Ma pole siin foorumis väga ammu käinud. Eks ma nüüd üritan korralikum olla ja tihedamini seda teha.
Aga üks väike lugu siis ka, mis on suhteliselt kiiresti valminud ja ma pole kindel, kui hea see on...Kriitika ja kommentaarid on igati oodatud.
..................................................
Ma paitan õrnalt su pead. Sa vaatad mulle oma tumepruunide malbete silmadega otsa. Vaadates su silmadesse meenub mulle hunnikutes mälestusi. Mulle meenub päev, mil sind esmakordselt nägin. Sa seisid mu ees ja vaatasid mind uudishimulikult. Me olime tol hetkel mõlemad veel väga noored. Su silmad olid täis kelmikat sära. Mina olin sinust täielikus vaimustuses. Ma teadsin, et sinust saab minu ustav kaaslane.
Aastad möödusid. Sina olid ikka mu kõrval. Sa kuulasid ära kõik mu mured ja rõõmud. Me olime lahutamatud. Sa olid mu kalju, millele ma võisin alati toetuda. Ülekõige armastasin ma õhtuti su kõrval istuda ja lihtsalt vaikida. Sinu juures sain ma olla mina ise. Sa ei omanud eelarvamusi ja ma olen sulle selle eest siiani tänulik.
Nüüd ma näen, kuidas sära su silmis iga hetkega aina väiksemaks jääb. See teeb mulle tohutult haiget. Ma ei suuda uskuda, et aeg on nii kiiresti läinud. Sa oled väsinud ning sulged silmad. Sinu teekond on jõudmas lõpule. Ma kummardun ja suudlen sind õrnalt laubale. Sa ohkad veel viimast korda ja oledki läinud...Minu südant läbib valus torge. Ma kaotasin oma kõige truuma kaaslase. Mälestused sinust ei kustu mu hingest iial. Ma tõusen su kõrvalt püsti ja vaatan sind läbi pisarate viimast korda, ise mõeldes: "Mu kallis koer on igaveseks läinud..."
Pealkiri: Truu kaaslane 
27/12/2009, 18:00
