Ma ei usu inglitesse, aga ma usun sinusse

Meeldib või mitte, siin see on.

Kõik mu silme ees oli pime. Tegelikult just ere. Pimestavalt ere. Ma ei näinud, mis oli silmapiiril.Katsin käega oma silmad.
Kohutavalt palav oli. Mu laup ja keha oli kaetud sooja higiga. Viskusin maha. Seal oli midagi sooja. See oli midagi pehmet, krudisevat.
Püüdsin oma silmi avada. See oli nagu ärkamine sügishommikuti – nagu süütaks täiesti pimedas toas lambi. Silmad lähevad sunnitult tagasi kinni. Kuid ma ei lubanud seda. Avastasin oma ees täiesti tühja välja. Ma olin kõrbes. Kohas, kus polnud kedagi ega midagi. Ainult liiv. Ja päike. Soe lõunatuul sosistas tundmatuid viise.
Lamasin maas jamatsin oma käe liiva. Mul oli janu. Ma pidin sealt ära saama. Koju. Ajasin end vaevaliselt jalule ning kõndisin. Tuul pühkis harja kombel mu jäljed. Kõik oli tühi. Ei mingeid liiklusmärke ega valgusfoore. Ei mingit suunda.
Kõrb mu ees hakkas virvendama. Tundsin, et maailm minu ees kaob.
Avasin oma silmad. Kõik oli valge. Täiesti valge. Mul ei olnud enam janu. Mul polnud palav. Ma polnud enam kõrbes.
’’Tahad sa vett, kullake?’’ kõlas kusagilt tuttav hääl. Selle hääle tunneksin ma kohe ära, kuid mitte praegu. See kostis justkui läbi udu.
Hallide juustega ning pisikeste rõõmsate silmadega naine istus minu kõrvale toolile.
’’Sa oled muutunud. Sa pole enam see pisike plikatirts, keda ma viimati nägin, aga sa oled veel liiga noor, et siia sattuda,’’ rääkis ta oma pehme häälega.
Sulgesin silmad.
See oli võimatu.
’’See on päriselt,’’ lausus ta siis. Luges ta mu mõtteid?
Avasin tasakesi oma silmad. Nüüd ilmusid mu ette värvid. See oli mu vana tuba. Roosad seinad, mis olid kaetud kõikide näitlejate ja lauljate postritega. Seesama puidust väike laud. Kollased kardinad. Mu vana riidekapp. Riiul, mis oli täidetud nukkudega. See polnud võimalik. Seda pole enam.
’’Vanaema?’’ pärisin vaikselt.
’’Jah, kullake.Mina,’’ vastas ta naeratades.
’’Aga.. sa..,’’ kogelesin.
’’Jah, ma olen surnud,’’ vastas ta kiirelt.
’’Kas.. mina..kas ma olen taevas? Olen ma surnud?’’ küsisin vaevaliselt.
’’Usud sa inglitesse? Usud sa, et on olemas taevas – paradiis, kuhu hinged peale surma lähevad?’’ eiras ta mu küsimust.
Mu tuba oli jälle endine.
Uks avanes. Sisse astus ema. Ta silmis olid pisarad. Ta võttis riiulilt pildi, kus olen mina pisikese tüdrukuna ja tema. Ta nuttis.
’’Ema! Miks sa nutad?’’ pärisin ma kiirelt.
Ta ei vaadanud minu poole. Ta isegi ei teinud nägu, et ta mind kuulis.
'’Ta ei kuule sind. Lihtsalt vaata,’’ lausus vanaema.
Tuppa astus ka mu väike õde. Ta silmis oli kurbus. Ma tundsin seda.
’’Emme, ma igatsen Teda,’’ lausus ta nuttu alla surudes.
Ema aina nuttis.
’’See oleks siis, kui sa sureks,’’ alustas vanaema ’’aga sinu uks taevasse pole veel avanenud. Liiga vara. See ei ole taevas. Kui sa ärkad, siis mäletad sa seda kõike detailselt. Lihtsalt – jäta meelde, mis tunne sul hetkel oli ja mida sinu ema ning õde tundsid. Ehk oskad neid rohkem hinnata. Ma hoian sind selle eest, et sinu uks liiga vara ei avaneks,’’ lausus vanaema. Ta naeratas ning haihtus. Justkui.. filmides. Nagu Võluväes.
Ma olin tõesti halb tütar oma emale. Ja halb õde.
Avasin taas oma silmad. Kõik oli valge. Ma ei mõistnud. Minu uks polnud ju veel avatud.
’’Jumal tänatud! Sa oled jälle meiega,’’ lausus ema. Pisar voolas ta põsele.
’’Mis minuga juhtus?’’ küsisin kähiseal häälel.
’’Su süda seiskus. Õnneks saime palaviku alla ning sulle antakse antibiootikume kopsupõletiku vastu,’’ rääkis ema rõõmsamalt.
Ma mäletasin kõike. Ma teadsin, kus ma olin olnud. Või kus ma olin peaagu olnud.
’’Ma armastan sind!’’ ütlesin vaikselt emale.
Ema raputas pead. ''Ma lasen sul puhata'' lausus ta vaid ja lahkus palatist.


Ma ei usu inglitesse, aga ma usun sinusse, vanaema. Aitäh.

Ma alguses arvasin, et see tüdruk oli enesetappu üritanud ja siis vanaema tuli nagu ütlema, et ei ole veel sinu aeg ja vaata mida sa teistele teeksid Aga jah, hea lugu oli muidu !