MEIE JUTUD Järjejuttudele pühendatud foorum |
|
| Athánatos | |
|
+6LittleStar Tärru. Prince Kirameki Tricia Jezzy Kärolyn 10 posters | Autor | Teade |
---|
Kärolyn Magus maius
Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu
| Pealkiri: Athánatos 25/12/2009, 18:40 | |
| Niisiis.. Minu uus jutt. Osad tulevad, nagu tavaliselt, utoopsetel aegadel. Enjoy! 1.„Preili? Kas te kuulete mind? Preili?“ … „Saatke vereproov laborisse. Lase määrata veregrupp ja kõik haigused, mida veri näitab.“ … „Kolme peal.. Üks, kaks, kolm.“ … „Me kaotame ta..“ … „Lae 300.. eemale.“ … „Surmaaeg – 1.36, 12.märts 2009.“ … Mu ümber on vaikus. Ei ühtki häält, masinapiiksu.. pole kuulda isegi kellegi hingamist. Kas ma olen surnud? Avan vaevaliselt silmad, kuid sulgen need taas, kui liigne eredus mu silmadele haiget teeb. Lähen uuele katsele ja suudan seekord uduse pilguga ruumis ringi vaadata. Kas see on taevas? Olen ma nüüd.. ingel? „Sa olid päris kaua teadvuseta,“ kostub kuskilt hääl. Oot..hääl? Ma olin ju üksi.. ei kostunud isegi ühtki hingetõmmet. Lasen pilgul ruumis ringi käima, eirates kipitavat valu. Nüüd ma siis tean selle põhjust – ruumis pole ühtki teist tooni kasutatud, peale valge. Tänu sellele on tumedanahalist meest kerge leida. „Kui kaua on ’päris kaua’?“ küsin ma kähiseval häälel ning kortsutan koheselt kulmu. Mu hääl, mis varasemalt oli heledatooniline ja puhas, kõlab praegu madalalt, koguni kurjakuulutavalt, ning ragiseb. „Kolm kuud,“ vastab mees. Väristan kergelt õlgu ja otsustan võtta riski ning end istukile kergitada. Üllataval kombel ei tunne ma valu. Kui nüüd järele mõelda, ei tunne ma üldse midagi. Ma ei tunne tekki enda keha katmas ega patja enda pea all. Mulle tundub nagu ma hõljuksin ja mu keha ei puudutaks isegi õhk. Sirutan käe enda ette ja silmitsen seda mõtlikult. Midagi on valesti. „Sõrmus,“ sõnan ma lõpuks ja viin pilgu taas meheni. Mu silmis välgatab hoiatav tuluke ja äsjane hirm ning kohkumus on asendunud vihaga. „Kiirabi eemaldas kõik ehted,“ vastab mees rahulikult, laskmata end minu ilmest kõigutada. „Kus see on?“ küsin ma nõudlikul toonil. „Seal, kus kõik teised Sinu asjadki,“ lausub mees ja tõuseb püsti. Endalegi märkamatult taganen pisut, kuigi mees seisab minust pea kolme meetri kaugusel. „Ehk siis..?“ küsin ma kannatamatult. „All. Maa peal,“ vastab mees ja naeratab esimest korda. Täitsa lõpp. Olengi kutu. | |
| | | Jezzy Suur ja laisk lohe
Postituste arv : 116 Age : 30
| Pealkiri: Re: Athánatos 25/12/2009, 18:47 | |
| lõpp oli hea :D aga uut! | |
| | | Tricia Sinu vanema venna kuri pruut
Postituste arv : 398 Age : 28 Asukoht : tallinnas ikka
| Pealkiri: Re: Athánatos 25/12/2009, 18:51 | |
| Haha. Lõpp oli tõesti hea ja ma ootan uut. | |
| | | Kärolyn Magus maius
Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu
| Pealkiri: Re: Athánatos 25/12/2009, 18:57 | |
| Mis teil selle lõpuga on? | |
| | | Prince Kirameki Kastanjetid
Postituste arv : 2665 Age : 33 Asukoht : Magnostadt Academy
| Pealkiri: Re: Athánatos 25/12/2009, 19:01 | |
| See on naljakas, eriti just viimane lause | |
| | | Kärolyn Magus maius
Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu
| Pealkiri: Re: Athánatos 26/12/2009, 13:20 | |
| No tore kui meeldib siis.. Uus osa ka! Enjoy! 2. „Aahah..“ venitan muiates, varjamata oma suhtumist mehesse. Kas hullud pääsevad ka tavainimestega koos Taevasse? No see seletaks, mida mina siin teen.. „Ma näen, et Sa ei usu mind,“ lausub mees. Mees.. Huvitav, kas tal nimi ka on? Noormees.. Pealtnäha on ta kuskil 26.. Ja miks ta minu poole koguaeg sellise.. lugupeetusega pöördub. Äkki olengi Ingel? „Ma ärkan mingis liigselt heledas ruumis, kus pole ühtki hingelist peale mehe, kes väidab, et ma ei asu enam planeedil Maa,“ lausun ma pisut tüdinult. „Kas ma peaksin tõesti seda totrust uskuma?“ Ei. Ilmselge vastus oleks ei. „Muidugi,“ vastab mees naeratades. Mees.. „Mis su nimi on?“ küsin järsult. Näha on, et mees takerdub pisut. Ju ei oodanud ta nii järsku teemavahetust ja oli valmis mulle veel tõestama, et ma tõesti ei asu Maa peal. „Will,“ lausub ta mahedal toonil. Lugupeetusest pole enam raasugi. Kui ma ei tunneks end nagu panniga pähe saanu, peaksin ma seda koguni flirtimiseks. „Will..?“ uurin ma edasi, lootuses ka tema perekonnanime teada saada. Kuigi erilist kasu sellest poleks. Kui siin just arvutit ei leidu.. Ehk saaksin googeldada? „Lihtsalt Will,“ lausub mees minu pettumuseks. „Olgu. Mina olen..“ alustan ma ka enda tutvustamist, kuid Will tõstab käe, et mind vaikima sundida. „Mary Ambrosine,“ sõnab mees ja naeratab rahulolevalt, justkui oleks ta eriliselt geniaalse lausega maha saanud. Geniaalsus my ass.. Kindlalt varastas mu rahakoti ja leidis sealt mu juhiload, ID-kaardi ja veel portsu muid dokumente, kus mu nimi peal on. „Kuidas sa end tunned?“ küsib Will mind mõtteist tagasi maa peale tuues. Või noh.. Taevasse siis. Ja nüüd ühtäkki muretseb ta minu heaolu pärast? Miks küll.. „Veidralt,“ vastan ma ausalt. Nagu panniga pähe saanu.. Mis ongi veider. „Mis minuga juhtus?“ küsin ma koheselt, kasutades võimalust. Kui teema juba sellele läks.. „Sa surid,“ lausub Will ja naeratab ka veel, nagu oleks minu surm kõige tavalisem asi, mis üldse juhtuda saab. „Aahah..“ pomisen ma jälle, kasutades sama umbusklikku tooni. „Usu mind, Mary. Ma tean paremini,“ lausub Will, justkui aimates mu mõtteid. „Kus ma olen?“ jätkan küsitlust. „Ja miks ma midagi ei tunne?“ „Sa oled kodus. Ning su närvid ei tööta,“ vastab Will korraga mõlemale küsimustele. Kuigi mitte eriti arusaadavalt. „Kodus? Ei.. Mu kodu on kirju ja paras seapesa ja.. Mis mõttes mu närvid ei tööta?“ uurin ma ärritudes. „Rahune,“ lausub Will. „Varsti mõistad sa kõike,“ sõnab mees ja naeratab taas. Raputan vaid pead ja rebin pilgu temalt eemale. Miski selles naeratuses ütleb mulle, et edasi pärida pole mõtet. | |
| | | Tärru. Nobenäpp
Postituste arv : 1198 Age : 30 Asukoht : Igal pool.
| Pealkiri: Re: Athánatos 26/12/2009, 13:54 | |
| | |
| | | Kärolyn Magus maius
Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu
| Pealkiri: Re: Athánatos 27/12/2009, 18:58 | |
| 3.
„Millal ma siit välja saan?“ küsin ma end rätsepaistmesse sättides. Toit mu ees on endiselt puutumatu kuna erilist isu mul pole. „Siis, kui sa valmis oled,“ lausub Will enda toitu süües. Ta istub jälle oma tavapärasel kohal – minu voodi vastas olevas tugitoolis. Peale nende kahe mööblieseme on toas vaid lumivalge öökapp, riidekapp ja riiul, kuigi ruum on üpriski suur. Valged seinad, lagi ja põrand jätavad toast veelgi suurema mulje. Isegi uks ja ukselink on valged. Aknaid ruumis pole. Ainult siis, kui Will minu juurest lahkub, näen ma ukse taga olevat pimedat ja musta koridori.
Kuigi hirmuäratav, mõjub see pime koridor siiski rahustava. Annab märku, et kõik kohad ei ole nii lumivalged, kui see tuba, milles mina juba kolmandat päeva viibin. „Valmis milleks?“ küsin ma lõpuks ja torkan kahvli spagetihunnikusse. „Eluks,“ vastab Will ja viib pilgu minuni, oodates nähtavasti minu reaktsiooni. „Sa oled mulle kogu selle aja selgeks üritanud teha, et ma pole enam elus. Mis nüüd lahti?“ uurin ma kergelt muiates.
„Sa polegi elus. Aga nagu näha, siis sa elad,“ lausub Will. Kortsutan segadusse sattudes kulmu. Kas asi on minus või ei olnud selles lauses absoluutselt loogikat? „Kuidas see võimalik on?“ uurin ma selgust otsides.
„Inimesed nimetavad seda nähtust ebasurnuks. Erinevates usundites on meil erinevad nimed.. Kangelane, Ingel..“ selgitab Will. „Oot.. Kangelane? Mingi Kassnaine olen?“ küsin ma nüüd juba naerdes. „Kassnaine on väljamõeldud koomiksitegelane,“ lausub mees kulmu kortsutades. Kas ta solvus nüüd või miskit? „Ma ei saa midagi aru,“ pomisen ohates ja keerutan nöörikujulisi makarone ümber kahvli. „Küll sa varsti kõike mõistad,“ kinnitab Will taas.
„Millal varsti?“ küsin vihastudes ja lasen kahvlil taas kolksatusega taldrikus maanduda. „Sa ütled mulle seda iga päev, mil sa siin käid. Ja ma ei saa endiselt midagi aru. Ma ei tea, kus ma olen.. Ma ei tea, kes sina oled.. Ma ei saa aru, kas ma olen surnud või mitte ja nüüd ajad sa mulle mingit veidrat jura kangelastest,“ vuristan ühe hooga ja peatun siis hingetõmbeks. „Siis kui on aeg,“ lausub Will ja kõnnib minuni, istudes voodiservale. Esimest korda kogu selle aja jooksul on ta mulle nii lähedale tulnud. Vähemalt minu ärkveloleku aja jooksul.
Taganen taas, kuid Will takistab mind, haarates mu käest. Järsku mõistan ma kõike. Mu silme eest läheb uduseks ja hetkeks tundub mulle, et ma kaotan kohe teadvuse. Kuid siis selgineb kõik ja ma näen.. Ma näen, kuidas arstid mu keha ümber askeldavad. Kuulen peaarsti käsklusi jagamas. Kõik tormavad läbisegi, kuid minu pilk on kinnitatud naisele voodil. Minule. Mu kuldsed juuksed on kaetud verega, ülejäänud kehal nii palju verd pole.
„Surmaaeg – 1.36,“ lausub arst lõpuks. Ja siis näen ma teda. Will seisab seal, eemal kogu kärast ja saginast. Keegi ei tee teda märkamagi ja mees lihtsalt seisab seal, vaadates mu surnukeha. Ma näen end püsti tõusmas ja mehe poole astumas. Aga kuidas? Ma olen ju surnud.. Ja pilku tagasi voodile viies näen ma end seal lebamas. Kas mind on kaks? Või on see mu hing, mis järjekindlalt Will’i poole sammub? Mees haarab mu käest ja naeratab.
Tõmban käe järsu rapsatusega lahti ja pilgutan silmi. Ma olen selles samas valges toas, istumas tuttaval valgel voodil. Ma ei tunne endiselt voodit enda all ega tekki enda peal. Ja Will naeratab. „Ma ju lubasin. Lubasin, et Sa mõistad,“ sõnab mees rahulikult. Lugupidamine ta hääles on tagasi.
Viimati muutis seda Kärolyn (28/12/2009, 11:42). Kokku muudetud 1 kord | |
| | | LittleStar Totaalne lumememm, noh!^.^
Postituste arv : 253 Age : 29
| Pealkiri: Re: Athánatos 27/12/2009, 19:15 | |
| Mulle meeldib väga, teistsugune, väga hea, ootan uut osa:)! | |
| | | Tärru. Nobenäpp
Postituste arv : 1198 Age : 30 Asukoht : Igal pool.
| Pealkiri: Re: Athánatos 27/12/2009, 19:38 | |
| Mulle ka meeldib. Kuigi ma arvan, et mulle jõuab nüüd kohale, mida teised ütlesid, kui ma oma jutu kirjutamist alustasin. Hinged, inglid ja muud sellised asjad.. igal pool. Ma alguses, kui ma seda osa lugema hakkasin, arvastin millegipärast, et see on üks teine jutt. Kellegi jutt, mis rääkis hullust tüdrukust, keda ahistati kusagil. Ja siis ma mõtlesin, et midaasja. Miks ta välja saab vms. Aga siis jõudis mulle kõik kohale. (: Tundub hästi mõnus, siiski. Uut. | |
| | | Külaline Külaline
| Pealkiri: Re: Athánatos 29/12/2009, 21:58 | |
| „Ma ei saa midagi aru,“ pomisen ohates ja keerutan nöörikujulisi makarone ümber kahvli.Vot see lause ajas naerma. Nöörikujulised makaronid, roflmao Kirjutanud lihtsalt - spagetid Aga, väga hea jutt, paneb huviga lugema. Idee on... väga hea Uut ja huvitavat :) |
| | | Kärolyn Magus maius
Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu
| Pealkiri: Re: Athánatos 14/1/2010, 20:11 | |
| Üle pikapika aja uus osa. Ja nüüd te hakkate seda värki rohkem mõistma ka.
4.
„Kas ma pean nüüd maailma päästma?“ uurin ma mõne aja pärast. Will istub jälle enda tugitoolis ja mõnda aega oleme me vaikuses mõlemad oma toitu söönud. „Mitte päris,“ vastab mees mõtlikult. „Kuigi ka seda tuleb ette,“ sõnab Will lõpuks. Ohkan kergelt ja panen taldriku öökapile – isu mul nagunii erilist pole. „Miks mina?“ küsin lõpuks küsimuse, mis on mind terve selle aja piinanud.
„Kas sa mäletad enda elu?“ küsib Will vastu ja tõstab pilgu, puurides oma tumepruunide silmadega minu omi. „Ei,“ vastan koheselt. Nii see tõesti on.. Ainus mälestus elust ongi see, mida Will ise mulle näitas. „Sa olid hea inimene,“ lausub mees ja naeratab pisut. „Olin..“ pomisen ma vaikselt ja ohkan siis. „Kas ma olen siis mingi väljavalitu?“ uurin edasi.
Will vaikib hetke ja panen siis ka enda taldriku käest. „Meid loodi paarides,“ lausub mees. Tahan juba midagi küsima hakata, kuid miski Will’i hoiakus ütleb, et ta jutt ei piirdu vaid selle tühise ja arusaamatu faktiga. „Kuid me ei elanud paarides,“ lisab Will ja tõuseb püsti, sammudes minu juurde. Enam ma ei tagane nagu tavaliselt. Mees tundub nüüd palju ligipääsetavam.. mitte nii müstiline vaid pigem.. inimlik.
„Seni kuni me polnud oma paarilist leidnud, elasime inimelu. Me võisime saada lapsi, kasvada vanaks.. Isegi surra,“ selgitab Will. „Mina ju suringi..?“ pistan ma vahele. „Peaaegu,“ sõnab mees. Tema ilmest on näha, et mees püüab leida õigeid sõnu asja seletamiseks. vaikin kannatlikult ja lasen tal rahulikult mõelda. „Me tajume üksteise emotsioone. Need, kes paarides loodi.. Niisamuti tajusin mina sinu valu,“ lausub Will ja tõstab taas pilgu. „Meid kaht loodi paaris?“ küsin ma pisut üllatunult. Tõttöelda ei saa ma isegi aru, mida see tähendab. Kas me oleme saatuse poolt kokku loodud? Oleme me vend ja õde?
„Me muudame üksteist tugevamaks. Kui me oleme koos, siis avalduvad meie võimed.. Kui mitte, oleme me sama haavatavad kui inimesed. Ma jõudsin täpselt õigeks ajaks.. Sa said jõudu juurde ja jäid elama,“ räägib Will. „Lihtsalt mitte enda lähedaste jaoks.. Nende ja kogu ülejäänud maailma jaoks oled sa surnud. Ja nii peab see ka jääma,“ lausub mees pisut rangemal toonil.
„Kas ma saan nüüd õigesti aru, et.. Meid loodi paaris, mida iganes see ka ei tähendaks. Ma olin suremas ja sa leidsid mu ja tegid mu tervemaks ja tõid siia, kus ma paranesin. Kui me koos oleme, siis olen ma kangelane..“ ladusin ma kõik meelde jäänud faktid ette. Will noogutas ja naeratas siis kergelt. „Sa mäletad varsti kõike,“ lubab mees. „Su mälu taastub,“ lausub ta naeratades. Ja mina.. usun teda. | |
| | | Tärru. Nobenäpp
Postituste arv : 1198 Age : 30 Asukoht : Igal pool.
| | | | Kärolyn Magus maius
Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu
| Pealkiri: Re: Athánatos 14/1/2010, 21:17 | |
| Sa saad selle kõik teada. Kunagi.. | |
| | | LittleStar Totaalne lumememm, noh!^.^
Postituste arv : 253 Age : 29
| Pealkiri: Re: Athánatos 14/1/2010, 21:42 | |
| | |
| | | Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
| Pealkiri: Re: Athánatos 14/1/2010, 21:44 | |
| Hmm, kahtlane xD Ma nagu ee... ei usu sellistesse asjadesse, selle pärast ma olengi kahtlase hoiakuga selle jutu suhtes xD
Aga muidu suht... normaalne. | |
| | | StripedMämmu Võlur
Postituste arv : 59 Age : 27 Asukoht : Jõhvi
| Pealkiri: Re: Athánatos 16/1/2010, 21:37 | |
| | |
| | | Kärolyn Magus maius
Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu
| Pealkiri: Re: Athánatos 31/1/2010, 12:17 | |
| 5.
„On aeg,“ lausub Will mu tuppa astudes. „Aeg? Mis aeg?“ küsin unesegaselt silmi pilgutades ja viin siis pilgu kellale. „Uneaeg,“ pomisen pahaselt. „Pane riidesse,“ sõnab mees lühidalt ja tõmbab ukse taas kinni. Vaatan eredas ruumis ringi – mingil kummalisel põhjusel on toas alati valgust, kuigi ühtki akent ega isegi nähtavat lampi siin pole. „Riidesse?“ kordan ma küsival ilmel ringi vaadates. Kuigi vastata ei saa mulle keegi.
Otsustan end lõpuks siiski püsti ajada ja sammun riidekapini, lootuses sealt miskit leida. Minu üllatuseks ongi seal süsimustad riideesemed, ilusti riiulil kokkulapitud. Kuigi rõivad ei sobi siia valgesse ruumi, otsustan ma need siiski selga ajada. Naeratan õrnalt – riided on täpselt õiges suuruses. Alumiselt riiulilt leian ka madalad tänavakingad ja panen needki jalga. Täpselt samal hetkel, kui ma kapiuksi kinni lükkan, avaneb toa uks ja Will astub sisse. „Valmis?“ küsib ta naeratades.
„Vist jah..“ vastan ma pisut kõhklevalt mehe poole pöördudes. „Valmis milleks täpsemalt?“ küsin siiski kindluse mõttes. „Me läheme tagasi alla. Su esimene õppetund on täna,“ lausub Will naeratades ja sirutab käe minu poole. Kortsutan kulmu, kuid astun siiski tema juurde ja haaran mehe käest. Olen juba valmis veel mõneks veidraks meenutuseks, kuid ei midagi. Ainus veider asi selle juures on fakt, et ma tunnen ta puudutust.
„Miks ma sinu kätt tunnen?“ küsin ma pilku mehe silmadele viies. „Meid loodi paaris.. Me tunnetame vaid üksteist,“ lausub Will endiselt naeratades ja tõmbab ukse taas lahti.
Silmitsen hetke pimedat koridori ning järgnen siis mehele veidi ebalevalt. Will sulgeb minu järel ukse ja hakkab edasi kõndima, eirates täielikult meid ümbritsevat pimedust. Tõmban ta kätt pisut tagasi ja jään seisma, pilgutades ärevalt silmi. Korraga on mul tunne nagu ma oleks just nägemise kaotanud, sest sellises pimeduses ei erista ma mitte midagi.
„Mis on?“ küsib Will vaikselt. Hääle järgi mõistan, et ta seisab täpselt minu ees. „Ma ei näe midagi,“ vastan ma pisut ärritunud toonil. „Usalda mind,“ lausub Will ja hakkab rahulikult edasi sammuma. Ohkan vaikselt ja järgnen talle, lastes mehel end mööda koridore juhtida.
Me pöörame kuskile ja minu suureks õnneks suudan ma juba seinu eristada. Ma ei tea, kas asi on minu silmades või hakkab koridoris natukenegi eredamaks minema. „Kui kaua veel?“ küsin kannatamatult. Mulle tundub nagu oleks me juba pool tundi koridorides tammunud. „Kohe oleme kohal,“ lubab Will. Ta hääletooni järgi saan ma aru, et mees naeratab taas. Ta teeb seda viimasel ajal nii tihti.. algul ei naeratanud Will üldse.
Leian end taas kogu asja üle mõtlemas. Meid loodi paarina.. mida see tähendab? Tundus pisut kohatu otse küsida ka.. Samas.. Will’iga tundus kõik jälle nii lihtne. Oli lihtne olla aus. „Will..?“ alustan ma ebalevalt. „Jah?“ vastab mees. Hetkeks tundub mulle, et tema hääles kõlas uudishimu, aga selle mõtte heidan ma kohe peast. Pigem on Will ise see, kes teistes uudishimu tekitab. Mõtlen hetke, kaaludes erinevaid küsimise variante peas. Lõpuks ma ohkan alistunult – praegu pole õige aeg ega ka koht. „Ei midagi.“ | |
| | | Kärolyn Magus maius
Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu
| Pealkiri: Re: Athánatos 28/5/2010, 17:10 | |
| 6.
Koridor muutub heledamaks. Nüüd ma tean, et asi pole lihtsalt mu enda silmades. Siia tulebki kuskilt valgust. Tunnen ärevust enda sees kasvamas ja ma ei teagi, mida oodata. Äkki viiakse mind nüüd kuskile nõukogu ette? Äkki on Jumal ise siin..? Turtsatan vaikselt selle mõtte peale. Will pöörab hetkeks pilgu minule ja mulle tundub, et ta muigab.
Koridor, mis enne oli üpriski kitsas, muutub järk-järgult laiemaks. Enne pidin ma käima mehe taga, kuid nüüd teen ma paar kiiremat sammu ja kõnnin edasi Will’i kõrval. Viin pilgu mehele ja silmitsen uurivalt ta nägu. Ma ei teagi, mida ma sealt välja lugeda püüan, aga mis iganes see ka poleks, on see tulemusetu. Ta ilme ei reeda ühtki emotsiooni ja mehe pilk on suunatud otse enda ette.
Järsku pöördub ta minu poole ja surub mu vastu seina, liibudes mu keha vastu. Tuhanded erinevad mõtted käivad mu peast läbi, kuid minu kergenduseks ei osutu ühtki neist tõeks. Või peaks ütlema pettumuseks? Kohe kui ta on mu vastu seina surunud, lendab meist mööda kellegi keha. Silmitsen vaatepilti kohkunult, teadmata, mida sellest arvata.
Keha ei lenda ise.. oh ei – tundub nagu oleks teda visatud. Tema õnnetuseks põrutab ta otse vastu seina ja vajub lösakile koridoripõrandale. „See on Rebeca,“ lausub Will muiates. Viin pilgu taas mehele ja neelatan vaevukuuldavalt. Ta on endiselt mulle väga lähedal.. liigagi lähedal. Justkui minu mõtteid kuuldes astub Will minust sammu eemale ja hakkab edasi kõndima. „Kas ma teda aitama ei peaks?“ küsin kulmu kortsutades ja viin pilgu selja taha.
Naine on end püsti ajanud ja naeratab mulle sõbralikult. Ma manan midagi naeratuselaadset näole ja järgnen siis Will’ile. „Ei,“ lausub mees lühidalt. Tore. Ta on taas endassetõmbunud ja nüüd ei saa ma arvatavasti enam mingeid vastuseid. Ohkan vaikselt ja kõnnin edasi.
Enne, kui ma arugi saan, oleme me mingisse ruumi jõudnud. Vaatan selja taha ja avastan sealt ukse. Ju ma siis olin nii mõtetes, et ei märganudki, kui me sellest sisenesime. Will laseb mu käest lahti ja kõnnib keset ruumi, viibates kohale end ees. Vaatan saalis ringi, kuid mu silm ei jää pidama ühelgi huvitaval elemendil. Ruum on tumepruunides toonides ja mööblit seal peaaegu et polegi.
Sammun mehe ette ja jään teda ootavalt vaatama. „Õppetund number üks: Jõud,“ lausub mees tõsisel ilmel. „Ee.. mäh?“ pomisen ma segadusse sattudes. Ma võin küll päris lootusetu õpilasena tunduda, aga ma ei saa tõesti midagi aru. Will ohkab ja sammub kiirelt seinani, haarates selle äärest tooli. Mees heidab tooli hoiatamata minu poole ja instinktiivselt tõstan ma käed enda ette, olles valmis kohe tooli raskuse tõttu pikali lendama.
Kuid ma eksin.
Tool tabab mu käsi ja puruneb löögist täiesti sodiks. Sajad pisikesed puidutükid lendavad põrandale ja ma ei oska muud teha, kui lihtsalt pärani silmadega vaatepilti jõllitada. „Mida ma tegin?“ küsin ma kõnevõimet tagasi saades ja vaatan enda käsi igast küljest. Ei ühtki kriimu ega jälgegi kokkupuutest. Ma isegi ei võpatanud, kui tool mu käsi tabas. „Lõhkusid tooli ära,“ vastab Will muiates. „Kas sa nüüd hakkad aimu saama, kui tugev sa oled?“ küsib mees taas minu juurde sammudes.
Noogutan sõnagi lausumata ja kortsutan siis kulmu. „Kust see jõud tuli?“ küsin ma ringi vaadates. „Sinu seest. See on alati sinu sees olnud, aga mind polnud lihtsalt juures ja su võimed ei avaldunud,“ selgitab Will. „Oot.. võimed? Neid on siis veel?“ pärin ma pilku mehele viies. „Oojaa.. See on alles algus,“ muigab Will ja taastab siis oma tõsise ilme. „Teine õppetund: Lendamine.“ | |
| | | Külaline Külaline
| Pealkiri: Re: Athánatos 28/5/2010, 18:16 | |
| Oo, different... Hetkeks tuli mulle meelde "Kassisilm" ja sealne mutandijama, aga see siin on hoopis parem väljund võimetele. Kiitos.
Uut ja huvitavat, |
| | | LittleStar Totaalne lumememm, noh!^.^
Postituste arv : 253 Age : 29
| | | | WorldIsYours Juubilar
Postituste arv : 150 Age : 32 Asukoht : Seal, kus juhtub:)
| Pealkiri: Re: Athánatos 31/5/2010, 21:30 | |
| Mm, väga huvitav :) Ootan uut :) | |
| | | *Nastik. Kärameister
Postituste arv : 1048 Age : 27
| Pealkiri: Re: Athánatos 23/7/2011, 19:21 | |
| | |
| | | Sponsored content
| Pealkiri: Re: Athánatos | |
| |
| | | | Athánatos | |
|
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1 | |
| Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|