"Üheta pole teisel enam mõtet."

Ma tahaksin olla värvipime. Ja mitte selline, kes ajab segi punase ja rohelise, vaid selline, kes näebki maailmat lihtsalt must-valgena. Kõik inimesed armastavad punaseid roose ja päikesevihmastel hommikutel taevas säravaid vikerkaari, kuid vaid seetõttu ei märka keegi, et tegelikkuses on hariliku roosa roosi õie kroonilehed palju täiuslikumad või et pilved nende vikerkaarte taga palju müstilisemad. Kui me poleks loonud siia ilma värve, oleks kõik palju õiglasem. Kõik räägivad, et me elame kahekümne esimeses sajandis, kus igaüks meist on võrdne teisega, kuid ikkagi on vähemalt 89% meist rassistid, kes hindavad inimesi nende nahavärvuse poolest. Ole sa must või valge, punane või kollane, meil kõigil peaksid olema võrdsed õigused ja võimalused maailmas läbi lüüa. Inimesed kirjeldavad värvide abiga emotsioone, kuigi tegelikkuses on neid võimalik tunda ka ilma värvideta. Tundes omandavad kõik asjad uue mõtte - ainult loll püüab suuri tundeid, nagu Armastus ja Vihkamine sõnadesse panna. Neid võib muidugi proovida kirjeldada, kuid sellega kaotavad nad vaid tükikese oma tegelikkusest olemusest. Neid ei saa kirjeldada. Neid peab ise tundma. Inimesed räägivad õnnelikust lõpust, perfektsest armastusest, elust ilma viha, vaenu ja vihkamiseta. Kuid see on vaid loll kujutelm - Armastus ja Vihkamine käivad alati käsi käes. Ilma üheta ei oleks teist ning ilma teiseta ei oleks üht. Meist on loll proovida neid alalõpmata teineteisest eraldada, sest ilma üheta kaotab teine oma mõtte ja olemuse. Mis oleks Armastus, kui talle poleks antonüümi? Lihtsalt sõna. Sõna ilma mõtteta, sõna ilma olemuseta. Kui keegi ütleb sõna Armastus, seostuvad sellega alati head tunded, naer, südamed, kallistused, suudlused ja šokolaadikarbid. Kuid tegelikkuses peaks sellega seostuma ka draama, haiget saamine, tülid: Vihkamine. Seda kõike saab võtta nii üht, kui ka teist pidi. Ilma Armastuseta poleks Vihkamist, ilma Vihkamiseta poleks Armastust. Täpselt nagu poleks ilma plussita miinust ja ilma halvata head. Kõik siin maailmas on omavahel seotud, aga inimesed ise üritavad loodusseadustele vastu hakata ning kaotada maailmas Halva, Kurja, Viha, Draama ja kõige, mis meile haiget teeb, tahtes luua paremat maailma ainult Armastuse ja Headusega. Kuid kui see õnnestuks, poleks enam Armastusel ja Headusel mingit mõtet. Inimesed ei oskaks neist enam rõõmu tunda. Nad muidugi naerataksid kogu aeg, kuid ainus põhjus oleks see, et nad ei oskagi midagi muud teha. Kõikidel emotsioonidel kaoksid senised tähendused, tundmine poleks enam tundmine. Armastus, Vihkamine, Hoolimine, Tundmine - need kõik oleksid vaid tühjad sõnad, mis viimaks meie kõigi meeles vaid kunagised vanad kajad oleksid. Kirjandus, kunst, muusika kaotaks oma mõtte. Elu kaotaks mõtte..