Meus solitudo. Meus mort

Minu üksildus. Minu surm. Tõlge ladina keelest.
Hetkelooming ja väga kummalne

***


Vaikus. Lõpuks. Kas pole mitte suurepärane?

See ei ole selline vaikus, kus kõrvad ikkagi vaikselt kumisevad, vaid selline kõikehõlmav. Tõesti, mitte ühegi heli pole kuulda.

Siiski, sealtpoolt on kuulda väikene sahin.

Aga kus on see ’sealtpoolt’? Siin on ainult mustav pimedus. Pimedus ja vaikus. Alati on need olnud minu kaks lemmikasja. Imelik, ma siiski näen oma kätt ja jalgu. Kuid mitte midagi muud. Ainult mina.

Ja sahin.

Ma liigun ettevaatlikult selle suunas. Tegelikult liuglen. See hakkab juba imelik tunduma ja kuskil tagumises ajusopis hakkab endast miski märku andma. Pisike häirekell tiliseb.

Mind läbib värinahoog. Siin on liiga üksildane. Ma vajan kedagi, kohe. Muidu ma murdun! Ma juba tunnen seda.. Mõra, mis oli südames, laieneb tasapisi, sirutab oma haarmeid, kuni mitte midagi pole enam järel. Ma vajun põlvili ja haaran kätega juustest. Üksildus on valus.

Sahin kostub otse mu selga tagant. Ma keeran ringi ja pole enam üksi. Ma vaatan otsa kõige imelisemale olevusele universumis.

Inglile.