Veidi kurvavõitu looke. Aga vahest ma tõesti tunnen end sarnaselt. Mitte päris, aga osad kohad tunduvad natuke tõesed või nii. (: Aga kindlasti pole see minu pealt või minu järgi kirjutatud, ega midagi sellist. :d
Kommentaarid ja arvamused oodatud. (:
Loodan, et meeldib. (:
Nimelt nii..
Just nii ma end praegu tunnen. Nagu oleks terve maailm mulle korraga selja pööranud. Isegi sina.
Kõik paistab hetkel mulle must-valgena, justkui mõnes vanaaegses filmis. Inimesed käivad minust, suurte helesiniste silmadega tüdrukust, otse, kui kaarega mööda. Nagu oleks ma katk või nagu nad üleüldse ei märkakski mind.
Aeglaselt voolab üks raske pisar üle mu põse. Mu suu kaardub tahtmatult kergeks muigeks. Naeratamine läbi pisarate on õpitud oskus.
Isegi, kui ma sisimas nutsin, kui mind jätsite, võisin ma väljast poolt naeratada.
Keegi ei arva, et midagi võiks valesti olla. Keegi ei küsi, kas midagi on juhtunud. Keegi ei paku lohutuseks õlga, mille najal nutta. Sellepärast, et kõik näevad ainult väikest tüdrukut, kes naeratab, aga keegi ei näe selle väikese tüdruku sisse. Kuigi võiks.
Pühin pisara enda põselt ja nõjatun kergelt vastu krobelist puutüve. Meenutan, kuidas kõik oli kord olnud. Meenutan sind. Mis küll valesti läks? Mida ma valesti tegin?
Mäletan sõna-sõnalt meie vestlusi, meie naermisi ja nalju. Mäletan, kuidas üksteist kutsusime. Meenub, kuidas need hüüdnimed tekkisid, läbi naljade, mida ei mõistnud mitte keegi teine, peale meie kahe. Mäletan meie naljatlevaid vaidlusi.
Kõik oli olnud parimast parim, kuni sa ta leidsid. Meie vestlused jäid harvemaks. Meie hüüdnimede kõla lendas tuulde ja haihtus. Meie ajaloolised vaidlused ei võtnud enam aset. Viimaks ma enam õieti ei näinudki sind.
Ma kaotasin su. Olin alati olnud liialt kinni oma unistustes, oma fantaasias. Kus olime meie. Käsikäes, naeratus suul.
Olin alati lootnud, et ehk taipad ise, kui väga ma sinust tegelikult hoolin, kuigi mina sinule korda ei läinud. Nagu kaks pusletükki, mis ei kuulu kokku, kuid ometi ma hoolin sinust..
Jah, nii see tõesti on, mina sinust hoolin. Endiselt.
Olin olnud liialt kinni oma unistustes, kus me olime koos, kus sa kuulusid minule. Ma ei märganud reaalsust enda ümber, ma polnud tahtnud seda teha. Kuid viimaks, kui mulle kohale hakkas jõudma, mis tegelikult toimus.. See murdis mu. Vaimselt.
Pidasin enda omaks midagi, mis tegelikult mulle ei kuulunud. Mõtlesin, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui sa oleksid sama tundnud. Ometi olen ma endiselt seesama väike tüdruk, kes naeratab.
Te kõik näete teda väljast poolt, terve ja õnnelikuna, kuid te ei näe selle väikese tüdruku sisse. Kuigi võiksite.
Pealkiri: Nimelt nii.. 
14/1/2010, 22:02
