Sõbrad hoolivad kõige rohkem.

Mu sõbranna kirjutas selle. Oleks tore, kui te avaldaksite arvamust :)

Ma kõnnin üksi tühjal ja pimedal tänaval. Nii palju aega on möödas aga igatsen sind siiani. Ma mõtlen sulle pidevalt ja vahest isegi sisimas nutan. Meenutan aegu kui kõik oli korras, me tegime kõike alati koos , meil oli koos nii hea. “Ühel päeval sa ei tulnud minujuurde, ma mõtlesin et oled haige aga ei. Läks mööda päevi, ja nädalaid aga sind ei olnud kuskil. Lõpuks nägin sind koolis, sa vaatasid mulle otsa ja kõndisid mööda. Ma jälgisin kuhu sa lähed, läksid ühe laua juurde ja embasid kedagi, ma ei näinud täpselt kes se oli, aga sel hetkel ma mõistisn et leidsid kellegi teise, kellegi parema kui mina. Ma jooksin ära et nutta, Nutsin mitu päeva kui lõpuks suutsin uuesti kooli minna. Ma nägin sind ja sa olid nii õnnelik. Sa ei pannud mind tähelegi. Hakkasin sõbrustama teistega, et sind unustada, aga ikka ei suutnud. Läks mööda aasta, sa olid ikka koos temaga. Ma ei mõelnud sulle nii palju aga ikkagi igatsesin sind. Ma jõuan hommikul kooli ja möödun teadete tahvlist, kus seisab palju inimesi. Trügisin teiste vahelt läbi niikaua kuni nägin sinupilti , küünalt ja musti linte. Ma tardusin tundideks paigale. Kui lõpuks toibusin olid ikka mõned inimesed seal ja rääkisid midagi ,et hüppasid kaljult alla TEMA pärast. Ma hakkasin uuesti nutma. Mulle tekkis pähe mitmeid küsimusi: miks just sina?, miks just tema pärast?, miks?, miks tegid seda inimese pärast kes sind ei väärinud? Miks tegid haiget oma parimale sõbrannale, kes oli alati olemas?....” need küsimused piinavad mind siiani, kui on juba möödas 6 aastat ajast mil sind enam pole.
KUI ARMUD, ÄRA JÄTA SÕPRU, SEST SÕBRAD ON NEED KES PARANDAVA HAAVAD,MILLE ON TEINUD INIMESED KES SINUST TEGELIKULT POLE KUNAGI HOOOLINUD.