muusika vaikuses

oh well, mina siin (jälle). yks lihtne ja kindlasti mitte sygavasisuline jutt (väljaarvatud laulusõnad), mille ma täna väga lühikese ajaga kirjutasin. ma mõtlesin selle siiski avaldada, kuigi see pole teab mis hea teos ja pealegi veel viimistlemata, kuid ma soovisin selle ikka täna õhtul avaldada, et läheb teemasse, nii et peate leppima sellega
lugemise saateks võite kuulata: https://www.youtube.com/watch?v=c4fR2YgGaVs
(ultramelanhool - lihtsalt ääretult hea bänd, täiesti uskumatu)

Vaikus
ning vaikuses kõlav muusika, mille levimist justkui silmaga näha oleks olnud, kristalsed lumehelbed õhus nagu tantsinuks muusika rütmis ja liikunuks muusikaga samas suunas. Karge ja külm talveõhk ei lasknud korralikult hingatagi. Talv esindas end täies võimsuses - kõrged lumehanged laiusid kõikjal ning kui päeval käiski lumemasin teid puhtaks lükkamas, siis õhtuks oli kõik taas valge koheva vaiba alla mattunud. Üksikud autod, kes teadmata suunas kiirustasid, tekitasid hetkeks heleda valgusvihu, kuid see oli vaid viivuks, sest mõne sekundi pärast oli auto koos valgusega kadunud ning mõtteisse tekkinud ideed teistest inimestest on taas asjatud, kuna nad on nüüd läinud ja see, kas ja millal nad tagasi pöörduvad, ei oma enam tähtsust. Tegelikult ei omanud praegusel hetkel miski erilist tähtsust - külmus, lumi, talv, üksindus, isegi mitte see vaikuses kõlav muusika, mis nii kauge ja kättesaamatuna tundus. Pealegi lõhkusid üksikud hingetõmbed ning veel harvemad autod selle muusika terviklikkust ning see muutis terve teose väärtusetuks. Nagu kolm neljandikku taktimõõdus suurmeistri poolt viimistletud menuett, mis mängija oskamatuse tõttu talumatuks muutub. Sellisena tundus see vaikuses kõlav muusika, kuigi kaugel oli see menuetist, vaevalt, et see samas taktimõõduski oli. Sellegipoolest polnud tegu ettekujutlusega, kuna see muusika oli täiesti reaalselt tajutav, sellel olid olemas isegi sõnad, kuigi nendest polnud aru saada, sest muusika oli nii vaikne ja kauge.
Äkitselt turgatas aga ta mõtteisse selgus. See oli nii kummaline - ühel hetkel paistis kõik veel nii võõrastavalt kauge ja tundmatu, kuid juba järgmisel hetkel nii iseenesestmõistetav ning lausa naljakas. Käe taskusse pistnud, tõstis ta sealt välja enda helehalli mp3-e, mis kogemata tööle oli läinud. Ta oli veidike isegi pettunud, et lahendus nii loogiline ja mõistetav oli, kuid samas tundis ta rauget rahulolu, sest viimaks ometi sai ta seda vaikuses kostunud muusikat lähemalt kuulata, selle sõnu mõista.
Olles klapid kõrvadesse surunud, valgus ta suule ülim naeratus. Laul oli just vahetunud ning see sai olla vaid saatuse kokkumäng, et just sel hetkel just see teatud laul algas.

on uueaastaöö ja on kindel see
et midagi ei muutu et midagi ei muutu
ja muu on mustritu vastus suudlused ja šampus

See hingeline tasakaal, see rahulolu, see ääretu kindlustunne, mis alles mõned hetked tagasi näis võimatus kauguses olevat, valdas teda nüüd täielikult.

mu kohutav sümmeetria ilutulestik
mu kohutav sümmeetria ilutulestik

Lastes instinktil juhtida ja viies kõrvale kõik muud ebavajalikud mõtted, andes voli vaid Ultramelanhooli suurepärasele, fantastilisele laulule ning leides sealt taaskord vastuseid enda küsimustele, mis tol samal hetkel ta peas tekkisid, eiras ta kõike muud, mis ta ümber toimus. Lumesadu oli tihenenud võrdeliselt laulu edasi kandumisega, kuid see oli väike muutus võrreldes sellega, mis ta enda sees toimus, see äkiline mõistmine oli lausa enneolematult võimas.

on uueaastaöö ja on kindel see
et midagi ei muutu et midagi ei muutu
muu on mustritu vastus suudlused ja šampus

take it away george!

maailm ma suudlesin sind
su suule su suu oli külm oli külm
maailm ma suudlesin sind
su suule su suu oli külm oli külm

Ja siis oli kõik, laul lõppes ning asendus uue, tähtsusetu lauluga, kuid ta isegi ei vaevunud seda tähele panema. Ta ei kartnud enam. Ultramelanhool päästis teda taaskord kriisist, andis talle uut indu. Enam ei pidanud ta muretsema tänase öö pärast, kui aastanumbrid jälle vahetusid. Talle ju öeldi, et
on kindel see et midagi ei muutu et midagi ei muutu