Uuuus:)

„Miks ma peaksin valetama, et mu kõht valutab ja mul on paha olla,“ põrnitsesin arsti kurja pilguga.
„Ma saan aru, et sa arvad et oled haige, aga miks sa tulid siia, kui sul on tegelikult kõik korras ja sa ise ka seda tead,“ hakkas arst mind püsti aitama.
„Okei, okei ma saan ise,“ võtsin toolilt oma dressika käevangu ja marssisin uksest välja.
„Ise teavad. Haige ma ikkagi olen,“ sonisin omaette ja kõndisin mööda pikka haigla koridori viimase ukse juurde. Uksel seisis silt Naistearst.
Koputasin uksele kust tuli kohe vastuseks „Sisse!“
Tegin ukse lahti ja naeratasin keskeas olevale naisele.
„Tere,“ punastasin natuke ja läksin arstile lähedamale.
„Tere. Tule istu,“ ehmatas arst korraks ja näitas siis käega mulle tooli poole, et istuksin ja siis algas küsimuste sadu.

„Nii alustame algul küsimustega,“ võttis ta laualt valge paberi ja pastaka.
„Kuidas on teie nimi, palun ütelge mõlemad nimed,“ kritseldas ta kiirelt paberile midagi.
„Michelle Hundson,“ oleksin tahtnud hoopis vastata, et eksisin ruumiga ja siis ära joosta, aga ma olen kindel, et olen haige.
„Vana te olete,“ pani ta nüüd prillid ette, mis ennem ta kaelal koos paelaga rippusid.
„16,“
„Te olete väga noor. Mis teid vaevab,“ kritseldas ta aina paberile hulgi sõnu.
„Ma arvan, et ma olen rase,“ ehmatasin seda välja üteldes, sest ma üldse ei mõtelnud sellele, et võiksin rase olla. Ma lihtsalt plahvatasin oma suuga ja ütlesin seda mida ei mõtelnud.
„Miks te seda arvate,“ hakkas arst mind kummalise pilguga jälgima unustades korraga paberi koos tuhande sõnaga ja sinise pastaka.
„Mu kõht valutab juba mitu päeva ja ma arvan, et ma olen rase,“ pidin uuesti kordama oma rasedust.
„Oled sa kindel? Kõhuvalu esineb ka teistel kordadel;“ tegi arst korraks silmad suureks ja kirjutas uuesti paberile.
„Ei ole kindel,“ neelatasin häbist.

Arst ei osanud midagi ütelda lihtsalt vahtis mind imestunud pilguga ja see tekitas siin ruumis vaikuse. See häiris mind ma pidin selle lõpetama.

„Ma ei ole kindel. Ma ei ole ühegi poisiga….“ Tõusin kiirelt toolilt lauset lõpetamata ja jooksin lihtsalt minema. Jooksin üldse tervest haiglast minema.
Arst oli vist ehmatusest tooli külge naelutatud.

Kõndisin mööda sügist ja värvilistest lehtedest krõbisevat teed pisikese puust kortermaja poole, kus ootavad mind minu armastav ema ja küünistav kass. Elan seal koos oma ema, kassi ja vennaga. Vend on üliõpilane ja elab seega vähe kodus. Tema kodu on ühikas. Ma elan esimesel korrusel korter number kolm kõige suuremas ja ilusamas korteris.

„Lõpuks kodus,“ võtsin katkisest ukselingist kinni ja astusin trepikotta. Maja välisuks on nõnda katki, et ei ole isegi lukus. Lasin ukse pauguga oma seljataga kinni ja vaatasin korra pisikesele lauale, kus postiljon paneb kõik kirjad sinna hunnikusse. Isegi minu Otto ajakiri on seal, ema ei võta minu asju kunagi sealt ära. Loomulikult kirjad võtab, aga ajakirju mitte.
Võtsin paksu ajakirja oma kätte ja kõndisin aeglaselt trepist ülesse.
Kohe jäi mulle silma see suur kolakas mis on jalanõude hoidmiseks noh jalanõudekapp. Umbes selline värk.
Meil seda ukse taga pole. Meil on koridoris sees suur seina külge ehitatud jalanõude riiul. Ema ei salliks seda jalanõudekappi seal ukse taga ja pealegi oleks tal veel üks kapp mida puhastada ja tolmu pealt pühkida. Korteriuks on lukus.
„Kus ema on,“ panin käe sügavasse mantlitaskusse, et otsida koduvõtmeid.
Pisike hõbedane sakiline võti ja suur nagu lossivõti ainult kakskorda väiksem veel. Need kaks avavad mu kodu. Tegin korteriukse vaikselt lahti, sest Mauile (mu kassile) meeldib ukse taga magada ja kui ma peaks ukse pauguga lahti lennutama oleks tema oma terve suure pallikujulise kehaga mu uksekülge lennutatud. Toas on mõnus pannkoogi ja meega sidrunitee lõhn. Ema on vist juba läinud, kui kella vaadata siis peaks ta juba oma aretatud pisikeses putkas koristama, et õhtul kella kümnest avada pood. Ema arvates on see hea, et ta sellise asja välja mõtles, sest vahel läheb asju vaja peale kella kümmet, aga poed suletakse kell kümme ja siis pole kuskilt saada ja ei hakka ka meie küla elanikud kuskile linna sõitma, et saada normaalsest vett juua. Kraanivesi ei kõlba siin kuskile. Paras rooste on.
Riputasin oma mantli ukseküljes olevale nagile ja läksin elutuppa. Valgel nahkdiivanil lõsutab minu kallis Maui.
„Hakkan siis sööma,“ istusin nagu baariletti taha. Meil pole köögiseina, aga meil on nagu baarilett ja see mulle isegi meeldib. Ma olen juba ammu mõelnud, kuidas ma siin heas neljatoalises korteris pidu panen. Võimatu värk.

Ee...

Tahaks näha, kuhu see viib.

Kohati oli liiga kiiresti mingist sündmusest üle hüpatud.
Aga see oli alles esimene osa.Jään uut ootama.

Olin juba jõudnud süüa kolveerand ja sellest veel veerand ja üks amps pannkooke , kui ema oma suurte poekottidega ukse valla lõi ja hõiskas nagu kombeks.
„Ma olen kodus ja surmani väsinud,“ see oli tema eriline kojutuleku karje.
„Mhm,“ pressisin pannkoogi suhu. Mu suu oli pannkooki täis.
„Arved võtsid alt,“ kukkus emal nagist mantel mööda.
„Ei, aga ma tean, et arved on hetkel sinu käes ja sa lihtsalt tahad kontrollida mu mälu,“ ajasin ennast toolilt püsti ja libistasin moosise taldriku kraanikaussi.
„Ma ju palusin, et too ärgates need ära ja mine maksa siis ära,“ kangutas ema kotid maast ülesse ja taris need köögi poole.
„Kas sa teed ei joonud,“ vaatas ema alles auravat tassi.
„Tahad mu villist keelt näha,“ lükkasin oma pika roosa keele suust välja.
„Plika,“ andis ema mulle suure kassipesa sülle.
„Mauile,“ hakkasid mu silmad särama.
„Kui sa ise seal magada ei taha, siis jah,“sättis ta kaupa igalepoole laiali.
„Maui! Tule siia,“ lõin rõõmust kilkama.

Olen alati tahtnud oma kassile pesa. Tema pesa. Küllap see meeldib talle. Olin õhinas nagu pisike plika, kes sai endale midagi uut. Ma pole kunagi nii õnnelik olnud isegi mitte siis kui sain endale selle roosa KP500 LG telefoni.

„Ma kohtasin tänaval sinu klassijuhatajat,“ tuli ka ema nüüd lähedamalt pesa vaatama.
„Mis te rääkisite,“ lõi see natuke mu hinge kinni.
„Sinust,“ lükkas ema kassi pessa.
„Ahsoo,“ ajasin ennast põrandalt püsti ja uurisin alles lahti pakkimatta poekotti.
„Sa ei tahagi teada mida,“ järgnes ema mulle.

Küllap ta oleks mulle rääkinud, kui see nõme telefon ei oleks helisenud ja ema sellise mesimagusa häälega telefonile vastanud. Emal oli suur häda. Ta vehkis kätega, et läheksin oma tuppa ja ei segaks ta rääkimist. Ma täidan kõik oma ema soovid ainult, et ma jään oma ukse juures pealt kuulama.

„Tere,“ mesimagus hääl.
....
„Mis sa nüüd,“ itsitas ema telefoni nagu mingi hiir.
....
„Kuidas sulle endal läheb? Kallis,“ ma võin lubada, et viimase sõna ta ütles, aga ta sosistas seda.
....
„Michelle on ja kodus,“ toksis ema millegiga vastu lauda.
....
„Ma ei saa nii rääkida.“
....
„Saame ja. Homme kell kümme, siis on ta koolis ja ei tea midagi,“ see natuke ehmatas mind. Ema lubas mulle siis, kui ma olin viiene, et tema ei taha ühtegi meest. Meie isa oli talle kõige tähtsam. Ta valetas.

„Kurat,“ läksin voodisse pikali ja viskasin oma pisikest karvast patja vastu lage.
„Michelle,“ koputas ema uksele ja tegi siis selle lahti.
„Jah. Ma ei tunne ennast hästi. Ma olen haige,“ tuli mulle mu äkiline vale arsti juures meelde.
„Haige. Tule ma katsun su laupa. Ega sa seagri...,“ ei lasknud emal lauset lõpetada.
„EMA EII,“ kiljatasin ehmatusest.
„Ma panin just vaksineerimis aja kirja. Arst helistas, ma palusin,“ näperdas ema mu pisikest nukut, mille isa mulle pisikesena tegi.
„Ema, ma kuulsin sa räägid liiga valjusti.“
„Ma tahtsin üllatust teha,“ solvus ema mu tarkuses.
„Ema ära valeta, see polnud arst. Miks ütled arstile kallis,“ tõusin istuli ja vahtisin ema imelikult.
„Ta on meesarst ja ta meeldib mulle,“ hakkas emal piinlik ja ta tundis, et hetkel on hea aeg ära põgeneda.
„Ema,“ võtsin ta käevarrets kinni.
„Jah.“
„Ma lugesin netist, et Justin Bieber tuleb Eestisse,“ lõi nägu naerule ja suu oli mul kõrvuni.
„Ohh sind armunut. Sa saad minna. Ma luban,“ näpistas ema mu põske ja lippas siis toast minema.
„Jeee,“ hakkasin voodis hüppama. Ma ütlen, et see polnud hea mõtte, sest tõmbasin seinal olevad Justini plakatile lõhe sisse.
„Justin,“ jooksin kleeplinti oma sassis sahtlist otsima.
„Ma luban ma olen hea arst,“ sonisin omaette.
Kleepisin ta kinni ja ta oli taas nagu uus.

Loen juba kalendrist päevi. Aega on jäänud suveni, aga meil on alles sügis.

See osa tuli suht mõtetu ja ma ei saa kiiresti osi teha, sest mul nett jamab ja see oli ime, et valmis sain.

Seekord teen siis suure ajahüppe.
Ma ei oska mitte midagi välja mõelda.
Ainuke mis toimumas oli on siin kohe teie ees.

Ema ja see väidetav arst kohtub nüüd mu emaga igapäev ja elab juba siin. Ema ja tema on armunud. Armunud liiga, et novembri lõpus teatas minu kallis emme ja kasuissi Marten, et ma saan pisikese õe või venna. Arvate, et rõõmustasin nüüd on suvi ja ema viis kuud rase olnud ja mõnus maakera juba kõhul. Jäänud on ainult homseni ja ma saan Justin Bieberi kondserdile.
Olen elevil. Olen juba nädal aega riideid valinud, et näha kondserdil vaputsav välja ja jääda kindlalt talle silma.
Mustad leginsid ja lilla pikema pluusi. Kelakee ja üks ilus pats minu juustesse ei tee mu välimust koledamaks.
Täna kavatsen juba kell üheksa magama minna. Kell kaheksa pesema, maniküür ja muud asjad mis vaja.
Ülejäänud aja olen arvutis. Olen ta kohta päris palju uurinud ja olen lugenud ta jutte, mis ta kirjutab tuuridest igal tuuril on ilusad tüdrukud ja vähemalt ühega jääb ta pikemalt rääkima.
Loodan südamest, et see olen mina, aga siin Eestis on palju muid ilusaid tüdrukuid veel ja mina see kindlalt pole.
„Michelle,“ tegi Marten mu toa uks lahti ja vahtis mida ma juba voodis pikali teen.
„Ma lihtsalt pikutan ja mõtlen,“ ei viitsinud oodata ta küsimust.
„Tule sööma,“ tõmbas ta ukse uuesti kinni ja ta trampiv kõnnak läks köögi poole.
Muideks mulle ei meeldi Marten, ta ei anna üldse võimalust mul enam emaga suhelda. Peaalegi on ta Maui vastu. Ütleb, kui pisike sünnib läheb Maui minema. Ma ei kavatse seda lubada. Ta kardab, et Maui teeb lapsele haiget ja sada imet veel.
Ema samuti ei taha Mauist loobuda, aga kahjuks armastab ta Matrenit nii palju, et allub ta kõigile soovidele.
Minuga on lõpp, kui Maui enam minuga pole. Pealegi ei viitsi ma kellegi teisele oma saladusi uuesti ümber jutustada Maui on minu isiklik saladuste hoidik. Vahel kujutan teda ette, kui oma salapävikuna. Ta ei jookse kunagi saladusi kuulates minema.

„Michelle,“ karjus ema nüüd köögist.
„Tulen, tulen,“ pistsin oma roosad karvased nortsu ninaga sussid jalga.
„Teeme nii Michelle, kui me ütleme esimest korda sööma siis sa ka tuled,“ kurjutsest Marten mu kallal.
„Sa pole mu isa,“ lükkasin pannilt kolm väikest kartuli viilu oma taldrikule.
„Salat on aknalaual,“ ehmus ema natuke mu vastusest.
„Nägin,“ panin suure lehehunniku oma taldrikule.
„Näe tool,“ tõmbas ema laua alt kõige ebamugavama tooli, et mina sinna istuks.
Kõndisin meelega ülbelt mööda otse valge nahkdiivani poole, kus lamas Maui.

„Toas ei sööda,“ tõusis Marten püsti ja kõndis minu poole.
„Jäta mind rahule,“ tõmbasin Maui enale sülle, see nagu kaitseks mind tema eest.
„Taldrik siia,“ tõmbas ta vägisi taldriku mu käest ja trampis tagasi laua juurde.
„Söö siis minu toit ka ära. Näljane,“ pidin porisema. Olin sellel hetkel nagu mingi vastik mürgine madu.
„Lõpetage! Ma olen varem ka lubanud tal toas süüa las ta süüa ja Marten ära ole nii karm. Sa oled muutunud,“ tõi ema taldriku mulle tagasi.
„Ma ei taha, ta bakterid on siin küljes nüüd,“ keeldusin toidu vastu võtmisest.
„Michelle,“ pani ema pea viltu.
„Ma ei taha süüa. Kell on kaheksa, ma lähen pesema,“ tõusin aeglsaelt diivanilt.
„Ära kogu vett ära raiska,“ pidi Marten seda lausa räuskama.
„Kallis ära räuska,“ patsutas ema Marteni õlga ja asus edasi sööma.

Pesemine käis kiirelt, aga enda korrastamine võttis tund. Vahepeal taoti käega vastu ust, et ära raiska vett ja palju muud veel.

„Lõplikult valmis,“ keerasin ukse lukust lahti ja kekslesin enda tuppa. Tõmbasin lammastega sinise tudukad selga ja tegin kalasaba alles niisketesse juustesse.
Tavaliselt meeldib mulle enne magamist kasutada magamis õli ja see aitab hästi uinuda.
See on nagu unerohi. Ainult, et see on vedel roosakas jook ja mulle see maitseb. Hommikuks olen välja puhanud ja valmis lava ees hüppama.

Kerisin ennast oma roosa suleteki sisse ja proovisin uinuda. See õnnestus hästi.

Kirjavigade eest ei vastuta:D