Amneesia. [3. osa]

Tuli jälle tahtmine. Aga ma jään ka oma teise jutu juurde. Pühendun mõlemale.

LISETT

Kuradi amneesia. Ausõna.

Ma tõesti vihkan haiglaid. Ja nüüd (kuigi ma püüan neid igati vältida) olen kohustatud siin olema veel kaks päeva. Ei tundu sugugi pikk aeg, aga kui ma tõesti vihkan haiglaid, siis on see lausa igavik.

Ma ei saa aru. Ma mäleta isegi oma kümnendat sünnipäeva ja ammugi siis mitte seda, kuidas ma auto alla jäin. Seda pidid mu vanemad rääkima, kuigi seegi on kuidagi kahtlane, kuidas nemad seda nii detailselt teadsid. Ehk luuletasid midagi juurde. Või olidki nemad need, kes mind sinna alla lükkasid?

Need kuradi valged haiglaseinad tekitavad juba paranoilisust.

Ma peaks üldiselt olema kakskümmend aastat vana ja õppima esimesel kursusel juurat. Elan ikka Tallinnas, koos kellegi Taaviga ja kellegi Evelyniga. Tore.

Ma olen siiani vapustatud, et ma hakkasin õppima j u u r a t. Ma vihkan advokaate. Tõsiselt. Ma vihkan (nagu ilmneb) üsna palju asju. Samuti vihkan ma juustu, kino ja jõule. Üsna negatiivne persoon, tuleb tunnistada.

Aga olgem ausad, ega mu välimus parem pole. Eriti praegu. Ma oleks peaaegu minestanud, kui peeglit nägin, aga kuna ma olin voodis, siis see polnud võimalik ja juttude järgi pole ma kunagi elus minestanud. Peale selle oli see rohkem iiveldushoog, aga see võis olla ka sellest, et mu nägu on täis kriipse (punaseid kusjuures) ja sinakaid plekke, mis ei näe üldse ilusad välja.

Ja need ainult kaunistavad minu nägu. Mul on lõuani ulatuvad kastanpruunid juuksed ja vesihallid silmad. Ma näen päriselt ka liiga tavaline välja. Mis sobib mulle suurepäraselt.

Mu asjad on ka siin. Mõned vähemalt. Tuleb välja, et tegelikult on mul päris palju asju. Kuskil viis kohvrit miinimum. Aga siia toodi ainult üks. Ja sellest sain ma järelduse, et enne õnnetust oli mul täiesti masendav riietevalik.

Enamus mu kohvrist on täidetud neoonsete riietega, mis on suuremal jaol valmistatud teksariidest. Ma eelistan pigem magedat musta, kui sellist. Ma ei oska vist välja tuua seda jubedat muljet, aga ma kinnitan; need on tõega väga kohutavad.


TAAVI

Punased roosid. Ei ole hea valik amneesiast ärganud korterikaaslasele. Eriti sellisele liiga optimistlikule, kes veidralt rõivastub. Ja kellesse ma kergelt armunud olen. Ei, ei. Punaseid roose kingitakse viiekümne aastasele jutukale daamile, kes üksildane on.

Ja see pagana Evelyn. Ei või siis toetama tulla. Okei, no ta lubas pitsat teha, aga ikkagi…

Pöördusin administraatori poole. „Ee, kas te oskate öelda, kus palatis asub Lisett Metsmägi?” Leti taga istus võrdlemisi noor neiu, krunni seatud blondide juuste ja naiivsete sinakate silmadega ning uurides läbi mitmeid toimikuid, leidis ta lõpuks ühe üsna õhukese kausta, heitis pilgu peale ja sõnas kelmikalt naeratades: „Teine korrus, palat 326.”

Tänasin teda vaikselt ja asusin teele. Ma polnud kunagi nii närvis olnud. Isegi riigieksamite eel tundsin ennast vabamalt. See oli ilmselt põhjus, miks ma tasuliste kohtade nimekirja viimane olin.

Jõudnud teisele korrusele, seisin tükk aega kõhklevalt palatiukse ees ja vajutasin lõpuks külma lingi alla. Issand jumal.

„Hei, Lisett,” laususin tasase tervituse ja ulatasin tüdrukule lilled. Ta neelatas ja oli ääretult umbuskliku ilmsega. Kurat, tal on ju amneesia.

„Emm, ma olen Taavi.” Ta ilme muutus vabamaks ja huultele ilmus särav naeratus, kuigi kohmetu oli ta olek ikka. „Lilled võid sinna panna.” Viisin pilgu sinna, kuhu ta osutas. Oh sa kurat.

Laual oli viis vaasi üle kuhjatud lillebukettidega ja nende keskel lebasid kommikarbid ja kaardid. Ta oli vist päris populaarne. Ettevaatlikult asetasin lilled teiste peale ja astusin voodi ligi. „Sa võid istuda,” naeris ta tasa ja patsustas voodiäärt. Nihutasin end voodiveerele ja tundsin, kuidas mu nägu kramplikult punakaks tõmbub.

See piinlik vaikus lasus rusuvalt meie kohale ja oli seal tubli paar minutit. Lisett uuris huvitu näoga lage ja mina nokkisin küüsi. „Kus siis Evelyn on?” küsis ta lõpuks. „Ta jäi koju süüa tegema,” vastasin kergendunult. Sellega meie vestlus ka lõppes.

„Ma tulen millalgi veel tagasi. Praegu hakkab juba kiireks minema,” valetasin ja ruttasin välja. „Näeme!” hüüdis ta mulle sõbralikult järgi ja jõudnud koridori, vajusin seina äärde istuma, peopesadega nägu triikides. See saab raske kogemus olema.
__________________________________________________________________________________

Critics? >.<

Meeldis :)

Mina ootan ka uut! :)
Huvitav oli. :)

Deem. No ma kohe ei oska kiita enam kui asi seda väärt on...

*kiitused on siin*

EITC: Ee, mis siis segaseks jäi? Üritasin võimalikult loogiliseks teha, sest mu jutud kipuvad ikka sellepärast metsa minema.
bbrit .: Tore siis ju. :)
nasicc: Tänks. tuleb, tuleb.
Tärru.: Mu poolõe tütre nimi on Lisett ja ta on niiii armas tüdruk. Pooleldi panin sellepärast, pooleldi, sest mu parim sõbranna kirjutas ükskord jutu mille peategelane oli Lisett ja mulle täiega meeldis see. Kusjuures ma mõtlesin sellele kellegi asjale ja sain ise aru ka, kuidas parem oleks, aga ei viitsinud ära parandada. Üritan siis pikendada ka.

Õhtuunisus. Ärge mind süüdistage, kui ära vajus. -.-

LISETT

Sellise poisiga elangi koos, jah? Ee, pole tal väga vigagi. Üsna armas isegi. Ja häbelik. Ja kena ka, kui järele mõelda. Noh, selline õlekarva sasipea ja mõttelised pruunid silmad.

Ma lihtsalt ei kujuta ette, milline see Evelyn siis veel on. Tema sõbranna (oletatavasti) on amneesiaga haiglas ja tema jääb koju kokkama. Kellele? Ma saan koju alles kahe päeva pärast. Issand, äkki neil Taaviga susiseb midagi. Täitsa loogiline ka ju. Arvestades, et ma pole seda Evelyni näinudki (oma uues amneesiajärgses elus muidugi) leian ma, et nad on imeline paar.

Muidugi. Huvitav, kas mul olid enne amneesiat ka sellised imelikud paranoiad ja fantaasiad? Sest kedagi, keda ma pole kunagi näinud Taaviga paari panna ja kujutleda, et mu enda vanemad lükkasid mu auto alla ja põhjustasid amneesia ei tundu väga normaalne olevat.

Võib-olla on see ainult haiglast. Õõvastavad kohad.

Muide, ma sortisin põhjalikult oma sisurikka kohvri läbi ja leidsin isegi paar hilpu midagi kanda võiks. Aga ma olen ikkagi kindel, et ülejäänud rõivad lendavad prügimäele ja mina võtan ette ühe korraliku poeturniiri.

Ema sisenes. Tal on muide sama igavat värvi juuksed kui mul, aga tema omad on palju pikemad. Ja silmad on tal täitsa sinised. Tal on koguaeg selline vastik muie näol, nagu ta tahaks mind ära tappa. Aga – see on ilmselt üks hullumeelsuse sümptomitest, mida need kuradima kinnised hospitali seinad põhjustavad.

„Tahad süüa midagi?” küsis ta tasa ja soris oma käekotis. Hetk hiljem tõmbas ta võidukalt välja väikese tabletipurgi. Raputasin pead, jälgides seda plastmasstotsi, mille üle ema nii õnnelik oli. Urgitsenud sealt kaks tabletti välja, viskas ta purgi tagasi kotti ja lähenes mulle. Korraks käis mul peast läbi järjekordne mõrvamõte. Mürk on üks parimaid viise. Siis heitsin selle peast ja lisasin siiski nimekirja asjadest, mida need tobedad haiglad põhjustavad.

„C-vitamiin,” sõnas ema rahulikult ja toppis mulle ühe kurku. Teise kugistas ta ise alla. Niipalju siis mürgitamisest.

Nüüdsest ei mõtle ma enam ühelegile surmaga seotud asjale, enne kui ma siit kohast minema ma saan. Sest ma pean tõesti veelkord rõhutama: ma vihkan haiglaid.


TAAVI

Tõusin kümne minuti pärast püsti ja hakkasin minema, kui ma põrkasin kokku Lisetti emaga. „Oh tere Taavi!” hüüatas ta ja pilgutas millegipärast mulle silmad. Oh jumal küll.

Kiirustasin trepist alla ja olin juba peaaegu päästjast välisukse juures, kui ma kuulsin kedagi „hei” hüüdmas. Pöördusin aeglaselt ringi ja märkasin entusiastlikult naeratavat administraatorit, kes näperdas oma pluusiäärt.

„Mm, kas see oleks väga imelik, kui ma sind välja tahaks kutsuda?” päris ta otsekoheselt ja astus paar julget sammu minu poole.

Jah! Oli mu peas esimene mõte. Siis mõtlesin ma põhjalikult viie sekundi jooksul järele. Lisett ei armu kunagi minusse (asi, mille eest võisin oma pea anda) ja nagunii ei viitsi ma kuskile klubisse mingeid mõttetuid tibised lantima minna.

„Ei oleks,” manasin näole imala naeratuse ja seletasin: „Ma tuleks rõõmuga. Millal?” Neiu nägu lõi särama ja ta vastas parinaga: „Homme õhtul. Võiks kinno minna. Mingi kell seitse äkki?” Noogutasin. „Sobib. Saame Coca Cola Plaza ees kell pool seitse kokku siis.” Taganesin veidi ja lehvitasin. Ta ei lehvitanud vastu. Ta saatis mulle õhusuudluse.

Pöörasin ringi naeratus näol. Kui aga olin jõudnud jahedasse talveõhku, kirusin ennast maapõhja. See tundus praegusel hetkel kohutav idee. „Aga miks? Lisett ei hooli sinust, otsi endale ometi elu!” piiksus kaine hääl mu mõistuses. Turtsatasin ja liikusin parkla poole.

Koduteel lülitasin sisse kahinaga raadio, kust lasi ainult mingit lääget armastuslaulu ja mõtlesin pingsalt.

Astunud uksest sisse, tõmbasin vaid salli kaelast ja heitsin mantli nagisse. Tossud jätsin jalga. Liikusin elutoa ukse poole, olles siiralt imestunud, miks see kinni on.

Lükanud ukse lahti, tõmbasin selle automaatselt jälle kinni. Kuradi Evelyn. Nii palju siis pitsast. Ameleb mingi suvalise kutiga selle asemel, et midagi kasulikku teha. Torisesin omaette tasa ja siirdusin oma tuppa. Vähemalt ei teinud nad midagi… rõvedat, mõtlesin muusikat sisse lülitades ja raamatut haarates.

Mitmekülgne inimene.

Umbes viisteist minutit hiljem kuulsin uksepauku ja mütsuvaid samme, mis viisid korteri ühest otsast teise. Viskasin raamatu voodile ja jooksin kööki. Evelyn uuris parajasti külmkappi, kuni ta uksepiidal konutavat mind märkas.

„Oi, tere, Taavi!” hüüatas ta rõõmsalt kapist mahlapakki haarates. „Ma ei kuulnud millal sa tulid.” Kibrutasin kulmu. Okei, nad ei märganud mind. Issand, no tõesti.

„Siis kui te oma kutiga ilastamise keskpaigas olite,” vastasin tõsiselt. Selle peale vajus ta näost pisut ära, kuid turtsatas siis ja lausus: „No ja siis? Me ju ei lõhkunud midagi ära. Mis see sinu asi on, keda mina sebin ja keda mina ei sebi.” Mu kulmud kerkisid ja kannatamatu nagu ma olen, pahvatasin: „Miks sa pead mingeid võõraid tüüpe siia tooma ja kõik ära lagastama? Mine nende korterisse, sest see on kuus juba viies kord ja mul on sellest kõrini!”

Evelyn jõllitas mind siira hämmastusega, köhatas kergelt ja sõnas vaikselt: „Ma ei lagasta midagi. Ja ma ei too neid enam siia, kui sa ei taha.” Vahtisin talle juhmilt otsa, uskumata, et ta nii kergelt alla andis. „Aitäh,” pomisesin, kuid sellepeale saabus ikka peasõnum: „See pole ikkagi sinu asi.” Ta väljus köögist, mind mükstes ja kõndis elutuppa, et telekat vaadata.

„Kurat.”
____________________________________________________________________________

Ee, nüüd ikka kriitikat? -.-

See date'i asi oli kahtlane.
Aga tüli Evelyniga kiskus kahtlaseks. Umbes sinna kanti, et igal pool kõik tegelased miskipärast karjuvad... ja mõttetult.

Ootan uut. (:

Ma olen absoluutselt teadlik, et see date´i asi on kahtlane. Aga kui ma selle osa peale hakkasin mõtlema, siis ma ketrasin peas läbi selle (päris mitu korda) ja siis kirjalikult... kukkus see hoopis teistmoodi välja.

Tüli Evelyniga... hmm, seal karjuti ainult ühe korra ja põhjendatult. Ma lihtsalt tahtsin mingi käki keerata. Nagunii Lisett edaspidi kellegagi tülli ei lähe.

Mai tea... alguses oli Taavil suht suva ju. ja siis nii... nagu tegu oleks masendust pikka aega tagasihoidnud inimesega. ja okei, armastatu amneesia ja autoõnnetus võib seda küll põhjustada, aga jah...

Ma kinnitan, et tagasihoitud masendusega tegemist ei ole. Sorri, kui selline mulje jäi. Ma põhjendaks nagu nii, et Taavi oli vihane, kui ta nägi Evelyni seal elutoas ja läks oma tuppa. Siis kobis see kutt minema ja Taavi läks karjus Evelyni peale, sest ta ei tahtnud, et see oma kutte koju tooks.

Miks ta ei tahtnud siis?

Seekord Taavit ei ole, sest Lisett tuli liiga pikk ja see mis ma Taavist algselt kirjutasin, ei meeldinud mulle endale kohe üldse.

LISETT

Oeh. Tõsiselt suur oeh.

Nii palju, kui ma ka ei oodanud päeva, mil ma saan haiglast välja, siis ei oodanud ma a b s o l u u t s e l t päeva, mil ma pean Evelyni ja Taaviga uuesti kokku kolima. Ja need kaks sündmust on sattunud samale päevale. Mis ei ole hea.

Mul on veel viisteist minutit Taavi tulekuni aega (jah, tema tuleb mulle järgi, juhuu) ja mina seisan lihtsalt siin akna all ja vahin välja. Lootuses, et see auto, mille sees istub Taavi ei ilmu mitte kunagi välja.

Nii, soovite põhjust, miks ma ei taha sinna minna? Liiga vara on. Ma võin kõlada nagu debiilik, aga ma ei tea oma senisest elu mitte midagi ja ma tõesti ei ole valmis tagasi kolima korterisse, kus ma pean elama inimestega, keda ma enda arvates mitte kunagi elus näinud pole. Ei tundu väga hull, sest no mis sa ikka seal korteris teed? Sööd, magad, vaatad telekat, loed raamatuid. Ikkagi. Seda peab nüüd kellegagi k o o s tegema.

Taavi on siin. Ja tema tuli kümme minutit varem. Oleks ma talitanud oma varasema plaani järgi ja hakanud riietuma viis minutit enne kokkulepitud aega, oleks Taavi tabanud mind voodis lösutamas ja Cosmopolitani lugemas. Tänan, mälukaotus. Sest millegipärast on mul tunne, et enne õnnetust oleks ma täpselt nii teinudki.

Nonii, tuleb hüvasti jätta selle ruumiga, mida ma loodetavasti enam mitte kunagi oma elus ei näe. Samas on mul tunne, et ma tulen siia juba homme tagasi.

„Tuled?” naeratas Taavi ukselt. Ta oli kuidagi naljakal moel ukse ja seina vahele pressitud, nagu ei julgeks ta sisse tulla. Kõmpisin kohvri juurde ja haarasin teeseldud reipusega sangast. Ai. Olenemata sellest, kas mul on kohvreid üks või viis, nad on kõik sama rasked, kui kotitäis telliskive. Kuidas mingid riidenartsud ja paar pesemisvahendit saavad koti nii raskeks teha, et seda on valus enda järel vedada?

Muidugi. Poiss tõttas kangelaslikult appi. Tal oli seda raske vedada, aga tundus, et ta on sellega harjunud. Palun öelge keegi, et enne mälukaotust ei olnud mina see, kes sundis Taavit oma kohvreid tassima.

Läksime siis parklasse. Ja jäime seisma musta pikapi kõrval. Nojah, mida sa ikka üliõpilaselt loodad?

Loksusime siis üsna kiirel tempol koju ja ma avastasin, et koht kus ma elan on päris kena. Sellised kreemikad kiviseinad ja kõrge. Aknad olid korralike raamidega vahetatud. „Kus me siis elame?” pärisin loiult seistes, samal ajal kui Taavi kohvrit autost välja vinnas. „Neljas korrus, kõige parempoolsem aken,” vastas ta pagasiruumi luuki kinni virutades. Sellel olid veripunased kardinad.

Rühkisime trepist üles. Taavi kohmerdas natuke aega võtmetega, mulle vabandusi pomisedes, et tal nii kaua aega läheb ja avas lõpuks ukse.

Astusin kaks esimest sammu ja mulle tormas vastu toppi ja miniseelikusse riietatud tüdruk, plaatinablondid sirged salgud õlgadel hüplemas. Ta vajus mulle kaela, ise heledalt hüüdes: „Issand, kuidas ma ootasin, et sa koju tuled!” Sügasin pisut hämmeldunult kukalt ja köhatasin. Mu nägu tõmbus pisut krampi ja häbelikult sõnasin lõpuks: „Sa oled siis vist Evelyn, jah?”

„Kullakene, ma teadsin, et sul mälukaotus on, aga ma ei arvanud, et nii tõsine, et sa oma parimat sõbrannat ära ei tunne,” lausus ta veidi pahaselt, nagu mina oleks selles süüdi, asetas käed puusa ja kortsutas oma ideaalselt kitkutud heledat kulmu. „Siiski, ma tuletan sulle kõik meelde, tule nüüd!” muutus ta hetkega tagasi optimistlikuks ja haaras mul randmest, et mind teise tuppa vedada, jättes Taavi kohmetult kohvriga esikusse seisma.

Evelyn astus otsemaid kohvimasina juurde, täitis selle ja lülitas käima. Samal ajal istusin mina laua taha ja uurisin oma küüsi. Esmamulje (nii-öelda) neiu kohta ei olnud suurepärane. Kui Taavi tuli, siis olin ma palju paremas meeleolus. Evelyn on liiga… energiline.

„Nii et Lissu, kuidas läinud on?” Kortsutasin kulmu ja laususin otsekoheselt: „Ma jäin auto alla ja ja mul on mälukaotus. Mis sa arvad?” Evelyn naeris kergelt ja vastas: „Mida iganes. Millal sa kooli tuled siis?” Niisutasin keelega huuli, neist kergelt üle libistades. Tõtt-öelda olin ma päris kindel, et vahetan eriala niipea, kui saan.

Nagu eespool juba mainitud sai: ma vihkan advokaate.

„Ma ei tea veel,” vastasin ebakindlalt. Samal hetkel astus sisse Taavi. Mind läbi kergendus ja saatsin talle sõbraliku naeratuse. Ta manas näole ebakindla naerusuu ja istus minu vastu. Me ei rääkinud.

Evelyn vaatas järsult kohvikannu poole ja sõnas siis: „Ma sulle ei teinud, Taavi. Sorri, unustasin.” See oli peaaegu siiras vabandus, aga pisut oli tema näos siiski õelusest märki.

Asi millest ma absoluutselt aru ei saa. Kas Evelyn ja Taavi siis ei saagi nii hästi läbi? Okei, ma olen suhteliselt kindel, et neil ei susise midagi. Aga miks nad siis üldse kokku kolisid? Ma mõtlesin, et kui nad omavahel väga hästi läbi ei saa, mitte, et kui nad üksteist sebida ei taha.

„Pole midagi,” vastas Taavi tasa ja naeratas. „Ma lähen vist üldse telekat vaatama.” Ja sellel hetkel torkas mulle pähe, et ma pole Taavi (ega Evelyni) käest küsinud, mis eriala ta õpib.

„Ma tulen ka,” pobisesin kiirelt ja koperdasin noormehele järgi, kui ta oli juba püsti tõusnud ja köögist kadunud. Evelyn valas parajasti kohvi kruusidesse ja ei saanud mind kuidagi takistada.

Istusin ettevaatlikult punasele sohvale ja tõmbusin ühte nurka, vahtides jäägitult teleriekraani. Vidutasin silmi, sest ainukesena oli seal tulnukakõrvadega roheline paks koletis. Vaatasin filmi ja leidsin küllaga kohti, millest ma aru ei saanud, aga mille peale Taavi tasaselt oma nurgas itsitas ning pingutasin kõigest väest, et huumorit tabada.

Kuidas saab üks väike tobeda häälega eesel naljakalt mõjuda?

„Ee, mis asi see on?” pärisin lõpuks veidi turtsakalt. Taavi piidles mind vildakalt. „Kuidas sa Shreki ära ei tunne? See on teine osa,” lausus ta lõpuks siira hämmastusnoodiga hääles. Ohkasin sügavalt ja kleepisin pilgu jälle telerile. Shrek.

Lõpuks loobusin asja süstemaatika uurimisest ja alustasin vaikselt juttu: „Muide, ma polegi küsinud, mida sa ülikoolis õpid?” Taavi naeratas kergelt ja vastas: „Meditsiini.” Ta tahab saada arstiks. Issand, kui armas!

„Ah, jaa, ma tahtsin juba ammu küsida, kas mul siin oma tuba on?” Taavi niheles pisut ja vastas siis: „No, teatud mõttes küll.” Kortsutasin kulmu. „Räägi otseselt.” Poiss neelatas ja seletas: „Enne mälukaotust olid sa selline abivalmis, positiivne inimene. Ja selles korteris on ainult kaks magamistuba, elutuba, köök ja vannituba. Noh ja me vaidlesime päris tükk aega, kes endale magamistoa saavad ja kes läbikäidavas elutoas peab elama. Ja heasüdamlik nagu sa olid, võtsid sa elutoa endale. Minu ja Evelyni toad on päris magamistoad.”

Pilgutasin silmi ja ohkasin raskelt. Okei, ma ärkan mälukaotusest ja avastan, et mul pole isegi oma tuba?!
___________________________________________________________________________

Mina ka ei tea täpselt. Esimeses osas oli kirjas, et ta õpib juurat. :) Ee, see Evelyni liialduse asi oligi nii mõeldud, sest kuigi Lissu on muutunud ei sobiks nad üldse kokku. Ja nii ka enne mälukaotust. Evelyn on ja jääb tibiks ja Lissu... noh, ta on leebelt öeldes normaalsem. Kusjuures ma arvan, et on võimalik pärast mälukaotust täiesti muutuda.

About the memorylost: Alzheimer on kindlalt haigus, amneesia on minuarust midagi muud. Ah, maitea. Kasutan edaspidi mälukaotuse terminit. :) Uut saab varsti, ma arvan.