vastasin:"Halloo?" "Brandy.." kuulsin Davidi rasket hingamist. Ta oli vist jooksnud. "Jah?" küsisin ettevaatlikult. "Palun tule õue, nagu jalutama.. sõpradena," ma teadsin, et tal oli seda valus öelda. "Olgu, poole tunni pärast siis minu maja ees?" küsisin ettepanekut vastu võttes. "Olgu, näeme," sõnas ta ja katkestas kõne.

--

"Hei," tervitasin Davidit kallistusega, kuid seekord ta mind vastu ei kallistanud. Tõstsin korraks paremat kulmu, kuid otsustasin teema sinnapaika jätta ja küsida, "kuhu me siis jalutame?" "Tower Bridge'ile," lausus ta napisõnaliselt. "Olgu," laususin naeratades. Jalutuskäik sillale oli vaikne ja seepärast ka väga veniv. Jõudsime Tower Bridge'ile alles tunni pärast. "Ja mis me siin teeme?" küsisin ärevalt. "Sa vaatad pealt, mina teen," lausus ta ronides sillaäärele. Kiljatasin korraks, kuid rahunesin, et ta jäi sellele istuma. "Ma tõesti armastan sind," lausus ta need neli sõna ja lükkas seejärel end sillalt alla. "EIIII!" karjusin püüdes teda kinni haarata, kuid ta oli juba liiga kaugele kukkunud. Ta tegi enesetapu. Minu pärast. Kõik vaid seepärast, et ma ei julgenud talle armastust vastu avaldada.


Selle meenutamine oli raske ja ajas ka seekord mind nutma. "Ma armastasin sind," sõnasin kolm sõna ja seejärel kõndisin sügisesest Londonist koju.

Hästi kirjutatud.