Ojasse

lõpuks ometi ma kirjutan midagi ajendatud siis nüüd tänaõhtusest jalutuskäigust koera, venna ja vennanaise õega. läksime jalutama, suht kiire tempoga ja käisime elariga mõlemad jalgupidi ojasse xD pärast ülivalju jää murdumist was fun


Ta oli väsinud jooksmisest, ent pidama ta ei saanud. Ta ei tohtinud. Ta ümber oli igal pool jää, nii jalge all, kõrval, puudel kui ka järvel. Colin põgenes. Ta põgenes isegi teadmata mille eest, aga kuna teda jälitasid hääled, mis ei tundunud kuupaisteööl nõnda ohutud, ei tahtnud ta isegi teada, kes häälte tegijaks või tegijateks on. Maantee lõppes ära ning jagunes kaheks väiksemaks teekeseks. Colin valis paremapoolse ja lidus mööda seda nii kuis jaksas. Hääled lähenesid, kuna lumetase oli võrreldes eelnevaga kõrgem. Jõud rauges, tuul puhus puudelt lund, nii et see mehe vaatevälja piiras. Colin võinuks vanduda, et oli vähemalt kakskümmend minutit jooksnud, kui jõudis järjekordse teejagunemiseni, kus valis edasiseks rajaks hoopis külmunud oja. Veidi kaheldes ronis ta kärmesti väikesest kallakust alla ja olles veendunud teel, et jää vähemalt viis sendimeetrit paks on, hakkas jooksma. Muidugi võinuks ta seda teha ka jõe kaldal, end nõnda raugenuks viimanegi jõuraas.
Kuna ojake voolas metsa sees, muutus kogu ümbruskond ka pimedamaks. Colin tundis, et paanikahoog on kiire lõpuks saabuma. Samuti tundis ta tekkivaid krampe oma jalalihastes, mis ebatavaliselt suurt koormust said.
Kiirus vähenes äkitselt kiiresti, kuna energia saamine oli muutunud anaeroobseks ja tekkis glükoosi asemel hoopis piimhape, mis jäsemetes nüüd tunda andis. Ta peatus.
Hääled vaikisid ja minuti jooksul ei naasnud. Colin arvas, et kujutas kõike seda juba ise ette ning valmistus enese peale pahandamiseks, kui äkitselt kõlas kõrvulukustav pauk, millegi praksumine keset tühjust ja vaikust. Mees muutus äkitselt veel rohkem kahvatuks ja proovis hinge kinni hoida, mis eriti ei toiminud, lihtsalt enda tehtavata häälte vähendamiseks. Möödusid veel mõned minutid ja Colin oli valmis juba lahkumiseks sellelt paigalt, kui kõlas teinegi pauk ja mehe jalgealune kadus. Jää murdus ta jalge all ja ilma ühegi karjatuseta kadus mees vette, ojasse, mis senini teadmatult sügavaks oli saanud. Ta ei saanud jalgu maha toetada ega ei leidnud ta ka ava, kust just sisse ei sadanud. Ta peksis kätega külmunud pinda enda kohal, kuid enam see järele ei andnud. Külmus hammustas ta konte veel valusamini ja hapnikuvarud said hetkega otsa. Jaksamata enam midagi liigutada, langes ta teadmatusse sügavusse teadmata põhjustel oma järelejäänud eluks.

Põnev ja hea
On see lühijutt muidu?

jeps. ikka. sai surma ju, mida enamat tahta

Äkki on kusagil eemal tema naine, kes tahab kohutavatele häältele kätte maksta või elab ta surnuna edasi. Valikuid on ju palju: seebist õudukani

XD
no point oli selles, et ta oma enda paranoilisus drove him to his own death vmt