Tuhkatriinu.

Just something. -,-

„Lumi!“ Altkorruselt kostis kõrvulukustav kriise ning segased rõõmuhüüded, mis Säsilit ei heidutanud. Tema pilk oli kleebitud sellele, mis toimus teisel pool jäätunud aknaklaasi. Piimjat värvi lumi langes tasaselt ja puhtalt taevast allapoole, kattes kogu maapinna imeilusa tekiga. Korraks sulges neiu silmad ning kujutles end seal olevat ning avas need siis jälle, avastades end kurvastusega ikka oma uberikust toa aknalaual istumas, käed ümber krõnksus põlvede põimitud ja pea vastu seina nõjatatud.

„Säsil!“ Järjekordne kohutav kutsumus reaalsusesse. Tütarlaps hüppas ohates aknalaualt maha, torkas jalga laimirohelised kulunud tennised ning veinipunase Adidase pusa ja siirdus alumisele korrusele, teades juba, mis teda ees ootab. Trepi ees vadistasid juttu tema alalõpmata nääklevad ning pugejatest kasuõed, kes kohtlesid Säsilit nagu nartsu. Üks päev vanem tüdruk, Inger, kuldblondide laineliste kiharatega ning akvamariinsinise kašmiirdžempriga neidis imetles oma hõbedaselt helkivaid kunstküüsi, mis vikerkaarevärvides küütlesid.

Inger oli üheksateist aastat vana ja jäise temperamendiga. Tema ümber sebisid poisid, kes tema vaba aja sisustasid ja tema ülikoolisoovitus oli Tartu Ülikool meditsiini eriala. Kahjuks ei olnud tal piisavalt ajusid, et sisse saada.
Vasakul seisva noorema tüdruku iseloom polnud samuti kiita. Helen oli abiturendiklassis ning hoolis rohkem firmamärkidest, kui oma hinnetest. Tal polnud aimugi riigieksamitest ja tema hobi oli juuksuris käimine. Hetkene vaimustus figureeris karamellikarva järku lõigatud soengu näol ning seljas oli ta lumivalge poolerojakiga tuunika.

Säsil kibrutas kulmu. Õed käisid tihti kodus ekstravagantsete rõivastega, kuid seekord tundus asi millegis muus olevat. Inger pööras põlgliku pilgu Säsilile ning turtsatas. Neiu trepil kuulis halvustava pobina katkendlikku sisu, mis kokkuvõttes oli umbes selline: „Kuidas ta saab selliste räbalatega ringi jalutada? Ausõna, ma ei saa aru, kuidas keegi nii jubedalt üldse riietuda saab.“ Helen puhkes vigisevalt naerma ning õhkas siis, tõmmates läikivmustast käekotist välja sädeleva lilla ümbriku ning vehkis sellega õnnelikult.

„Mis see on?“ küsis Säsil uudishimulikult lapseliku naeratusega, ennast ette küünitades, et tuvastada kirja sisu. Inger heitis kuldsed lokid seljataha ning ohkas pirtsakalt. „See on asi, mille taha sina kunagi oma rasvaseid näppe ei saa!“ Säsil pööritas irooniliselt silmi ning napsas ümbriku Heleni käest ära. Enne kui ta jõudis selle avada, kostis Ingeri meeletu hädakisa. „Emaaa! Ta kiskus meie kutse äraaa!“ Helen põimis käed trotsivalt rinnale risti ning surus läbi hammaste: „Anna see paganama ümbrik tagasi!“ Säsil rebis kirja lahti ning lasi silmadel sellest üle käia.

Siis laskis ta sellel sarlakpunasele trepivaibale kukkuda ning turtsatas. „Kah mul asi! Neid nõmedaid joomapidusid korraldab Ragnar iga nädal. Miks nii elevil?“ Inger raputas põlglikult pead ja hakkas sõnu veerima, nagu Säsil oleks väike laps: „Ragnar ei korralda seda pidu, kuidas sa aru ei saa. Issand, see on Damiani pidu ju! Ta peab on kahekümnendat sünnipäeva ja ühtlasi ka seda, et ta koreograafiasse sisse sai. Ta demonstreerib oma tantsu seal.“

Damian oli inglane. Tal oli tõmmu nahk, rosinasarnased silmad ja šokolaadpruun sasipea. Ta tuli Eestisse kaheks aastaks vahetusõpilaseks ning suutis selle ajaga kõik tüdrukud endasse armuma panna, kaasa arvatud Ingeri ja Heleni. Pärast ülikooli sissesaamist otsustas ta Eestisse niikauaks jääda, kuni ta magistri ja bakalaureuse kraadi kätte saab. Tema vanemad oli ülirikkad ning ju siis oli noormees otsustanud oma suurejoonelise sünnipäevapeo korraldada.

Säsil varjas oma kurvastust. Talle meeldis Damian, kuid oli poiss oli tema jaoks siiski liiga üleolev liider. Vahel tundus, et temas on mingi varjatud isik, kes on siiski sõbralik ja perfektne, kuid niipea, kui Säsili arvamus kinnitus, muutus nooruki iseloom taas ülbeks ja ebameeldivaks.

„Miks te mind üldse alla kutsusite?“ küsis Säsil tülpinult, kui õed umbes kaks minutit ringi olid kekselnud ja karjunud, et nende unistus sai tõeks. Inger rahunes pisut, säilitas oma „kaine mõistuse“ ja seletas kergelt hingeldades: „Emps peab ajakirja jaoks artiklit kirjutama ja meil pole millegagi Damiani peole minna, niiet sa pead meid autoga šoppama viima.“ Helen kiljatas lõbusalt ja vedas õde riidenagide poole, et joped selga panna. Säsil konutas trepilt, kõheldes, sest autoga sõitmine polnud tema arvates parim mõte. Ja ta ei viitsinud ka.

„Kuulge... te taksot ei taha võtta?“ päris neidis ettevaatlikult. Õed vahtisid teda hämmeldunult, kuni Inger lõpuks lausus: „Miks peaks? Sina oled tasuta, takso maksab raha. Mida sa nüüd jokutad, liiguta!“ Ohates ajas Säsil selga musta karvase voodriga mantli ning tõmbas pähe ketsidega sama tooni tutimütsi. Viisteist minutit hiljem pidurdas lumivalge Hummer mõõdukast kiirusest taandudes kaubamaja ees ning õed ronisid kärmelt välja, kartes end kohutava maitsega kasuõega näidata.

Nad käisid läbi kümneid poode, ostsid igast poest ühe kleidi ja Säsil kõmpis nendega väsinult kaasa. Istudes järjekordse poe kõval seljatoeta nahkpingil ning vaadates, kuidas Inger üritab selga saada endale ilmselt liiga väikest päikekollast kleiti, millel helkisid pisikesed litrid, peatus Säsili rusutud pilk poe tagumises otsas. Seal oli küll vanemate esemete müük, kuid neiut see ei huvitanud. Nagu kurjast vaimust vaevatud suundus ta totaka irvega automaatselt nurgakese poole.

Kõrgel stangel rippus pigimust kleit, ilma õlapaelteta ning rinnaesisel ilutsesid kleiti domineerivad helkivad tikklilled. Kleit oli kergelt läikivast nahast ja ulatus pisut põlvedest kõrgemale. Säsil libistas sõrmedega üle kleidi, kuni tema käsi jõudis kandilise pakklipaka peale. 690-. Neiu ohkas meeletu kurbusega ja laskis kahetusega kleidist lahti. Tema limiit kuus oli vaid 200-., kuigi ta teadis, et praegusel ajal said mõned neljandikud 500 krooni kuus.

„Säsil!“ Inger mõõtis kasuõde jaheda pilguga ja pahvatas siis naerma. „Üritad kleiti valida? Huvitav küll, mille jaoks? Kaltsunukkude teepeoks?“ Säsil langetas pilgu ja lükkas liivakarva pikad salgud näo ette, et õhetust varjata. Selleks ajaks oli ka Helen kihistama hakanud. Järsult pööras Säsil ringi ja kähvas vihaselt: „Pole teie asi.“ Trampides väljus ta poest, kihutades niipea kui oli kasuõdede vaataväljast kadunud, parkla poole. Ülejäänud aja istus ta Hummeris, kuulates tasast Norah Jonesi ja mõtiskles.

Päev enne Damiani pidu, saabus kooli uus õpilane. Tüdruk, sale ja päevitunud nahaga. Tema leekivpunased juuksed voogasid mööda ta selga alla ja tema huuleläikega üle võõbatud suul mängles alati naeratus. Seljas olid tal firmamärgid. Säsil ei hoolinud uuest klassikaaslasest, kuni see lõpuks tema juurde tuli. „Sa näed kurb välja. Miks?“ Säsil kortsutas kulmu ja tõi kuuldavale vaikse ohke.

Oeh... Jätkub.

Huvitav, huvitav. Eestimaine tuhkatriinu on äärmiselt omapärane kuid hoian kindlasti silma peal. Seega, uut, palun! :)